Hall kardinal: Blogi diktaatori kõne EV 101. aastapäeva järelkajana

Austatud Eesti rahvas!

Käesolevaga olen kuulutanud end selle blogi diktaatoriks. Miks mitte presidendiks, kuningaks või rahvaste juhiks? Eks ikka sellepärast, et populariseerida ausust. Mina olen selle blogi täielik valitseja, ma avaldan ainult endale sobivaid postitusi, muudan vajadusel isegi kuupäevi ning ausatest valimistest ja demokraatiast pole siin juttugi, mistõttu pole ma mingi valitud president. Ma pole võimu pärinud, mistõttu kuningas ma ka olla ei saa. Rahvaste juht pole ma samuti, sest selliseid tiitleid omistavad enesele skisofreenikud. Jääbki alles diktaatori tiitel.

Milleks ma sellega oma kõnet alustasin? On siis lugejale tõesti nii määrava tähtsusega, kas ta loeb koristaja, juuksuri, inseneri või diktaatori kõnet? Seda teab igaüks ise, aga oluline on edastada idee, mida ennist mainisin - ausus. Tegelikult plaanisin algul kõnet kunstiliselt sarkastilises võtmes väljendada, aga jäin siiski truuks "igavale" manitsevale toonile, sest äkki on võimalik mu sarkasmiteosest kuidagi valesti aru saada. Ma ei ootaks küll, et peale mu kõne lugemist mõned noogutaks ja tõdeks, et õnneks on meil kõik korras. Vastupidi, sest tavapärastele kiidukõnedele ja arglikele kohustuslikele presidendi kõnedes välja toodud pisiprobleemidele eelistan ma "robustselt" kogu probleemistiku kõigile vaatamiseks ette anda, koos kõigi selle mahladega. Minu jaoks on oluline kasutada võimalikult arusaadavaid väljendeid, mida kõik jälgida suudavad, mitte kasutut kantseliitlikku möla pingutada.

Miks selline kõne üldse sündis? Sest meie maailm on umbe jooksmas - esiteks ei nimeta me asju õigete nimedega ning teiseks pole meil mingit eksistentsiaalset sihti. Enesepetmine on desinformatsiooni üks alaliik ning eriti pikantseks muudab selle asjaolu, et me tegeleme sellega ise.

Me muudkui kuuleme, et Eesti majandus aina kasvab ja kasvab. Tunnistan, ka 5% on kasv, mistõttu on see info tõene. Samas peame me kriitiliselt mõeldes arvestama, et statistikat on võimalik ebakorrektselt mõista ning selle demonstreerimiseks näitan ma kujukalt üht võrdlust.

Toomasel on 100 õuna. Ta korjab tänase päevaga enda aiast veel 10 juurde. See tähendab, et tema vara kasvas 10% võrra. Tema naabril, Kallel, on aga ainult üks õun, mistõttu ka tema läheb oma aiast õunu otsima. Kahjuks leiab ta päeva jooksul oma kidura puu alt vaid ühe õunakese.

Kui me meeste tulemused kõrvuti paneme, näeme üllatusega selgelt, et Toomase 10% kasv jääb kõvasti Kalle 100% kasvule alla. Mõned lihtsameelsemad võivad isegi pasundama hakata, et Kalle vara kasv on Toomase omast lausa 10 korda suurem, sest korrutada ja jagada mõistavad ju ometi kõik!

Kui aga minna tagasi Eesti juurde ning võrrelda reaalseid arve, näeme, et meie tootlus on niivõrd pisike, et see ei mängi Euroopas kuigi suurt rolli. Ometi oleme me selle ühe õuna leidmise üle täiesti elevil, keksime jalalt jalale ning pröökame kõigi juurest läbi joostes, kui kõvasti meie majandus nüüd tõusis. Seda kõike ajal, kui naaber oma 110 õuna maha müüb ja meiega võrreldes tohutu varanduse tasku pistab, ostmaks endale näiteks kasutatud jalgratas.

Teine probleem, mida pean torkama, on meie üleüldine sihitus. Meie arutu kekslemine ja eneseimetlus on viinud meid punkti, mil me ei oska enam enda riigi eesmärki määratleda. Kunagi võõrvõimude all elades unistas iga eestlane päris oma riigist ning näiteks 1980ndate aastate lõpus oli meil selge siht liikuda sotsialistlikust blokist eemale ning muutuda taas lääne kultuuriruumi osaks. See eesmärk sai täidetud ning asusime Eestit ümber voolima. Meeletutel 1990ndatel katsetati piiranguteta kapitalismi koos kõigi selle hüvede ja pahedega - paukusid püstolid, tegutses maffia ja lokkas prostitutsioon. 2000ndatel saime juba jõukamaks ning elu hakkas vaikselt stabiliseeruma. Õitsesid igasugused OÜ-d, põldudele kerkisid kiiruga kuubikelamud ja ma mäletan selgelt, et pea iga kolmas auto oli mõne firmajuhi Länkar. Siis saabus 2008. aasta majanduskriis ehk "masu". Paari aastaga kadusid kallid džiibid meie teedelt ning naasesid odavamad vanemad autod, samuti oli kuulda pankrottidest siin ja seal. 2010ndad möödusid kuidagi... stagnatsioonis. Siiani ootame me normaalset elatustaset, aga selle asemel on kütus, alkohol ja tarbekaubad kallinenud. Keskmine palk on väga vaikselt tõusnud, aga sellest pole suurt kasu olnud, sest näiteks Keskerakonna maksureform sööb tublimate edasipürgijate vaeva ära.

Kas panite tähele? Nendes kirjeldustes ei peegeldu eestluse kui kultuuri õitsengut. Nendes kirjeldustes kumab läbi kergema kasumi jahtimine - näiteks OÜ skeemid ja Soome tööle põgenemised. On unustatud, mida tähendab eestlaseks olemine. On unustatud kunagised rikkad talumajapidamised ja Eesti võimekus iseseisvalt hakkama saada. On unustatud, mida tähendab omas kodus peremeheks olemine. Selle asemel on maha kanditud kõik, mida vähegi raha vastu vahetada annab - maatükid, töövõimekus ja väärikus. Oleme läinud vabatahtlikult Põhjamaadesse sibitööd tegema, et meid seal mingi madalama sordi inimestena koheldaks. Me oleme oma väärikuse maha müünud ning me ei ehita oma riiki üles, vaid käime seda võõrsil teiste jaoks tegemas. Oleme kõik maha parseldanud ning maksame nüüd Rootsi pankadele tohutuid intresse, et endale omal maal kasvõi eluaset soetada.

Olen isegi selles süüdi, et proovisin Soomes kanda kinnitada, aga õnneks tuli enne mõistus koju. Väikese palgalisa eest olin muutumas pärisorjaks, kel praktiliselt puudunuks vaba aeg. Ma oleksin pidanud sisuliselt seadust rikkudes kodust eemal orjama, ilma et see mu kodumaad kuidagi edasi oleks viinud. Minu enda kaasmaalane oli sunnitud veokijuhi töö- ja puhkeajaseadusega skeemitama, et enda firmal kuidagi elu sees hoida. Kusjuures kohalikud põlgasid sellised tööotsad alati ära, sest on ju hea võtta mõni meeleheitel eestlane seda sopast jama tegema.

Me peame kõike nulli ligidalt alustama. Ma tean, et Tallinnas on ilusad klaasist majad ning majandus hakkab vaikselt kosuma. Ma tean, et meie autopark on Euroopa üks kõige esinduslikum. Ma tean, et meil on sildedad euroteed. Aga suurem osa sellest on tuleviku arvelt laenatud. Kuidas on võimalik, et meil on loetletud asjad, aga puudub tõsiseltvõetav majanduslik võimsus? See pole jätkusuutlik, kui aina laiemalt elame ja riigivõlga kasvatame. See, et maailma juhtivad riigid oma välisvõlga suurendavad, pole mingi eeskuju. Me ei ole nagu välisriigid, me oleme nagu Eesti ja peame ajama just seda Eesti asja. Mujal on teised võimalused ja probleemid ning me ei peaks nendest juhinduma, vaid omaenda lokaalsetest oludest. Meil on tarvis keskenduda oma jalgadealuse maa olukorra parandamisele ning oma nina saame maailma suunata alles siis, kui kodus on kõik lahendatud.

Minu jutu mõte on selles, et oleme pikka aega elanud üle võimete ja lükanud halbu uudiseid edasi, leevendades neid pooltõdedega. Pole muud võimalust, kui pean kandma seda ebameeldivat peolõhkuja rolli ja käimasoleva orgia karmi jutuga laiali peksma. On aeg muldpõranda sopp välja rookida ja endale kodu jaoks üks korralik vundament valada!