ADHD või puudujääk kasvatuses?

Mind inspireeris sõna võtma üks Delfi artikkel, kus kirjutati üha kasvavast probleemist Eesti ühiskonnas - aina rohkematel lastel diagnoositakse aktiivsus- ja tähelepanuhäireid ning isegi professionaalid on käsi püsti tõstmas.

Kas tõesti on meie noori tabanud mingi nakkav "viirus", mis neid hüperaktiivseks ja kontrollimatuks nõiub? Miks on selliste häiretega lapsi rohkem kui kunagi varem? Ehk on selle taga mingid kindlad sotsiokultuurilised põhjused, mitte erakordne masshaigestumine?

Et mõista taustsüsteemi, peame vaatlema lääne ühiskonna protsesse üldisemalt. Vabakasvatus muutub üha populaarsemaks, internetisõltuvus surub peale, sotsiaalmeedia on noore inimese elus esikohal, raamatuid loetakse üha vähem, õues mängitakse vähem, sööme säilitusainetest pungil valmistoite, samas ADHD diagnooside hulk suureneb - on siin äkki seos?

Oleme sotsiaalsete muutuste keskel, mis on kujundamas ümber kogu meie elukorraldust, seega laste kummaline reaktsioon on üsna mõistetav. Konservatiivne maailmakäsitlus on asendumas liberaalsete väärtustega, kõiksugustele gruppidele jagatakse kohustuste asemel igasuguseid õigusi ja on arenemas ka nn uuskeel, kusjuures see toimub järk-järgult, nii et me ise ei saa arugi. Näiteks varem ütlesime "mustanahalise" kohta "neeger", aga tänane solvumisaldis ohvrikultuur on meie leksikoni kardinaalselt ümber vormimas. Läänes on reaalselt olemas selline kuriteo alaliik nagu "vihakuritegu" ning paljud on sööda naiivselt alla neelanud. Ma isiklikult ei mõista selle mõiste sügavamat ideed, sest kui keegi mulle näiteks kuuli keresse kihutab, ei hakka mu valutaval kehal sellest kergem, kui tegu polnud "vihakuriteoga".

Mehe ja naise vaheline dünaamika on pea peale pööratud. Kui varem olid rollid paigas ehk mees oli leiva laualetoojaks ja naine kodu korrashoidjaks, siis tänapäeval tahavad väga paljud hoogsat karjääri teha, lükates pereelu ebamäärasesse tulevikku. Praegu on moes vapra iseseisva naise arhetüüp, kes mehest ei sõltu ja teeb omal käel kõik otsused. Samal ajal soositakse roosa pehme mehekese kuvandit, kes laste olemasolul nendega koju jääb, et mitte naise karjääriredelil ees seista. Varem käis kõik risti vastupidi ja see tekitab noortes mõningat segadust - mida tähendab üldse meheks või naiseks olemine?

Internet, infosõltuvus ja kõiksugused sotsiaalmeedia mõjutused defineerivad tänapäeva noore elu. Jõulude ajal või sünnipäevadel näen isegi, kuidas vahitakse pigem oma telefoniekraani, mitte ei võeta seltskonnaelust osa. Netimaailmas toimub alati midagi põnevat ja sellest ilmajäämine võrdub sõltlasele laksust ilmajäämisega. Raamatuid peetakse liiga pikkadeks, igavateks ja staatilisteks, samal ajal kui on olemas igasugused vilkuvad nalja-GIF-id, mõnesõnalised meemid ja lihtsakoelised videod, kus keegi jälle perseli kukub, tort näos kinni. Enam ei ehitata puude otsa onne, sest äkki mingi mesilane tuleb ja nõelab meie vatitupsusid. Kõik tahetakse kohe ja praegu kätte saada, enam ei viitsita pikkadesse tekstidesse süveneda. Toimumas on terve põlvkonna mõistuse juhmistumine ning võime ju selle peale solvuda, aga kui võrdleme netieelset aega, siis nii ju paraku on.

Kogu see ühiskondlik ninnunännutamine on mõjutanud laste kasvatamise meetodeid. Koolideski ei tohi ju õpetajad oma hoolealuseid puudutada, sest siis kaebab noor pärdik kuhugi kõrgemale ära, et tegu oli ahistamisega. Võib ainult arvata, mis saab, kui lastekarja haldamisel kaob distsipliin. Jutud riigieksamite lihtsustamisest osutavad juba hoogsalt noorte mõistuse sandistumise hädale. Kui ka kodus ei tohi enam vitsa anda või tagumikule laksata, mis siis veel muud tahta, kui et laseme aga meie tulevased töölised ühe punktiga läbi ja surume diplomi kätte. Varsti jõuame läänele järgi ning hakkame juba osavõtu eest kuldmedaleid jagama.

Kõik see noore inimese välja arenemata vaimsusega nätserdamine tekitabki ärevust ja ebakindlust. Selle asemel, et käest läinud jõnglasele karmi käega distsipliini sisse suruda, liigutakse eriarsti vastuvõtule, kes kaastundliku pilguga "vaesekesele" vägevaid diagnoose välja kirjutab. ADHD, ärevushäire, autism, Aspergeri sündroom... Ampluaa on ilmatult lai!

Ma ei väida, et neid häireid ei eksisteeri. Eelnevalt loetletud häired on absoluutselt olemas ja kes vajavad nendega seoses abi, neid peab igati aitama, nõus. Lihtsalt ma kipun kangesti arvama, et väga paljudele on need diagnoosid ennatlikult ja liiga kergekäeliselt välja jagatud. Lisaks käputäiele tõelistele hädalistele on ka paljud simulandid sisse lipsanud ning naudivad seetõttu suuremat vabadust kontrollimatult ringi karelda. Kes see ikka hakkab last keelama, kui on teada, et tal on mingi vaimse haiguse diagnoos?

Karjapoiss ja hunt (The Boy Who Cried Wolf). Algul karjus
naljapärast, hiljem saabus päris hunt ning keegi ei vaevunud aitama.

Ma mingil põhjusel kipun arvama, et kui kõik vaimse häirega lapsed sundkorras kuhugi erikooli suunata, siis kaovad need hädad vähemalt pooltel. Keegi ei taha ju "hullumajja" või "internaati" maanduda ning seetõttu võetakse end tõenäoliselt käsile ja asutakse vanematega koostööle.

Ma luban endale natuke ka teravmeelset võrdluste toomist, kui meenutame Rootsi olukorda. Mingil hetkel käis üle Rootsi kohutavalt lai vägistamiste laine ning kohe otsiti seoseid immigrantidega. Siis aga selgus tõsiasi, et rootslased olid vahepeal oma õigussüsteemis vägistamise definitsiooni ära muutnud, mistõttu ka kerge käperdamine "vägiteoks" kvalifitseerus. Ma ei välistaks üldse, et Eestis ja üleüldse lääne tsivilisatsioonis haiguste diagnoosidega midagi analoogset on toimunud.

Asja juur peitubki lihtsalt kasvatuses, mitte selles, et noored oleks äkitselt mingisse kergelt levivasse vaimutõppe nakatunud. Vanakooli tutistamine ja laksamine käivad nüüd kehalise väärkohtlemise alla ning seda praktiseerivate vanemate pea kohal kõrgub reaalne oht, et lastekaitse omastab nende järelkasvu. Seda kartes ei pane me enam lastele käsi külge ja viibutame ainult pahaselt sõrme, kui laps mingi järjekordse tembuga maha saab. Lisahädasid toodab vabakasvatus, kus ebaküpseid lapsi koheldakse võrdväärsete partneritena ning võimaldatakse neil teha jumal teab mida.

Kui ma tänapäeval laps oleksin, siis diagnoos või paar oleks mul nagu naksti taskus. Lasteaias ja algklassides olin ma äärmiselt energiat täis ja otsisin mingit väljundit, kuhu seda paisata, jättes endast mulje kui kontrollimatust pärdikust. Samas tollal piisas minu koostööle sundimiseks vaid ema karmist distsipliinist ja tutistamisest, aga täna vaevleksin ma rahusteid täis topituna eriarstide hoole all. Ja uskuge või mitte, ma olen praegu äärmiselt tänulik iga pepulaksu ja tutistamise eest, mille ma tollal tatiselt ulgudes vastu pidin võtma.

Eesti koolitund ennevanasti. Pange tähele, kui rahulikult
lapsed pika säriajaga kaamera jaoks poseerivad.

Lõpetuseks soovitan, et pole tarvis igasuguse uue moega kaasa joosta, vaid hoidkem püsiväärtusi, mis on enda toimimist ajas tõestanud. Kui meie esivanemad hakkama said, miks siis järsku meie ei saa? Kui tahate, et teie lapsed ülekäte ei läheks, võtke vaevaks neid natuke kasvatada, kannatust õpetada ja ka nõudlik olla. Pidage meeles - lapsed vajavad piire, muidu nad hulluvad.