Ajakirjandus - kas tähtsam on raha, meelelahutus või sõnum?

Kanal 2 vajus sügavale kollasesse sohu lõplikult kinni. Kurb, et korraga kaotasime kaks olulist saadet - Radar [link] ja Roaldi nädal [link]. Tegemist oli uuriva ajakirjanduse lipulaevadega, mis näitasid meile Eesti elu tõelist palet. Ühtlasi olid need vähesed saated, mida minu arvates telest vaadata kannatas. Radar lahkas inimestevahelisi konflikte ja paljastas pettusi ning Roald külastas põnevaid/veidraid/ebaharilikke inimesi, jäädes erinevalt Võsapetsist erakordselt väärikaks.

Inimestele need saated meeldisid ning seda kinnitas ka statistika, aga ometi tõmmati neile vesi peale. Miks ometi? Mis Kanal 2 vabandus see on, et tegu on meelelahutusliku kanaliga? Kas nende ettekujutus õigest meelelahutusest on Reporteri trall? Ei, see on tegelikult lahedaim uudistesaade, mida vaadata, aga kas tõesti peame me nii madalale manduma, et tõsist juttu ei kannata me enam kuulata? Et pistame pea liiva alla ja teeskleme, et meil pole vaeseid, pettureid ega kuritegevust? Et kõik peab alati olema trillalaa ja juheii nagu Idiocracy [link]?

Kallis rahvas, lükake "soma" tagasi, mida jagati ulmeromaanis "Hea uus ilm". See rumal droog, meelelahutus ehk "soma", surub teil vaid silmad kinni, mõjudes efektiivse ajupesuna. Võib-olla ma reageerin veidi üle, aga kaks olulist silmaringi avardavat saadet korraga mättasse lüüa... See ei mahu mulle pähe.

Loe ja maksa

Siis on veel need veebiväljaannete tasulised artiklid. Ma mõistan, kui mingi suvaline, aga huvitav lugu on tasustatud, sest raha peab kuidagi väljaande ülalpidamiseks tulema. Aga ma ei taha mõista seda, kui mingi hoiatav ja kriitilise tähtsusega artikkel on tasuliseks keeratud. Kui tegemist on infoga, mis võib päästa kellegi vara või elu, siis sellele hinnalipiku kleepimine on suhteliselt maitselage. Jah, erinevat sorti jahude kokkukeeramise õpetused võivad olla tasulised, et fännid sealt peale papi pritsimist endale nišiinfot ammutaks, aga no kuulge, kui jutt on näiteks vägistajamaniakist ning tema meetoditest, siis kas tõesti on kohane selle eest raha kerjata?

Ma ei kujuta ette, et näiteks Facebook-is teeb keegi analoogse hoiatava postituse (ettevaatust - petis, vägivallatseja vms), aga selle avamiseks peab mikroülekande tegema. Katsugem nüüd olla, ajakirjanikud ja peatoimetajad. Mida me siis tähtsamaks peame? Kas alati peab nalja saama? Või iga liigutuse eest paar senti? Kas põhimõtted ei tähenda enam midagi?

Kui teil on mingi oluline sõnum, siis selle eest raha küsimine peletab suurema osa potentsiaalseid lugejaid ära. Kujutage seda veel korraks ette - kõigepealt loovutate raha ja loete siis kellegi arvamusartiklit. Palju lihtsam on külastada blogisid ja lugege, kaua silmad kannatavad! Need on ju ka arvamusartiklite arhiivid, aga sealsed arvamused ei maksa midagi. Kahjuks või õnneks, kuidas keegi seda näeb.

Ajakirjanduse rahastamise paradoks

Aga paneme maasturile aeglase käigu sisse ja nõjatume seljatoele. Kuidas saaks luua erapooletut, külmalt kalkuleerivat ja loogilist ajakirjandust (näiteks The Vulcan Times vms)?

Selline peaks olema üks õige ajakirjandus - loogiline,
äraostmatu ja erapooletu kui Vulcani rass Star Trek-ist.

Ajakirjandus on meil vaba eraettevõtlus. See tähendab, et selle eesmärgiks on korjata omanikule raha. Omanikul on oma firma üle täielik võim ning kui talle midagi ei meeldi, siis saab ta selle eemaldada. Samuti määrab ta tõenäoliselt peatoimetajateks inimesi, kellel on sarnased poliitilised vaated. Aga see kõik kokku on ju... tsensuur. Kajastatakse ju "õiget" vaadet. Samamoodi levitan ma siin blogis vaid enda arusaamu, mistõttu ei või ma ka ennast erapooletuks lugeda.

Teisalt, kui ajakirjandust rahastaks riik, siis peaks kanal üldjuhul au sees hoidma riigitruud juttu ja laitma oponente ning muid kritiseerijaid. See on kahjuks kasvupinnas igasugustele tsensuuridele, sest on vaid aja küsimus, kui keegi valitsusametnik midagi redigeerima kipub ja rahva meelsust suunata tavatseb. Piiri ausa kriitika ja riigipöörde õhutamise vahel annab vastavalt vajadusele nihutada...

Olemegi jõudnud järeldusele, et kes maksab, see tellib ka muusika. Kas tõesti pole võimalik luua täiesti erapooletut ajakirjandust, mis arvutina kõiki fakte hindaks ja selle põhjal optimaalse tulemi looks?