Tõde ja õigus

Nonii. Lõpuks olen ka kultuurne inimene, sest sain Tammsaare hiigelteose esimese osa läbitud. Tõsi, seda mitte raamatu, vaid linateose kujul. Nagu alati, teen ma teosest lühikokkuvõtte ning kõrvutan plussid ja miinused.

Andres ja Krõõt kolisid Vargamäele, kuna paremat varianti ei saanud endale lubada. Soodsama hinna põhjused selgusid õige pea - soine maa ja kiuslik naaber. Need asjaolud resoneeruvad paljude eestlastega, ka minu endaga, kellel elukoha vahetus parasjagu käsil. Samuti teame me kõik mõnda Pearut, kes on nagu altkorruselt saadetud.

Andres ja Pearu kaevasid siis maatükkide piirile kraavi, mis jäi küll kiusliku naabri maale. Siis algasid probleemid, kui Pearu oma aia puruks tegi, et Andrese loomad jalga laseks. Edasi püstitas ta nii suure vaevaga rajatud kraavile tammi ette, et Andrese maa endiselt soiseks jääks. Külakõrtsis järgnesid igasugused ärplemised ja külarahva ees tsirkuse tegemine. Kuri naaber tiris Andrese isegi kohtusse, kust temalt pettuse teel valuraha välja hakkas petma.

Andrese murdepunkt saabus siis, kui talle vankris magava purjus Pearu näol hea võimalus avanes. Andres viis vankri oma maale ja jättis kohtule mulje, nagu oleks naabrimees oma vankriga talle rukkipõllule sõitnud ning sai kohtus esimese võidu.

Peremehele valmistas ka meelehärmi asjaolu, et talle pidevalt tütred sündisid. Tollal oli kombeks, et talu pärandati vanimale pojale, aga tütardele pidi hoopis kaasavara andma. Lõpuks tuli ka poisslaps ilmale, aga seda Krõõda elu hinnaga. Saunatüdruk Mari jäi kadunud perenaise laste eest hoolitsema ning see lõi vaikselt mõra tema enda ja Jussi suhtesse. Alguses oli Mari Jussi elu päästnud, pakkudes end talle naiseks, kui mehike enesetappu üritas. Kuna aga Mari polnud enam kodus, vaid hoidis Andrese lastekarja, hakkasid külas igasugused jutud levima ning Jussi pilgati "ärajooksnud" naise pärast. Mees ei kannatanud seda vaimset terrorit välja ning purjus peaga ründas ta noaga ka Andrest. Peale ebaõnnestunud mõrvakatset poos ta end üles.

Mari ja Andres hakkasid vaikselt kokku elama, aga Mari mõtles pidevalt oma kadunud abikaasa peale, mistõttu ei kujunenud uue paari kooselu eriti rõõmsaks. Andres oli vahepeal kibestunud vanameheks moondunud, kes lõpuks ka Marile peksa andis. Vanamehe ängi kasvatas ka asjaolu, et tema lapsed käisid salaja läbi Pearu omadega, kuigi ta nende kohtumise ära keelas. Kui selgus, et Andrese tütar ja Pearu poeg omavahel sahistasid, läks Andres tigedust täis ning viskas tütre kodust välja.

Kui ta oma poja kroonusse saatis, siis selgus kurb tõsiasi, et poeg ei taha Vargamäest midagi kuulda, vaid eelistab mujal õnne otsida. Andres ütles, et kogu see aastatepikkune higi ja vaev oli selleks, et ta enda lapsed saaksid talu pärida ja seda edasi arendada. Poeg aga väitis, et kodus polnud kunagi armastust, ning teda ei kutsunud sinna miski.

Nii, see oli siis filmi lühikokkuvõte ning nüüd toon välja, mis seal õigesti tehti. Olustik tabas hästi eestlaste närvisoont, sest kõik need tegelased on ju meie tänapäeva argieluski olemas. Kogu see eestlaslik õelus, kius, põhimõttekindlus, toorus, viinaviga, aga ka töökus ja leidlikkus on filmis hästi välja joonistunud.

See on autentne nägemus eestlaslikust hallist argipäevast, mis möödub pori, tülitsemise ja norutamise keskel. See on see tagajärg, kui elame vaid töö nimel ning ootame ebamäärases tulevikus saabuvat kaunimat põlve, mil kogu see raske vaev end ära tasub. Nagu tollal põllul rügati, rassime me täna Soomes lihttööde peal. Rahuarmastav eestlane on üksik hunt ning maatükiga "kauba peale kaasa antud" naaber on meie kõige hullem õudusunenägu, mille peale annab tulla.

Osav vähese valguse ja kontrastsete varjudega mängitud kaameratöö ja robustne kasutusjälgedega mööbel tõid silme ette rõske oleku, nii et ka endal vahepeal hingamine raskemaks läks. Näitlejate teostus ja enda sisse elatud emotsioonid olid kiiduväärt ning võin rahulikult väita, et see film defineeris eestlase tõelise olemuse.

Vajakajäämise poolelt ütleks seda, et see negatiivne energialaeng oli minu jaoks pisut liiast. Midagi nii depressiivset, vaimselt kurnavat ja lootustkustutavat pole ma enne näinud. Seda teost saab vaadata vaid tugeva vaimse närvikavaga inimene, sest see meeletult masendav õhkkond tahtis ära lämmatada. Samas sinna pole midagi parata, sest riigi ja ühiskonnana oleme vastuvaidlematult langusefaasis ning see teos peegeldab sellega kaasnevaid emotsioone päris autentselt.

Ja tempo oli veniv. Meeletult veniv. No ikka kohe väga veniv. Tegevus liikus küll eestlasele omases rütmis, kuid linateos võiks ikka väheke vaheldusrikkam ja põnevam olla. Selline nähtus paneb lihtsalt valjuhäälselt haigutama, kui püüad sealses masendusepesas väljapääsu otsides orienteeruda. Ma mõistan, et oli vaja edasi anda Andrese ängi ebaõiglases olukorras, aga seda saanuks ka teisiti teha. Näiteks oleks võinud vaatajale ajutegevuse ergutamiseks pakkuda erinevaid leidlikke sigadusi, mida naabrid üksteisele korraldavad, aga selle asemel mäluti üksluiselt vaid paari juhtumit pika ohkamise saatel.

Kokkuvõtteks ütlen, et tegu on suurfilmiga, millega kõvasti vaeva nähti, et tulevased põlved seda teost nähes Eesti filminduse taset oskaks hinnata. Samas on see nagu Vargamäe, kus puudus armastus ja positiivsus. Vaid ühe korra vaatad ära ja mõtiskled selle üle, kust sa pärined, aga tulevikku otsid ikka pigem kusagilt mujalt, kui filmi riiulisse paned, et seda enam uuesti mitte näha. Ma ei saa öelda, et film ei meeldinud, aga samas ei suutnud ma seda ka positiivses võtmes nautida. Teostus oli hea, märgitabavus oli täpne, aga tundsin, kuidas kogu eluisu välja roogiti.

Ma saangi vaid tõdeda, et "Tõde ja õigus" on sureva rahva viimane melanhoolne kultuuriponnistus.