Geopoliitiline seis (märts 2022)

Venemaa tungis 24. veebruaril 2022 Ukrainale kallale ning maailm vaatas hämmastunult pealt, kuidas üle pika aja Euroopas taas mürsud lendasid. Kui algselt kardeti, et Ukraina alistub nädala jooksul, siis venelaste pealetung on takerdunud ning kantakse suuri kaotusi. Ukraina ei lase ülekaalukal vaenlasel edasi tungida ja on sooritanud isegi vasturünnakuid. Populaarne Ukraina saab läänelt suuri abisaadetisi, samas kui üleöö paariaks muutunud Venemaa habras majandus väsimuse märke näitab.

Ukraina konfliktis on nii sõdivad osapooled kui ka suuremad tegijad, kes kummalegi poolele pöialt hoiavad. Konfliktis mitteosalevad tegijad on huvitatud sellest, et sõda nende õuele ei tuleks ning ühtlasi kaitstakse enda riiklikke huve. Saab täheldada, et Venemaast on saanud ülemaailmne paaria, kellega väga asju ei taheta ajada. Sanktsioonide kartuses ei kiirusta Venemaad sümpaatseks pidavad riigid teda toetama.

Ukraina - Lääne suunas vaatav riik, millele Venemaa kõigepealt 2014. aastal ja siis 2022. aastal teist korda kallale tungis. Ukraina purustused on rängad, miljonid inimesed lahkuvad riigist ning osa territooriumist on okupeeritud. Samas saab Ukraina lääneriikidelt igasugust abi, näiteks relvastust ja humanitaarabi. Ukrainlased võitlevad ellujäämise nimel ning moraal on äärmiselt kõrge, mistõttu sissetungijale tekitatakse suuri kaotusi.

Venemaa - Agressor, kes tungis väiksemale naabrile kallale eesmärgiga tolle iseseisvus likvideerida. Ajendiks oli Ukraina liigne sõbrustamine läänega ja võimalik astumine NATO-sse, mis oleks Venemaad sõjaliselt ohustanud. Sõja algatas ainuisikuliselt sõjakurjategija ja lastetapja Vladimir Putin, kes ähvardas kõiki vahelesegajaid tuumasõjaga. Suur osa Vene rahvast on sõja vastu, aga kõik protestid ja väljaastumised surutakse julmalt maha ning osalejaid karistatakse pikaaegse vangistusega. Vene narratiiv koosneb valedest ning tõe varjamiseks on kehtestatud üldine tsensuur. Vene sõjavägi kannab suuri kaotusi ning jääb pidevalt toppama, kuna eeldati, et sõjakäik möödub kiirelt. Lisaks tekitavad probleeme puudulik logistika, infosulg, hooldamata ja lagunev sõjatehnika ning oskamatute ajateenijate ootamatu sõtta paiskamine. Vene majandus sai ränga hoobi, kui läänemaailm karmid sanktsioonid kehtestas ja suured välisfirmad Vene turul tegevuse lõpetasid. Külmutatud varade ja kukkuva rubla all ägav Venemaa otsib toetust Valgevenelt ja Hiinalt.

Valgevene - Venemaa lähedane partner, kes agressorit toetab. Valgevene territooriumilt on Ukraina suunas lastud rakette ning seal peatuvad ka Vene väed. Samas ei kiirusta Valgevene liider Aljaksandr Lukašenka sõtta astuma, kuigi ta sügavaim soov on taastada NSVL. Sõjast hoidumise põhjuseks võib olla see, et rahvas ja sõjaväelased on konflikti vastu ning sõtta astumise korral võivad lahvatada üleriigilised rahutused. Seda hirmu kinnitab 2020. aastal aset leidnud revolutsioon, mis tollal küll maha suruti. Samuti võib põhjuseks olla ka see, et Lukašenka näeb, kui kehvalt edeneb palju võimsama Venemaa sõjaline avantüür ja kui valusa mõjuga on sanktsioonid.

USA (NATO liige) - Ukrainat toetav ja pooldav riik. Antakse nii sõjalist kui ka humanitaarabi, kuigi relvajõud konflikti ei sekku. USA domineerib maailma kultuuriliselt ning omab globaalset haaret ja sõjalise jõu esindatust igal kontinendil. USA omab suurimaid majandussidemeid Hiinaga, samas EL-iga on need märksa väiksemad. Venemaaga on kaubavahetus tühine, samas USA-s toodetud kõrgtehnoloogia ekspordikeeld Venemaale pitsitab viimast tugevasti. Seoses Venemaa tegevusega saadab USA Euroopasse sõdureid vaikselt juurde.

Euroopa Liit (enamus NATO liikmed) - Ukrainat toetav ja pooldav liit. Antakse nii sõjalist kui ka humanitaarabi, kuigi liikmesriikide relvajõud konflikti ei sekku. EL võtab vastu kõik Ukraina sõjapõgenikud ja hajutab nad liikmesriikidesse laiali. EL omab tugevaid majandussidemeid nii USA kui ka Hiinaga ning lõviosa liikmesriikidest on ka NATO liikmed. EL on Venemaast nii sõjaliselt kui ka majanduslikult kõvasti võimsam, aga kuna ei soovita sõda eskaleerida, siis sõtta ei sekkuta, vaid rakendatakse majanduslikke sanktsioone. EL pelgas konflikti alguses energiaga seotud santsioone kehtestada, aga tegi selle lõpuks ära (peatades isegi Nord Stream 2) ning liit otsib aktiivselt võimalusi Vene energia asendamist alternatiivsete allikatega. Tõusvad kütusehinnad mõjutavad EL kodanike elu, aga see on hind, mida ollakse nõus Venemaa ohu lokaliseerimise eest maksma. EL üritab kõigest väest sõjategevust peatada, rakendades Venemaale erinevaid sanktsioone, mille hulka kuuluvad nii lennukeeluala kehtestamine Vene lennukitele kui ka Vene oligarhide varade külmutamine. Soome kaalub tõsiselt NATO-sse astumist, mis oleks Venemaale tõeliseks õudusunenäoks.

Hiina - Neutraalne riik, mis on Venemaaga tihedates kaubandussuhetes. Hiina rõhutab, et konfliktile peab leiduma diplomaatiline lahendus, samas soositakse vaikselt Vene sõjakäiku. Pragmaatiline Hiina on äraootaval seisukohal, et konfliktist võimalikult palju kasu lõigata. Ühest küljest nähakse läänemaailmas ideoloogilist rivaali, teisalt kujutab ta endast ka tohutut turgu, kus lähevad müügiks nii odavad "Made in China" nipsasjakesed kui ka korralik kõrgtehnoloogia. Autoritaarne Venemaa on ideoloogiliselt lähedane ning pakub ka odavat energiat, samas pelgab Hiina, et Venemaa võib ta lääne sanktsioonidega põhja tirida. Samas on võimalus, et Venemaa nõrgenemisel võib Hiina oma sõbrale Kaug-Idas noa selga lüüa, kuna Vladivostok oli kunagi sajandeid Hiina linn, kuni ta selle 1860ndatel aastatel Venemaale kaotas. Hiinal on ambitsioonid nii Lõuna-Hiina merel kui ka Taiwani osas, mis on takistuseks suhete soojendamisel USA-ga.

India - Neutraalne riik, mis pole Venemaa tegevust hukka mõistnud. Peale sanktsioonide kehtestamist on India suurendanud energiatarneid Venemaalt, kuna viimane pakub neid suure allahindlusega. Kuigi India on maailma suurim demokraatia, tunneb riik, et Euroopas toimuv asub kaugel. India muretseb pigem islamistliku Pakistani pärast ning ka Hiinal hoitakse silma peal, kuna vaidlusalune Kashmiri piirkond on potentsiaalse sõja sütik. Tasub meeles pidada, et mainitud kolm tuumariiki on piirkonnas ka omavahel piirikonfliktides verd valanud. Võimaliku maailmasõja puhkemisel võib India seetõttu Venemaaga kui odava energia pakkujaga koostööd süvendada.

Järeldus

Üldiselt võib öelda, et luksusega harjunud Euroopa on mugavustsoonist väljumas, ühendades end Vene energiast lahti ja suurendades kaitsekulutusi. Kui aastakümneid peeti Baltimaade hoiatusi Vene ohu aadressil perifeeriamaade ülepaisutatud hirmujutuks, siis nüüd nähakse, mida rahumeelne Vene karu endast tegelikult kujutab, kui keset Ida-Euroopat haiglaid pommitab.

Ukraina on piltlikult öeldes maailmakaardile ilmunud ning selle president Volodõmõr Zelenskõi supleb rambivalguses, kehastades demokraatliku Euroopa vabadusvõitluse juhi ideaali. Läänemaailm hoiab Ukrainale pöialt ja toetab teda kõigega, millega saab, et sõja eskaleerumist ära hoida.

Käputäis riike, mis Venemaale toetust avaldavad, on ammu NATO-le ja USA-le vastandunud, mistõttu näevad nad Venemaas lääne juhitud maailmakorrale vastuhakkajat. Üldiselt suhtutakse Venemaasse kui katkuhaigesse, kellelt võib saada paariatõve, mistõttu kiputakse temaga distantsi hoidma.

Venemaa tegevust toetavad riigid (viide):

• Armeenia
• Hiina (kahevahel)
• Iraan
• Kasahstan
• Kuuba
• Kõrgõzstan
• Nicaragua
• Põhja-Korea
• Süüria
• Tadžikistan
• Valgevene
• Venezuela

Võimaliku sõjalise eskalatsiooni tagajärjel tekkivat agooniat võib pikendada India, kes januneb odava Venemaa energia järgi, rahastades nii Vene sõjamasinat. Kui Hiina otsustab Venemaast distantseeruda, saab Indiast Venemaa peamine kaubanduspartner.

Kõige suuremat pinget hoiab paisu all hoopiski Hiina, kes tõenäoliselt valib inimkonna tulevikusuuna. Tuumariik, millel on tohutu sõjavägi ja USA-ga võrreldav majandusvõimsus, pole veel ametlikult poolt valinud, kuigi ta kaldub kergelt Venemaa suunas. Kui Hiina otsustaks Venemaaga paati jagada, oleks sel maailmamajandusele rängad tagajärjed, sest USA ja Hiina vahelised mahukad ärisuhted paiskuks laiali ja tekitaks Läänes metsiku hinnatõusu ning kahandaks Hiina sissetulekuid. Lisaks on Hiina öelnud, et kui ta peaks sanktsioonidega või nende mõjuga pihta saama, siis reageerivad nad otsustavalt. See ongi retsept kolmanda maailmasõja valmistamiseks.

Kui vahepeal midagi ootamatut ei juhtu ja sõda endiselt venib, siis Venemaa jookseb verest tühjaks ning Hiinal tekib tõenäoliselt soov pigem rikka läänemaailmaga koos laua taga istuda ja sureva Venemaa korjuse kallal maiustada, mitte hädaldava Venemaa kõrval paarispaariatena maailma piiramisrõngas kükitada. Kui edasi mõelda, siis peale võimalikku Venemaa purunemist pole välistatud ka järgmine külm sõda Hiina ja lääne vahel.

Ajalugu armastab end ju korrata.