Mõtisklusi elust ja surmast

Soovitan seda postitust lugedes panna mängima loo Black Rainbows - Golden Widow. See pole hädavajalik, aga minu meelest annab see päris palju juurde.😈

Me kardame surma, sest see on meile tundmatu territoorium. On erinevaid jutte sellest, kuidas peale kliinilise surma saabumist on inimene "hingena" püsti tõusnud ja ringi lennanud. Kõhedaks teeb selle veel asjaolu, et mitmed elustatud patsiendid on hiljem haiglavoodis osanud kirjeldada ruumis või isegi alumistel korrustel toimuvat.

Pilt iseloomustab ligikaudselt happe visuaale.

Seda saab seletada ajukeemia sassiminekuga. Sarnaselt LSD manustamisele hakkavad toimuma sarnased protsessid ehk tekivad nägemused nagu intensiivne värvide mäng ja "taeva muusika". Samas... Kuidas osati kirjeldada näiteks alumise korruse aknalaua lillepottide värvi? Mõttekoht.

Kui hinge ringilendamist on põhjendatud aju rikkiminekuga, siis keegi pole päris kindel, mis saab peale seda, kui saabub bioloogiline surm. Usklike sõnul läheb inimene peale surma taevasse, Valhallasse, Nirvaanasse, põrgusse või minu puhul mõnda 1950ndate aastate USA automargi esindusse. Teadlased aga ütlevad lakooniliselt, et kõik saab lihtsalt otsa.

Tunnistan, et aastaid tagasi ühel eluperioodil proovisin ma midagi "maagilist" ja peale seda kadus mul hirm surma ees. Loomulikult, enesealalhoiuinstinkt hoiab mind siiani edukalt elus, aga ma tean, et kui midagi peaks juhtuma, siis ma (eriti) ei karda. Minu jaoks polegi vahet, kas peale surma jään kuhugi pilve peale, sünnin uuesti või saan teada, mida kujutab endast süsimust igavik. Mind lohutab mõte, et kui mu elu kord lõppeb, siis kõik, mida oluliseks pidasin, kaotab minu jaoks tähenduse. Kui olla lihtsalt kehatu hing, mille ego on lahustunud, siis kuidas saaks taga nutta inimesi, kes "ununesid" koos egoga? Samamoodi ei tea puhas leht midagi "paberimäärimisest", mis eelnes tema sünnile.

Peale toda elamust olen hakanud ka usklikke teisiti mõistma. Kui varem pidasin neid pisiksese ajumahuga inimühikuteks, siis nüüd olen hakanud mõistma, miks paljudel usk elus nii olulisel kohal on. Usk aitab rahuneda, pakub stabiilsust ja annab jõudu tulevikuks. Minu poolest, kui usklikuks olemine aitab psüühikat paremini vaos hoida, laskem julgelt käia. Iga asjaga peaks loomulikult piiri pidama, sest ma ei usu, et liigikaaslaste õhkimine kedagi "hierarhiaredelil" nii väga edutaks, kui jumal juhtukski olemas olema. Teistele liiga tegemine on igal juhul sitapeade tunnus, põhjendagu nad oma teguviisi kuidas tahes.

Kuigi ma pole iial jumalasse uskunud, olen peale eelmainitud juhtumit hakanud usklikesse sallivamalt suhtuma, sest olgem ausad, olles teaduse austaja, pean tunnistama, et see ei suuda kirjeldada, mis ikkagi saab elusolendi hingest peale surma. Aga võib-olla on surm niisugune kontseptsioon, mida ükski elusolend ei suudagi kunagi mõista? Võrdleme seda millegi "lihtsamaga" - kui paljud meie seast võivad näiteks väita, et suudavad mõista aegruumi samal määral nagu Einstein?

Ma pole mingis masenduses ega depressioonis, need mõtted tekkisid mul lihtsalt voodis lamades. Kuigi teema on morbiidne, pidasin ma vajalikuks kuulata kirjutamise hetkel lõbusat italo discot ja rock'n'roll-i vastupidiselt postituse alguses soovitatud teosele. 😤 Vahel olen silmakirjalik jobu, aga see on elu osa.