Tulevik minevikus

Mind on alati paelunud tulevikuvidinate ja homse päeva erinev tõlgendamine, mis sõltub suuresti tõlgendaja enda asetsemisest ajateljel. Ma mõtlen sellega, et 20. sajandi alguse arusaam tulevikust erineb kardinaalselt tänasest visoonist, sest eks iga ennustus kannab endas killukest enda ajastut ja tolle aja teadmiste taset. Ma võtan vaatluse alla perioodi 1900-2019, mille ma omakorda eraldiseisvateks epohhideks viilutan. Aastaarvud on tinglikud ning tähistavad kultuurikihtide vahelisi hüpoteetilisi piire.

1900-1955

Konkreetse perioodi olen ma õige pikaks venitanud, kuna arusaamad jäid aastateks vägagi kattuvateks. See on ajastu, mil Wells hullutas rahvast "Maailmade sõja" kuuldemänguga, sest ülimoodsatest raadiotest kuuldud marslaste invasioon ajas inimesi kohati põgenemagi. Tollal polnud  inimestel maavälistest taevakehadest kuigi suurt aimu, mistõttu väljavaated marslaste või veenuslaste tsivilisatsioonidega kohtumiseks tundusid vägagi realistlikud.

Peamiselt ennustati linnastumist ja lennumasinate võidukäiku. Omal kohal olid kõrgustesse tõstetud teed, teraskonstruktsioonid, hiiglaslikud (algelised) lennukid ja tsepeliinid. Samas peale Hindenburgi katastroofi kadusid tsepeliinid tulevikuvisioonidest nagu poleks neid kunagi olemaski olnud.

Peale järjekordset suurt sõda tekkis reaktiivivaimustus. Uudseid reaktiivmootoreid topiti nii lennukitele kui ka rongidele, disain muutus voolujoonelisemaks ning üldist inspiratsiooni leiti teise maailmasõja aegsetest pommitajatest.

Autod läksid aina enam lennukite nägu, tehes niimoodi kummarduse Ameerika pilootidele, kes tuhandete viisi sõjast tagasi jõudsid. Algmaterjali reetsid propelleri motiivid ninas, klaaskuplid ja mõnel juhul ka stabilisaatorite rudimendid.

1955-1965

Tuumaajastu, võidujooks kosmosesse, Jetsonid ja robot Robby. Seda perioodi kajastab stiili mõttes kõige autentsemalt Fallout'i mängude seeria, mis on tabanud kõiki tolle ajastu eripärasid, seda küll veidi teises, apokalüptilises võtmes. Üldiselt oli saabunud aeg, mil maailm pärast laastavat sõda taas rasva koguma hakkas, mistõttu nüüd oli aeg end lõdvaks lasta ja lubada tehnoloogial kõik enda eest ära teha. Selle ajastu tuleviku täisautomatiseeritud köögid valmistasid perenaise jaoks kõik mitmekäigulised road ning autod suutsid ise suurel kiirusel liikuda, lubades pereisal soovi korral piipu popsida ja ajalehte lugeda.

Üldse domineerisid autode disainis uimed, kuplid ja teatav noateralaadne nurgelisus. Kiirteedele anti hoogne viraažikalle, et 300-400 km/h kihutavad autod teelt välja ei tuiskaks. Kiirteede temaatika langeb jällegi ühte reaalse eluga, sest tollal rajas USA oma Autobahn'i ehk Interstate'i, mille sirgemad lõigud pidid suutma ka sõjalennukeid maandada. Taaskord tundus, et maanteel kohtusid nii lennundus kui ka autoteema.

Mõeldi välja erinevaid tuumakütusel töötavaid rakette, kosmosejaamu ja isegi autosid (Ford Nucleon). Tollal uudne tuumaenergia tõotas utoopilist tulevikku, kiskudes kütusehinnad alla ja lubades selle abil tohutuid planeetide- või tähtedevahelisi projekte ette võtta. Reaalses elus radiatsiooniga seotud intsidendid nagu kaotsiläinud tuumapommid panid aga paljusid enneolematute ohtude üle mõtlema. Mõistes, et tuumakatsetused toodavad eluohtlikku radioaktiivset saasta, lõpetati nii maapealsed pommikatsetused kui ka uljamad tuumaideed. Tuumareaktorit peitvad lennukid ei paistnudki sestsaadik enam mõistlikud, rääkimata projektist Orion.

Apollo "üleaedne" projekt Orion kujutas endast Ühendriikide salajast kosmoseprogrammi, mille eesmärgiks oli välja töötada tähtedevaheline kosmoselaev. Idee kui selline oli väga romantiline ja uudishimulikule inimkonnale omane, nagu ka Star Trek'is kuuldud algusfraas - "Space: the final frontier" ("Kosmos: viimane piir"). Ainuke häda oli selles, et laevale pidid kiirendust pakkuma järjest lõhatavad... tuumapommid. Õnneks see hädaohtlik idee hüljati, sest ma ei kujuta ette, kuidas oleks  surmav plahvatuslik radiatsioonikera pidurite ülesannet täitnud.

Samas kosmoseturism tundus käegakatsutava reaalsusena, sest venelaste Sputnik tegi 1957. aastal otsa lahti. Raketid olid enamasti kui ühe vitsaga löödud - nooljale hõbedasele nõelale kinnitati tiivapaar ning mõned stabilisaatorid veel lisaks. Ei läinudki kaua, kui inimeste fantaasiavõime vallutasid igasugused kosmilised silindrid, võimaldamaks ka orbiidil elada, aga me ruttame juba liialt edasi.

Roswelli intsident 1947. aastal valas kosmiliste küsimuste teemal veelgi õli tulle, sest ulmekirjanduses ja -filmides ründasid inimkonda nüüd igasugused tulnukad või robotid oma lendavate taldrikute ja laserkiirtega. Tuletan lugejatele meelde, et tolleks ajaks polnud veel selge, et Veenusel või Marsil mingeid vaenulikke hõime ei elutse, sest see selgus üldiselt alles kusagil 1960ndate keskpaigas, mil USA ja NSVL piisavalt sonde laiali olid saatnud. Peale seda võis inimkond rahulikult hingata, teades, et kurjad marslased jäävad alatiseks ulme valdkonda.

1965-1985

Kütusekriis, Star Trek, Star Wars, kandiline disain, personaalarvutid. Hipide äkiline tõus, rassilised pinged, liberalismi pealetung ja elukommete lõdvenemine tingisid 1960ndate lõpus sotsiaalse vabanemise, millega kaasnesid droogide masskasutus ja uimastatud noorte transilaadne olek. See naiivne utoopia lõppes 1970ndate aastate alguseks, mil hipiliikumine välja suri ning kütusekriis läänemaailma raputas. Algas nn pohmaka ajastu, mis lõpetas ülevoolava 1950ndatest tuntud optimismi. Lääne ühiskond oli läbi teinud radikaalse muutuse ning kõik füüsilised tooted ja kultuurielu kajastasid seda, kasvõi kaudselt.

Autode disain peegeldas üldisi trende sirgete joonte ja täisnurkade vaimus. Näidikutepaneelid andsid disaineritele hea katsepolügooni erinevate vedelkristallidel põhinevate näidikute kombineerimiseks. Lamborghini Countach ja Aston Martin Lagonda on vaid vähesed näited sellest, kuidas kujutati tollal tuleviku autode väljanägemist.

Arvutid leidsid sel ajal akadeemilises maailmas aina enam kasutust ning unistati, et tulevikus leiavad need tee ka tavalisse kodusse. Muidugi ei nähtud lameekraanide leiutamist ette, aga see-eest ei koonerdatud mõnes kohas tohutute kineskoopkuvaritega.

Kinokunst arenes tohutult edasi ning siia perioodi jäävad mitmed suurteosed nagu 2001: Space Odyssey, Alien, Mad Max, Blade Runner ja Star Wars. Seda ajastut võib iseloomustada kui täiskasvanuks saamist ja realistlikumaks muutumist. Tõsi, tulevikuvisioonid kuulusid endiselt ulme valdkonda, kuid nüüdsest mõjusid ekraanil kujutatud asjad palju realistlikumalt. Algupärane Star Trek on küll vahva, aga Star Wars'i stop-motion-efektid ja hoolikalt viimistletud kulissid mõjusid esimese pappküngaste ja tulnukalike tundlatega koerte kõrval ultrareaalsetena. Kosmoselaevade ja siseruumide "argine" või kulunud välimus lubasid vaatajatel end olukordadega kergemini samastada ja lihtsamalt fantaasiamaailma sukelduda.

Ka muusika läbis tollal tohutu revolutsiooni. Rock'n'roll'i järel tulid klassikaline rock, disko, punk ja algeline elektrooniline muusika. 1950ndate aastate tulnukafilmidest kuuldud ebamaised "ulmeulgumised" asendusid 1970ndatel süntesaatorite tehislike helidega ning klassikalised sümfooniaorkestrid tegid võimsa comeback'i.

Peaaegu baroksete robotite tulukesi, voolikuid ja kõiki muid keerlevaid komponente nuditi vähemaks ning peideti läbipaistmatu korpuse alla, pakkudes niiviisi kaitset, mõjudes praktilisema ja kompaktsema reaalelulise lahendusena. "Mutrivõtme-käelabadest" ja väljaprinditavast paberilindist loobuti, mõnele lisati hoopis hologrammide kuvamise võimalus.

Kõik need tegurid jätsid mulje, et ulmefilmide näol on tegu peaaegu nagu reaalselt filmitud dokumentaalkaadritega, mida ei saanud öelda nüüdseks juba karikatuursetena mõjuvate 1950ndate aastate kosmosefilmide kohta.

1985-2005

Külma sõja lõpp, lutsukommi-disain, hip hop, internet, mobiiltelefonid muutuvad targaks, 9/11, Audi alumiiniumkered. Tehnika hakkas kahanema ning küllap mäletavad kõik sel perioodil elanud inimesed mobiiltelefonide evolutsiooni. Esiteks muutusid need rikkurite mänguasjadest lihtrahva seas levinud tööriistadeks. Vähe sellest, kohvrid kahanesid telliskivideks ning telliskivid digimuutusid pisikesteks klapiga telefonideks.

Filminduses andsid tooni The Terminator, Predator, Robocop, Back to the Future, Schwarzenegger ja algeline CGI. Kuna arvutid arenesid Moore'i seaduse kohaselt, sai 1990ndatel juba üsna realistlikke renderdusi vaadata (Jurassic Park). Ka Marsi-reisid muudeti vahepeal igapäevaseks.

Back to the Future peategelane Marty reisis tulevikku, aastasse 2015. Mida tollal siis oodati? Eks ikka lendavad rulad, täisautomaatsed tossud, kummaline erksavärviline mood ja hologrammid. Moeennustused osutusid mingil määral ka tõeks, aga hoopis 1990ndatel, mitte aastal 2015. Lendavaid rulasid ja isesiduvaid tosse ootame me igatseva pilguga siiani.

I, Robot kasutas ulmelise välimusega autot Audi RSQ, mille "lahjendatud" variant peagi ka TT kujul tootmisse läks. RSQ kui 2004. aasta ideeauto vihjab veel tänagi Audi disainisuunale, mõjudes üllatavalt aegumatult.

2005-2019

Meemid, sotsiaalmeedia, nutitelefonid, keerulised-turvalised autod, saastenormid, Hiina tõus. Kuna puutetundlikud ekraanid nõudsid oma osa, ei jäänud telefonidel muud üle, kui paisuma hakata, tegemaks ruumi aina rohkemale infole, mida inimkonnale peale pritsiti.

Ulmefilmides ja ka osades multikates vihjatakse Aasia tõusule, mis peegeldab läänemaailma hirmu iseenda mõju taandumise ees. Tänapäeva New York, kunagine tsivilisatsiooni musternäidis, on täna üsna määrdunud kitsas urgas mõne tavalise modernse Hiina linna, näiteks Shanghai, kõrval. Big Hero 6 aga lahendas asja väga optimistlikult - Tokyo ühines San Franciscoga ning kaks tsivilisatsiooni segunesid muretult.

Samas tänapäeval suure hoo sisse saanud küberpunk maailma nii roosades toonides ei maali. Küberpunk kui futuristlik noir kujutab maailma kui ülerahvastatud pimedat linnastut, kus loodusressursid on ära kulutatud ning planeet välja kurnatud. Tehnoloogia võimaldab teiste pangakontodesse häkkida ja inimesi tänaval sekundiga automaatselt tuvastada, nagu nägime arvutimängus Watch Dogs.

Mis on täide läinud?

1960ndate USA jaoks tekitas suurlinnade autostumine probleeme alates sudust, lõpetades suurte ummikutega. Tänapäeva Hiina on leidmas lahendusi, mis alles pool sajandit tagasi ulmelistena tundusid - näiteks liikluse kohal veerev tramm!

Kunagi unistati sellest, et telefoniga helistades võiks ka vestluspartnerit näha - täna on meil Skype ja Facebook'i videokõned.

Hologrammidest nii palju, et viimastel aastatel on korraldatud surnud artistide nagu Michael Jackson ja Tupac kontserte. Tänane reaalsus ongi see, et inimmassid elavad staadionil kaasa "vaimude" esitustele. Muidugi pole see igapäevane nähtus, pigem nišitoode, samas kui sellist juttu oleks räägitud näiteks eelmise sajandi keskel, oleks rääkijat napakaks peetud.

Küberpunk hakkab realiseeruma, kui vaatame Jaapani ja üleüldse Kaug-Aasia suurlinnu. "Neoon"-reklaamid heidavad pimedale linnale mitmevärvilist valgust, kitsad tänavad ei lase hingata, korterid kahanevad iga aastaga (Hong Kong), turulettidel aktsepteeritakse kaardimakseid, viipega pangakaardi pealt raha varastamine...

Lõpetuseks võib öelda, et Back to the Future igipõlise fännina olen veendunud, et me juba ammu elamegi tulevikus.