24. veebruaril 2022 ründas Vene Föderatsioon iseseisvat naaberriiki Ukrainat. Maailm oli šokis ja nähes, et riik on igast suunast tule all, kardeti, et Kiiev langeb vaid päevadega. Ent ajalugu on läinud teisiti, sest Ukraina kodanikud näitasid sõja esimestest hetkedest peale üles uskumatut vaprust ja tugevat tahet sisetungija vastu võidelda. Vaid 4 päeva pikkuseks planeeritud "erioperatsioon" on veninud teadmata pikkusega "Afganistaniks".
Miks jäid vägevad Vene väed toppama? Toon välja mitmed erinevad põhjused, miks Putini maailma vallutamise plaan ei toimi.
1. Putini narratiiv ei kannata kriitikat. On teada, et harrastusajaloolasest Venemaa president tõlgendab ajalugu vastavalt oma fantaasiatele ja kirjutab seda aktiivselt ümber. See tähendab seda, et faktide asemel põhineb relvajõudude sõjaline doktriin ühe mehe isiklikel unistustel. Ajalooliste vallutussõdade maskeerimine "õigustatud sõdadeks" üritab rahvast süüst puhtaks pesta, et etturitel oleks psühholoogiliselt kergem ta käskudele alluda. Ukraina inimesed pidid sõdureid väidetavalt lillesülemitega vastu võtma, aga sõdureid tabas hoopis raevukas vastutuli.
2. Lausvalede külvamine läbi riikliku propaganda ja tõese infovoo pidurdamine. Kui sõduritelt korjatakse enne rindele saatmist mobiiltelefonid ära ja saadetakse ette teatamata sõtta, siis mõjub see moraalile laastavalt ning raskendab orienteerumisvõimet. Samuti diskrediteerib süstemaatiline valetamine Venemaa reputatsiooni, sest pea kogu maailm ei usalda enam Venemaad.
3. Hoolimatu suhtumine enda sõduritesse ja põhjendamatu sõda kurnavad Vene sõdurite moraali. Enne sõjategevuse algust pidid Vene sõdurid õppuste raames nädalate kaupa metsas külma käes kükitama. Järsku leidsid nad end piiri tagant arusaamatus sõjas vennasrahva vastu. Arusaamine, et ukrainlased võitlevad elu eest ning ei tervita "vabastajaid", mõjub kurnavalt. Sõjavastaseid meeleolusid ja Putini otsuse ebapopulaarsust kinnitasid ka massiivsed protestid suuremates Venemaa linnades.
4. Sõjaväe ajast maha jäämine ja puudulik logistika. Tundub, et Putin on teinud klassikalise diktaatorite vea, mille kohaselt palju kahureid ja soomust võrdub hea edasitungimise võimekusega. Elu on aga läbi ajaloo näidanud, et iga sõjaväe selgrooks on logistika. Kui toit ja laskemoon õigeaegselt rindele ei jõua, muutuvad sõdurid peagi võitlusvõimetuks. Lisaks on tehnika kohati hooldamata ning on esinenud juhtumeid, mil masinad lihtsalt üles ütlevad. Samuti on kasutusel 20. sajandil projekteeritud lahingumasinad, mis kergesti Javelini ohvriks langevad. Vene relvajõudude sõjaline doktriin on iganenud, sest lahingutehnika koondamine massiivsetesse kolonnidesse on liigagi kergeteks märklaudadeks. Pole ka vähem tähtis, et ca 200 000 mehega pole võimalik efektiivselt 44 miljoni elanikuga riiki okupeerida.
5. Putini Külma sõja aegne mentaliteet ja soovmõtlemine. Putini arvates on maailm endiselt mõjusfäärideks jaotunud ning ta unistab Nõukogude Liidu taastamisest. Aeg on aga edasi läinud ning NSVL-i endised Ida-Euroopa liikmesriigid on seotud nii Euroopa Liidu kui ka NATO-ga, kaugenedes Venemaast iga aastaga. Putini terrorit ja toksilist kõva mehe mentaliteeti ei peeta Läänes lahedaks, vaid kummaliseks. Sõja alguses polnud Ukraina "natside" režiimi all, vaid tegu oli demokraatliku riigiga, mille rahvas asus end kaitsma. Polnud mingeid "natse", kellest vabaneda, mistõttu ei leidnud Vene sissetungijad kohalikku toetust.
6. Lääne üksmeel. Ukrainasse tungimisel ületas Venemaa punase joone. Seda on küll pisut küüniline öelda, aga Ukraina pole Süüria. See tähendab seda, et maailm on harjunud sõjakolletega kusagil Lähis-Idas, aga täiemõõduline sõda Euroopa pinnal ehmatas kõik ära, tuletades meelde kahte maailmasõda. See erakordne oht sundis lääneriike oma erimeelsusi ajutiselt kõrvale heitma ja ühise rindena Ukrainale appi sööstma. Muide, Vene režiimi aastakümnete pikkune hädaldamine ja ähvardamine Lääne aadressil oli kõiki juba äärmuseni ära tüüdanud, nii et üsna loomulikul teel koonduti Venemaa vastu. Kui Ukrainale relvastust ja humanitaarabi saadeti, blokeeriti Venemaa majanduslikult, nii et seda tabas majanduskrahh. Põhimõtteliselt kaks aastakümmet Venemaa majanduse ülesehitust ja väikesi võidukaid välispoliitilisi edusamme on kõik nullitud.
7. Soome ja Rootsi hirmutamine, nii et nad kaaluvad seetõttu NATO-ga ühinemist. Aastakümneid neutraalsetena püsinud riigid nägid, millist hinda tuleb maksta NATO-sse mittekuuluvatel riikidel, mistõttu kaaluvad nad tõsiselt NATO-ga liitumist. Venemaa poolsed ähvardused lisasid vaid õli tulle, mõjudes vastupidiselt Venemaa eesmärkidele. Kremli režiimi eluliseks huviks on see, et NATO oleks võimalikult väheste liikmetega, aga Venemaa agressioon ja ähvardused tõukavad naabreid just NATO rüppe.
8. Tuumarelvadega ähvardamine. See näitab kogu maailmale Kremli režiimi meeleheidet ja nõrkust. Enesekindel riik suudaks ainuüksi konventsionaalsetele vägedele loota ja tuumarelvad alles viimaseks õlekõrreks jätta, kui vaenlase väed juba pealinna all. On selge, et liiga jäik ja aegunud Vene armee on savijalgadel koloss, mis ei suuda täiel määral oma ülesandeid täita.
No comments:
Post a Comment