"Asumi" esimese triloogia olen juba varateismelisena läbi lugenud, mistõttu peitus minus teatav nostalgilis-idealiseeriv eelarvamus, kui esimest osa taas käes hoidsin. Raamatusse sukeldusin ma innukalt, sest teadsin, et leian sealt kosmoselaevad, kosmosepoliitika ja kosmosepsühholoogia pärlid. Ootasin, et tegu on justkui "Star Warsi" osaga, aga paberil.
Aastatega ununes mul kõik, mis seal üldse toimus, seega käin kiirelt ka sisu üle. Põhimõtteliselt keerles teos Hari Seldoni psühhoajalooliste ennustuste ümber, kus ta ennustas äärmise täpsusega tuleviku sündmusi. Vanamees rajas galaktika perifeeriasse Asumi, mis pidi hoidma manduva Galaktikaimpeeriumi teadmisi ja neid ka edasi arendama, lühendades peagi saabuvat barbaarset ajajärku inimkonna ajaloos. Teaduspõhine Asum pistis rinda barbaarsete naaberkuningriikidega ning kasutas leidlikke manipuleerimistaktikaid, saades agressiivsed riigid lõpuks oma kontrolli alla. Ajaloo kulgedes ilmutas Seldon end hologrammi kujul ning jagas näpunäiteid käimasolevate kriiside lahendamiseks.
Ma täitsa mõistan, miks Asimovit geeniuseks nimetatakse, sest juba ainuüksi ideed, mida autor teoses mängitas, olid tolle aja kohta enneolematud. Lisame sinna ka kosmosereisid ja kõrgtehnoloogia ning ulmevisioon ongi valmis.
Ainult et see jäigi pigem visiooniks, mitte ei paisunud mõnusalt loetavaks jutuks. Mulle jäi mulje, et tegu oli ideelise visandi luukerega, millele jäeti niinimetatud liha ja nahk lisamata. Nagu sõiduplaanist mahajääv rong, ruttas jutt liiga kiirelt edasi, jätmata lugejale võimalust põnevate olustikega tutvumiseks. Usun, et peale minu oleks nii mõnedki kaasreisijad mõnes peatuses maha astunud ja näiteks kohaliku baari üle vaadanud või kosmodroomi pildistanud. Kärsitu edasirühkimine pakkus vaid lõputuid dialooge, jättes välja tegelaste mõtisklused ja olustikukirjeldused. Põneva universumi loomisel pean ma sellist teguviisi surmapatuks, sest peale põhiliini on alati olemas ka kõrvalharud, mis maailma mitmetahulisemaks muutma peaks.
Kui küsida minult, mis tegelaskujusid teoses kohtasin, teaks ma nimetada vaid Seldonit, sest teised kadusid koos järgnevate lehekülgedega. Millegipärast jäi selline mulje, et kogu tegevust nägin läbi sama tegelase silmade, kelle nimi uue osaga muutus. Neid ei eristanud miski, sest kõik olid mehed, neil oli mingil kujul suur mõjuvõim, nad kippusid vaieldes röökima ja alati oli neil mingi varjatud trump varrukas, saades selle abil pahadest võitu. Rääkides pahadest või rivaalidest, siis nende välimust oli teatraalselt "kaasa aidatud" - kes oli paks, kes ülespuhutud kõnepuudega, kes hoidis ülbelt nina püsti. Autor näitas alati näpuga, et see ja too tegelane oli paha ja lugeja peaks teda nüüd põlgama. Ühedimensioonilised tegelased mõjusid papist kujudena, keda rekvisiitidena vaid korraks teatrilavale tõsteti, et siis järgmise vaatuse ajaks mõne teisega asendada. Ka kõige keerukama tegelase Seldoniga ei tekkinud mingit sügavamat sidet, sest mees läks õige pea teise ilma ning edaspidi võis teda kohata vaid mõnel korral hologrammina.
Asumi maailm mõjus elutuna, ainsaks emotsiooniks paistis olevat tühja koha peal ootamatu karjumine ning õhku jäi palju küsimusi. Miks Impeerium lagunema hakkas? Miks ühiskonnad kibekiirelt barbaarsusse langesid ja moodsa tehnika hülgasid? Kuidas kosmoselaevad ja kohalik mood välja nägid? Mis eristas planeete? Mille poolest erinesid kuningriigid? Kas peale Impeeriumi "Päikese ja kosmoselaeva" teised riigid mingeid enda sümboleid ei kasutanudki? Kus olid kõik naised peale ühe tigeda moori? Mis eristas peategelasi? Kuidas sõjaliselt hambutu Asum kolmeaastases sõjas purustusteta vastu pidas?
Pean tõdema, et raamat on üsna kehvasti kirjutatud. See kohmakas jutustamiskatse meenutab natuke aruannet või protokolli, kus täpsed sõnad reas, mida keegi kusagil koosolekul ütles. Oleks see taotluslikult sellises stiilis kirjutatud, muutuks kogu teose värving ning see jõuetu tundetus omandaks põneva dokumentaalse väljundi. Eks see on vaieldav, kas Asumi ajalugu sai ainult niiviisi kuivalt jutustada või oleks ka inimlikule mõõtmele rohkem ruumi jätkunud, aga kindlasti torkas teos ebatraditsiooniliste võtete kasutamisega teiste omaaegsete seas silma.
Kuigi tegu on pooliku teosega ning nõuab ümbruse ehitamisel tohutus koguses lugejapoolset fantaasiat, julgen ma seda kõigile ulmesõpradele soovitada, sest tegu on ikkagi omas ajas ennenägematu raamatuga, mis pani aluse tervele žanrile. Eks esimeste autodegi algeline tehnoloogia on vabandatav, kui neid tänapäevastega võrrelda - Ford T polnud küll mugav, nägus ega dünaamiline, aga ometi pani see liikur lõpuks terve maailma ratastele. Kui ulmesõber soovib mõista, millele rajati terved "Star Warsi" ja "Star Treki" maailmad, siis "Asum" on see esimene kosmiline eelpost, kust hakkas hargnema kogu uuem nn ulmetsivilisatsioon.
Lühidalt - "Asum" on kehv raamat, mis mulle väga meeldib.
No comments:
Post a Comment