Hall kardinal: Euroopa Liit ajaloo prügikastis

Saateks

See postitus on mõnevõrra erinev teistest, sest siin kirjeldan tuleviku vaatevinklist tänaseid sündmusi. Et ma pole Vanga, jätan enamasti mainimata kuupäevad ja aastad, hoides selle kirjatüki loodetavasti aegumatuna. Olen varem impeeriumi elutsükli teemat käsitlenud ning soovitan konteksti mõttes kaheosalise järjejutu läbi lugeda.

Impeeriumi viis faasi: ambitsioonikas tõus

Impeeriumi viis faasi: allakäik

Samas pole ka midagi hullu, kui nn eeltöö jääb tegemata, sest käesolevat juttu saab võtta eraldiseisva mõtteharjutusena, inspireerituna mineviku juhtumistest. Rõhutan veelkord, kirjatüki kirjutamise hetkel (2020) omab Euroopa Liit veel tugevat poliitilist ja majanduslikku jõudu. Aga kujutlegem nüüd, et oleme sattunud tulevikku ning meie ees rullub lahti Wikipedia või mingi selle vaste.

Euroopa Liidu lühiajalugu

Euroopa Liit (edaspidi EL), algse nimega Euroopa Majandusühendus, oli 20. ja 21. sajandil eksisteerinud föderatiivne riik, mis oma apogee-perioodil hõlmas endas suuremat osa Euroopa riikidest. Pindalalt ja ka kujult kattus see jämedalt Natsi-Saksamaa II ilmasõja aegsete vallutustega.

Natsi-Saksamaa maksimaalne mõjuala II ilmasõjas.

Euroopa Liidu maksimaalne mõjuala 21. sajandi alguses.

EL sündis algselt majandusliku liiduna, mis loodi esiteks vastukaaluks Nõukogude Liidule ning teiseks pidi see ära hoidma kõik tuleviku sõjad Euroopas. Oli ilmne, et Saksamaa sõjakas Preisi vaim paiskus valla niipea kui riik sõjaliselt kosus. Seda ilmestavad nii Prantsuse-Preisi sõda kui ka kaks ilmasõda. Teooria järgi pidi üle-mandriline majandusliit ühendama rivaalitsevad rahvad ning muutma oma liitlastega sõdimise komplitseeritumaks.

Majanduslik liit hakkas aastate jooksul arenema, muutudes lõpuks föderatsiooniks, mille seadused olid ülimuslikud liikmesriikide põhiseaduste suhtes. Tuleb märkida, et algne föderatioon oli nn soovitusliku iseloomuga, see tähendab, et EL juhtkond Brüsselis võttis küll otsuseid vastu, aga liikmesriigid said valida, kas seda järgida või mitte. Selline üsnagi jõuetu süsteem oli vajalik, et harjutada liikmesriike kõrgemalt tulevate korraldustega. Oli selge, et selline formaalne mehhanism ei saanud lõputult kesta ning Europarlament kasvatas oma mõjuvõimu, saavutades lõpuks algse eesmärgi - kohustada riike kõrgemalt tulnud korraldusi täitma. Aeg näitas, et selline pehme võim osutus efektiivseks, sest 21. sajandi alguseks oli pea kogu maailmajagu ühises liidus Brüsseli taktikepi all.

Õitsengu ja heaolu periood osutus aga üürikeseks, kuna mitmed erinevad kriisid murendasid liidu tükkideks. Filosoofiliselt väärale alusele ehitatud ideoloogia, liidu võimetus end kaitsta, Lähis-Ida ja Aafrika sõjakolletest liikvele paisatud pagulased, ebaõiglane toetusrahade süsteem, koroonapandeemia, juhtkonnas vohav korruptsioon ja üldist elu aeglustav bürokraatlik normide rägastik surusid föderatiivse liitriigi lõpuks pikali. Liidu lagunemisel tekkinud tulipunktid hõõguvad tänaseni ning on alust karta, et nende saatus sarnaneb lõputu Iisraeli ja Palestiina vihakatlaga.

Ideoloogilised alused

Et EL rajati Natsi-Saksamaa impeeriumi tossavatele varemetele, oli kesksel kohal võimaliku tuleviku genotsiidi välistamine. II ilmasõja aegsed koonduslaagrid, vähemusgruppide tagakiusamine ja lõpuks füüsiline hävitamine jätsid nii sakslaste kui ka juutide hinge valutava armi, mis aitab seletada marksistliku ideoloogia edu pärast sõda. Endisaegne hävitusprotsess taheti asendada inimarengu ja täisväärtusliku heaoluühiskonnaga, kus nõrgemaid hukkamise asemel hoopis aidati. Kuna rassism, ksenofoobia ja konservatiivsed vaated mängisid II ilmasõja koleduste vallapäästmisel ja seega ka utoopia ehitamise takistamisel võtmerolli, asuti neid nähtusi süstemaatiliselt kõrvaldama. Selle markantseimaks näiteks oli natside sümboolika keelamine demokraatlikul maal, kus väidetavalt kehtis sõnavabadus. Selline vastuolu polnud midagi erakordset, sest totalitaarses NSV Liidus kehtis näiteks "demokraatlik" hääletamise süsteem.

Ühe suupoolega väideti, et tolereerima pidi kõike, 
teisega aga vaigistati oponente, keda peeti vihakõnelejaiks.

Saksamaa tõusis tuhast ja kutsus töökäte puuduse leevendamiseks riiki türklasi, kes esialgse kava järgi pidid riigis külalistöölistena mõned aastad abiks olema ning siis tagasi kodumaale naasma. Kavast loobuti, kuna türklased tundsid end õitsval Lääne-Saksamaal üsnagi mugavalt ning raputasid vaid pead, kuuldes lahkumisplaanidest.

Majandus sai hoo sisse ning peagi sai riigist EL juhtvedur. Kuna Ameerika sõjavägi kaitses Külma sõja ajal Lääne-Saksamaad ning armee suurendamine ei tulnud nagunii kõne alla, võis viimane lubada endale kaitsekulude küsimuses teatavat hingetõmbeperioodi. Ka peale Külma sõda tegeles ühinenud Saksamaa kaitsega suuremas osas NATO, mistõttu võis keskenduda heaoluühiskonna ülesehitamisele. Kaitsevari pea kohal, asus Saksamaa muutunud oludes oma mõju suurendama, kaasates EL-i uusi liikmeid, sest suurem rahvaarv tähendas suuremat tööjõuressurssi ja seega ka võimsamat majandust.

Tollane Rootsi oli hea näide riigist, kus immigratsioon muutus lausa massiliseks ning integreerumisprotsess kaotas oma esialgse inertsi. See tähendab seda, et integreerumatute muulaste protsent suurenes iga aastaga, nii et põliselanikud lõpuks vähemusse jäid. Probleem polnud ainult rassilistes pingetes, peamist häda põhjustas erinevate usundite kokkusobimatus. Rootsis said kokku ülisallivad põliselanikud, LGBT kogukond ning raevukas islamiusuliste kontingent, kes oma võõrustajaid sügavalt põlgas.

Kuna Rootsi reklaamis end kogu maailmale kui heaoluühiskond, kuhu on kõik erinevad inimgrupid oodatud, hakkasid tekkima piinlikud probleemid. Statistika näitas, et vägistamiste ja muude kuritegude hulk pidevalt suurenes ja seda "uusrootslaste" teenete tagajärjel. Et kaardimaja püsti hoida, suurendati tsensuuri ja keelati ametnikel põletavamatest hädadest ausalt rääkimine üldse ära. Selle taustal süttisid teatavates magalarajoonides autod ja prügikastid, killustusid poeaknad ning naised vältisid öisel ajal ühistranspordi kasutamist. Kuigi riik nägi välja esinduslik, puhas ja igati põhjamaine, siis teatavaid paralleele sai tõmmata arengumaadega. Oli ilmselge, et Rootsit ei peetud enam turvaliseks igavaks põhjamaaks, mis teistele eeskuju näitas. Vastupidi - rootslastele tunti nende õnnetuses kaasa või nende enesehävituslikku poliitikat lausa põlastati, eriti idapoolsetes osariikides.

Kõik need probleemid ei peatanud ideoloogide hoogu, vaid paistsid nende tegevust pigem katalüseerivat. Vaenuliku ellusuhtumisega islamistide kõrvale aretati uut inimliiki - LGBT kogukonda, mis pidi sümboliseerima "euroopalike väärtuste" kulminatsiooni ja pika loogelise ajalootee lõpp-peatust. Selle asemel, et seksuaalsetele hälvetele ja muudele sellistele puudustele tulemuslikku ravi leida, julgustati segases eluetapis inimesi kiirelt sugu vahetama. Asja muutis eriti õõvastavaks tõsiasi, et lõikusi tehti juba ka väikestele lastele, kellest mitmed seda otsust hiljem kahetsesid. Muidugi mõjus selline eksperimenteerimine kohalike elanike genofondile laastavalt.

Mõningaid paralleele võib tuua NSV Liiduga, kus "aretati" homo soveticus't, kes oli ideaalse inimese võrdkuju - siiras, puhta hingega, töökas, aus ja eneseohverduslik. Loomulikult on teada, et inimese iseloomu baastunnused on egoism, ahnus, paljunemiskihk, enesealalhoiuinstinkt ja sõltuvus mõnutundest, aga suured impeeriumid kipuvad tihti omaenda nn füüsikaseadusi looma, vastandudes loodusega. EL ideoloogid kujutasid end ette moraalselt kõrgemal seisjatena, uskudes, et LGBT elustiili levitamine ja populariseerimine masside seas, kes sellest varsti kuuldagi ei tahtnud, oli kuidagi moraalselt suuremeelne. Ehk kõige autentsemalt ilmestas tollaste ideoloogide suhtumist idee kõikidele spordivõistlusel osalejatele kuldmedal anda, nii kaudses kui ka otseses mõttes.

Mehelikkuse ideaal tähendas tollal seda,
et mees pidi kõike ümbritsevat armastama
ja naiste suhtes allaheitlik olema.
Maskuliinsust peeti toksiliseks ja julgustati
naiselikku käitumist ning omasooiharust.

Solvamine muutus absoluutses võrdsuspõhises ühiskonnas äärmiselt raskeks vihakuriteoks, sest ideoloogilise baasdogma kohaselt oli igaühel õigus turvalise vati sees elada. Neid, kes esitasid ebamugavaid küsimusi või osutasid ühiskondlikele loogikavigadele, asuti taga kiusama, samastades neid kunagiste natsidega. Sotsiaalmeedia abil võimendati ebamugavate indiviidide häbimärgistamist erinevate sõnade abil - näiteks "nats", "fašist", "rassist", "sallimatu" ja "vihakõneleja". Teisitimõtlejad liikusid aegamööda põranda alla, eriti peale vihakuritegude kriminaliseerimist, samal ajal kui marksistlik terroriorganisatsioon Antifa tänavail "sallivuse" nimel möllas.

Nii oli loodud ebavõrdne olukord, kus põliselanikud pidid hoolega ette vaatama, et nad kedagi nahavärvi, usu või seksuaalse orientatsiooni põhjal ei solvaks, samal ajal olid need tegevused vähemustele lubatud. Ka anti sisserändajatele tehislik eelis abirahade näol, mis muutis töötegemise mõttetuks. Ei olnud sugugi haruldane, kui abiraha peal istujaid premeeriti suuremate summadega kui nende töökad naabrid palka said. Oli päevselge, et toekate summade saamisel ilma riikliku sunnita kadus ka igasugune initsiatiiv tööd leida. Vähemused kui ühiskonna marginaalne killuke saavutasid ajaloos esmakordselt säärase võimupositsiooni, et nad käsutasid enamust, ühiskonna normaalset tuumikosa. Traditsioonilise perekonna ideaal talluti maha ning populariseerima asuti seksuaalvähemustele omaseid fetišeid, mida pole kohane siin ära tuua. Vildakat seksuaalset propagandat levitati kõigis kanalites ning ajupesuga alustati juba lasteaias. Ka Natsi-Saksamaal ja NSV Liidus tehti ühiskonna kõige noorematele intensiivset ajupesu, kuigi teistel teemadel.

Islami pealetung räsis peamiselt Rootsit ja Saksamaad, mingil määral ka Prantsusmaad ja Inglismaad. Assimileerimatu, kardinaalselt teistsuguse maailmanägemusega, rahvasumma kasv liberaalses maailmajaos põhjustas palju lokaalseid konflikte. Mass, mis oli harjunud sellega, et naised kannavad mittepaljastavat riietust ning istuvad üldiselt kodus, sai kultuurišoki osaks, kui Euroopast leiti eest miniseelikutes näitsikud ja abielueelne suguelu. Probleemi olemus seisnes selles, et kohalikku valget rahvast pidasid sisserändajad alamateks, kuna nad ei tunnistanud islamiusku. Selline üleolev suhtumine uuskodanikest "inseneride, arstide ja teadlaste" hulgas tingis ilma mingisuguste süümepiinadeta vägistamiste kasvu eriti Rootsis.

Mingil perioodil 21. sajandi alguses tõusid päevakorda keset Euroopat aset leidnud terrorirünnakud. Need olid enamasti seotud lühiealise ISIS-e riigiga, mille võitlejad Euroopas verd valasid, kasutades relvadena argiseid esemeid nagu näiteks kööginoad ja valged kaubikud. Harvem leidsid kasutust pommid ja automaatrelvad. Oli täiesti loomulik, et Lääne-Euroopas avalikes kohtades patrullisid igapäevaselt hambuni relvastatud politseinikud ja sõjaväelased, selline anomaalia ei tulnud idas kõne allagi.

Kõik need asjaolud tekitasid rahvale paranoilise hirmuseisundi nagu raamatus "1984". Hirmule, valedele ja bürokraatiale rajatud süsteem pole iial jätkusuutlik, mistõttu hakkas EL seesmiselt killustuma. Tekkis nn Visegradi grupp, kuhu kuulusid mõned isepäised Kesk- ja Ida-Euroopa riigid, mis ei aktsepteerinud Euroopa kultuuri süstemaatilist hävitamist. Impeeriumi lõpuperioodil jõuti isegi sinnamaani, et kehtestati sisesanktsioonid osariikidele, mis Brüsseli käske ignoreerisid ja "euroopalikke väärtusi" eitasid. Loogiliselt viis see massilise liidust väljaastumiseni Ida-Euroopas. Lääne-Euroopa närtsis lõplikult, pankrotistunud EL saadeti laiali ning täna näeme seal ka esimesi islamikalifaate, mis Euroopa suurriikidest eraldusid.

Rahvastik

Euroopa rahvastiku koosseis hakkas peale EL loomist drastiliselt muutuma, kuna sõjast räsitud maailmajagu vajas töölisi. Otsa tegi lahti Lääne-Saksamaa, kes kutsus türklased ajutiselt appi, aga lõpuks jäid nad ikkagi kohale. Prantsusmaa kaotas oma Alžeeria-nimelise koloonia ning sealt suundusid massid rikkale nn emamaale parema elu otsingule, tuues kaasa islami. Inglismaa sattus dekoloniseerimise keerisesse ning üle maailma kasutati võimalust rikastele nn kodusaartele pageda, moodustades seal tõelise kultuurikatla.

Kaksiktornide hävitaja Osama bin Laden (paremalt teine) lõbusalt
1971. aastal Rootsis perepuhkusel. Kuigi terroriaktini oli veel oma 30 
aastat aega, sümboliseerib see foto ilmekalt tollast muretut olustikku.

Rootsil oli lahtiste uste poliitika ning võttis vastu iga asüülitaotleja, sisuliselt hoolimata tema taustast. II ilmasõja ajal varustas riik Natsi-Saksamaad metalliga, EL ajal inkubeeris Euroopa kultuuri hävitajaid. Vahemere riigid, eriti majanduslikus madalseisus Itaalia, kannatasid immigrantide pealetungi all, kes paatidega üle Vahemere ebaseaduslikult riigipiiri ületasid ja asüüli nõudsid.

Endised sotsialismileeri riigid hoidsid mõnevõrra konservatiivsemat joont ning püüdsid pagulased ja muud aia taga tunglejad pigem mujale osariikidesse saata. Selle põhjuseks oli värske kogemus vene kolonisaatoritega NSVL ajal, mistõttu oldi igasuguste rahvamasside liikumisega ettevaatlikumad. Idapoolsete riikide ettevõtmist abistasid nende väiksemad sotsiaaltoetused, mistõttu ka need vähesed asüülitaotlejad, kes sinna kvootide korras ikkagi saadeti, suundusid omaalgatuslikult edasi rikkamatesse osariikidesse. Nii täitsid idapoolsed riigid sisuliselt transiitmaade rolli.

Migratsioonist sai tulus äri, kui Põhja-Aafrika ärikad hakkasid suure raha eest Euroopasse üheotsareise korraldama. Samal ajal, kui EL ideoloogid jutlustasid sõjatsoonidest pagevate laste, naiste ja vanurite abistamisest, tungisid noorte meeste hordid Euroopasse. Konservatiivsed jõud toonitasid, et desertööridest migrandid oleks võinud oma sõjalises konfliktis vaevlevaid koduriike relv käes kaitsta, aga ideoloogid eitasid juba nagunii fakti, et lapsi, naisi ja vanureid oli sisserändajate seas kaduvväike hulk.

Selliseid koreograafilisi fotosid avaldasid liberaalsed 
väljaanded, rõhudes kaastundele. Kehtiva narratiivi kohaselt
olid põgenikeks enamjaolt lapsed, naised ja vanurid.

Reaalne elu näitas, et rõhuv enamus sissetungijatest olid
ikkagi õnneotsijatest noored mehed, mitte kodusõja 
koleduste käes kannatavad lapsed, naised ja vanurid.

Oluline aspekt, millele EL ideoloogid tähelepanu ei soovinud pöörata, oli sündivus. Täpsemalt oli asi selles, põliseurooplaste iive oli katastroofiliselt madal, samal ajal kui immigrantidel oli kombeks tohutute perede loomine, mille muutis eriti lihtsaks pagulasi soosiv abirahade süsteem. See tekitas aastakümnete jooksul plahvatusohtliku olukorra, mil tollal väiksem sisserändajate grupp tõi sama palju ja enamgi lapsi ilmale kui kohalikud. Oli selge, et selline mehaanika viis tõsise usulise konfliktini, sest enamuseks pürgiv islamiusuliste mass hakkas aina väljuhäälsemalt nõudma šariaadiseaduste kehtestamist ja kristlike väärtuste eemaletõrjumist.

Liidu lagunemine

Kõik need probleemid viisid Euroopa kodusõjani, EL peatse lagunemiseni ja Venemaa mõjusfääri "nihkumiseni". Viimane juhtus seetõttu, et Ameerika, olles keset omaenda sisetülisid, soovis end Euroopa konfliktist distantseerida ning muutis unilateraalselt NATO toimimismehhanisme. Kuulus artikkel 5 kaotas oma endise heidutusjõu ning Venemaa, keda hiinlaste sisseränne Siberisse aina enam kimbutas, laiendas oma mõjuvõimu Euroopa suunal.

Lagunemisprotsess algas tegelikult juba brittide Brexiti ja Visegradi grupi põikpäisusega, aga vihased sisemässud kiirendasid seda kuni verise lõpuni. Sellist anarhiat polnud maailm enne näinud, eriti "tsiviliseeritud" läänes, kus kord ja tehnoloogilised uuendused alati au sees olid olnud. Impeeriumi lõpukümnend venis nii pikaks just seetõttu, et EL ideoloogid keeldusid kuni lõpuni oma vaadete ekslikkusest lahti ütlema, ka vahetult enne enda peade maha raiumist šariaadisõdalaste poolt.

Koraanide põletamine rahvuslaste poolt lisas vaid õli tulle, mille tulemusena asusid uusasukad Euroopa tänavail märatsema. Alarahastatud korrakaitsejõud ei saabunud igasse tulipunkti ning oli selge, et mõnes paigas riigivõim üldse puudus. See oli soodne pinnas islamimässulistele, kes oma numbrilist üleolekut ja demokraatlikku enesemääramisõigust ära kasutades asusid oma riigihakatisi välja kuulutama ja põletasid viimaseid järelejäänud kirikuid.

Ida-Euroopa osariikide varajane taktikaline eraldumine liidust ja oma piiride pitseerimine säästsid neid riike kõige hullemast, samas kui Lääne-Euroopa viskles abitult terroriaktide ja genotsiidilaine all, kui uskmatuid külmavereliselt hävitati. Olles tekitanud peatamatu koletise, sai ütlus "revolutsioon õgib oma lapsi" liberaalide ja seksuaalvähemuste saatusele mõeldes hoopis uue tähenduse. Idas levis laialt arvamus, et karma maksis neile lõpuks kätte. Saabunud oli taas killustunud Euroopa ajajärk, mil tohutu impeeriumi asemele, keset anarhilist tühermaad, kerkisid ja kadusid omavahel vaenutsevad kääbusriigid. Lääne-Euroopa suurte impeeriumite ja vana kultuuri peatükk sai lõppsõna, sest ida pool alustati uuelt leheküljelt õigeuskliku renessansi peatükki.

Natuke mõtteainet. Eesti pendlina suurvõimude vahel.