Ta astus kliiniliselt puhtasse korterisse ning meeldiv pesuvahendi lõhn paitas ta sõõrmeid. Tundus, et seal oli tehtud värske remont, sest kõik pinnad olid igasuguste kasutusjälgedeta. Mööblikomplekt oli minimalistlik, aga läikivate heledate pindadega ning lõhnas värske puidu järgi, nagu oleks see just eile kokku pandud. Ta võttis laial diivanil istet ning imetles 60'' televiisorit, mida ta endalegi oli ihanud.
Aga kogu see olek tundus kuidagi nagu imelik, vahest sellepärast, et seal puudus igasugune elu. Ei ühtki potitaime kapil, lemmiklooma pai nurumas ega perepilti seinal... Kui nüüd mõelda, siis riiulidki olid tühjad ning akende ees puudusid kardinad.
"Kena elamine teil," oskas külaline pomiseda, tundes teatavat kõhedust.
"Ma tänan," vastas lumivalget triiksärki ja süsimusti pükse kandev nooremapoolne härrasmees tema ja televiisori vahel seistes, "Ka teil on kena elamine."
"Eee... Tänan."
Ei ühtki vaipa neil külmadel põrandatel. Võõrustaja kummaline elutu olek tekitas judinaid ning juba hakkas ta sinna tulekut kahetsema. Eks ta vahetab küllakutsujaga paar viisakust ja leiab mõne vabanduse, et lahkuda.
"Aga kuidas te teate, milline mu elamine on?" uuris külaline vaikselt.
"Ma tean kõike, mida sa teed."
"Kuidas nii?"
Mees lülitas teleka käima ning ekraanile ilmus kaustade kogu, kust ta külalise nime välja otsis ja terve plejaadi materjali ette manas. Seal olid aastate lõikes igasugused kaustad, logid, pildid, helifailid, videod... kõik külalise enese teadmata tehtud. Ta tundis, kuidas kõhus tugevalt keerama hakkas.
"Kõik su otsingud internetis annavad sinust hea pildi. Mis on su hobid, mille üle sa muretsed, millist remonti sa teed, milliseid poliitilisi jõude sa teenid. Lisaks olen jälginud, kus sa igapäevaselt käid. Ma tean, kus sa töötad, kus sa peale tööd käid, millist poeketti sa külastad, mida sa õhtusöögiks teed. Ma tean su rahalist seisu ja mille peale su sissetulek kulub. Ma tean, kus ja millal sa reisimas käid. Ma tean, kes on su sõbrad, keda sa taga räägid, keda sa väldid, keda sa põlgad. Ma tean kõiki su jutte, mida sa oma kallimaga voodis räägid. Ma tean kõiki su salasoove ja ka patte, mida varjata püüad. Ma tean kõiki su tõdesid ja valesid."
"Ma... Ma pean nüüd minema..." tõusis külaline närviliselt püsti ja kõmpis kiirelt esikusse, et kingad jalga suruda ja esimesel võimalusel nelja tuule poole tuisata.
Mine sa tea, mida see haige inimene peas tundis. Kogu see teadmine tuli paraja šokina... Kas tõesti oli see psühhopaat teda kogu elu jälginud ja ka kõige intiimsemaid momente jõllitanud? Ta ei suutnud seal enam kauem viibida, vaid tahtis kohtumise juba unustada.
"Teate, me oleme terve aja ainult teist rääkinud," märkis viks mees häirimatult oma kohal seistes, "Te pole isegi mu nime küsinud."
"Olgu..." ähkis lahkuja viimast kinga jalga sikutades, "Mis teie nimi on?"
"Google."
"Ah, Google?" jättis kiirustaja oma tegevuse ja suunas uudishimuliku pilgu šarmantsele härrale, "Te olete see kuulus tegelane?"
"Jah, see on mu nimi."
Enne nii meeleheitlikult evakueeruv mees jäi nüüd mõttesse ning käis veel kord pilguga kogu korteri üle, avastamata ühtki tolmurulli või viga. Ikkagi väga kena elamine.
"Mu uus telekas näitab mistahes saateid," sõnas omanik lahkelt, "Võite vaadata, mida vaid soovite ja täiesti tasuta."
"Noh, sel juhul... Ma võin ka veidi kauemaks jääda."
Maria Stuart - Luuraja
No comments:
Post a Comment