Minu kõige kummalisemad hirmud

Normaalsed inimesed kardavad näiteks pimedust, ämblikke, koeri või verd. Samas on ka inimesi, keda need asjad täiesti külmaks jätavad, sest neid terroriseerib miski muu. Siin on ka üks inglisekeelne mittetäielik nimekiri, mis annab aimu, mida maailmas tegelikult kardetakse.

Kuidas on lood minuga ja kui normaalseks ma end üldse pidada saan? Eks lugeja otsustab, kui on lugenud mu ebaharilikest hirmudest, mille üle paljud ilmselt naerdagi suudavad. Samas minu jaoks on tegu paratamatusega, mis mingil määral ka mu elu dikteerib.

Mingil põhjusel jagunevad mu hirmud kolmeks, millest üks osa on seotud kõrgustega, teine vetesügavikega ja kolmas kosmosetulnukatega. Kuna kõrgusekartus on äärmiselt levinud hirm, siis seda ma pikemalt ei lahka, vaid peatun põhjalikumalt vähemlevinud foobiatel.

Vetesügavikud

Kõigepealt defineerin kolm keerulist sõna, mida eesti keeles ei eksisteeri:

• Thalassophobia - hirm veekogude ees
• Megalohydrothalassophobia - hirm suurte veealuste objektide ees
• Submechanophobia - hirm inimeste valmistatud veealuste esemete ees

Nüüd selgitan täpsemalt, kuidas need mind mõjutavad. Kui aus olla, siis vett olen ma alati armastanud, sest ujumine tekitab sellise vabastava tunde nagu ma lendaks vabalt. Basseinides kipun alati just sukelduma, kuna veealune rahu on võrreldes maapealsega midagi hoopis muud. Muidugi on selle eelduseks see, et vesi on läbipaistev ning ma näen kogu põhja. Teiste suplejate juuresolek lisab mulle turvatunnet ja vaimset mugavust, kuigi olen paadunud introvert ja kuival maal väldin inimeste seltsi.

Kui mingil põhjusel ma põhja ei näe, siis tekib selline naljakas kihelus. See ei takista mul järvedes ja meres ujumast, aga mingi kerge kõheda tunde jätab küll sisse. Olgu, püüan seda asjaolu ignoreerida ja ujun rõõmsalt edasi. Siis aga sügavamale jõudes hakkab mul peas midagi muud vasardama. Mu aju asub igasuguseid merekoletisi genereerima, alustades vanast tuttavast Nessiest ja Kalmaari-Kalmerist, lõpetades Cthulhuga.

Pange tähele, et ma pidin nimelt kerge huumorinoodi sisse suruma, kuna ma tunnen kõhus juba iiveldust. Nende koledate piltide jõllitamine ei aita üldse kaasa.

Huhh, lähme edasi kõige hirmsama juurde. Kui merekoletised tekitavad mulle judinaid, siis veealused laeva- või lennukivrakid panevad mind lausa vappuma. Titanicu vraki piltide nägemine lapsena tekitas minus õige kohutava vaimse trauma, mida olen püüdnud aastatega välja ravida, vaadates neid üha uuesti ja uuesti. Ma sunnin end neid jõledaid pilte järjest uuesti vahtima, et hirmu kuidagigi kontrolli all hoida, sest vrakid ja õnnetuspaigad pakuvad mulle tegelikult nii ajalooalast kui ka insenerlikku huvi. On mul alles õnnistatud hobid.

Samuti pean põnevaks suuremat veetehnikat nagu kaubalaevad ja allveelaevad. Samas kui ma mõtlen nende sõukruvide ja tüüride peale, mis sügavas peaaegu läbipaistmatus vees peatumatult minu suunas liiguvad... õhh. Ja kui ma kujutan ette, kuidas ma akvalangiga mereelu uurin ja siis järsku üks päris pirakas allveelaev minu suunas sööstab... hoidku õudust! Ütleme nii, et ma ei kadesta absoluutselt neid inimesi, kes sukeldumise ja veealuste remonttöödega endale elatist teenivad. Ega selle ameti reaalsus pole Kariibidel värvikate korallide vahel snorgeldamine ja kalakese Nemo otsimine, vaid külmas läbipaistmatus sügavikus keevitustööde tegemine, kartes mingi jõleda hiidkalmaari kombitsa sensuaalset silitust.

Kosmosetulnukad

Teine hirm, mis mind paelub, on kosmosetulnukad ja kõik nendega seonduv:

• Alienophobia - hirm kosmosetulnukate ees

Kaine mõistus küll väidab, et neid pole olemas (või vähemalt pole nende olemasolu tõestatud), kipub õud mind taas haarama, kui ma näiteks kusagil pimedas kondan. Ma ei karda vaime, jetisid või jumal teab mis folkloorseid kolle, aga mingil põhjusel kipun irratsionaalselt arvama, et väiksed rohelised mehikesed luuravad pimeduses ringi, et meid kas röövida või meie peal mingeid katseid teha.

Väiksena oli mul asi ikka päris hull, sest mõnikord ei saanud ma isegi sõba silmale, kartes, et äkki poevad "hallid" kusagilt akna või ukse vahelt sisse. Õnneks oli mul selliste sissetungide puhuks tekk, mille alla varjuda, nii et eriti hullu laastamistööd see hirm minu kallal ei teinud.

Aga ikkagi... ka täna on see foobia mingil kujul alles. Ma küll tean, et on äärmiselt rumal karta mingite kaugete olendite külaskäiku mu magamistuppa, aga mulle sügava armi jätnud film Signs (Märgid) hoiab minus seda ohtu ärkvel.

Huvitav on see, et paanikat tekitab mul pigem see "jump scare" (hüppe-ehmatuse) võimalus, kui nimelt kottpimedas toas kogemata mõne "halli" indiviidi peal komistada võin. Kui ma aga neid juba kaugel lagendikul näeks ja end ette valmistaks, siis poleks hirm nii suure kaliibriga.

Lahendus

Elu selliste hirmudega on vahel päris keerukas. Kuidas ma siis selle jura vastu võitlen? Väga lihtsalt! Nagu juba alguseski mainisin, ei jookse ma hirmutava asja eest minema, vaid teen endale teatud aja tagant "vaktsiine", mis tähendab siis kontrollitud koguses asjaga kokkupuutumist. Mõistagi pole ma profisukelduja, vaid basseini-snorgeldis, seega seda päris kokkupuudet sügavike ja mere-elustikuga ma igapäevaselt ei saa. Samas tunnen, et kohutavate veealuste piltide vaatamine aitab hirmu mõningasele leevendamisele ikkagi kaasa. Tulnukatega ma (veel) kohtunud pole, seega nende puhul saan ma loota ainult loovate inimeste poolt produtseeritud pildi- ja videomaterjalile.

Asi, mida ma filmindusest ja eluski õppinud olen, on see, et salapärased vähemtuntud asjad tunduvad hirmutavamad ja nendega kaasnevad ülehautatud mõtetes tõsisemad tagajärjed. Tegelikkus on see, et mida rohkem mingit nähtust tunned ja valdad, seda väiksem on ka hirm selle nähtuse tundmatute aspektide ees.

Ühesõnaga, kes pelgavad näiteks koeri, minge tehke varjupaigas mõnele sõbralikumale karvasele pai ja te tunnete kohe, kuidas hirm kahaneb. Haarakem elu enda kontrolli alla!