Juhin tähelepanu, et see on Arthouse kategooria lugu.
Igatahes nii me seal seisime - poolene seljakotis päikese ja laste pilkude eest varjul ning tühjad plasttopsid pleekinud pargipingil. Ma olin just tunnikese eest töölt koju jõudnud, kui Petser mulle kõne peale tõmbas. Teadsin isegi, et olin kohtumist vähemalt nädal aega edasi lükanud.
Igatahes nii me seal seisime - poolene seljakotis päikese ja laste pilkude eest varjul ning tühjad plasttopsid pleekinud pargipingil. Ma olin just tunnikese eest töölt koju jõudnud, kui Petser mulle kõne peale tõmbas. Teadsin isegi, et olin kohtumist vähemalt nädal aega edasi lükanud.
Lapsed kilkasid mänguväljakul ning nende piltilusad noored emad heitsid vahel meie suunas häiritud pilke. Nad polnud küll tigedad, aga võis välja lugeda, et meie olemasolu nad just ei kiitnud. Mõni jõllitav noor jalgrattur veeres meist hästi aeglaselt mööda, lootes vist suurte poiste kambaga liituda. Arglikuks need klutid igatahes jäid, sest järjekordseid kokse kallasime me neid täielikult ignoreerides.
"Noh, mis teinud oled ka?" uurisin ma Petserilt peale mõõdukat vaikust.
"Käisin joomas ja kukkusin telefoni ekraani puruks," muheles kutt tuimas rahus.
"Ikka juhtub."
"Vahel jaa."
Oli aeg järgmise lõuatäie jaoks. Vaikides kallasime Viru Valgega solgitud mahla kurku ning uurisin edasi:
"Mis sa siis peale joomise veel teinud oled?"
"Ei tea, midagi."
Iga vestlus tüüris sinnakanti, sest ta tõepoolest ei võtnud oma eluga midagi ette. Isegi hobisid ei korjanud mees endale külge, rääkimata kooli lõpetamisest. Mida ta tuima järjekindlusega juba teismeeast saadik jätkas, oli õues joomine ja suitsu kimumine.
"Sa tööd pole leidnud?" küsisin juba sajamiljonendat korda.
"Ei ole."
"Miks mitte?"
"Ma ei tea. Mulle ei jää siis vaba aega."
Mida sa selle peale ikka vastad. Niimoodi me tiksusime keset linnulaulu ja vahtisime aktiivseid inimesi, kes sörkisid, sõitsid rattaga või võimlesid. Kaugemal jalutas keegi koeraga ning mingi teine vend mätsutas oma tuuning-bemari kõrval burgerit. Inimestel on hobid, huvid ja mingisugunegi eesmärk. Aga meil... meil on isetäituvad topsid.
Ma polnud "striit art-iga" väga kursis, aga mulle pragunenud ekraanilt oma taieseid näidates läigatas Petseri silmis mingi tema puhul harjumatu säde. Kummaline, et inimesel pole väidetavalt ainsatki hobi, aga selline ilmselge kunstihuvi oli tal täiesti olemas.
"Tahad ka proovida?" uuris ta seljakotist oma markerit lagedale tuues.
"Tänan, ei, ma ei oska joonistada."
Tegelikult olin ma vana kala, sest igasugused karikatuurid ja muud sirgeldised olid umbes kümne aasta eest mu elu. Aga elu edenes vääramatult ning teismeea huvidki asendusid ajapikku muuga. Ja, noh, mis seal salata - tegelikult ma ei kujutanud end ette seinale karmi grafitit sodimas. Minu igav eluviis sundis mind selliseid mässajalikke asju vältima ning selle asemel kuivikuna tööl käima, hoidmaks rutiinil jõudu sees.
Petser istus pingile, pühkis liivasodi ära ning asus hoolega jooni tõmbama. Läks veidi aega, kuni must gangsta-sirgeldis valmis sai. Ma püüdsin kõigest väest välja lugeda, mida ta kirjutas, aga tee või tina, ma ei suutnud. Selgus, et tegu oli kuti initsiaalidega ja no eks ma olin sellest kunstirongist nii lootusetult maha jäänud, mõistmaks sellist fonti, aga pole hullu. See tag tundus minu toore silma jaoks kuidagi liialt lihtne ja samas ka keerukas. Lihtne selles mõttes, et kohati väriseva käega joonte tõmbamine võttis vaid paar minutit, keeruline selles mõttes, et iga täht kätkes endas nii palju teravaid nurki, et ei kuulunud enam tähestikku. Millegipärast jäi võib-olla petlik mulje, et ta polnud oma tag-i kümnete vihikute kaupa perfektseks lihvinud, vaid joonistas pingile ilmselt kogu oma portfoolio viienda teose.
Selliseid kirju paigaldas kutt nüüd igasse vähegi anonüümsemasse bussipeatusse, et gangsta flow surematuna püsiks. Ma ei näinud selleks ise vajadust, sest mu enda turf-i piiriposte uuendas koer igapäevaselt - kas hoiatava märguvedeliku või päriselt püstiseisvate lisapostidena.
Tegime veel mõned topsid ning siis hakkas tal kõri kihelema, sest poolik ei sisaldanud enam palju. Petser helistas paar sõpra läbi, kuni ühe neist õnge otsa rabas. Kõigepealt lootis ta uue pudeli tarvis laenu küsida, aga siis vaimustus tuttavgi joomise ideest. Õnneks tõotas õhtu õnnelikult lõppeda, sest järgmine pudel, seekord juba liitrine, ootas teda koos suupistetega linnas. Vaadanud bussiaegu, saime me veel pudeli tühjaks kaanida ja hüvasti jätta.
Petseri pass näitab varsti 30, aga teismeea asjade suhtes säilis tal haruldane ustavus. Töö, karjäär ja pere segaksid unistaja kunstimeelt ja inspiratsiooni, mistõttu keeldus ta endale korraliku kodaniku stamp-rolli võtmast. Vahel leidsin end teda kadestamas tema lõputu vaba aja ja elukestva peo pärast. Kui teiste elu tundub ebakindel, muutub pidevalt ja arved pressivad ukse alt sisse, siis temal on aeg turvaliselt seisma jäänud.
"Noh, mis teinud oled ka?" uurisin ma Petserilt peale mõõdukat vaikust.
"Käisin joomas ja kukkusin telefoni ekraani puruks," muheles kutt tuimas rahus.
"Ikka juhtub."
"Vahel jaa."
Oli aeg järgmise lõuatäie jaoks. Vaikides kallasime Viru Valgega solgitud mahla kurku ning uurisin edasi:
"Mis sa siis peale joomise veel teinud oled?"
"Ei tea, midagi."
Iga vestlus tüüris sinnakanti, sest ta tõepoolest ei võtnud oma eluga midagi ette. Isegi hobisid ei korjanud mees endale külge, rääkimata kooli lõpetamisest. Mida ta tuima järjekindlusega juba teismeeast saadik jätkas, oli õues joomine ja suitsu kimumine.
"Sa tööd pole leidnud?" küsisin juba sajamiljonendat korda.
"Ei ole."
"Miks mitte?"
"Ma ei tea. Mulle ei jää siis vaba aega."
Mida sa selle peale ikka vastad. Niimoodi me tiksusime keset linnulaulu ja vahtisime aktiivseid inimesi, kes sörkisid, sõitsid rattaga või võimlesid. Kaugemal jalutas keegi koeraga ning mingi teine vend mätsutas oma tuuning-bemari kõrval burgerit. Inimestel on hobid, huvid ja mingisugunegi eesmärk. Aga meil... meil on isetäituvad topsid.
Ma polnud "striit art-iga" väga kursis, aga mulle pragunenud ekraanilt oma taieseid näidates läigatas Petseri silmis mingi tema puhul harjumatu säde. Kummaline, et inimesel pole väidetavalt ainsatki hobi, aga selline ilmselge kunstihuvi oli tal täiesti olemas.
"Tahad ka proovida?" uuris ta seljakotist oma markerit lagedale tuues.
"Tänan, ei, ma ei oska joonistada."
Tegelikult olin ma vana kala, sest igasugused karikatuurid ja muud sirgeldised olid umbes kümne aasta eest mu elu. Aga elu edenes vääramatult ning teismeea huvidki asendusid ajapikku muuga. Ja, noh, mis seal salata - tegelikult ma ei kujutanud end ette seinale karmi grafitit sodimas. Minu igav eluviis sundis mind selliseid mässajalikke asju vältima ning selle asemel kuivikuna tööl käima, hoidmaks rutiinil jõudu sees.
 |
| Pilt on illustratiivne. |
Selliseid kirju paigaldas kutt nüüd igasse vähegi anonüümsemasse bussipeatusse, et gangsta flow surematuna püsiks. Ma ei näinud selleks ise vajadust, sest mu enda turf-i piiriposte uuendas koer igapäevaselt - kas hoiatava märguvedeliku või päriselt püstiseisvate lisapostidena.
Tegime veel mõned topsid ning siis hakkas tal kõri kihelema, sest poolik ei sisaldanud enam palju. Petser helistas paar sõpra läbi, kuni ühe neist õnge otsa rabas. Kõigepealt lootis ta uue pudeli tarvis laenu küsida, aga siis vaimustus tuttavgi joomise ideest. Õnneks tõotas õhtu õnnelikult lõppeda, sest järgmine pudel, seekord juba liitrine, ootas teda koos suupistetega linnas. Vaadanud bussiaegu, saime me veel pudeli tühjaks kaanida ja hüvasti jätta.
Petseri pass näitab varsti 30, aga teismeea asjade suhtes säilis tal haruldane ustavus. Töö, karjäär ja pere segaksid unistaja kunstimeelt ja inspiratsiooni, mistõttu keeldus ta endale korraliku kodaniku stamp-rolli võtmast. Vahel leidsin end teda kadestamas tema lõputu vaba aja ja elukestva peo pärast. Kui teiste elu tundub ebakindel, muutub pidevalt ja arved pressivad ukse alt sisse, siis temal on aeg turvaliselt seisma jäänud.
No comments:
Post a Comment