Saksamaa on "vaterland" ehk "isamaa". Venemaa on "Matuška Rossija" ("Emake Venemaa") ehk "emamaa". Eestlastel on kombeks Eestit "isamaaks" nimetada ning ma pole veel kuulnud, et keegi Eestit "emamaaks" kutsuks. Millest selline vahetegemine ja rangelt ühele poole piirjoont jäämine?
On ju tuntud seaduspära, et mõned rahvad nimetavad oma kodumaad "isamaaks", teised aga "emamaaks", aga mitte kunagi ei kasutata mõlemat nimetust korraga. See pole juhuslik keeleline iseärasus, vaid need sõnad kannavad endas teatud sügavamaid vaimseid tähendusi. On välja pakutud, et "emamaaks" kutsutakse maid, mis kunagi kolooniaid pidasid ja "isamaaks" kõiki ülejäänuid. Ma arvan, et see sõnastikus kohatäitena näiv seletus pole pädev, vaid pigem on asi selles, et mõned kultuurid näevad enda kodumaad maskuliinsena, siit ka "isamaa" kasutus, samas teised kultuurid näevad enda kodumaad pigem feminiinsena, kasutades sõna "emamaa".
Olen pikka aega mõlgutanud peas teooriat, mille kohaselt emotsionaalses mõttes inimene=riik ja ka vastupidi riik=inimene. Ma pole professionaalne psühholoog ning seega ootan, et keegi mu teooriat kas kinnitaks või ümber lükkaks. Kõik siin kirjutatu on ühiskonna ja ajaloo vaatluse tulemus ning tugineb ka isiklikele kogemustele.
Kirjeldame nüüd lühidalt kahte erinevat inimest - meest ja naist.
Mees
* Loogika juhib kõiki protsesse. Mees kasutab valemeid ja loodusseadusi enda hüvanguks ning teab, et igale küsimusele on vaid kaks erinevat vastust - õige ja vale. Kas on õiglane, et inimesi, kes rikkusid seadust samal viisil, koheldakse erinevalt? Kas mõned võivad olla võrdsemad kui teised?
* Pragmaatiline lähenemine elule. Silm silma, hammas hamba vastu. Kui keegi võtab mehelt midagi ära, siis mees võtab samal määral tagasi ja karistuseks veel natuke lisaks. Kes alustas, see jääb süüdi.
* Keskendumine ühele asjale korraga. See tähendab, et mees suudab efektiivselt vaid üht asja korraga teha, mis tingib vajaduse langetada otsuseid, mida koheselt teha, mida jätta tegemata ja mis järjekorras teha. Oluline on, et kui midagi teha, siis keskenduda ainult sellele ja teha seda korralikult.
* Füüsiline agressiivsus vaenlase suhtes. Kui sõnad enam ei aita, siis keretäis aitab sõnumil kindlasti kohale jõuda. Samas see ei kanna endas enamasti vihkamist, vaid pigem soovi sõnadele kaalu anda. Reeglina peale kaklust mees rahuneb ja unustab vahejuhtumi, eriti kui asi sai lahendatud. Mees võib unustada, aga ei andesta iial.
* Enda tahtmist kehtestab füüsilise jõuga (kelle jõud, selle õigus). See tähendab, et kui mees midagi tahab ja mingeid takistusi pole, siis ta läheb ja võtab selle endale, hoolimata teiste arvamusest.
* Mees kaitseb naist. Evolutsiooniliselt on nii kujunenud, et mehe kui tugevama osapoole rolliks on jäänud kanda naise ja pere kaitsja roll. Mees ei leia endale naist, kui ta teda kaitsta ei suuda.
* Mees valitseb väljaspool kodu. Mees otsib seiklusi, teeb karjääri ja võtab riske, et võimalikult palju rikkust koju tuua. Rikkus pole igal korral garanteeritud, aga õnnestumise korral võib see pirakas olla.
* Seksuaalpartnerite tihe vahetus on soositud. Mida rohkem mees oma seemet levitab, seda rohkem võimalikke järeltulijaid. Mehelt nõuab see minimaalset vaeva ning pakub palju lõbu.
* Suurimaks vaimseks eeliseks on võime näha kaugelt suurt tervikut ja maailma ruumiliselt tajuda. Just meestel on suurimad eeldused filosoofideks ja insenerideks saada, vastutades ühiskondliku ja tehnoloogilise progressi eest (teen endale kohe hästi pika pai).
* Suurimaks vaimseks puuduseks on liigne egoism ja ahnusest tulenev agressioon, mis on pea kõikide sõdade algpõhjuseks. Mehel on äärmiselt keeruline näha asja oponendi mätta otsast ning tema motiivi mõista, mistõttu on arusaamatused ja verised kokkupõrked kiired tekkima (see pikk pai oli vist ennatlik).
Naine
* Empaatiline lähenemine elule. Igal teol on mingi põhjus. Varas võttis toitu selleks, et end ja enda peret elus hoida, mitte sooviga võõrastele kurja teha. Tema karistamise asemel peaks pigem tema sundolukorra ära lahendama.
* Pendeldamine mitme erineva asja vahel. Naise aju suudab korraga mitme asjaga kursis olla, mistõttu näeme nende puhul otsustamatust ja soovi kõike korraga teha ja kogeda. Ainult ühe asjaga tegelemine tundub neile ebaefektiivse aja kasutamisena, kui samal ajal saab mitut protsessi töös hoida.
* Vaimne agressiivsus vaenlase suhtes. Naine pole füüsiliselt kuigi tugev, mistõttu on ta sunnitud kavalust kasutama. Manipulatsioon ja pettused on kõige kindlamad võtted, kuidas füüsiliselt tugevamat vastast üle kavaldada. Kuna valedele ehitatud võrgustikku peab meeles hoidma, ei saa naine lubada endale vaimsete konfliktide unustamist. Naine võib andestada, aga ta ei unusta iial.
* Enda tahtmist kehtestab manipulatsiooniga (nn pehme jõuga). See tähendab, et kui naine midagi soovib, siis püüab ta ääri-veeri vihjata, et see talle antaks. Naine ei taha paista ahnena ning ta peab kaitsma enda empaatilist imagot. Pealegi, kui tal puudub füüsiline üleolek, siis on kavalam tekitada rivaalis soov asi vabatahtlikult naisele anda.
* Naine otsib mehelt kaitset. Evolutsiooniliselt on nii kujunenud, et naine kannab last ning pühendab talle palju tähelepanu, mistõttu on naisel vaja jõulist kaitsjat. Naine otsib endale mehe, kes tagab talle turvalisuse.
* Naine valitseb kodus. Naine ei riski, vaid läheb kindla peale välja. Ta küll ei too väljastpoolt suuri rikkusi, aga ta tagab kodus stabiilsuse ja igapäevase toimimise.
* Seksuaalpartneri valik on äärmiselt suur otsus. Naine kannab last 9 kuud ning kasvatab teda täiealiseks saamiseni, mistõttu on ta enda väljavalitu ja lapsega aastaid seotud. Lisaks muudab sünnitus naise keha (armid, ülekaal) ning see on ka riskantne tegevus, mis võib lõppeda surmaga.
* Suurimaks vaimseks eeliseks on loomisvõime. Just naiste seast on sirgunud kõige hämmastavamad kunstnikud ja disainerid, kes märkamatuks jäävaid nüansse silmavad ja need kavalalt oma loomesse inkorporeerivad. Sellele aitab kaasa ka loomulik anne teisi inimesi vaevata lugeda.
* Suurimaks vaimseks puuduseks on liigne emotsionaalsus, mis varjutab kainet mõtlemist, turgutades illusioone ja vahel ka destruktiivset käitumist. Otsustamatus ja sellega kiirelt kaasnev paanika võivad kriitilises olukorras saatuslikuks saada. Lahenduste otsimise asemel langetakse solvumise nõiaringi, mis muudab asja lahendamise kõikide osapoolte jaoks aina ebameeldivamaks ja keerulisemaks.
Kui inimene=riik
On selge, et kui mees ja naine kokku panna, saame tervikliku tasakaalustatud inimese. Inimeste puhul on see üsna kergelt teostatav, aga riikide puhul võib tekkida parajaid tõrkeid. Kui inimene=riik, siis peame arvestama ka rahvaarvu, mida võime võrrelda näiteks kehakaaluga. Kui hüpoteetiliselt oleks olemas 1 kg kaaluv mehike, kes läheb paari 1000 kg kaaluva naisega, siis on selge, et ega sellel pisikesel mehikesel palju sõnaõigust pole. Kui osapooled on võrdelised (sarnane kaal või kehamassiindeks, sarnasel tasemel väärikus, intelligents jne), siis on hoopis teine asi.
Siinkohal teen kiire vahemärkuse, miks kasutasin "võrdne" asemel "võrdeline". Kuna mees ja naine on nagunii mingil määral erinevad, siis võiks analoogiana kasutada valemi kuju y=ax, kus a on võrdetegur. Ehk siis kuigi mehel on näiteks a võrra suuremad musklid, siis mehe ja naise vahel võrdusmärk säilib. Jah, kuigi siin peitub teatav vastuolu (1 kg ja 1000 kg on ka võrdelised, kui korrektne a väärtus valida), siis a kui võrdetegur ei tohi liiga suureks paisuda, sest see on ühe osapoole liigne subsideerimine ehk sel juhul mõlema osapoole võrdne (või võrdeline) kohtlemine puudub. Selleks ongi näiteks spordis loodud vanuse- ja kaaluklassid, et erinevate osapoolte võrdetegurit a võimalikult madalana hoida.
See kuulus pilt demonstreerib võrdetegurit a kastide kujul. Miks need inimesed mängu üle aia vaatavad, mitte ei osta piletit, jääb seekord küll vastuseta.
Aga naaseme nüüd peamise teema juurde.
Kui me arvestame, et inimene=riik, hakkame ühtäkki mõistma riikidevahelist dünaamikat. Ameerika domineerib maailmalaval ja kihutab ühest sõjast teise. Venemaa teeb sapiseid märkusi Balti riikide suunal. Asjalik Saksamaa on avatud igasugustele läbirääkimistele ja lahendab Euroopa Liidu probleeme.
Naiselikumad riigid lahendavad asju nagu naised, samuti näevad nad maailma nagu naised. Venemaa ei otsi tõde, vaid head emotsiooni ja turvatunnet. Miks ta seda teeb, näitab Venemaa haavatav geograafia ja Venemaale kallale tungimiste ajalugu (Tšingis-Khaan, Napoleon, Hitler). Olen sellest varem põhjalikult kirjutanud, mistõttu ma Venemaa teemat pikemalt lahkama ei hakka.
Mehelikud riigid demonstreerivad jällegi meestele omaseid jooni. Kui Ameerikal midagi vaja, siis läheb võtab ta selle jõuga mõnelt nõrgemalt. Eestlane maailmaareenil väga ei kobise, vaid teeb rasket tööd, et peret elus hoida.
On huvitav seaduspära, et lõunamaad on emotsionaalsemad ehk naiselikumad ning põhjamaad pigem asjalikumad ehk mehelikumad, samas androgüünsed idamaad omavad tunnuseid mõlemalt poolelt. Olen kirjutanud kultuuride kolmnurgast, mis asetab taas ühe pusletüki oma kohale.
Kokku kolimine
Mis saaks siis, kui mitu erinevat riiki kokku panna? Tulemuseks oleks Austria-Ungari impeeriumi või NSVL sarnane segapuder. Neid riike iseloomustas kaos ja ebaefektiivsus asjaajamises, samuti tundus, et igapäevaselt longati mõlemat jalga. Austria-Ungari puhul olid rahvad "enam-vähem" võrreldavas suurusjärgus, aga austrialased kui suurim rahvusrühm oli juhi rollis. Et juhid ei näinud väiksemaid keeli saksa keelega võrdsetena, süvenes teiste rahvaste seas alaväärsuskompleks, mis viis lõpuks ka impeeriumi lagunemiseni peale esimest ilmasõda.
Vaadakem Austria-Ungari impeeriumi religiooset kaarti. Pindalalt polnudki riik teab kui suur, aga selle piiridesse mahtusid mitu suurt, aga äärmiselt erinevat religiooni. On selge, miks see piirkond nii ebastabiilne oli - korraga taheti olla nii imetaja, roomaja, kahepaikne, kala kui ka lind.
NSVL haaras endale vägivaldselt erinevad maad ja rahvad ning asus venestamispoliitikat ellu viima. Üldiseks eesmärgiks seati nõukogude inimese ehk homo soveticuse väljaarendamine. See tähendas, et ideaalne inimene pidi päevasel ajal olema tugev tööhobune põllul, õhtul aga väljapeetud kultuuriasjatundja, kes teatritükkide vahel seltsimeestega leninismi filosoofilisi põhialuseid arutaks. Selge see, et robustne ja vastuoludest kubisev "kultuuriline ülekirjutamine" väikerahvastele ei istunud ning NSVL ainsaks saatuseks saigi olla kärisemine.
On selge, et fundamentaalselt erinevaid rahvaid ei saa kokku panna, eriti veel siis, kui üksteist nähakse rivaalidena. Samas, kas oleks võimalik erinevate filosoofiate vahel koostööd arendada?
Aga mõtleme korraks selle asja üle. Lugeja kindlasti teab, et elamist ei ole võimalik jagada inimesega, kelle arusaamad elukorraldusest on täiesti erinevad. On äärmiselt ebameeldiv, kui arusaamad aktsepteeritavast puhtuse tasemest lähevad lahku, rääkimata muusikavalikust ja selle helitasemest. Aga samas tunnistagem, et meil kõigil on vähemalt see üks sõber, kes on argises mõttes parajalt segane, aga kellega jutt voolab ojadena ning kellega kokkusaamist ootame alati tohutu innuga. Samas temaga koos elamisele ei soovi me mõeldagi, sest piisab täiesti õhtul kokku saamisest ning peale seda koju minekust.
Riikidega on samamoodi. Mõnede riikide vahel on see "keemia", mistõttu sujub nendevaheline suhtlus kui vanade semude vahel ning ei peeta paljuks üksteist abistada. Aga mõte ühinemisest tundub jällegi kohutavalt võõristav.
Aga Euroopa Liit? Positiivne on see, et EL pole loodud vallutuste ja anastamiste teel, vaid liikmed on astunud sinna oma vabal tahtel. Negatiivne on aga see, et EL pole enam see, mis aastaid tagasi, sest kunagine vabakaubandusliit on muteerunud föderaalseks riigiks, mis igast küljest Austria-Ungarit meenutab. Häda on selles, et EL projekti viiakse ellu liiga kiirelt, sest selle liikmed ei jõua olustikuga harjuda. Alles oli tegu kaubandusliku koostööprojektiga, aga täna saabuvad Brüsselist juba tungivad põhiseaduse-ülesed soovitused. Nii tundubki see monstrum väga võõristav, eriti eestlase jaoks, kellel võõrvõimudega kokkupuude liigagi tuttav.
Aga öelge endale nüüd ausalt, kumma lipu te suurema innuga maast korjate ja ettevaatlikult ära pühite - kas EL lipu või enda rahvuslipu? Kumb on kallim ja esindab vahetuid väärtusi, mis teid lapsest saadik saatnud on?
Kaldusin peateemast juba päris kaugele, aga hakkame nagunii kohe lõpetama. Inimesed on erinevad. Rahvad on erinevad. Riigid on erinevad. Sellepärast eksisteerivadki riigipiirid, et peale ühist ajaveetmist igaüks oma koju jõuaks. On hea, kui saad kodus kollasele taksikoera kujule austust avaldada ning tead, et su ümber teevad teisedki seda. Oma tuttaval külas viibides oled näinud, kuidas too sinisele lillepotile sügavaid kummardusi teeb ning mõttes oled tänulik olnud, et sind ootab koju armas kollane kujuke, mitte mingi ebajumal.
Kui soovite sinise lillepoti maa elanikega hakkama saada, siis peate mõistma nende käitumise põhialuseid, nende sihte, soove, aga ka hirme ja vastuseise. Kui te tulete kõige loogilisema ja õigema arusaamaga, kollase taksikoeraga, teistele midagi selgeks tegema, peate arvestama teatava vastupanuga. Kollane taksikoer ei anna teistele samal määral energiat kui teile, nemad ammutavad seda pigem sinisest lillepotist.
Teise poole motiivi sisuline mõistmine on see vundament, millest kogu ehitus alguse saab. See ongi normaalsete suhete aluseks ja alles sellele saab rajada midagi muud suuremat nagu isamaade ja emamaade vahelised rahvusvahelised liidud ja impeeriumid. Abielul on ka mõte ainult siis, kui üksteises parimaid jooni välja tuues koos ka ühe katuse all elada tahetakse ja suudetakse.
Arvestagem, et suvalisel kokku kuhjamisel ja sümbioosil on tohutu vahe.
No comments:
Post a Comment