Mind inspireeris kirjutama üks väga eluline juhtum, kus puutusid kokku kaardimäng, punktisummad ja üleolev enesekindlus. Ma ei soovi midagi halba öelda, küll aga pean vajalikuks juhtida tähelepanu, et tähelepanematus segatuna liigse enesekindlusega võivad märkamatult eksiteele viia. Seltskond, kus antud vahejuhtum aset leidis, oli tore ning ühine ajaveetmine sujus kenasti, lihtsalt konkreetne juhtum pani mõtlema.
Olukord oli selline, et istusime laua taga, rüüpasime õlut ja mängisime neljakesi kaarte. Mäng käis mänguraha peale ning alustasime igaüks 100 ühikuga. Kaaslane T märkis punktisummasid papptaldrikule.
Nii me mängisime, kuni juhtus selline lugu, et üks meist nulli jäi. Polnud häda, kõige "rahakam" tegi talle laenu ja mäng võis jätkuda. Nii tegime üksteisele mitmeid kordi laenu ja panime selle ilusti kirja. Vahepeal jõudsin ka T märkmeid parandada, kuna õlu saboteeris tal liitmist ja lahutamist. Õhtu kulges blackjacki ja pokkeri vaimus, kuni mõtlesime kaardid kokku panna. Loomulikult vaatasime, kellele jäi suurim summa ning võitja, vaikne P, oligi selgunud. Ma sportlikust huvist liitsin summad kokku ja... lõppjäägiks jäi 420, kuigi alustasime 400ga.
Ma küsisin, kuidas suletud süsteemis saab raha niisama juurde tekkida. T võttis järgmise papptaldriku ja vehkis umbmääraselt mingi näite valmis, seletades stiilis "näe, nii". See ei rahuldanud mind, sest laenu andsime üksteisele ju intressita ning kõikide mängijate lõppjääkide summa peaks ju samaks jääma. T kõrval elavnes ka M ning nüüd vehkisid nad mõlemad mulle arve kokku.
Ma ütlesin, et kuulge mehed, summa ei saa ju niisama kasvada. Kes laenab, sellele jääb vähem, ja see, kes saab laenu, sellel on rohkem. Võlanõue on ju meeles seisev arv, mitte reaalne rahaühik. Nii me vaidlesime ja T ütles isegi, et kuidas sa siis aru ei saa, ise oled ju insener. Mõlemad naersid mu mõistmatuse üle, karsklane P vaikis kogu aja mõtlikult.
Hommikul jäin P-ga laua taha hommikusööki tegema ning võtsin eelmise õhtu punktisumma teema üles. P ütles numbreid vaadates, et seal olid arvutusvead sees ja ta ei saanud poolsuvaliste numbrite loogikast seetõttu väga aru. Jõudsime mõlemad järeldusele, et suletud süsteemis ei saa üldsumma muutuda, vaid raha käib käest kätte ning võlg sünnitab võlakirju, mitte rahatähti. On võimalik, et ringluses olev summa on konstantselt 400, aga kellelgi on võlgu näiteks 1000 eest, mis ei tähenda, et raha on 1400. Muide, ma hiljem kodus taaselustasin need arvutused Exceli abil, et välistada igasugune õlle mõju. Võin öelda, et Excel ei valeta, vaid lööb kõik arvud kiretult, kuid pedantse täpsusega kokku.
See juhtum näitab ilmekalt, et on väga lihtne massiga kaasa joosta ja vastupunnijate üle irvitada. Näib, et kambavaim, asja sisu poolik mõistmine, arvutusvead ja õllest tekkinud meeltesegadus võivad valedele üllatavalt toekad jalad anda. Üldse olen igal pool täheldanud, et tõerääkijate üle kiputakse naerma või püütakse neid lausa vaigistada.
Nii et kui te teate, et te kindlalt räägite tõtt ning ka loogika on teie poolel, võib väga vabalt juhtuda, et satute naeruvääristamise ohvriks, kuna sootsium on võtnud pähe midagi niisugust, millest ei taheta loobuda. Püüdkem korraks hoogu maha tõmmata, suu kinni hoida ja asja üle järgi mõelda. Olgem alandlikud ja arvestagem, et me kõik võime eksida. Kui me enda vaatenurka hoogsalt reklaamime, peame olema valmis ka sama häälekalt oma eksimusi tunnistama.
Tõde pole muutuv suurus, tõde lihtsalt on, meeldigu see või mitte.
No comments:
Post a Comment