Nostalgiapäevad 2018

Blogi postitus viibis veidi, aga lõpuks sain pildimaterjali ilmutusest kätte - nimelt 8.09.18 toimus selline vahva üritus nagu Nostalgiapäevad 2018. Ühes eelmises postituses mainisin ka üht teist vanaautode üritust Rakveres, aga kuu lõpu rahalise seisu tõttu otsustasin ma raske südamega sinna sõidu ära jätta. Õnneks enda "Mekasse", Haapsallu, jõudsin ilusti.

Laupäev algas sellega, et käisin väikevendade sünnipäeval, kes pidasid seda Tallinnas LaserGame'is. Pean tõdema, et väiksed lapsed tegid mulle tublisti ära, jättes mind esimeses mängus viimaste sekka. Eks mul lõi mingi instinkt sisse, et ellu jääda, sest ma varjestasin end hoolikalt ning ei tormanud pea laiali igal pool ringi, sellest ka liiga madal skoor.

Teine mäng oli mõnevõrra põnevamgi, sest kolme meeskonna asemel seisis nüüd igaüks enda eest. Korra juhtus nii, et mind piirati umbes viie pätaka poolt sisse ja anti igast suunast tina, aga siis ma küsisin, et miks nad üksteist ei lase, mille peale kostis keegi vaid "ah jaa" ning linnalahing jätkus endisel viisil.

Teisel mängul jäin kuuendaks (kokku oli mängijaid 13) ning saavutasin vägevaima laskmistäpsuse üle 40%, mille peale teadustajagi nentis, et "vabsjee hea tulemus". Muide, hea täpsus pidi olema alates 20% ning esimesel mängul sain juba üle 30%. 😎

VAZ 2103-ed valmistavad mulle alati rõõmu.

Kogu see jooksmine ja higistamine tähendas seda, et Nostalgiapäevade paraadi magasime maha. Polnud hullu, sest võtsime poisid kaasa ja sõidul Haapsalusse vahtisime debiilseid Youtube'i lauluvideosid. Linna jõudes oli liiklus juba maha rahunenud ning leidsime parkimiskoha lausa lossi peasissepääsu ligiduses. Täiega vedas, et ilm üsna kena oli, sest eelmistest kordadest olid tülikad vihmasabinad meelde jäänud.

Hoovi jõudnud, silmasime mingit kirbuturuletti ning elukaaslane soetas oma emale ühe kaaluka nõukaaegse klaasist lillevaasi. Mina aga sattusin taas korra aastas maa peale saabuvasse paradiisi, sest Vene autod on mulle alati meeldinud. Pilte tehes keskendusin ilmselgelt VAZ-idele, nii teadlikult kui alateadlikult.

Mossesid leidus piisavalt, aga kahjuks enda oma ei õnnestunud silmata. Volgasid oli uusi ja vanu, VAZ-id seisid aukohal platsi keskel, UAZ-ikudki olid "mäe" tipus esindatud. Kallimaid "kasse" mul seekord näha ei õnnestunud, aga õnneks eelmiste kordade arvukad GAZ-13-ed mõjuvad mu peakolus siiani, vabastades veel viimaseid endorfiine.

Õnneks Volgad pole Eestimaal veel otsa saanud.

Väga kena punane 21011.

Ladadest ka puudu ei tulnud.

Kunagi toodi Soomest kasutatud Vene autosid tagasi NSV Liitu.

Järjekordne kena 21011.

Mul on ka sellist tarvis.

Plats on pilgeni täis!

Haiglaselt kaunis 2101!

Taga paistavad suupistetelgid.

GAZ-69 või UAZ-69, sest ehitusaastat ma ei tea.

Eepiline pilt, mis kõlbaks UAZ'ide müügikataloogi. Number on ka vägev.

Tegu on eelkõige autokujulise tööriistaga.

Korralik melu.

Niinimetatud väljamaa autodki olid esindatud, kuigi kesiselt.

Nii mõnigi tunneb siit oma vana telefoni ära.

Motikadki olid täitsa kohal.

Algusaastate AZLK 2140. Kahju, et enda oma maha müüsin.

Autod ära vaadatud, käisime Talumehe kõrtsis, kus sõime kõhud täis. Täitsa maitsev oli ning portsudega kah nii väga ei koonerdatud. Järgmise aastani!