Miljard aastat enne maailmalõppu
Raamat koosneb kahest eraldiseisvast loost ning sellest esimese lugemine kestis mul detsembrist maikuuni, sest vahepeal peibutas mind üks teine raamat. Miks mu tähelepanu niimoodi lihtsalt ära hajus? Sest esimene lugu võttis aina hoogu ja valmistus kohe-kohe startima, aga paraku sai kütus enne lennuloa saamist otsa. Alkoholismi käes vaevlevate teadlaste jahumine kuskil paneelikas jättis mõnevõrra kentsaka mulje, meenutades parmude arutelu bussiootepaviljonis, kiirelt tühjenevad balloonid räpaste käppade vahel kõikumas.
Tegudeni ei jõutud, midagi otsustavat kaalul polnud, seega ei olnud mingit tähtsust, kuidas lugu oleks lõppenud - maailm oleks sama targalt, ilma igasuguste traagiliste tagajärgedeta, edasi pöörelnud. Minu jaoks oli see paras ajaraisk, kui paar põnevat mõttekäiku välja arvata.
Väljasõit rohelisse
Teise loo ülesehitus oli mõnevõrra harjumatu - kõik vuristati ette ühe hingetõmbega, kasutades vaid üksikuid peatükke. Õnneks see liiga hullult häirima ei jäänudki, sest siis sain ise otsustada, kuhu pissipeatusi paigutada. Tavalise ülesehituse korral kipud ju ikka järgmise peatükini välja venitama, isegi kui lugemishoog on raugenud või miskit muud vajab tegemist. Aga et sellist "piirangut" polnud, ei tekkinud mul sellist agooniat ja tüdimust, mis võib tekkida iga "normaalse" raamatu puhul.
Sisu oli meeletult põnevam kui esimeses pooles, kuna tegevuspaigad vaheldusid regulaarselt ning lugejale tutvustati anomaalset maastikku koos kummaliste esemetega. Tempo oli nauditav, sest polnud mingit arutut kiirustamist ega mõttetut kummi venitamist. Maastiku kirjeldamine ei piirdunud ainult kummalise välimusega, autor tegi ka kiire ekskursiooni tavainimeste igapäevaellu, kui Tsoon tekkis. Mind väga kõnetas see asjaolu, kuidas lugeja sai korraks ohvrite kõrvale astuda ja nende läbielamisi pealt näha. Mõnevõrra prohvetlikult mõjus ümbruse, olustiku ja ohvrite kirjeldus, kuna autorid oleks kui Tšernobõli tuumakatastroofi ette aimanud.
Redricku naine väga palju eetriaega ei saanud, aga tema kehahoiak andis mõista määratult palju rohkem kui sõnad. Seda märkasin selles kohas, kus peategelane kaisutas oma mutandist tütart, aga naine vaatas seda pealt, nägu tardunud ja silmad klaasjad. Kõige enam kriipis mu hinge see, et naine tahtis tegelikult parimat, öeldes abordile ei, aga kahetses reaalse olukorra saabudes oma eluotsuseid.
Lõpp tundus kuidagi suvaline, nagu oleks autor huvi kaotanud. Redrick roomas koos abilisega tsooni kuldkera järgi, abiline sai otsa ja peategelane meenutas oma masendavat lapsepõlve. Ja kuidagi igavalt otsa see saigi.
Teise loo paremust esimese üle ilmestas ka kõvasti lühem aeg, mis kulus loetu alla neelamiseks. Kui esimene lugu jättis mind halastamatult nälga, siis teine täitis kõhtu väga korralikult. Minu soovitus ongi, et kui soovite Strugatskitega tutvust teha, jätke esimene jutt julmalt vahele ja lugege läbi ainult "Väljasõit rohelisse". Need jutud pole omavahel seotud ning ma kinnitan, te ei jää millestki ilma.
No comments:
Post a Comment