Thursday 16 April 2020

Köögiremont ja töökoha vahetus

Vahepeal on palju toimunud - esiteks tegin köögis pisikese remondi ning pidin ebakindlast töökohast tingituna äärepealt ka majandusraskustesse sattuma.

Alustame kõigepealt korterist. Uue korteri köök näis küll kena ja tore, aga meil oli siiski nõudepesumasina ja pliidi jaoks ruumi vaja. Ühel nädalavahetusel kangutasimegi ühe köögitehnikust sõbraga olemasolevad seadmed lahti ja heitsime pilgu "köögipoolele" (Dad joke!).
Olemasolev pliit ja ahi olid küll töökorras, aga meie jaoks aegunud. Üks pliidinupp puudus ning teiste numbrid olid juba maha hõõrdunud. Köögitasapinnast pool pidi ära minema, tegemaks ruumi uutele tulijatele.
Kapi nihutasime ca 20 cm paremale, õnneks see tehnoruumi uksele ette ei jäänud. Algse plaani kohaselt kaalusin ka kapi lühendamist veerandi võrra, aga kuna kõik nii hästi ära mahtus, polnud seda vaja.
Nõudepesumasinale oli kraan juba olemas, mistõttu ainsad asjad, mida ma töödeks varusin, olid pikem kanalisatsioonitoru ja painduva veetoru pikendus. Üks neist, kas sooja või külma vee toru, oli juba piisavalt pikk, nii et see tegi asja veelgi lihtsamaks.
Algne olukord.
Pliidil oli faasidega mingi teema. Jüri korteris kasutasime nõukogudeaegset pistikut, siin läks tarvis juba uut tavalist otsa. Et kolm faasi kätte saada, lisas sõber kontaktidele "sillad" ja kõik plaadid hakkasidki tööle.

Pliidi tagumine osa oli natuke rumala ja "paksema" kujuga, mistõttu ei saanud pioneerpliidi torude tõttu seda vastu seina lükata. Nõudepesumasina sättisime pliidiga tasaseks, et mitte üldmuljet rikkuda. Nüüd on küll köögitehnika ja seina vahel ca 5 cm vahe, aga saame vast hakkama, sest enam ei pea me nii palju ruumi pärast muretsema, kui eelmises köögis.

Majanduskrahh jõudis ka tööle


Räägiks natuke ka kriisiaegsest töövahetusest. Firma, kus ma peaaegu neli aastat töötanud olen, sattus koroonaviiruse tõttu majandusraskustesse. Alguses kõlas jutt, et küll me kuidagi hakkama saame ning et pole tarvis kõige mustematele stsenaariumitele mõelda. Rõhutati veel, et töötajad on firma tähtsaim vara ning kriisist võiks võimalikult väheste inimkadudega välja tulla.

Järgmiseks koosolekuks retoorika muutus, sest koosolekul räägiti juba, et peame hakkama töötunde vähendama ja palga säilitamiseks puhkusepäevi välja võtma. Õli lisas tulle palganumbrite ülevaatamise idee, mis motivatsiooni veelgi alla tiris. Viimaseks tilgaks mu kannatuste karikasse oli vaid nädalake hiljem kuuldud tõdemus, et kui töö ja puhkusepäevad otsa saavad, peab firma varsti koondama hakkama.

Otsustasin mitte lambana tapamajja voorida, vaid hiilisin rivist välja, helistasin oma otsesele ülemusele ja uurisin, kuidas mina sealsesse valemisse mahutun. Selgus, et ka minu osakond oli tule all. Edasise puurimise peale tunnistas ülemus, et peale kahte "liigset" projektijuhti vaadati suurema tõenäosusega minu suunas, mistõttu läks lahti palavikuline tööotsimine.

Kiire oli sellepärast, et aprillikuuks määrati ca 110 töötundi, järgmiseks kuuks 40 ja sealt edasi vaid 20. Eelmisest aastast jäi mulle 9 puhkusepäeva ning mai alguseks oleks ma kogunud neid veel 7. Kiire kalkulatsioon näitas, et selline skeem polnud minu finantskohustuste teenindamiseks piisavalt jätkusuutlik ning oli selge, et järgmiseks või hiljemalt ülejärgmiseks kuuks pidin uue töökoha leidma.

Saatsin CV-sid erinevatele elualadele - laotöötaja, tootmistööline, mööblipaigaldaja, veoautojuht, teede projekteerija. Ma ei hellitanud lootust, et sellisel keerulisel ajal oma erialase töö leian, mistõttu olin valmis ka väiksema palgaga raskemaid töid vastu võtma. Vastuseid ei tulnud mitu päeva ning stress paisus kui mäest allaveerev lumepall talvisel aprillikuu päeval. Ainult ühest laotöötaja kohast tuli emotsioonitu copy-paste tagasiside, kus öeldi, et valituks osutus teine kandidaat. Mis mul siis ometi häda oli? Kahetsesin, et PhD tegemata jätsin.

Siis tuli lootuskiir - kahest teede projekteerija kohast kutsuti töövestlusele. Vahepeal kutsuti ka veoauto peale ning läksin rääkisin seal esimesel intervjuul oma ootustest. Jäi kokkulepe, et kui ma oma eriala peale ikkagi ei saa, siis lähen Euroopasse koormaid laiali tassima.

Samal päeval toimus vestlus ka projekteerimisfirmaga. Minuga jäädi rahule, palganumber paisus pisut suuremaks kui vanas kohas ning järgmisel päeval lubati lõplik vastus anda. Saabuski järgmine hommik ning öeldi, et nad on nõus mind võtma. Teisele projekteerimisfirmale ütlesin vestluse ära ning sealt paluti teavitada, kui minu tutvusringkonnas keegi teedeinsener tööd otsib. Hämmastav, aga nii lihtne see oligi. Loo moraal - lapsed, ärge koolist poppi tehke (ajastuvaimus nali).

Kriisiaeg on ränk ning krahh ei jätnud mindki puutumata, aga kuidagi suutsin asja enda kasuks pöörata. Soovin lugejalegi edukat tööotsingut, kui see parasjagu käsil.

No comments:

Post a Comment