Tribalism ja sõbrad

Sõbrapäeva puhul teen juttu sõpradest, aga ma hoiatan, selle alatoon pole nii roosiline nagu arvata võiks. Ma ei taha kellegi ilusat päeva ära lörtsida, vaid soovin, et võetaks arvesse kõiki tahke, mis sõprade teemaga haakuvad ning loodetavasti huvipakkuvat vaatenurka esitleda. See pole jutt sellest, et me ei peaks sõpru otsima, vaid jutt sellest, keda sõpradeks valida. Sel keerukal teekonnal tuleb paratamatult mängu tribalism.

Nii, aga mida tähendab tribalism? Kas psühholoogias on üldse selline asi olemas? Selle idee tarvitamisel ühes arutluskäigus on mind süüdistatud selles, et ma ei teadvat inimpsühholoogiast midagi. Tean või mitte, aga seaduspärad jäävad ikka endisteks, ükskõik kui palju me neid ka üritame ignoreerida.

Mis on minu arusaam tribalismist? Ma mõistan seda nii, et kui mingi inimgrupp on koos üles kasvanud, siis sealsetel inimestel on ühised mälestused, sarnased huvid ja teatav ühtekuuluvustunne. Nad on kommuun, küla, grupp, klass või mõttekaaslased, kes üksteist väliste tegurite eest kaitsevad, andmaks ühisele eesmärgile õitsenguks paremad tingimused. Kui on valida "oma" või "teise" vahel, siis eelistatakse igal juhul "oma".

Sellist gruppi võib vabalt iseloomustada ka ülim kinnisus. Pealtnäha suheldakse uustulnukatega viisakalt, kuid neid ei lasta sinna niinimetatud rituaalse keskpaja ligi. Uued võivad seda eemalt vaadata, aga püha paja sisse nad oma käsi pista ei või, samas kui grupp selle ümber ringis mediteerib. Seda on tunda nii eestlaste kui ka näiteks soomlaste ja jaapanlaste puhul.

Kui piisavalt kaua grupiga aega veeta ja ühiste huvide edendamiseks enda poolt midagi anda, on lootust ka ise selle liikmeks saada. Kõik oleneb grupi dümnaamikast ja sellest, kui tugevad on sidemed vanade olijate vahel. Kui sidemed on võimsad ning elatakse grupi mõttes pigem sissepoole, pole uutel tulijatel ühinemiseks sisuliselt lootustki.

Sekka ka üks näide. Ma juhtusin aastaid tagasi suhtlema ühe huvitava noortegrupiga, kellel oli põnev kunstiline hobi - näitlemine. Kuigi ma ise nende erialast ei huvitunud, oli näitlemise iseloom mingis mõttes sarnane minu enda loometegevusega, milleks on kirjutamine. Tundsin täiel rinnal, et olime kõik kunstilised inimesed, sest armastasime uusi asju luua ja kultuuri edendamiseks oma panuse anda. Seetõttu tundsingi, et selline vaimurikas seltskond võis mulle hästi sobida, kuna ma pole kunagi "hollikates" kolav pidutseja olnud.

Me saime alati hästi läbi ning ka elufilosoofia ja naljasoon olid ühised. Küll käisime autodega sõitmas, suviti Lõuna-Eestis, öösiti väljas looduses ja pealinna lemmikrestoranis söömas. Tinglikult võib öelda, et sellest restoranist kasvas välja meie kamba peakorter, kuhu me tihti maandusime ja siis päevakajalistel teemadel pläkutasime. Tundsin, et peale pikki aastaid on see nohik endale lõpuks selle õige grupi leidnud.

Saabus ühe grupiliikme sünnipäev, kuhu me kõik kambakesi läksime. See polnud lihtsalt igav istumine ja joomine, vaid õhtu oli sisustatud rollimänguga. Noh, mida me näitlejatelt ikka muud ootame, eks ole? Väga vahva, ma polnud sellist elamust varem kogenud, mistõttu tõotas tulla vägev õhtu.

Näidend "And Then There Were None". Pilt on illustratiivne.

Agathachristieliku mängu idee seisnes selles, et iga mängija sai endale mingi rolli ning üks neist pidi olema mõrvar. Kes oli mõrvar, seda ei teadnud keegi ning detektiivimängu mõte oligi ta välja selgitada. Nii, mäng algas ja mina olin esimene ohver. Kõik me naersime ning mäng läks edasi. Mõrvari väljaselgitamisele kulus umbes pool tundi ning võis alata uus ring.

Mind tapeti uuesti.

Okei, tunnistan, see huumoriefekt oli sel hetkel päris naljakas ning naersin kaasa. Mõtlesin küll veidi pettunult, et olgu, küll järgmisel korral saan ka päriselt mängu proovida. Järgmine pool tundi sai läbi ja saime uued rollid.

Ja jälle olin ma esimene ohver.

Kõik naersid oma helisevat intelligentide naeru, kui ma juba piiritusse segadusse sattusin. Mu süda hakkas midagi kummalist tunnetama, aga mõistus püüdis asja ratsionaalselt lahti selgitada. Ehk keerati asi lihtsalt kunstilises mõttes üle võlli? Nad kõik olid ju seal parajad eksperimenteerijad ja loomeinimesed. Hästi, annan veel viimase võimaluse.

Ja ma surin taas.

Seekord juhtus see viimast korda, sest ma eemaldusin vaikides grupist ning leidsin oma põneva telefoni üles. Vahepeal vaatasin neid naeru käes rõkkavaid eneseimetlejaid, kes minust sugugi puudust ei tundnud ning tegin juba plaane kojusõiduks.

Kui algas järgmine ring, tulin ma kõigile äkki meelde ja mind kutsuti joviaalselt mängima. Keeldusin viisakalt, sest mind kui kasulikku ballasti oli tarvis vaid käivituseks, mitte sisuliseks rõõmupakkuvaks näitemänguks. Ma lahkusin hoopis teises meeleolus, kui olin saabunud. Miski mu sees oli purunenud, kuna pealtnäha nii sõbralikud ja toredad inimesed viskasid mind silmagi pilgutamata üle parda.

Mis oleks minuga üksikul saarel tehtud?

"Lord of the Flies"

Ma ei julge sellele isegi mõelda ning tagantjärele tunnen ülimat kergendust, et suhtlus viimaks ära vajus. Mu elus pole ruumi võltsidele inimestele, kes peavad oma isiksusi väljamõeldud tegelastelt laenama. Ma olen küll üksihoidev, umbusklik ning saamatu suhtleja, aga aus. Oi, kui kuradima aus. Seesama asjaolu ja tribalism tingisidki selle, et ma poleks sinna ka kõige korrektsema pingutuse najal sobitunud. Neil olid olemas koos veedetud lapsepõlveaastad, aga mina mõjusin nagu mingi ajutine võõrkeha. Nad hõljusid pidevalt oma väljamõeldud maailmades, aga mina püsisin pärast kirjutamise lõpetamist kahe jalaga maa peal.

See jutt võib mõnevõrra tunduda kibestunud inimese vaimusünnitisena, aga säärased elukogemused õpetavad inimpsühholoogiast nii mõndagi, palju rohkem kui mõned spetsialistid raamatutest kokku oskavad veerida. Me võime asju nimetada nagu tahame - väiklasi inimesi võime kutsuda sõpradeks või võime väita, et too tegelane ei tea psühholoogiast üldse mitte midagi. Me võime kehtestada veele uue keemistemperatuuri ja seadusega gravitatsiooni mõju vähendada. Me võime luua valede maailma, kus kõiki aina tapetakse.

Aga tõde ei sure. Ei täna, homme ega tol mängudeõhtul.