Tohutu ego

Selle mõtiskluse inspireeris lugu Tarandi togijate vabandamisest kohtusaalis (link). Tarandi kohta olen ma siin blogis enda arvamuse juba avaldanud ning eurosaadiku skandaali ma praegu rohkem pikemalt ei käsitle. Pigem kangastusid mulle seda artiklit lugedes iseenda kogemused teatud sorti inimestega.

Ei ole tarvis karta, et kogu jutt mingis masendavas toonis kulgeb, sest tegu on lihtsalt aruteluga minu jaoks üsna intrigeerival teemal. Pealegi lõpetan ma mõtiskluse vägagi positiivses võtmes.

Tema portree

Alustame siis selle mõttega, et kõik me oleme kokku puutunud selle inimtüübiga. Ükskõik, mida teed või ei tee, siis see inimene ei suuda iialgi asja humoorikat külge näha, rääkimata enda võimalikust eksimusest. Lugejagi kindlasti mäletab, kuidas see inimene midagi väga hinge võttis ja kivinäoga midagi "tabavat" vastu tulistas, tekitades järjekordse sajandi tüli.

See inimene peab loomulikuks, et tema on alati esimene ning kui aega ja huvi üle jääb, siis järgnevad alles teised. See inimene tuiskab oma musta maasturiga sind ja su ees olevat autot lahutavasse kitsasse vahesse, kuigi tagapool jätkub ruumi enam kui küll.

Ja kui ta imekombel seltskonnas mingi väga kehva naljaga lagedale tuleb, siis ootab ta teiste tormilist heakskiitu, kuna on sellega juba harjunud. Ta ei aimagi, et naer kaasneb enamasti vaid sel põhjusel, et keegi ei kannata tema tusatsemist. Lihtsam on jätta mulje, et nali meeldis ning eluga kiirelt edasi minna, selle asemel, et kurja inimesega veel vaidlusse laskuda.

Väga tuttav on tema viis solvudes kõva häält teha ning elutark välja paista. Isegi kui püüad talle endapoolset nägemust selgitada ja näidata olukorra tõsidusastme väiksust, jäädakse ikka kinni sellesse pisikesse asja, mis solvujat ennist nii ärritas. Olenevalt isiksusest võib järgneda kas tüütu manitsev jorin, kõrgema hääletooni katsetamine või mõlemad korraga.

Robert De Niro filmis Meet the Parents kehastab
üsna täpselt seda inimtüüpi, keda ma mõtlen.

Näiteks kui ta palub sul paberirullist üks ruuduke ulatada ja see sul kogemata kombel veidi rebeneb, siis algavad tõelised teatritükid. Kõigepealt tehakse märkus lohakuse kohta. Kui talle sõbralikult selgitada, et ka rebenenud paber kuivatab vett sama tõhusalt, siis tõstetakse see demonstatiivselt prügikasti ja palutakse vaidlemist mitte kannataval häälel uus ja korralik rebida. Kuna ta on majapidamise peremees, siis ei oska sa ka kuidagi teisiti reageerida ning ulatadki skeptilise ilmega uue terve paberijupi. Siis võetakse see kuninglikult vastu, pühitakse väike veeplekk ära ja algab pikk joru teemal, et kui midagi teha, siis teha korralikult. Ma isegi ei naljata, selline kogemus on mul täiesti reaalselt olemas. Kui mina püüdsin juhinduda pragmaatilisusest ja paberit kokku hoida, siis tema nägi minu toimingus ülimat au haavamist.

Juhtub ka seda, et kui keegi mingist teemast sama palju ei jaga kui tema, siis valgub selle inimese näole üleolev irve ning järgneb läbi lillede oponendi mõistuse mahategemine. Irve asemel võib ilutseda ka üliasjalik nägu, kirglik pahameel ja kõrgem hääletoon. Ta teeb ekstravagantselt maha sinu tööd, loomingut, arvamust ja üleüldse kõike, mida sa just hetke eest talle pakkusid. Kusjuures taktitunde asemel loobitakse ülivõrdelisi omadussõnu ja jäetakse tõsimeeli mulje, nagu oleksid häbitult selle planeedi hirmsaima käkiga hakkama saanud.

Me teame seda inimest.

Diiva.

Tema ja maailm. Tema ongi maailm. Päikesekuningas "Luii". Ta ei mõista, et on olemas ka teised inimesed, elud, arvamused, tõekspidamised; teised teosed ja teised peategelased seiklustes, millest tal aimugi pole (sonder). Kui tema on midagi pähe võtnud, et nii on, siis teised eksivad, alati.

Miks ta selline on?

Miks see inimene nii hullult solvub? Miks see inimene alati viimase sõna peab saama? Miks see inimene teiste üle nalja teeb, aga enda kulul seda silmaotsaski ei luba?

Fantastiline näitleja.

Tegu on teatud inimtüübiga, kes polegi võimeline enese üle naerma või enda tehtud vigu tunnistama. Ta kardab. Ta kardab, et kui ta seda teeb, siis õõnestab ta omaenda jalgealust, andes teistele justkui loa tema alandamiseks. Ta kardab nn lumepalli- või doominoefekti, seetõttu ongi ta sunnitud endast ideaalset kuvandit hoidma nagu Potjomkini küla või Põhja-Korea. Ta teeb seda tohutust hirmust, sest tema ego, kuvand, stiil või maine defineerivad teda kui isiksust. Aga kes on valmis oma isiksust lammutama? Ainult väga vähesed vaprad.

Nagu ka kõigi teistegi puhul, on selle inimtüübi areng alguse saanud juba lapsepõlvest. Võib arvata, et erinevatel põhjustel vormisid teda erinevad alandused, teiste pilked, madal enesehinnang ja sellest alguse saanud keerukas alaväärsuskompleks. Ka mina ise olen selle tee läbi käinud, mistõttu ma mingit täiesti tundmatut juttu ei puhu. Erinevus on selles, et ma olen end jõuliselt ja täiesti teadlikult teise suunda sundinud. Mingil hetkel hakkas mul endal lihtsalt nii kohutavalt piinlik, et asusin enda iseloomu paremuse poole painutama. Ma leidsin endale positiivseid eeskujusid ja harjutasin nende alateadlikku jäljendamist. Õnneks see töötas ning omade keskel viskan ma siiani totrat nalja ja põhjustan kummalisi olukordi, mis naerupahvakuga lõppevad.

Muide, alles ma lugesin kuskilt, et enese üle naljatamine on üks lõige lollikindlamaid vahendeid rahvahulga poolehoiu võitmiseks ning seda taktikat kasutavad ka manipuleerivad psühhopaadid. Jah, kuulsite õigesti - enda nn mahategemist kasutavad väga agaralt ka manipuleerijad. See tähedab, et tegu pole mingi õnnetu ummikteega, mis võiks inimese väärtust teiste silmis langetada, pigem vastupidi. Ainult et siin käsitletav inimtüüp ei suuda seda hirmuäratavat sammu astuda. Nagu esimene suudlus. Nagu esimest korda kõrgelt vette hüppmine. Nagu esimest korda autokooli autoga avalikule tänavale sõitmine.

Hirm pidurdab

See hirm, see tohutu hirm peatab nad juba eos. Kui on loodud endast mulje kui eksperdist, elutargast ning austusväärsest inimesest, kelles on sisemine laps ammu kaduma läinud, siis pole ime, et see nii keerulisena näib. Mida küll teised ütlevad? Kas teda ei võeta enam tõsiselt?

Teate, mida mina nüüd ütlen? Kui see kramplik inimtüüp endale natuke lõdvestust lubaks ning elu veidi mängulisemalt võtaks, siis laheneks päris paljud pinged. Kujutage ette, kui see tige inimene, kelle läheduses kardate valesti astudagi, ühel päeval leebuks. Kujutage ette, kuidas te ääri-veeri temaga lõpuks "sina" peale üle läheks ja viimaks ka koos naerda saaks. Mõelge, kuidas see inimene enda kavalust ja vahedat mõistust rõõmu ja huumori valmistamiseks kasutaks.

Kumb inimene teile enam meeldib? Kas see jäik ja eneses kinni olev kuju, keda mingi hinna eest häirida ei tohi või pigem Jim Carrey jäljendaja? Kas te tõesti mõtlesite, et see on juhus, et näiteks naiste jaoks on mehe huumorimeel üks kõige olulisemaid näitajaid?

Aga ego jääb kahjuks piirina ette. Ego ei luba enda õrnemat mängulisemat poolt näidata, järele anda, teistega arvestada või jätta kasutamata see hiilgav võimalus elegantse sapise kommentaari loopimiseks. Hirm kaotada kontroll enda maine üle tagab tohutu ego lahustumatuse, mis teda võimaliku välisilma kriitika eest kaitseb.

Õpetuseks

Nüüd on minul kui "edulool" aeg särada. Muidugi pole ma mingi ideaalne guru või suhteekspert, aga allpool toodu on mulle aastate jooksul heaks positiivse energia allikaks olnud. Mida peab meeles pidama, et end meeldivamaks inimeseks vormida?

Jim Carrey filmis Mask. Ma hängiks
peale tööd just sellise tegelasega.

• Ole tänulik kõige üle, mis sul on. Mõnel on elu palju sitem.
• Proovi enda üle naerda. Mitte tülgastusega, vaid huumoriga. Jah, sa kõndisid vastu posti ja kukkusid lillepeenrasse. Teised näevad naerdes, et oled samasugune ekslik inimene nagu nemadki ning sind võetakse palju paremini vastu.
• Säilita enda väärikus. Seda saad sa teha ka siis, kui enda üle naerad.
• Arvesta sellega, et nii palju kui on inimesi, on ka arvamusi. Sa ei saa kedagi omada ega enda soovide põhjal ümber muuta.
• Sa ei pea alati kindlalt "ei" ütlema. Või "jah". Alati saad sa nende vahel valida.
• Leia vahvad eeskujud. On selleks su isa või ema? Või tead sa mõnda sarmikat näitlejat?

Harrison Ford filmis Return of the Jedi.
Aga temaga käiksin ka luurel.

• Naerata. Tee peegli ees nägusid. Aja end naerma. Siis oskad ka teisi lõbustada.
• Ütle mõni hea sõna või kompliment. See ei tee sind vaesemaks ega nõrgemaks.
• Ära võta asju südamesse. On päris suur võimalus, et sind solvanud inimene ei teinud seda tahtlikult ega isegi ei märganud seda.
• Mõtle väga sügavalt selle vanasõna üle - kuidas küla koerale, nõnda koer külale. Et keegi sind kunagi haavas, ei põhjenda asjaga mitte seotud inimeste haavamist.
• Ära kuluta energiat kättemaksule, sest nagunii karma is a bitch.
• Leia endale väljund, hobi, kirg või mõni lõõgastusviis. Tegele asjadega, mis sulle rõõmu valmistavad.
• Ära muretse asjade pärast, mida sa nagunii kontrollida ei saa. Kui keegi su üle kangesti nalja soovib heita, siis ei pidurda teda ükski sinu tegu ega sõna. Me elame demokraatias, lase tal oma sõnavabadust praktiseerida.
• Austust ei saa jõuga, see tuleb ära teenida.
• Lõpetuseks väga hea elutarkus minu klienditeenindajast elukaaslaselt, kes pole suu peale kukkunud - kui tahad, et sind kuningana koheldaks, käitu vastavalt.