Ma veidi aega tagasi kirjutasin, kuidas sõprade rindel asi väga kreeni kiskus. Nüüd on toimunud mõningad muudatused.
Asi algas sellest, et reede õhtul uuris minult sõber S, kas ma liitun olenguga, mida ta õhtuks planeeris. Ma nõustusin, aga rohkem sellepärast, et saaks üle pika aja teisi näha ja sotid sirgeks rääkida. See kiri rippus meie kohal kui kirves ning ei lasknud vabalt hingata.
Jõudsin linna L juurde, kellega ma peale pika kirja saatmist polnud rääkinud. Kui ta ukse avas, vahetasime sõbralikke tervitusi ja surusin talle kohe longero purgi pihku. Varsti tulid ka S ja P ning käisime siis enne kella 22 ka poest läbi. Kui tagasi hakkasime jõudma, siis ma arvasin, et nüüd läheb tõsisem arutelu lahti, sest sain kuulda, et elus peab valikuid tegema.
Aga õhkkond jäi endiselt lõbusaks ja korterisse jõudes hakkasime longerosid lahendama. Siis tulid viinad, rummid ja veinid, mis kellelegi iganes meeldis. Kui parajalt auru all olime, külastasime ka vanalinna baare ning hiljem uurisime lähemalt ka Pirita kommunismiohvrite monumenti, mis pimeduses väga vägevalt mõjus. Kahjuks leidsin ka enda perekonnanimega ohvri, kes 1942. aastal langes.
Koju poole asusin kõvasti hiljem, kui planeerisin, sest melu lihtsalt... kestis. Teised sõitsid minema ning enne kojuminekut jäin L poole elukaaslast ootama. Ma võtsin südame rindu ning uurisin, mida ta sellest vahvast kirjakesest üldse arvas. Kuigi ta algul eeldas, et selle olevat kirjutanud mu elukaaslane, siis sellest hoolimata säilitasime rahulikkuse ning mõistsime teineteist.
Hommikul ärgates tundsin endiselt, et pea käib ringi ning elukaaslase sugulaste juurde Tartusse jõudes tundsin end nii kehvalt, et pidin lausa veidi voodis aega veetma.
Hoolimata tuumapohmakast tundin enda tuju kohutavast sügavusest päästetuna nagu Titanicu vrakk mõnes alternatiivuniversumis. Tõsi, see lootusetult pooleks kistud vrakk sai aprillist saadik vee all mädaneda, aga nüüd pinnale tooduna käivad kuivdokis konserveerimis- ja restaureerimistööd.
Või kui teisiti võrrelda, siis meie sõprussuhetele on antud restart nagu 1980ndate lõpus USA ja NSVL vahel. Eks veidi tööd on vaja veel teha, aga õnneks on "tuumarelvade" tootmisele piir pandud ning algamas on desarmeerimine. Meeleolu on igatahes lootusrikas!
Aga õhkkond jäi endiselt lõbusaks ja korterisse jõudes hakkasime longerosid lahendama. Siis tulid viinad, rummid ja veinid, mis kellelegi iganes meeldis. Kui parajalt auru all olime, külastasime ka vanalinna baare ning hiljem uurisime lähemalt ka Pirita kommunismiohvrite monumenti, mis pimeduses väga vägevalt mõjus. Kahjuks leidsin ka enda perekonnanimega ohvri, kes 1942. aastal langes.
Koju poole asusin kõvasti hiljem, kui planeerisin, sest melu lihtsalt... kestis. Teised sõitsid minema ning enne kojuminekut jäin L poole elukaaslast ootama. Ma võtsin südame rindu ning uurisin, mida ta sellest vahvast kirjakesest üldse arvas. Kuigi ta algul eeldas, et selle olevat kirjutanud mu elukaaslane, siis sellest hoolimata säilitasime rahulikkuse ning mõistsime teineteist.
Hommikul ärgates tundsin endiselt, et pea käib ringi ning elukaaslase sugulaste juurde Tartusse jõudes tundsin end nii kehvalt, et pidin lausa veidi voodis aega veetma.
 |
| Tuumapohmakas ja desarmeerimine käivad täies hoos. |
Või kui teisiti võrrelda, siis meie sõprussuhetele on antud restart nagu 1980ndate lõpus USA ja NSVL vahel. Eks veidi tööd on vaja veel teha, aga õnneks on "tuumarelvade" tootmisele piir pandud ning algamas on desarmeerimine. Meeleolu on igatahes lootusrikas!
No comments:
Post a Comment