Hall kardinal: Abilene'i paradoks

"Me vajame rohkem eriarvamusi."
"Absoluutselt, söör!"
"Me nõustume 100%!"

Kindlasti on tuttav selline olukord, kus olete grupiga midagi tegemas ning saabub aeg kollektiivse otsuse vastuvõtmiseks - kas sooritada tegevus A, B või C. Ikka on juhtunud, et vaatate, mida teised soovivad, ning teete oma otsuse sellest lähtuvalt. Keegi ei taha olla ju see tegelane, kelle erisoovid teiste elamuse ära rikuvad, eks ole? Ja nii otsustategi tegevuse A kasuks, kuna tundub, et enamusele on see meeltmööda. Paraku hiljem muljetades aga selgub, et tegevused B või C oleks kõigile palju meeldivamad olnud. Mis juhtus?

See on Abilene'i paradoks, mis kõlab nii: grupp inimesi otsustab tegevuse kasuks, mis läheb vastuollu paljude või kõigi osaliste soovidega.

Vahel on see vältimatu, nagu juhtus kuulsa Andide lennuõnnetuse puhul 1972. aastal. Ideaalis ei taha meist keegi kannibaliks hakata, aga kuna mägedes ellujääjad söödavat ei leidnud, siis võeti vastu ebameeldiv otsus - oma eluvaimu säilitamiseks söödi hukkunud kaaslaste liha. See otsus polnud kellelegi meeltmööda, aga kuna sooviti edasi elada, siis nõustusid sellega kõik need, keda 72 päeva hiljem päästeti.

Argielusse tagasi pöördudes on huvitav, et ka täiesti ohututes olukordades kipume enamasti grupi huvidega arvestama ning enda soove piirama (välja arvatud mõned keerulisema egoga indiviidid). Põnev ongi just see külg, et kuna peaaegu kõik grupi liikmed mõtlevad nii, siis tulemiks võibki olla just see variant, mis tundus populaarseim, mitte tegelikult populaarseim variant.