Hingelt maainimene

Sõpruse puiestee, 1996.

Kuni kolmanda klassini elasin ma Mustamäel paneelikas. Mäletan selgelt, et ema ei lasknud mul neil kuumadel 90ndatel väga õues käia, nii et linnaelu kogemus piirdub mul suuresti nelja seina vahtimisega ja maja taha kooli marssimisega. Aknast imetlesin ma tundide kaupa Nõukogude ajast jäänud autolokse, aga see on teine teema.

Kolmandas klassis kolisime Muugale, mis kujutab endast suvilate ja eramajade rajooni, sekka mõni üksik külapoeke. See oli aeg enne Muuga Maximat ja kergliiklusteid, mistõttu selline spetsiifiline linnahõng puudus täielikult. Muuga oli sisuliselt nagu maakoht, sest pool tundi bussiga kesklinna jõudmiseks tundus mulle pika ajaveetmisena. Rahulik liiklus, metsatukad, aiatöid tegevad elanikud ning jalgratastega ringi laskvad põnnid tekitasid sellise stressileevendava koosluse, kuhu hea meelega peale koolipäevi taandusin.

Kunagine Õunapuu peatuse pood, Muuga aedlinn.

Mu vanavanematel oli Vääna-Jõesuus maja koos rikkaliku aiaga, kus leidus õunapuid, tikri- ja sõstrapõõsaid, rääkimata kasvuhoonest ja kuurist. Sõit suvekodusse võttis justkui terve igaviku ning igal suvel püüdsin võimalikult tihti sinna rohelusse sattuda. Hiljem teismelisena ehitasime vanaisaga veel garaaži ka juurde, kus hakkasin oma lehetäi-rohelist Mosset hoiustama. Ettevaatlikud külavahelised õppesõidud esimese autoga, suvised rannaskäigud ja õhtused saunatamised vanaisaga defineerisid mu lapse- ja noorukipõlve. Hiljem, kui juhiload sain, käisime ka sõpradega Võrus maamajas aega veetmas, nii et 20ndate eluaastate alguses katsusin ka Lõuna-Eesti maaelu ja kohalikud simmanid lähedalt ära.

Muidugi oli mul ka Tallinnas tegemist, sest kogu mu koolitee esimesest klassist kuni inseneridiplomini on möödunud Mustamäel. Kõik huviringid, arstilkäigud ja muud toimetamised sai ikkagi pealinnas ära toimetatud, mistõttu olen ma nii linna kui ka maakohti kogenud.

Linn on minu jaoks koht, kust saab kõik vajalikud teenused kätte. See on koht, kus rabamas ja toimetamas käia, et siis õhtuks roheliste aasade ja metsade vahele varjuda. Ma ei kujuta ette kusagil kitsas paneelikas elamist, sest kõik need õhukesed seinad, pidev liiklusmüra, operatiivsõidukite huilged, kesköine valgusreostus, parkimiskohtade nappus, hallid porised tänavad, liigne rahvastiku tihedus ja igasugune privaatsuse puudumine tekitavad uskumatut stressi.

Sõpruse puiestee, 2009.

Minu jaoks pole see õige, kui vaatad aknast välja ja näed kellegi teise köögilauda. Ja ka see, et porise murulapi nägemiseks pead sa viiendalt korruselt alla kõmpima, hoides koridoris nina kinni, vältimaks kassikuse lehka. Või see, et hommikumantli või aluspükste väel õue astudes heidetakse sulle üleolevaid pilke, milles kontsentreerub eestlaslik tõredus. Ja ka see, et pole ühtegi tuttavat hinge, kellele hommikul koeraga jalutama minnes tere hõigata. Eriti veel see, et ükskõik kus seistes suudad sa silmapiiri ulatuses korraga maksimaalselt kolm kidurat puud leida.

Jah, linnas on kõik vajalikud poed, teenusepakkujad, esindused, restoranid, enda töökoht ja sõbrad-tuttavad, aga seal puudub palju sellist, mis elada aitavad. Võimalus häirimatult väljaveninud dressides ringi jalutada, õllepudel näpus. Võimalus kusagil metsa vahel marju või seeni korjata. Võimalus öösel pilk imekaunisse kosmosesse heita. Võimalus hoovi peal autot kapremontida ja sealjuures laialt ruumi võtta. Võimalus puid raiuda, oksi saagida, enda peenramaad pidada ja muid füüsilisi töid teha. Võimalus maja ees grillida, linnulaulu kuulata, suvist päikest võtta ja sõpradega õllet trimbata.

Elu tõelised rõõmud on maal. Mis sellest, et nende hinnaks on pikem kodutee, nigela valikuga kallis külapood ning igavlevad külaparmud bussipeatuses. Tegelikult... ega see viimane polegi nii negatiivne, sest ka nendega saab juttu teha ning linnainimestega võrreldes palju vahetumalt suhelda.

Valiku põhjus

Miks ma selle kirjutasin? See on tegelikult õigustus sellele, miks me õige pea Jürist palju pisemasse kohta ära kolime. Elu sundis meid seda sammu natuke kiiremini ette võtma, kui olime planeerinud ning kasutame neid vahendeid, mis hetkel meie käsutuses.

Noortel inimestel pole tänases maailmas just liiga palju rahalisi võimalusi, et äärelinna uuem luksuslik eramu soetada, mistõttu peab alustama tagasihoidlikult. Kas võtta linna mingi urgas või veidi kaugemale inimlikke tingimusi pakkuv koht? Vaadates kinnisvaraportaalides Tallinna korterite ülespumbatud hindu, ei taha aju avanenud vaatepilti esialgu omaks võtta. Tavaline rimakas kahetoaline kusagil "mäel" maksab 70k ligi, kusjuures nõukaaegne vannituba vajab remonti ning 90ndate köögimööbel ajab öökima. Enam-vähem tänapäevase remondiga ulualused jäävad sinna 100k juurde, aga hallidele barakkidele avanev vägev vaade aknast on endiselt 70k väärt, kui mitte vähem.

Veidi kaugemale vaadates olukord muutub. Kommiraha eest võib muidugi kuhugi Paldiskisse minna, aga see on liiga kauge pommiauk, olles pealegi veel mini-Lasnamäe. Tallinnast mõõduka distantsi kaugusel pakutava remonditud korteri saab kätte 60-70k juures. Liikudes pealinnale veidi lähemale, jäävad samasse hinnaklassi alles vaid kapremondist unistavad peldikud.

Nii otsustasimegi maale kolida.

Tegelikult ega see koht nüüd mingi talupidamine pole, tegu on kahekorruselise kortermajaga rahulikus privaatses kohas. Seal on põllud, puud, aed, tohutu puukuur ja viimseni remonditud kolmetoaline korter automatiseeritud pelletküttega. Ja nüüd tuleb trummipõrin, sest kohe selgub kilomeetrite arv Tallinnasse... Minu kontorini on meie uuest kodust 22 km! Muide, Jürist oli sama palju ja, üllatus-üllatus, Muugalt koolini oli ka sama palju.

Samas vanematelt tuli ikka kriitikat, et miks me nii kaugele kolime, kuigi meie jaoks muutub vaid töölemineku tee ning elamine läheb kõvasti kaunimaks. Pealegi, 5 minuti autosõidu kaugusel asub ka üks paraja suurusega alevik, kus kõik poed ja muud asutused täiesti olemas, nii et päris asustamata ürgmetsa keskel see koht ikka vast pole. Seda kinnitab ka bussiühendus Tallinnaga.

Lisaks väitis vanaisa, et 70k olevat sellise elamise eest liiga palju küsitud ning aastaid tagasi oli ta tuttav samas piirkonnas oma korterit 55 kiloga müütanud. Kui oma maaklerist isa jutule läksin, siis polnud tal väljavalitud korteri kohta midagi halba öelda ning kinnitas, et ruutmeetri hind vastas piirkonna normaalsele hinnatasemele. Ma arvan, et hinna suhtes pole vaja liigselt muretseda, sest piirkond areneb hästi ning kinnisvara hinnad Tallinna lähedal tõusevad aastate möödudes nagunii. Ma ei välista võimalust, et aastakümnete pärast jõuab valglinnastumine ka sinna ning Tallinn valmistub seda neelama nagu Nõmmet ja Laagrit.

Kriteeriumid

Aga ikkagi miks just selline valik? Tavaliselt on ju ikka nii, et kui maale, siis kindlasti majja, aga meie võtame hoopis korteri. Me juhindusime kindlatest kriteeriumitest, mis haakuvad meie nõudmiste, unistuste ja elustiiliga kõige enam.

* kolmetoaline korter
* vähemalt vannituba ja köök remonditud
* võimalusel mõnele alumisele korrusele
* vältida nurga- või äärekorterit, minimeerimaks soojuskadu
* välisfassaad värskelt ära soojustatud
* kuni ~70k
* Tallinnast välja roheluse keskele
* Tallinnast kuni 30 km
* muretu parkimine kahele autole

Selle korteri puhul on peaaegu kõik eeldused täidetud, välja arvatud välisfassaad. Seal pole seda lootusetuse hõngu, nagu kaugemates Eesti kolkakülades, kus räämas tornid keset põlde turritavad ja inimesed ikka nagu silgud pütis elavad. Me saavutasime paraja tasakaalu rohelise eraldatuse ja korterelamuga kaasnevate soodsamate ülalpidamiskulude vahel.

Üleüldiselt tekkis nii minul kui ka elukaaslasel selline "õige" tunne, kui korteris ringi vaatasime ning teadsime kohe, et siia me tuleme. Täiuslikku asja pole olemas ning oleme juba arvestanud, et kindlasti tulevad ka mingid probleemid. Naabreid ja nende kombeid õpime tundma alles sees elades ning esimene talv aitab tunnetada, kui hästi elamine sooja peab. Lisaks on ka tuhat väiksemat nüanssi, mida pole võimalik lihtsalt ette ennustada ning hädade ilmnemisel peame andma oma parima nendega toimetulekuks.

Eks näis, mis sellest seiklusest välja tuleb.