Investeerimisest

Enne teema juurde minekut mainin ära, et mul puudub finantsalane haridus ning ma pole rahaliselt sõltumatu, seega kõike, mida ma siin ütlen, tuleb võtta tugeva kriitikaga. Samuti ei pea kartma, et mu hääletoru nüüd mingiks järjekordseks investeerimisblogiks muutuks, sest sellega tegelevad juba teised kõvasti pädevamad inimesed.

Oma rahalist teekonda ei hakka ma kindlasti kuigi tihti kajastama, pigem on need postitused pidepunktideks, millest lähtuda möödunud aasta rahalise analüüsi tegemisel. See on eelkõige rahaline päevik iseenda jaoks, võrdlemaks eilse ja tänase vahelisi edusamme.

Eellugu

Investeerimisega olen kokku puutunud alates 2015. aastast, mil suurte rahadega Jaapanist saabusin, kohe ühisrahastusse sukeldusin ning mõned aktsiad soetasin. Muidugi ei tegutsenud ma huupi, vaid enne töötasin läbi vastava lektüüri (Kiyosaki "Rikas isa, vaene isa" ja Roosaare "Rikkaks saamise õpik") ning uurisin netist, mis asju, millal ja kuidas teha võiks. Ettevalmistus oli hea ning asusin konservatiivseid põhitõdesid järgides oma portfelli rajama.

Ma elasin siis veel vanemate juures, mistõttu sain suurema osa rahast tööle panna ning nägin ka normaalseid numbreid. Aga mind närisid juba ammu lõputu koolis käimine ja tunne, et ma ei saa endale midagi lubada. Nii saigi südamesoov minust võitu ning soetasin endale kauaaegse unistuse - vana vägeva E34 kerega bemari. Peagi otsustasin ka pruudiga kokku kolida ning seejuures ilmutas end väga põnev võimalus - pruudi vanematel seisis tühjalt üks kõpitsemist vajav väikelinna korter. Pidasime edukalt läbirääkimisi ning otsustasime selle korda teha, et siis sisse kolida. Korter nõudis omajagu tähelepanu, sealhulgas pidime ise uue kodutehnika soetama ning uue ahju ehitama. Tuttav pottsepp tegi selle ca 3000 euroga valmis, mis tähendas, et ligi kolmandik mu portfellist rändas kinnisvarasse.

Siis 2017. aasta kevadel saabus saatuslik moment, mil sattusin BMW-ga avariisse. Punase tulega üle kiirustanud mersujuht jäi süüdi, aga autost jäin ma ilma. Panin hüvitisele veidi raha juurde ning ostsin mõistliku 10aastase Passati. Mõtlesin, et korralik Saksa auto teenib enne uuema masina soetamist veel aastaid, aga võta näpust, sest juba talvel kooles õlipump ning haaras ka turbo kaasa. Kuna ühe autoga kujunes meie töö- ja koolielu veidi keeruliseks, tuli masin kiiremas korras ära remontida ning selle küsimusega abistas mind emissioonil soetatud LHV aktsiapakk, mille ma suure kasuga maha müüsin. 1000 eurot kadus nagu õhku. Kuna rimakatest oli mul selleks ajaks juba kopp ees, võtsin liisingusse tuttuue Seati. Kuigi uus auto on alati rahaline häving, oli see hädavajalik, kuna kaugel elamine nõuab vähemalt üht töökindlat garantiiga sõiduvahendit.

Siis jäi mu naine töötuks. Vaikselt hakkasin kinnisvarade ühisrahastusest raha välja imema, ka Mintosest tilgutasin pea igal kuul kontole raha, et üliõpilasena hakkama saada. Õnneks 2018. aastal lasin koolist diplomiga jalga, aga et tööandja ei soovinud mu palgale korraga üle sümboolse 100 euro lisada, jätkus värskel inseneril rahaline kitsikus. Järgnevatel aastatel püüdsin ka väga drastiliste meetmetega oma palganumbrit suurendada, käies isegi korraks Soomes rekkajuhi ametit proovimas, aga jäin lõpuks ikkagi Eestisse väikse palga peale ikalduma, aga õnneks leidis ka naine vahepeal uue töö.

Möödus pea kolm rahulikku aastat, aga koos koroonaga saabusid meie pere rahandusse äärmiselt ärevad ajad. Muide, just enne koroonakaost võtsime naisega kodulaenu, mis oli üldse omaette närviline ooper. Asi algas sellega, et naise võlapuntras siplev õde oli just tagasi Eestisse tulnud ja vajas sel hetkel võimalikult soodsat elupaika, mistõttu jõudsime naise vanematega teatud kokkuleppele. Me pidime aasta lõpuks välja kolima, endale uue elukoha vaatama ja pangalaenu peale võtma, et õe pere saaks meie remonditud endisesse kodusse elama tulla. Mu naine loobus enda vanemate korteri tulevasest pärandi osast ja vastutasuks saime õe käest rahalise kompensatsiooni, mille uue korteri sissemaksuks andsime.

Just peale notaritehingut tuli koondamisjutt ja töökoha vahetus, aga õnneks läks elu sellest hetkest päris heaks, enam polnud millestki puudust. Selgus, et mu koolidiplomit hinnati mujal kõrgemalt, mis eriti 2021. aasta alguses peegeldus ka märksa suuremas palganumbris. Tagantjärgi tarkusena saan öelda, et see mõttetuna tundunud õppuri aeg oli tegelikult investeering iseendasse, mille viljad avalduvadki hiljem - võrreldes karjääri algusega on mu palk kahekordistunud.

Sellele järgnes rahaliselt küll mitte kõige mõistlikum tegu, aga kutsetaseme tõstmise tähistamiseks lubasin endale koroona-aasta lõpus ka ühe kingi, nimelt ostsin Seati kõrvale tarbimislaenuga 2008. aasta Volvo V70, mis vahetas välja pisikese Fordi. Muide, selle mugava laeva ülalpidamine pole üldse nii kallis, kui õige mehaaniku juures käia ja esindust vältida. Õnnetu Passat oli kiirustatud hädavajalik ost, millega vastu näppe sain, aga kui kodutöö on põhjalik ja õigeaegset hooldamist harrastada, saab köögiakna all soodsalt ka päris ägedaid masinaid pidada.

Praegu olen mugavas seisus, kus alla 300-eurost kodulaenu kuumakset tasudes muhelen, kui mõtlen sellele, et ma pole elu jooksul kordagi üüri maksnud. Kõik joondus kuidagi väga kenasti, sest kui mõtlen eluaseme peale, siis see rahuldab kõik meie vajadused, samas ei sunni see meid ennast rahaliselt lõhki tõmbama. Laenu taotlemise hetkel oli mul palk madalam ning korteri pidin leidma laenusumma põhjal, aga praegu saaks soovi korral korteri kallima vastu vahetada. Kuna minu jaoks pole oluline teiste ees Viimsi villaga eputada, siis ei hakka ma kodu veel mitmete aastate jooksul vahetama, mis aitab eluaseme maksed madalal hoida.

Tõsi, meil puudub finantsimpeerium, aga koos abikaasaga oleme hakanud seda vaikselt üles ehitama. Pensionireformi raames laekusid meile mõlema pensionisäästud, mis lubas abikaasa tarbimislaenu likvideerida ja pisut muid asju lihtsustada. See tähendab, et tarbimisharjumuste säilides jääb igal kuul rohkem raha üle, mis toobki jutu järgmise aasta eesmärkide juurde.

Järgmise aasta eesmärgid

1. Soovin liituda 50% klubiga, mis tähendab, et 50% sissetulekust tuleb suunata investeeringuteks. Et see realistlik oleks, peab rakendama ranget rahalist distsipliini, mis meil ka rahaliselt kitsas olukorras hästi välja on tulnud. Peame raamatupidaja taustaga naisega Excelis pere-eelarvet, mis aitab prognoosida suuremaid kulutusi, tänu sellele käib asi kui kellavärk. Kutsetaseme teine kerkimine tõi sügisel veelkord palgalisa, mis aitab eesmärki täita. Me hoiame abikaasaga leivad ühes kapis ning kuulume hetkel 4% klubisse, vahel külastame ka 8% klubi üritusi.

2. Soovin korralikku avariifondi, näiteks 4000 eurot. Mingi raha peab istuma varukontol, et kaitsta end elu stiihia eest. Kui tead, et sul on kindel rahaline tagala, on ka uni magusam ning iga äpardus ei löö jalgu alt. Mingil ajal oli meil tagataskus ootamas 700 eurot, praegu on see seis juba märgatavalt kõrgem, samas soetasin uuele autole uued talverehvid.

3. Soovin muuta pere tarbimisharjumusi, et rohkem raha investeeringuteks jääks. See võib osutuda mõnevõrra keeruliseks, kuna abikaasa armastab järelmakse, pea igal aastal telefoni vahetada ja tihti väljas süüa. Peamine probleem on selles, et soovime kogeda tunnet, et peale suurt vaeva võime endale lõpuks midagi head lubada. Samas edusammud juba paistavad, kuna abikaasa ostab suure innuga lisaks allahinnatud toidule ka aktsiaid. Suur pluss on ka see, et järelmaksude ja tarbimislaenude eest saame midagi reaalset kätte, meil pole vaja tasuda näiteks hasartmänguvõlgasid. Tarbimisharjumuste muutmine on kõige keerulisem, aga oluline on, et seda tehtaks järk-järgult, sest järsk kukkumine on psühholoogiliselt raske, mõjudes hoopis vastupidiselt.

4. Soovin välja mõelda, mida ettevõtluse raames teha ja sellega alustada. Ideaalis võiks see haakuda mu huvidega ning loodav firma võiks samas pakkuda platvormi maksude suhtes optimaalsemale investeerimisele. Kindlasti pole firma prioriteetne, vaid oleks mu põhitöö kõrval aetav väiksem projekt. Oluline on just katsetada, kas see asi mulle üldse istuks.