Kapitalism - kas universaalne lahendus või maailma hävitaja?

Kapitalismi mehhanism ja elujõud

Kapitalism on tegelikult geniaalne süsteem, kuna annab otsustusvabaduse ning toidab indiviidide egosid ja ahnust. Huvitav on ka selle umbrohulik omadus ka peale suuri majanduskriise kestma jääda. See on nagu hüdra, kelle maha raiutud pea asemele kasvab mitu uut.

Miks kommunism-sotsialism viimaks kokku varises, aga kapitalism lendub fööniksina peale igat vapustust? Sotsialism nõuab, et seda juhitaks. Sotsialism vajab piiranguid, plaane, kavasid, ennustamist ehk korralikku raamatupidajate armeed, kes peavad ka pisidetailidega kursis olema.

Et selline asi pole aga võimalik, võttis maad tehnilisest mehaanikastki tuttav mõiste "väsimus" - iga tsükliga suurenevad mikroskoopilised praod, kuni detail purunes. Iga "tsükkel" peitis endas killukest asjatundmatust, mis aastate jooksul akumulatiivselt suurenes. Maakeeli ei teadnud suured otsustajad, kui suur oli mingi materjali vajadus või kütuse kulu, aga asjaga toimetajad pidid leiutama meetodeid, et nad noomida ei saaks. Nii oligi võimalik, et "üleliigne" kütus kallati lihtsalt maha, et esiteks vältida normide vähenemist tulevikus ja teiseks jätta mulje, et tööd on tehtud õiges koguses, mitte pole niisama laiseldud. Selline eluvõõras suhtumine elusse hävitabki varem või hiljem kõik sotsialistlikud süsteemid. Pole vist vaja mainidagi, et deklaratiivsed "efektiivsuse tõstmised" ei saa isereguleeruvale "suletud anumate süsteemile" vastu.

Samas Hiinat juhib endiselt kommunistlik partei, aga riik on ometi elujõuline. Miks? Sest Hiina kasutab piiratud kapitalismi, mis hoiab kõik mahlad liikvel. Kapitalism on aidanud riigil isegi maailma suurjõuks saada, keda USA kardab.

Kapitalismi toimemehhanismiks on isereguleeruvus. Pole mingit suurt isandat, kes kehtestab hinnad või kogused, igaüks seisab enda huvide eest nii hästi kui mõistus võtab. Kommunismi puhul seisid poodides rivis koledad pruunid kirsad, mida keegi ei tahtnud ning sõiduautot sai osta vaid ostuloa alusel, sest masinaid ei toodetud piisavalt palju, et kõigile jätkuks. Kapitalism aga seisab hea selle eest, et kõik soovijad saaksid võimalikult palju tarbida, ka laenuraha eest. Kapitalistlikus ühiskonnas ei toodeta asju arutult üle või ihnsalt vähe, vaid kaupade hulk peegeldab ostjate nõudlust. Kui mingi ärimudel ei tööta, siis firma läheb pankrotti, samas tarbijate soovide rahuldajat premeeritakse suurema kasumiga.

Graafik. Pakkumine ja nõudlus

Vaatleme tavaliste tarbekaupade (näiteks leivapäts) pakkumist, mitte kallite superautode või 0,01 eurot maksvate nööpnõelte müüki.

P1 (kõrge hind) ja Q1 (väike kogus) -> suur nõudlus ja väike tagavara (tüüpiline monopol, tagajärjeks autode ostujärjekorrad Nõukogude ajal)

P1 (kõrge hind) ja Q3 (suur kogus) -> väike nõudlus ja suur tagavara (ületootmine ja sõna otseses mõttes "laostumine", tagajärjeks müümata kaup ja sellele järgnevad meeleheitlikud allahindlused)

P3 (madal hind) ja Q3 (suur kogus) -> väike nõudlus ja suur tagavara (odava ja kasutu kraami ületootmine, mida keegi ei taha; iseloomustab toorainete müügile tuginevat majandusmudelit arengumaades)

P3 (madal hind) ja Q1 (väike kogus) -> suur nõudlus ja väike tagavara (alatootmine, tagajärjeks tühjad riiulid nagu Nõukogude lõpuaastail)

P2 (optimaalne hind) ja Q2 (optimaalne kogus) -> tasakaalus nõudlus ja tagavara (tervislik kapitalism)

Kui olud muutuvad ja tarbijad hakkavad midagi muud eelistama, reageerivad tootjad võimalikult kiirelt, et oma kasumit kaitsta. Pole mõtet, et kallid kasutud kaubad laos tolmu koguks, sest neid on raske kasumiks muuta. Samuti on nadi seis, kui liiga odavad kaubad lähevad kui soojad saiad, sest see on hiilgav, kuid kasutamata teenimisvõimalus. Kapitalisti seisukohalt on parim seis selline, kui vanad kaubad ära ostetakse ja uued pidevalt peale tulevad.

Kommunismis oli asi teisiti. Suur papa pidi otsustama, et 10 aastat oodatud Sapakast oli lihtsureliku liikumisvajaduse rahuldamiseks küllalt, samas see lihtsurelik saatis suure papa tegelikult seenele, piiludes igatsevalt Mersude pilte. Selles mõttes on kapitalism toonud kõik ihaldusobjektid inimesteni, kõik seisab lihtsalt raha taga. Kõigepealt kogu ja laena ning seejärel osta kõik, mida iganes soovid.

Samas selle vägeva elujõu kõrval pesitsevad düstoopilised pahed on valmis lõhki rebima inimeste elusid.

Kapitalismi pahupool

Kapitalismil on ka oma pahupool, millel kogu süsteem tegelikult põhineb - ahnus. Süües kasvab isu ning alguses perefirmadena alustanud ettevõtted kipuvad kasvama gigantseteks korporatsioonideks, mis peale raha enam midagi muud näha ei suuda. Algne idee maailma parandada ja mingile probleemile lahendus leida asendub peagi rahakultusega.

Järgnev video toob esile ühe häiriva probleemi, mida kapitalism pidevalt taaselustama kipub - kavandatud vananemine.

Teen nüüd kiire kokkuvõte videost. Põhimõtteliselt oli 1920ndatel aastatel olemas tehnoloogia ja oskusteave, mille abil sai valmistada lambipirne, mis kestsid äärmiselt kaua aega. Ühes New Yorki tuletõrjedepoos põleb üks pirn lakkamatult juba ca 100 aastat. Ainuke häda oli selles, et kui pirnid muudkui kestsid, siis jäi ostjaid üha vähemaks, mis on ka loogiline, sest kui miski edukalt toimib, siis milleks seda välja vahetada?

"Probleemi" lahendamiseks istus lambipirnide tootjate kartell maha ja tuldi välja lahendusega, kuidas oma kasumeid säilitada ja suurendada. Idee oli äärmiselt kaval, nimelt anti inseneridele ülesandeks vähendada pirnide eluiga. Katsetati erinevate materjalide ja lahendustega ning lõpuks hakati tootma selliseid pirne, mis teatud x tunni järel lihtsalt läbi põlesid ning inimesi taas uusi pirne ostma sundisid. Mindi isegi nii kaugele, et trahviti neid tootjaid, kelle katsepartiid liiga kaua vastu pidasid.

Siit koorub välja inimliku ahnuse kõige hirmsam tagajärg - suuremate kasumite nimel ollakse valmis ka materjale ja töötunde raiskama. Selle asemel, et teha valmis asi, mis kestaks ja võimalikult vähe loodusressursse raiskaks, toodetakse aeguvat saasta, mis neelab aina vähenevaid ressursse. Praeguse ajutise suurema rahanumbri nimel ohverdatakse turvaline homne.

Minu idealistlik suhtumine näeb lahendusena korralike asjade valmistamist ning sääraste kartellide trahvimist. Autogurmaanina olen juba ammu rääkinud, kuidas ma ei salli autotootjate äriskeemi, mille kohaselt tuleb peamine sissetulek mitte uute autode müügist, vaid autode hooldusest, varuosadest ja remondist. Nagu pirnidegi puhul, on autotootjad saavutanud vaikiva konsensuse, mille puhul hakkavad masinad peale garantiiperioodi laiali kukkuma, võimaldades esindustel õnnetute autoomanike rahakottides sobrada. Kõige kummalisem on see, et mind on sellise ellusuhtumise tõttu ka Fred Flintstone'iks kutsutud, kui kiitsin vanemate autode vastupidavust ja kritiseerisin uute masinate hoogsat lagunemist. Mõni kannatab vist Stockholmi sündroomi all.

Kõige debiilsem tehnikaalane "ime", millega elu mind kostitanud on, kuulub samuti autode valdkonda. Mul oli 2007. aasta VW Passat, millel oli 2.0 103 kW diiselmootor. Kui ma maanteel sõitsin, hakkas äkki õlituli põlema, turbo kaotas jõu ning pidin auto seiskama. Pärast selgus, et õlipump ei käinud enam ringi ning seetõttu lagunes ka turbo. Miks õlipump nii ükskõikseks jäi? Asi oli selles, et pumpa ringi ajanud kuuskant oli kõigest 10 aastaga juba nii ümmarguseks kulunud, et hakkas pumba kinnituses ringi käima. Et suur autotootja ei suutnud ehitada töökindlat mootorit, röövis see intsident mult 1000 eurot, mis oli 2017. aastal Eesti üliõpilase jaoks paras katastroof.

Samas kui mu Moskvitš 2140-l purunes Järvevana teel veepumba rihm, sain selle Ülemiste parklas ise ära vahetatud ja elu läks samas tempos edasi.

See igimuutlik mood

Ma vangutan pead, kui mõtlen erinevatele moevooludele, mis kestavad vaid lühikest aega ning tulevad mõne aastakümne pärast tagasi. Eelmise sügise rõivad on "moest väljas" ning seltskonda sobitumiseks tuleb osta uued hilbud. Raha vahetab omanikku.

Heaks ei kiideta muusikat, mis sulle tõepoolest meeldib ning vanu šedöövreid püütakse unustada, aga raadios reklaamitakse vaid uut "autotuunitud" maltsa. Raha vahetab omanikku.

1950ndate USA-st sai alguse selline trend, et pea igal aastal lastakse välja "facelift-itud" ja "tuliuus" automudel, samas eelmine mudel, millel uus baseerub, kuulutatakse moraalselt iganenuks. Raha vahetab omanikku.

iPodi aku jääb nõrgaks, aga seda ei saa asendada, vaid tuleb osta uus iPod. Raha vahetab omanikku.

Ümmargune on iganenud, kandiline on moodne. Raha vahetab omanikku.

Kandiline on iganenud, ümmargune on moodne. Raha vahetab omanikku.

Kokkuvõte

Kapitalism on vastuoluline asi nagu relv, millega saab kaitsta enda kodu, kuid saab ka endale või teistele kahju teha. Kui lasta kapitalismil galopeerida, saame tulemuseks 90ndate aastate Eesti koos kantimiste, halastamatu eluvõitlusega ja katuserahadega. Kui keelata kapitalism üldse, on tulemuseks ummikseis, vajaduste rahuldamata jäämine ja stagnatsioon.

Lahenduseks on piirangute ja vabaduse tasakaal (näiteks monopolidevastane seadus USA-s), vältimaks grotesksete joonte ilmnemist. Siin vallas saab veel palju ära teha, keelustades ja karistades "vaikivaid" kartelle, et julgustada vastupidavuse mõõtme suurendamist. Veekahjude vältimiseks pole dušinurgas mõtet vett keelustada, aga vahel on tarvis niiske ruum kemikaalidega ära puhastada, vältimaks hallituse teket.

Mida sellest kõigest siis arvata? Mul on selle peale kolm mõtet:

1. Ühiskonnad liiguvad alati ühest äärmusest teise.

2. Kui soovime muutusi, hääletagem jalgadega.

3. Nad ei tee neid enam nii nagu vanasti.