Sunday, 8 April 2018

Elu naabritega vol 2

See juhtus kell 1:15 öösel, kui ma silmad lahti lõin. Nagu lugeja ilmselt aimab, läks käima Meie Mehe diskoõhtu. Ei jäänud muud üle kui pidin uniselt mingid ürbid selga ajama ja suuna koridorile võtma. Lõpuks jõudsin ööklubi ukse taha ja kloppisin. Ei toimunud midagi, seega kloppisin veel.

Minu üllatus oli suur, kui uks äkki lahti lendas ja naabritädi pikali maha vajus. Proua oli nii silmini täis, et polnud võimeline mulle isegi otsa vaatama. Õnneks tuli üks tema kompanjon ja küsisin temalt, et kas nad naabritel magada ka lubavad. Imestati, et kas tõesti oli nii vali ning lubati asi ära korraldada.

Alla koju jõudes oli õnneks muusika kinni keeratud ning võisin lõpuks edasi magada. Ainult et und ei tulnud ja raiskasin vähemalt hea tunnikese telefonis istudes.

Aga saaga jätkus ühel teisel päeval, kui keset päeva hakkas taas tuttavat lärmi kostma. Mu tigenenud elukaaslane kihutas üles ja ütles neile, et järgmisel korral tuleb juba politsei. Joodikud imestasid seal veel, et miks ta keset päeva neid keelama tuli. Asi on selles, et rahurikkumine on rahurikkumine, hoolimata kellaajast. See teadmine on neid nüüd veidi ohjes hoidnud, aga kes teab, kui kauaks.

Ehk peakski järgmisel korral politseile avalduse kirjutama? Iseasi, kui palju sellest kasu oleks, sest naabrid õppust ei võta. 

No comments:

Post a Comment