Kahetsusväärsel kombel olen ulmehuvilisena suutnud elada oma 27 eluaastat nii, et "Hea uus ilm" lugemata. Alles nüüd parandasin ma selle vea ja saan jagada muljeid selle maailmakuulsa teose kohta.
Romaan heidab 20. sajandi esimese poole kirjaniku pilgu hirmuäratavale tehnikast rikutud tulevikule. Põnev oli seigelda maailmas, kus inimesi paljundati tööstuslikult ning nende reflekse kujundati juba katseklaasides. Sellest johtuvalt oli võimalik ülal pidada sügavalt kihistunud ühiskonda, kus valitsesid alfad ning musta töö tegid ära pooldebiilsed deltad.
Minu kui teedeinseneri jaoks oli humoorikas nüanss klaasist autoteede valamine. Eks kirjanikku võlus klaasi siledus, sest tollal muutusid konarlikud autoteed aina sujuvamaks ja vähem auklikuks. Ainult ta ei arvestanud, et klaas on libe kui jää ning habras ja kerge purunema...
Ka tohutu erakopterite uputus mõjub tänapäeva inimesele veidi koomiliselt, sest meie ettekujutuses lendavad tulevikus mingid hõljukid. Samas ma annan au reaktiivlennukite kirjeldusele. Huxley kirjeldas neid kui kiireid reaktiivrakette, aga minule kangastusid kohe silme ette Concorde'd, reaalselt eksisteerinud ülehelikiirusel lendavad reisilennukid. Arvestage, et raamat avaldati esmakordselt 1932. aastal! Sel ajal polnud olemas natside katsetatud reaktiivhävitajaid, mistõttu annan autorile selle ennustuse täidemineku eest au.
Ja nüüd siis kõige tähtsama asja kallale, milleks on sisu. Raamatu kandev idee seisnes selles, et see tehnoloogiline tulevikuühiskond keskendub vaid lihalikele himudele, elimineerides sealjuures ka haigused, vananemise ja üleüldised ebamugavused. Selle eest on inimesed kaotanud oma inimlikkuse ehk peresuhted ("ema" ja "isa" olid rõvedad väljendid) ja jumala. Elati lihtsat ja tühist elu - kõigepealt tööle, siis lõbutsema ja see kõik uuesti algusest peale. Regulaarselt peeti ka rituaalseid ühisolenguid, mis meenutasid sisult natuke "Mister Costello - kangelane" juttu. Kui tekkis ka raskusi, oli alati abi soma'st, mingist LSD taolisest droogist.
Raamat jälgib mitme inimese käekäiku ning kulmineerub Metslase saabumisega reservaadist, kes tekitab oma inimlike külgedega parajat furoori. Ainult et Metslane mulle ei meeldinud, sest see pealiskaudne mehike võttis kogu au endale. Oleksin soovinud jälgida pigem teiste tegelaste arengut, mis kui vaheda noaga läbi lõigati. Ma olin jumala kindel, et teised muutuvad veelgi mässumeelsemateks, liiguvad põranda alla ja hakkavad režiimi vastu mässama, aga... Kõik seisavad lihtsalt rahulikult nagu lambad tapamajas ja ootavad enda saatmist kuhugi Islandile. Nad oleks võinud näiteks kontrolöri pantvangi võtta, et enda nõudmisi saada, sest nad ju vestlesid häirimatult viimase kabinetis, ilma mingite ihukaitsjateta. Kuigi autor väitis, et need tegelased polnud ühiskonnaga rahul, siis nende enda teod seda küll kuigi veenvalt ei peegeldanud.
Algus oli paljutõotav ning ma ise juba kujutlesin, milline meeletu möll varsti lahti läheb, aga kõik nn mässumeelsed olid nii väljapeetud ja kombekad, mistõttu midagi suurt ei toimunudki. Ainult see Metslane kippus vahel räuskama ja avalikku korda häirima, aga midagi mõistlikku ei teinud temagi. Põrandaaluse liikumise organiseerimise asemel hakkas see vend ennast nuudiga peksma, nii et veri ja Shakespeare'i tsitaadid lendasid. Vaat' see šokeeris mind, sest see hull käitus kui keskaegne veendunud kristlane, kartes mingeid moraalseid patte.
Just see, et teiste tegelaste nn elukäik järsku tuimalt katkes, valmistas mulle tohutu pettumuse. Ma oleks soovinud näha peale Metslase enesetappu näiteks teiste reaktsiooni. Nad oleks saanud mõtiskleda Metslase enesetapu põhjuste üle ja mingile suurele järeldusele jõuda, aga ei. Seal oli nii palju potentsiaali, et vägisi jäi mulje, nagu oleks tüdinud Huxley oma pooliku käsikirja kõrvale lükanud.
Ehk olen ma Star Wars'ist ja muust moodsa aja loomest ära rikutud või pole minus seda "õiget" diipi kirjanikusoont, aga mulle see lugemine igatahes kuigi meeltmööda polnud ning pean teost ülehinnatuks. Tõestus - üsnagi lühike alla 200 leheküljeline teos venis mu käes tublisti üle kuu aja. Loodud maailm oli küll vägev, aga Huxley unustas sinna kahjuks põnevaid seiklusi lisada.
No comments:
Post a Comment