Muljeid 2019. aasta valimistest

Mul on selline tunne, et mu blogi on vaikselt moondumas poliitiliseks hääletoruks, aga võin kinnitada, et poliitika ei krahma minu elust kunagi nii suurt tükki kui mu huvid ja hobid. See on asi, kus on põnev kaasa rääkida, aga ma kahtlen sügavalt, et ma ka reaalselt end kunagi sellesse räpasesse mängu mässiksin. Aga mine sa tea, äkki saan ma kunagi päris ehtsaks kirjanikuks, põlen läbi või hakkan kustuma ning põgenen poliitikasse nagu meie näitlejatel ja sportlastel kombeks on.

Aga jah, teen siis oma muljetest kiire kokkuvõtte.

Indrek Tarand põrus valimistel täpselt nii, nagu ma ennustanud olin. See Toompea EKRE miitingu saboteerimine läks mehele kalliks maksma, olenemata sellest, kellel seal siis õigus oli. Nägite, polnudki vahet, kas Tarand oli juua täis või oli see EKRE laim, mehe reputatsioon läks igatahes põhja.

Jüri Ratasele korraldati otse-eetris telefoniterror. Kuigi ma pole Ratase poliitiline toetaja, olen ma selles juhtumis tema poolt, sest on ikka päris mage, kui Reformikad asuvad sind olulise debati ajal kõnedega pommitama. Minu seisukoht on ja jääb selliseks, et kui tahad oma poliitilist rivaali šantažeerida või põrmustada, tee seda faktide ja teadmistega, mitte poisikeste tempudega. Sama hästi oleksid nad võinud peaministrit otse-eetris veepallidega pilduda, mis on sama väärikal tasemel.

Rainer Vakra jäi riigikogust välja. Kui selgus, et mehe bakalaureusetöö osutus plagiaadiks, tõusis tohutu skandaal. Kas riiki saab juhtida inimene, kellel pole kõrgharidust? Kas riiki saab juhtida inimene, kes ei mõista kasutada viitamist, mis on mõttetöö üks baaskontseptsioone?

Kaja Kallas pani valimised kinni. Keskerakonna kokku keedetud maksusupp mobiliseeris rahva ning Reformierakonna esimehest (-naisest?) Kallasest saab tõenäoliselt Eesti esimene naispeaminister.

Delfi kuvatõmmis seisuga 04.03.2019.

Delfi kuvatõmmis seisuga 04.03.2019.

Nagu näha, on EKRE teinud võimsa tõusu. Et aga EKRE on jõuliselt venelaste vastu meelestatud, teeb mulle pisut muret. Ma mõistan, et selle juured peituvad ajaloos, aga olen veendunud, et tibladel ja tavalistel venelastel tuleb vahet teha. Samamoodi nagu kõik sakslased polnud natsid, kõik ameeriklased pole idioodid, pole ka kõik venelased punased Eesti-vastased kõrilõikajad. Põhimõtteliselt kisub EKRE tüli mõjuvõimsa riigiga, mis omab nii tulejõudu kui ka üle 100 korra enam inimesi. Mulle see EKRE seisukoht ei istu, kuna pean venelasi samamoodi inimesteks nagu eestlasigi. Rahvusliku lõhestasmise asemel vajab Eesti pigem ühtsust ning peame looma sellise keskkonna, kus venelased vabatahtlikult sooviksid eesti keelt õppida ning eesti asja ajada. Kättemaks ajalooliste sündmuste eest toob ainult hukatust, sest praegune põlvkond polnud see, kes püssidega Tallinna peale marssis ja sinimustvalge Pikast Hermannist kuulipildujaga alla lasi. Need konkreetsed metslased on juba kas mulla all või sinna kolimas.

Samas teeb mulle heameelt, et Eesti 200 jäi isegi alla valimiskünnist, sest minu hinnangul on tegu ebasiira ja kahtlase ühendusega, millel puudub sisuline siht. Jah, ma saan aru, et nimi vihjab Eesti järgmisele 100aastasele eksistentsile, aga see aparteidimaiguline reklaam eestlaste ja venelaste eristamisest tõmbas kogu projektile vee peale.

Kokkuvõtteks võib öelda, et arvestades olusid areenil, läks meil võimalikult hästi. Pole olemas sellist siirast ja aatelist erakonda, mille põhimõtted minu omadega 100% kattuks, aga ma arvan, et need tulemused teevad olukorra ehk pisut paremaks kui enne. Reformierakond on nüüd ka ära näinud, et nad pole täiesti kangutamatud ning ehk ei loobita enam sellised grandioosseid katteta lubadusi nagu jõuaksime varsti viie rikkama riigi hulka. Reformierakond, ma annan sulle su kunagised valskused andeks ning palun tõesta end Eesti juhtimisel. Tüür on taas sinu käes ja ära lase asjal pekki joosta. 

Lõpetuseks ka üks vahva vanakooli lugu, mis mulle kogu selle valimisteemaga seostus. Seal räägitakse küll popmuusikust ja tema elust, aga mina näen seal uduseid paralleele nii poliitikamaastiku, valimiskampaaniate kui ka Eesti rahva hoiakuga. Kes mõistab, see mõistab ja kes solvub, see solvub. Mina aga võtan vabalt, teen ühe mõtteharjutuse ja asendan sõna "popmuusik" sõnaga "poliitik". NB! Alaealistel kindlasti mitte kuulata!

A-Rühm - Popmuusik