Ikka hooga tsensuuri suunas

Oleme keset suurt kultuurirevolutsiooni ning näeme oma silmaga, kuidas mõisteid ümber defineeritakse ja parkidele isikupära lisavaid kujusid maha kangutatakse. On alanud suur sõda sümbolite vastu ning kaitstud pole ka kaubamärgid. Nüüd järsku ärkavad kõik firmajuhid ja avastades, et nende kaubamärgid on rassistlikud, kihutavad neid palehigis muutma.

Tegelikult pole asi üldsegi selles, et nüüd järsku võetakse silmaklapid ära ja avastatakse otse enda nina all kummalisi asju. Tegelik jõud, mis seda protsessi käivitab, on hirm. Hirm rongist maha jääda. Hirm kaotajate poolele jääda. Hirm kaotada ärikasum. Praeguses aegruumis on moes must nahavärv, vähemuslus ja solvumine ning firmad püüavad käibe kaitsmiseks seda trendi ära kasutades pööbli silmis nn heasse nimekirja jääda.

Kogu see protsess on minu tagasihoidliku mõistuse jaoks pehmelt öeldes vastuoluline. Muutusi tagant õhutav seltskond väidab, et oleme kõik võrdsed, samas märkavad ja rõhutavad just nemad kõige rohkem erinevusi. Kedagi jälle kiusati taga, sest ta oli musta värvi, ometi jutlustavad nad teise suupoolega, et oleme kõik võrdsed ja rasse ei eksisteerigi. Oleme võrdsed ja sugu olevat vaid sotsiaalne väljamõeldis, aga ometi nähakse kõikjal seksismi ja soolisi palgalõhesid. Transsooliste olemasolu pole mõtet siin vist mainima hakatagi, sest vasakpoolse seltskonna maailmapilt variseks siis liiga kergelt kokku (transsoolised on väidetavalt oma sugu muutnud, kuigi radikaalsemad püüavad meid samal ajal veenda, et sugu on vaid sotsiaalne looming). Seksuaalvähemused toovad oma magamistoa tegevused kõigile imetlemiseks tänavatele, kuigi teoreetiliselt ei tohiks selleks vajadustki olla, kuna oleme igas valdkonnas absoluutselt võrdsed. Katsu sa siis selles segapudrus orienteeruda.

Kui me kõik nii võrdsed oleme, siis miks me nii erinevad välja näeme? Miks meil erinevad teadmised ja oskused on? Miks meil erinev maitse on? Miks me erinevaid keeli räägime? Miks me poliitilist üksmeelt ei saavuta? Miks eksisteerivad minusugused rassistlikud/natslikud vastuhakkajad, kes globaalse Eedeni aia projekti saboteerivad?

Sest väide, et me oleme võrdsed, ei pea paika. See on vale, millega liberaalid püüavad elu hammasrataste vahele jäänute hääli ja toetust, ajamaks üleilmse paradiisiaia projekti. Nii palju kui ma seda ideaalühiskonda ka ei sooviks, pole ega hakka elu kahjuks iial nii roosiline olema, nagu vasakpoolsed seda revolutsiooniga teha soovivad. Kahjuks on see eluline tõsiasi, et mõned on kavalamad ja teised lihtsameelsemad, mõned ilusamad ja teised inetumad, mõned pikemad ja teised lühemad. Paraku see lihtsalt on nii ning ükski seadus seda muutma ei hakka. Pole tähtis, kas oleme me ise nii välja arenenud, on meid loonud sellisteks maaväline tulnukakäsi või Jumal ise, oluline on mõista selle asjaolu paratamatust.

Sõnasõda

Sõnavabadust on viimasel ajal tibusammude kaupa koomale tõmmatud, vältimaks mõne kitsa ringi esindaja tunnete haavamist. Me ei saa sellest igapäevases elus arugi, aga pilk aastakümnete taguste teleseriaalide ja raamatute maailma tabab kontrasti üsna lihtsalt. Vanasti oli tavaline, et härrasmees avas daamile ukse, keegi sai "pedede" käest peksa, valge naine kandis idamaade stiilis kleiti (cultural appropriation) või hoidku jumal - ühel Rootsi tütarlapsel oli "neegrikuningast" isa. Kui sellised asjad leiaks aset täna, kostaks marginaalide kume ulg stratosfäärini välja ning kõik asjaosalised avastaks end kohtust. Ühesõnaga, meie "vabas" ühiskonnas võime me rääkida kõigest kuni solvumisbarjäärini.

Üks groteskseks kiskunud näide oli just sel teemal, kui tuntud raadiohääl nõudis valuraha ning asi suure kella külge pandi. Inimesed avaldasid oma arvamust ning selle eest kaebas solvunu nad kohtusse, et saada pisut taskuraha ja ka ebasiiraid vabandusi. Filosoofiliselt küsiks, mis väärtus on ruineeriva rahatrahvi hirmus pomisetud sunniviisilisel vabandamisel? Ja kas raha tõesti kompenseerib "hingelisi haavu"? Pigem on tegu koha kätte näitamise ja enesekehtestamisega võimumängus nimega elu, millest me kõik osa võtame.

Tõsi, igaüks vastutab oma sõnade eest ise ning ma ei pea kommentaatorite sõimu just kõrgklassiliseks, aga minu robustse arusaama kohaselt on asi lihtne - meil kas on või puudub arvamusvabadus. Kui sõnade eest saab rahaliselt karistada, siis kas on meil vaba voli arvata, mida soovime? Kellegi sõimamist ma ei õigusta, aga pahatihti kipub kibedate sõnade varjus olema õigustatud kriitika ja tõde, mida solvatu kaitserefleksidega ignoreerib. Üks asi on solvang, mis ebaproportsionaalse tähelepanu osaliseks saab, teine asi on solvangu sees peituv mõte, millele võiks suuremat tähelepanu pöörata. Asja liigselt hinge võtmise asemel võiks mõtiskleda selle üle, mis siiski viis kommentaatoreid selliste arvamuste tekkimise ja avaldamiseni.

Filosoof Jordan Petersoni vastu protestijad tembeldavad
ta kõigepealt vihakõnelejaks ning siis astuvad
täiesti varjamatult sõnavabaduse vastu.

Minnes tagasi suuremate protsesside juurde, peab tõdema, et kõige "demokraatlikumad" levitavad oma vasakpoolset agendat, summutades samas jõuliselt oponente. Selleks kasutatakse moodsat nõiajahti ehk kui mõned ühtse maailma narratiivile liiga kõva häälega vastu hakkavad, sildistatakse nad sotsiaalmeedias kibekiirelt natsideks, fašistideks, rassistideks, seksistideks, transfoobideks, vihkajateks ja trollideks. Sellise sildi kandja muutub progressiivse ühiskonna silmis paariaks ning tõrjutakse iseeneslikult välja. Sellises terroristlikus poliitkliimas pole sugugi ime, et ettevõtjad oma firmalogod üle vaatavad ja püüdlikult BLM (Black Lives Matter) jamaga kaasa kaagutavad, sisenedes "poliitettevõtluse" hägusasse tsooni.

On kohutav mõista, et muutuva tähendusega sõnad on saanud moodsa aja laskemoonaks, millega saab vastase isikliku maine vastu maad lasta. Kasutatakse nii vastase enda sõnu tema enda vastu kui ka kergelt külge hakkavaid häbimärgistus-silte. On õõvastav, et varem kindlaid asju tähistanud sõnad täidavad nüüd muutujate rolli, ajades kõiki segadusse. Sõnade maailma täppisteaduslik osa on asendumas moodsaks kunstiks tituleeritud plätserdistega, mis enam mingit tähendust ei oma. Ja kui keegi julgeb kehtivast narratiivist teisiti arvata, varitseb teda kohtu karvane käsi.

Teeme asjad selgeks

Et säilitada kainet meelt ja mitte uppuda ebamäärasuse umbsesse tiiki, püüame olukorrast mõned järeldused teha. Kogu see provokatiivne agenda on oma põhiolemuselt olemasoleva maailma lammutamine, kus soovitakse uued toiduahelad paika panna. Enesekesksus, ülbus, tänamatus, võimujanu ja mingil määral ka alaväärsuskompleks kannustavad teatud inimmasse olemasolevat tsivilisatsiooni lõhkuma ja korratuse teele asuma.

Igat eriarvamust tõlgendatakse laimu ja vihakõnena ning meisteradvokaatidega kohtusüsteemi manipuleerides püütakse endale suuremaid eeliseid välja tirida. Nõrgenenud lääne tsivilisatsioonis on kadunud nii sisemine tasakaal kui ka side moraalsete alusväärtustega, mistõttu inimesed on unustanud need "päris asjad" ning kisutakse teistega riidu. Saabunud on teatud proovilepaneku ajajärk, kus marginaalid põranda alt välja tulevad ja pirukani pääsemiseks aeguva ühiskonna piire katsetavad. Mõnevõrra sarnaseid jooni võime tõmmata 1960ndate hipiliikumisega, kus põhirõhk oli Vietnami sõja ja rassismi lõpetamisel. Tänapäeval keskendutakse rassismi ümbermõtestamisele, ülistades musti elusid ja uuristades valgete inimeste ühiskondlikku positsiooni. Ilmne näide on suhtumine, et priviligeeritud valge inimese suhtes pole võimalik rassistlik olla ning et valge peab heastama mustale läbi ajaloo tehtud halva nagu näiteks orjanduse tagajärjed mitusada aastat tagasi. Neegrite seas lokkavat kuritegevust põhjendatakse nende allasurumisega kõrgemate ühiskonnakihtide poolt, kuigi õppimisvõimalused on kõigil võrdsed.

Lõuna-Aafrika Vabariik. Aparteid on juba aastakümneid läbi, aga
haljale oksale jõuavad enamasti vaid valged.

Valge heterost kristlasest mehe näol on vähemused leidnud ühise vaenlase, kelle vastu koonduda ja oma frustratsioon välja valada. Loomulikult leidubki selliseid valgeid mehi, kes korruptsiooni au sees hoiavad ning kelle tegude tõttu nõrgemad ühiskonnakihid kõvasti kannatada saavad. Samas unustavad märatsejad, et tänu valgele mehele on meil ka autod, nutitelefonid, arvutid, arenenud meditsiin ja muu tehnoloogia. Keskendutakse ikka mõnele prominentsele kurikaelale ja kopeeritakse tema omadused kogu inimgrupile, et siis hinge kogunenud vihkamist täismõõdus praktiseerida.

Stoilise rahuga teen ma ettepaneku iseendasse vaadata ja leida kadeduse allikad. Miks karjäärile keskenduv valge mees elus tõenäolisemalt läbi lööb kui abiraha otsas kükitavad õnneotsijad? Kas rahulolematud on samal määral vaeva näinud ja ennast harinud kui valge mees? Mis vahe on raskel töötamisel ja kavalal töötamisel? Kas soouuringute kraad on samaväärne insenerikraadiga? Kas seksuaalvähemuste poolt avaldatavale survele vastuseismine muudab elanikkonna enamuse ahistajateks? Kas kõik teised on alati hädades süüdi, mitte inimene ise?

Kui seisame sõnavabaduse ja eneseväärikuse eest, lõpetame oma hädades teiste süüdistamise ning alustame ränka tööd iseenese kallal, suudame me kõik ühiskondlikul redelil kõrgemale ronida.

Perefirma sai uue juhi

Kuna Mart Helme otsustas EKRE esimehe kohale uuesti mitte kandideerida, tekkis võimuvaakum, mis tuli kibekiirelt täita. Ega kaua ei mõeldudki ning toimusid EKRE esimehe valimised, mille võitis poeg Martin Helme.

"Erakonna esimeheks sai 382 häälega Martin Helme, kokku oli hääletussedeleid 391, neist kehtetuid üheksa." - Delfi

Ma ei tea, kuidas teistega on, aga minul lõid mitmed häirekellad üürgama. Miks need 9 sedelit siis kehtetuks tunnistati? Olid need ainsa kandidaadi vastu?

"Erakonna juhi kandidaadiks seadsid ringkonnad üles vaid rahandusministri ametit täitva Martin Helme. Kui siiani on viimane end isaga konkureerides esimehe valimistelt kandidaadina taandanud, toimis tänavu protsess vastupidiselt: praegune esimees, siseminister Mart Helme, teatas 27. juunil toimunud erakonna volikogul, et loobub kongressil esimeheks kandideerimast. Sedasi andis vanem Helme parteijuhiks saamise teatepulga üle oma pojale - teisi kandidaate erakonna esimehe ametikohale ei seatud." - Delfi

See meenutab kuidagi kahtlaselt NSVL aegset süsteemi, kus seati üles üks kandidaat ning rahva vaevaks jäi lihtsalt "jah" juurde linnuke teha. Samamoodi toimitakse diktatuuririikides nagu Põhja-Korea, mida valitseb Kimide dünastia.

Miks ma asja nii suure kella külge panen? Asi on demokraatlikus alusprintsiibis, mis vajab sisuliseks toimimiseks mitmeid kandidaate ja ausaid valimisi. Kuidas toimis EKRE? Selle asemel, et anda ka partei-sisestele võistlejatele võimalus, vaigistati kõik soovijad ning järgi jäi täiesti mõttetu formaalsus.

Kui EKRE oleks algusest peale üles ehitatud kuningriiklikule/dünastilisele printsiibile, poleks mul selle vastu midagi, kui kuningas Helme enda troonipärijaks prints Helme nimetaks. See toiming oleks aus, arusaadav ja vastaks sel juhul partei põhiväärtustele. Häda on aga selles, et EKRE toimib paberil kui demokraatlik ühendus, vajades ausaid valimisi ning välistades sellega järglaste nimetamise. Kuna valimistele seati vaid kroonprints ainuisikuliselt, on minu käsitluse kohaselt tegu JOKK-skeemi ehk pettusega.

Üle printsi näo valgus lai naeratus, kui hääletustulemus teatavaks tehti. Tema positiivelt üllatunud näost võis justkui välja lugeda, et ta ei teadnudki, et rahvas teda tegelikult nii palavalt armastab... Kroonprintsi asemel oleks mul üsna piinlik, arvestades üksikkandidatuuriga seonduva vältimatu võidu asjaolu. See on ju lihtsalt võtmete üleandmine, mitte mingi uustulnuka tohutu saavutus kindlate juurtega favoriidi ees. Hõbelusikas suus sündimine pole kellegi vägitegu, kuigi ise jutlustatakse kõige erakordsemast ja ideoloogilisemast Eesti parteist. Selline skeemitamise ideaal ehk üksinda võidujooks pole igatahes minu jaoks.

Meenutagem stiilinäiteid. Venemaa 2012. valimistel käis
mõnel pool hääletamas väidetavalt üle 146% rahvastikust.

On loomulik, et kõik inimesed vahel eksivad, aga selline võimu koondumine kitsa ringi kätte välistab tulevikus kriitika vastuvõtmise ning hilisem stagnatsioon on paratamatu. Kui võimutsejaid ei saa kuidagi kontrollida või nende tähelepanu nende tehtud jämedatele vigadele juhtida, on mingit sorti suurem jama vältimatu. Kardan, et kunagi, aastaid hiljem, lõppeb see projekt halvasti, kui tehakse mingi hirmus viga ja üksteisele samal ajal takka kiidetakse.

Sellele tuginedes saan ma väita, et EKRE näol on tegu poliitilise perefirmaga, mis on loodud kasumi  teenimiseks ehk võimu haaramiseks. See tähendab seda, et kasumi ehk võimu ligi pääsevad vaid valitud isikud ehk perekond ja kõige lähedasemad sõbrad. Palun olge ettevaatlikud ja mõelge mitu korda järgi, enne kui sellisele ühendusele oma mandaadi annate.

Kas tahame demokraatiat või autokraatiat? Ma ise pooldan meritokraatia ja tehnokraatia segu ehk kõige võimekamate isikute võimu, aga see jututeema jääb teiseks korraks.

Muusikast vol 4 - 90ndate päkapikudisko

Olen lugejat juba kolm korda ninapidi vedanud ja teda ikka mööda 1980ndaid lohistanud, aga seekord ma luban, et on oodata midagi muud. Kui sattusin peale ühele 1994. aasta koduvideole, kus sai näha 1990ndate Tallinna, armusin ma videosse hetkega, vaadates selle täies pikkuses (1 h) ära. Võin öelda, et tõelise retrofännina tundsin ma end kui kodus ning silma tikkus peaaegu ka pisar, kui kunagise Mustamäe kodu ligiduses asuvat kassimaalinguga naabermaja nägin.

Muidugi ei paljastatud mulle, tollasele pätakale, Eesti elu pahupoolt, mistõttu mu isiklikud kokkupuuted 1990ndate aastatega on kantud härdast nostalgiast. Kes tollase eluga rohkem kokku puutus, ei pruugi mu roosamanna-meenutusega nõustuda, aga siin esitletud vaatevinkel põhinebki tolleaegse lapse piiratud silmaringil.

Mu lemmikvideo tausal mängivad tolle ajastu megahitid, andes olustikule hoopis ehedama värvingu, äratades kõik viimsedki nostalgianäärmed. See on tõeline hõrgutis neile, kes Nõukogude aega ei mäleta, aga on näinud taasiseseisvunud Eesti esimesi konarlikke aastaid.

Haddaway - What is Love

Kas mäletate Jim Carrey & co tantsuõhtut? Tänases poliitkorrektses maailmas lendaks sellise naljavideo eest igasugused kohtukeisid ja ahistamisskandaalid, aga 1990ndatel olidki naljad sellised. Me võiks tänagi asja sama vabalt võtta kui toona.

DJ BoBo - Somebody Dance With Me

Maxx - Get A Way

Järgnevad tantsulood ei sisaldu küll selles ajaloolises kruiisivideos, aga aitasid needki 1990ndaid defineerida.

2 Brothers on the 4th Floor - Dreams (Will Come Alive)

Amos - Only Saw Today

Jinny - One More Time

Snap! - Rhythm is a Dancer

Corona - Rhythm of the Night

Scooter - How Much is the Fish?

Scooter oli tolle ajastu gigant, kuulsaim Saksa tantsubänd planeedil, mille kontsertide tarbeks ei jõutud piisava innuga pileteid trükkida. Muide, see konkreetne lugu on tegelikult Saksa joomalugu "Was wollen wir trinken" uues kuues.

Caater - I Can't Hear You

Caater oli 1990ndate lõpul kõige kuumem Eesti bänd, mis tõi elektroonilise biidi meie lavalaudadele. Tõenäoliselt sai koosseis nimevalikul inspiratsiooni Saksa "hõimuvellest", mõeldes veesõidukitele. Kui ma teeks elektroonilise muusika bändi, paneks ma traditsioone kummardades selle nimeks näiteks Tancer, Catamaraan, Purjecas, Auric või Lennuc.

Culture Beat - Mr. Vain

See lugu paneb mind kergelt muigama, kuna Onu Bella kaverdas sellest oma humoorika loo Mr. Intiimteenus. Kahjuks pole seda juutuubis ning ma ei hakka seda ka sinna üles laadima, kuna mul on autoriõiguste rikkumisega probleeme, mistõttu peame seda mõttes laulma.

Smurffit On Täällä Taas

Võtame meie muusikapeatüki kokku väheke lustakama päkapikudiskoga, seda sõna otseses mõttes. Originaalvariant oli loomulikult ajastu põhihitt No Limit (mis oli ka kruiisivideos).

2 Unlimited - No Limit

BONUS TRACK!

DJ Whirl & Mayer - Streets At Night

Loetelu lõppu tasuks torgata see 2004. aasta ehk juba järgmise kümnendi trance-lugu, aga kuna oma olemuselt sarnaneb ta Caateriga (eriti vahemikul 1:00-1:30), tasub see siin ära mainida. Koosseis lasi välja teisigi autentselt 1990ndatest inspireeritud hitte nagu "Free" (vihjab varjamatult Nancy loole "Hellalt hoia mind") ja "The World is Ours".

Tegu oli vaid pinna õrna kraapimisega, jättes luubi alt välja näiteks mõned kõige tuttavamad hitid ja terve house ja drum'n'bass žanri. Kui palju me kella tagasi keerame ja millisesse kümnendisse me järgmisel korral sukeldume, näitab aeg.

Mida tähendavad Jumal, usk ja religioon?

Olen selle teema pikemat käsitlust pidevalt vältinud, kuigi näpuotsaga olen seda korraks puudutanud. On see siis sel põhjusel, et usk tähendab eestlase alateadvuse jaoks midagi võõrast või polnud ma seda piisaval määral enda jaoks lahti mõtestanud, kes teab. Nüüd olen jõudnud igatahes nii kaugele, et olen ajus igasugused automaatsed blokeeringud ja muud tsenseerivad filtrid maha võtnud, lubades usuteemadel mu teaduse vormitud mõistuse ligi. Ma ei lase end igal uuel asjal ära rääkida, küll aga luban ma infol endani jõuda, et saaksin sellega tutvust teha.

Milline on minu tänane maailmapilt? Ma usun sellesse, et loodusseadused on kogu universumi A ja O. Ehk siis ma usun seda, et me saame 100% kõike igasuguste valemite, graafikute ja tõestustega seletada, aga siin on üks iva. Meil on küll võimalik kõike seletada, aga häda on selles, et me ei tea kõike. Me teame, kuidas aerodünaamika töötab, aga me ei oska seletada, mis juhtub hingega peale surma. Mis iganes tõde on, me suudaks selle ilmselt valemitesse suruda, aga meie teadmised pole selle tegemiseks praegu lihtsalt nii kaugele arenenud. See, et Amazonase džunglielanikud ei mõista diferentsiaalvõrrandeid, ei muuda see asjaolu neid võrrandeid ja kogu kontseptsiooni olematuks.

Allegooria on asja ivaks

Mida tähendab Jumal? Igaühel on temaga oma isiklik suhe ning inimloomusele kohaselt kiputakse Jumalat isikustama, kujutledes teda tihti pilve peal istuva vanamehena, kellel on pikk habe, valge rüü ja sandaalid. Eks selline narratiiv olla loodud selleks, et niivõrd keerulist kontseptsiooni kuidagigi mõista ja omaks võtta.

Minu jaoks pole Jumal üldse karikatuurne inimsarnane nähtus, vaid tähistab koondnimetusena kõikide loodusseaduste, seaduspärade, aegruumi ja kogu eksisteeriva (ning miks mitte ka mitte-eksisteeriva) mateeria tervikut. Jumal on kõik need eripärad, mis universumis on. Jumal on keemiliste elementide tabel. Jumal on matemaatika. Jumal on aegruum ja kõik dimensioonid. Jumal on kõik see, mida iial teinud oleme, tegema hakkame või tegemata jätame. Jumal on keemilised reaktsioonid meie ajus, millest moodustuvad mõtted ja tunded. Jumal on elu, mida eelmised põlved meieni edasi on andnud. Lühidalt - Jumal on loodus.

Väga oluline õppetund oligi mõistmine, et Jumal pole vanamees, vaid allegooria kõiksuse kohta. Alles siis mõistsin, et Piibel pole mingi sõna-sõnalt mõistetav teos, kust mingeid fantastilisi võlujutte lugeda saab. Piibel on kirja pandud arhailises keeles, kasutades kunstipärast salmilist ülesehitust, mitte tänapäevaseid asjalikke ja analüütilisi põimlauseid. Piibli mõte oli tavainimesele mõistetamatu analüüs lihtsamasse vormi tõlkida, andmaks edasi mõtet, millele oma ajast ees olevad õpetlased tulid.

Lihtne analoogia on lugu kolmest põrsast. Ka laps mõistab, et ega põrsad ju endale maju ei ehita, aga kuna jutt on põnev ja mänguline, siis jäädakse kuulama. Laps, kelle tähelepanuvõime on väiksem kui täiskasvanul, tüdineks juba kuiva analüüsi esimese lause peale ära, mistõttu on võimalik selle muinasjutuga noorele inimesele üks moraalne õppetund edastada. Lihtne piltlik selgitus annab teada, et õlgedest ja roigastest hooned pole nii püsivad kui kivimaja ning hundi jõulist puhumist meenutades saab laps hilisemas elus ajusopist selle teadmise vajadusel kiirelt ja efektiivselt kätte. Ta ei pea hakkama kalkuleerima, milline materjal siis tugevaim on, vaid lihtne eluline olukord näitab suurusjärgud vaevata kätte.

Miks vajame piiranguid?

Mis see Piibel siis muud on kui eneseabiraamat ja teadmiste kogumik, mis mahutus tolleaegsesse aegruumi. Et paremini mõista sealseid juhtnööre, peame mõtlema sellele, mis olud tollal valitsesid. Kuna näiteks internetti polnud, siis ei eksisteerinud ka netiketti. Tollal polnud ka autosid, mistõttu ei leia me Piiblist ühtegi vihjet sellele, kuidas me võiks liikluses teistega rohkem arvestada, kuna auto on kõrgendatud ohuallikas. Ei, Piibel annab nõu, kuidas tollastes oludes navigeerida, olles ajakohane ka täna, kuna üldine inimloomus nii lühikese ajaga märkimisväärselt ei muutu. Nii võimegi paremini mõista, miks eksisteerivad igasugused käsud, keelud ja soovitused, mis tänapäevasele pilgule võib-olla mõnevõrra võõristavalt mõjuvad.

Võtame näiteks konkreetse keelu islamiusust. Islam levis tollal eelkõige Araabias ehk sooja kliimaga aladel, mis tähendas ka igasuguste haiguste kiiremat levikut. On täiesti võimalik, et end jahutada püüdvad sead püherdasid kuuma päikese all muda sees, haarates ka mingeid eluohtlikke baktereid kaasa, mis sealses kliimas paremini vohasid. Inimesed panid tähele, et sealiha söönud hakkasid äkki haigestuma ja surid. Kuna mikroorganismide kohta puudus tollal igasugune teave, püüti seda selgitada Jumala vihana ning sealiha söömine keelatigi põhjus-tagajärg loogikat kasutades ära. Tänaseks on sealiha vältimisest saanud islamiusuliste traditsioon, mida on võimatu murda, kuigi algne probleem on nüüdseks likvideeritud. See on huvitav käsitlemist vajav teema, millest hetkel küll üle läheme, kuna see kisub meid algsest punktist liiga kaugele.

Viie ahvi eksperiment (five monkeys experiment). Kas see
kunagi ka aset leidis, pole teada, aga huvitav idee on see ikka.

Palvetamine on ka huvitav nähtus, mis pea iga religiooniga käsikäes käib. Kui asja üle mõtleme, siis palvetamine on ju tegelikult mediteerimine ja mõtete korrastamine. Kuigi see tähendab paljudele Jumalaga sügavama sideme loomist, on see inseneri silmis ka psühholoogiline nipp enda rahustamiseks ja niiöelda lähtestamiseks, olles kiirtee enesekontrollini. Enesekontroll on aga peamine vahend voorusliku elu elamiseks ja pattude eemalepeletamiseks.

Muide, olemas on seitse surmapattu - uhkus, ahnus, iha, kadedus, aplus, viha ja laiskus. Miks just need? Mille poolest need teistest halbadest omadustest esile kerkivad? Need omadused on meil kõigil, aga mõndadel joonistuvad need eriti reljeefselt välja. Inimesed panid tähele, et just selliseid omadusi viljelevad indiviidid tõmbasid endale igasuguseid jamasid ligi. Oleme ju me kõik elu jooksul selliseid isikuid kohanud, kellel need omadused küljes ning näeme hästi, mis nendega toimub.

Uhked inimesed peletavad endast potentsiaalseid uusi sõpru eemale ning murendavad juba olemasolevaid inimsuhteid. Kes see ikka talub sellist egoisti, kes pole võimeline oma süüd tunnistama ja vabandama? Ahned inimesed võtavad seda, mis neile ei kuulu. Kaua me jaksame laiutaja kõrval vireleda? Ihalejad loovad selliseid seksuaalsuhteid, mis kahjustavad nii nende kui ka teiste inimeste vahelisi suhteid. Kas te suudaksite sõbrustada inimesega, kes magatas teie väljavalitut? Kadedad ei suuda olla tänulikud selle üle, mis neil on ning tunnevad ängi teiste õnnestumiste ees. Keegi ei soovi suhelda inimesega, kes nende saavutusi pisendab. Aplad söövad nii palju, et nende kehakaal tõuseb. Kehaga lohakalt ümberkäimine tekitab hiljem palju peavalu. Vihased külvavad negatiivset emotsiooni kõikjale, kuhu satuvad. Sellised imevad teistest elujõu ja motivatsiooni välja, rikkudes üldise meeleolu. Laisad ei suuda vajalikke asju ajada ning vegeteerivad teiste kulul. Kes sooviks külastada prügimäge, mida laisk enda elamiseks nimetab?

Nagu näha, pole seitsme surmapatu näol tegu mingi sisutühja manitsemisega, vaid neil on reaalsed tagajärjed, mis inimese elukvaliteeti halvendavad. See tähendab seda, et kui elada vooruslikult ehk käituda nendele pattudele risti vastupidi, on tulemuseks kõrgem elukvaliteet, mida Piibel taotlebki. Muide, selle mõistmiseks ei pea olema usklik.

Igal asjal olgu oma aeg ja ruum. Enesekontroll
võimaldab erinevaid olekuid õigetes kohtades rakendada.

Noorena ma selle peale ei mõelnud ning kujutasin ette, et Piibel ja selles kirjeldatud voorused piiravad vabadust ning muudavad inimesed naiivseteks tallekesteks, kes siis tarandiku taga määgivad. Tollal pidasin vajalikuks olla igatepidi vaba, nautida elu, end teostada ja teha eriliste piiranguteta seda, mis pähe tuli, sest me pole ju ometi mingid orjad. Hiljem, ajateenistuses käinuna, olen hakanud asja üle sügavamalt järgi mõtlema. Kui elus oli range kord, piirangud ja füüsiline koormus, tundsin end esmakordselt palju värskemalt ja võimekamalt. Seda lontruseelu, mida ma enne ajateenistust elasin, ei anna sellega võrreldagi. Enne olin ma õnnetu, ülekaaluline ja võimetu midagi ette võtma. Täna mõistan, et igal mu teol on reaalne tagajärg, kas siis kohene või aastate pärast ilmnev, seetõttu pidurdan aktiivselt seitsme surmapatu siginemist, olgu sel usuline dimensioon juures või mitte. Ilma end vabatahtlikult piiramata sööstaks me kaosesse, mida iseloomustab korratus, tasakaalu puudumine, ebakindlus ja halbadest otsustest põhjustatud üldine ebaõnn elus.

Usu ja religiooni roll

Ühiskonda juhtiva usu ja üldiste moraalireeglite puudumine ongi põhjuseks, miks läänemaailm kuristiku serval on. Ühiskondade tsüklilisusest olen ma põhjalikult kirjutanud ning väidan, et läänemaailma juhtpositsiooni kõikumine on ajaloo areenil igati harilik nähtus. Oli vaid aja küsimus, kui see juhtuma pidi, aga põhjused on ikka need samad, mis alati läbi ajaloo. Me oleme kaotanud enesekindluse ja usu iseendasse, kohtleme vaenlast pehmelt, lastes tal tagalas laamendada ning oleme sisuliselt minetanud religiooni kui ühiskonda koos hoidva liimi. On siis teoloogide maailmavaade tõene või mitte, aga ei saa eitada religiooni võimsat mõju terve ühiskonna ohjamisel, liitmisel ja alalhoidmisel. Religioon kui elujõud on läänest kadumas ning selle tagajärjed on koheselt näha.

Ärgem saagem valesti aru - mul pole midagi isikuvabaduse vastu. Isikuvabadus ja individuaalne areng on ühed peamistest jõududest, mis Lääne tsivilisatsiooni progressi üldse nii kaugele lennutasid. Tänane häda on aga selles, et vabadus ja individuaalsus on ületanud äärmuslikkuse piiri, kus kõik võivad kõike teha. See tähendab, et juba niigi labiilne olukord on kaotamas oma viimastki stabiilsuseraasukest.

Kui kujutleme küngast ja seal otsas palli, siis pall on ebastabiilses seisundis. See pallike on pallielanike ühiskond või tsivilisatsioon, kus sees nad elavad ja oma hapraid esemeid hoiustavad. Palli asend sõltub on sealsete asukate otsustest, tegudest ja vaimsusest. Kui nad suudavad ühel meelel olla, on nad võimelised ühise koostööga palli künka harjal hoidma, sest nad ei soovi ju, et palli sees üksteise peale tasakaalu laotud klaasid, vaasid ja muu õrn sisustus maha kildudeks põrutaks.

Lyapunovi stabiilsusteooria. Vasakpoolne pallike on stabiilses seisundis,
parempoolne ebastabiilses ehk labiilses seisundis.

Kui pallielanikud aga ei suuda oma minakesksust maha suruda ja endale eriõigusi nõudes mässu tõstavad, hakkab pall ohtlikult kõikuma. Kui osad elanikud ei asetse oma koha peal, siis peavad teised palehigis õigetele kohtadele kargama, et ühist kodu tasakaalus hoida. Kui ringijalutavate elanike arv jääb väikseks, on võimalus neid veenda oma kohale minema. Kui aga nendega ühineb üha uusi elanikke, on varsti juba kõikumist tunda. Kui ületatakse kriitiline piir, tormab kogu pallimajake alla orgu, kus seda ootab väga äkiline peatus ja tekib ka palju teravaid kilde.

Miks ma loen igasuguseid kirjutisi ja aina teadmisi sisse iman? Sest ma olen teadlik, et põlvkonnad enne meid on teinud väga palju vigu. Meie õnneks on need vead ja kogemused üles tähendatud, pakkudes järeltulijatele väärtuslikku infot toimunu kohta. Muidugi on parimaks õpetajaks isiklik kogemus, aga väikesed teoreetilised eelteadmised aitavad neid kindlamalt omistada, kui on kindel soov sama reha otsa astuda. Kuna ma ei taha ammuses minevikus tehtud tüüpvigu korrata, püüangi nende kohta infot hankida ja enda jaoks läbi töötada, et seeläbi avada uus koridor tulvil seni läbiproovimata vigasid. Loodetavasti jõuan kunagi mainitud etapini, et enne ajalukku vajumist ka ise midagi kasulikku kirja panna.

Lõpetuseks ütlen veel, et kõik, mida loeme, tuleb kindlasti ka läbi mõelda ja kriitilise pilguga analüüsida. Kuigi Piiblit ei saa sõna-sõnalt võtta, leidub seal siiski olulisi õpetusi ja baastõdesid, mis on vaja eelnevalt ära dešifreerida. See on teos, mis ergutab mõtlemist ning millesse ei tohiks kergekäeliselt suhtuda, lastes lihtsalt silmadel üle käia. Et pühakirja mõista, peab arvesse võtma korraga kõiki nüansse, mida eelnevalt käsitlesin.

Karm tõde

Ma olen idealist, mistõttu olen üritanud ja üritan ka praegu maailma paremaks muuta. Tõsi, meetodid on aja jooksul muutunud, aga tahe pole kuhugi kadunud. See postitus räägib mu enda üleskasvamisest valede ja tõdedega, vahepeal toon sisse valede konteksti Venemaal ning viimaks pajatan enda isiksuse ülesehitamisest peale tõe selgumist.

Vale kohtub tõega

Alustan 2000ndate teisest poolest, mil mu teismelise hinge sigines vaimustus hipide vabast vaimust. Nagu kultuurilisele võõrkehale kohane, hakkasin ma moodsas maailmas mõtlema ja käituma kui 1969. aasta Woodstocki festivali külastaja. Ma lasin juustel pikaks kasvada ning suunasin tähelepanu vabameelsusele ja sõbralikkusele, kaotades enda käitumismaneeridest viha ja ärritumise. Ma mõtlesin, et kui me kõik püüame sõbralikud olla, saame peagi sõdadest ja konfliktidest lahti, rääkimata sellest, et kurjad inimesed muutuvad vagadeks lambukesteks.

Tundsin, kuidas mul nina õige pikaks oli kasvanud.

Minu meetodid sattusid eksistentsiaalsesse kriisi, kui nägin, et olin muutumas inimeste naerualuseks. Ma mõistsin, et hipidele polnud 21. sajandil kohta ning neid nähti kui kasimata kloune, kelle heatahtlikkusel talluda. Inimeste šokeerimiseks "raiusin" oma kiharad, tegin korraks isegi geelika ja asusin oma vaimset poolt ümber töötlema. Sel perioodil köitis mu tähelepanu Nõmme Raadio, millest olen varem pikemalt kirjutanud. Võib väita, et sel ajal tegin enda mõistusele suure restardi, sest võtsin ligi ka äärmiselt olulisi raamatuid, mis mind sel teekonnal voolisid. Kõige mõjukamad, Kiyosaki "Rikas isa, vaene isa", Oja "Orgasmiraamat" ja Orwelli "1984", näitasid mulle ilmekalt, kui sügaval stagnatsioonis mu lapsemõistus veel oli.

Ülikooli algus tähistas mu elus ka uue peatüki algust, ennekõike eneseharimise teemal. Paralleelselt loengutes käimisega neelasin erinevaid õpingutega mitteseotud raamatuid ja teadmisi, laiendades radikaalselt oma maailmapilti. Ma olin varem üles kasvanud "Miki Hiire" koomiksitega ning ühel hetkel mõistsin, et sellest oli jäänud vildakas naiivne arusaam maailmast, mis tegelikkusele ei vastanud.

Alles siis, teismeea lõpus, mõistsin, et elu on võitlus ellujäämise eest.

Kõiksugused teadmised elu erinevatest valdkondadest andsid mulle olulise eelise allesjäämiseks. Ma tunnen juba kaugelt ära kahtlase väärtusega tehingud, esmakohtumisel saan määrata inimese fundamentaalse loomuse ja suudan rahadega nii majandada, et ma võlapõrgusse ei lange.

Kui tead tõde, siis on sul võimalus selle baasilt õigeid otsuseid teha. Ma ei teadnud varem, kuidas maailm toimis ning tegin seetõttu sotsiaalseid vigu, mida ennist kirjeldasin. Ma tegin sellest omad järeldused ning kummalise inimesena oskan täna sulanduda massi, nii et see mu elu ei segaks. Võib öelda, et konformistina allun ühiskonna survele, aga oma peas teen endiselt asju just nõnda, nagu soovin. Siia juurde sobib hästi kaks klišeelikku vanasõna - "kui tahad hundikarjas elada, õpi ulguma" ja "hundid söönud, lambad terved".

Venemaa valede võrgustikus

Rääkisin, mida tõde ühe inimesega teeb, aga mida teeb temaga vale? Heaks näiteks on siin Venemaa.

Miks kuuleme pidevalt, kuidas Venemaal jälle Eestit mustatakse? Näiteks paralleeluniversumis resideerub natsimeelne parlamendiliige Raivo Kass ning USA ei luba Eestil Venemaalt koroonaga võitlemiseks abi paluda. Miks levitab Venemaa oma naabrite ja ka kaugemate riikide kohta äärmiselt lolle kuulujutte?

Me reageerime asjale emotsionaalselt, sest meie kaitserefleksid on ilmselgest valest teadlikud ning õigluse nimel hakkame tõestama, et nemad valetavad ja meil on õigus. Kahjuks on see nagu peaga vastu seina jooksmine või kitsega vaidlemine, sest asjade konteksti vaatlemise asemel kustutame me jopega tulekahjut.

Olgu, jätame selle väikese homoorika vahepala, sest asi on tegelikult tõsine. Miks peaks Venemaa või venelased valetama? Lühidalt seisneb asja tuum esiteks selles, et Nõukogude režiimi ja sõja ajal sõltus ellujäämine suuresti valedest ning et venelased on väga uhke rahvas, kelle jaoks iga väike viga vähendab nende väärtust. The Moscow Times artikkel "Why Lying Has Become a National Pastime" seletab asja üsna hästi lahti ning kes inglise keelt mõikab, lugegu see kindlasti läbi.

Ühesõnaga, et säilitada enda reputatsioon, valetatakse asi paremaks, kui see tegelikult on. Kummalisel kombel teavad valetajad, et nad valetavad ning teised teesklevad, et nad valet usuvad. Venelastel on tekkinud selline äärmiselt põnev sotsiaalne norm, kus vale kuulub lahutamatult elu juurde, pannes aluse ebaefektiivsuse ja korruptsiooni vohamisele.

Nii ongi Venemaa selline riik, kuhu immigrandid naljalt sisse ei pressi, teed ja majad lagunevad, diktaator nimetab riiki demokraatlikuks ja piiri taga nähakse ainult vaenlasi. Kõigis Venemaa hädades on süüdi baltimaalased. Ja muidugi ka USA. On arusaadav, et sellises riigis elades peab olema mingi ühine vaenlane, kelle pihta suunata kogu oma pettumus ja äng, mis pärineb tegelikult närust elukvaliteedist. Peab olema miski väline tegur, mis juhiks õnnetult elult tähelepanu ära, andmaks seeläbi jõudu jätkamiseks.

Igaks juhuks teen siin korraks peatuse, et mind nüüd liiga suureks vihkajaks ei peetaks. Igal rahvusel on omad head ja vead ning eestlaste ja venelaste suhete teemal olen ma varem täpsemalt sõna võtnud, jõudes järeldusele, et kahe rahva erinevad suhtlusviisid ei pruugi alati omavahel haakuda - nagu introverdil ja ekstraverdil. Venelased mõtlevad, et eestlased on oma jonnakuse tõttu peast täiesti segased, kuna suudame oma põhimõtete nimel ka enda elukvaliteedi ohverdada. Eestlased aga peavad venelasi peast täiesti segasteks, kuna venelased loovad valede abil endale mulli, kus segamatult elada.

Et rajada midagi uut, peab loobuma millestki vanast

Nonii, jõudsime huvitava tuumani. Ma väidan, et ma mõnes mõttes mõistan venelasi, kuna teismelisena lõin ma ka endale mulli, kus õndsas "teadmatuses" viibida. Tegelikult ma küll teadsin iga mööduva päevaga maailmaasjadest aina rohkem, aga otsustasin endiselt "Miki Hiire" tegelaste naiivset iseloomu ümbritsevatele inimestele projitseerida ja uskuda, et tegelikult oleme kõik head.

1960ndad. Unistus maapealsest rahust, rahvaste sõprusest ja õnnelikust elust.

Bronx, NYC, 1970. Piisab vaid pilk kõrvale suunata ja näete tegelikku elu.

Tõde oli küll midagi muud ning selle ilmsikstulekul kogesin üht elu suuremat "pohmelli", kuna kogu mu maailmapilt varises lihtsalt kokku. Samas poleks ma ilma selle varinguta enda jaoks uut isiksust konstrueerida saanud, lammutades eelnevalt enda baasdogmad, jättes hüvasti jalamati käitumismudeliga ning heites prügikuhilasse enda alaväärsuskompleksi.

Miks mul need illusioonid üldse olid? Ma tahtsin meeletult gruppi kuuluda ning soovisin, et mind peetaks sama normaalseks ja tavaliseks kui kõiki teisi. Kuidagi ei võtnud see vedu ning mu alateadvus, mõistes, et midagi oli valesti, otsustas luua vaimse fassaadi, kus pidasin end populaarseks, ilusaks, targaks, julgeks ja trendikaks.

Et mõista, mis enda juures ikkagi valesti oli, pidin endale ausalt otsa vaatama ja kõik vundamendini lahti kiskuma. Oli mul palju sõpru? Ei olnud. Olin ma populaarne? Kaugel sellest, ma olin nohik. Olin ma nägus? Ütleme, et nii umbes Harju keskmine. Olin ma trendikalt riides? Ei, ma eelistasin suvalisi dressipluuse ja võimalikult igava lõikega teksapükse.

Aga palun - kõigis oma õnnetustes ja kehvas sotsiaalses staatuses olin ma ise süüdi, keeldudes seda pikka aega uskumast. Kui selle tõe selgeks sain, hakkas mu elu nagu iseenesest paremuse poole tüürima. Tõsi, see ei juhtunud päevapealt, vaid tegu oli aastatepikkuse protsessiga, aga liikuma see siiski hakkas.

1. Niisiis, esimeseks sammuks oli oma olukorra tunnistamine.

2. Järgmiseks oli tarvis leida realistlik ideaal, mis oleks tulevase isiksuse projekti aluseks. Siin faasis imasin ma sisse igasugust infot ja laiendasin silmaringi. Realistliku ideaali otsingud võtsid küll aega, aga ma leidsin selle. Oluline on mõista, et ideaal jääb alati saavutamata, kuna jääme sellele igavesti liginema (Mõelgem tangensi graafikule.).

3. Seejärel oli vaja projekt valmis teha ehk kõik asjad põhjalikult läbi mõelda ning erinevad küljed omavahel kokku sobitada, neid vajadusel korrigeerides. Siin faasis arendasin välja oma isikliku eetikakoodeksi, millel hakkasid põhinema kõik tulevased otsused.

4. Viimaseks sammuks oli katsetamine, praktiseerimine ja niinimetatud uue mootori sissesõit. Võin öelda, et sissesõit on tehtud ning elan nüüd paranenult uut elu. Häbelik allasurutud poisike on kadunud ning selle asemel on ohjad haaranud filosoof, kes ei häbene enda huvialasid ja veidrusi.

Ma olen nohik, aga mulle meeldib see. Ma olen keskmise välimusega, aga ma ei pea kellelegi muljet avaldama. Mul on vähe sõprussuhteid, aga need on midagi enamat, kui tuttavate hordide pinnapealsus. Ma olen loll, aga loen iga päev midagi uut.

Ma ei väida, et olen nüüd peale transformeerumist mingi maailma kauneim liblikas, aga endisest abitult roomavast tõugust olen ma valgusaastate kõrgusel. Mu tiibadel puudub kaunis muster, need on ebamäärase kujuga, aga vähemalt on need ise kasvatatud ja töökindlad.

Uue kümnendi künnisel

Varsti kukub 30, aga enne seda tähistan veel viimast kahega algavat vanusenumbrit. Tähistamiseks sobib kõige enam erinevate eluetappide hoiakute võrdlus 30 aasta jooksul.

Sarnase võrdluse olen juba varem teinud ka postituses "Vananemismõtteid", kus võrdlesin enda suhtumise muutumist vanustes 15, 20 ja 26. Siin teen ma midagi sarnast, aga kümneaastaste vahedega.

___

Olukord: Filmi "Scarface" restoranistseen, kus purjus Tony Montana möliseb külastajatega ("You're all a bunch of fuckin' assholes.").

9: "Juhhei! See onu räägib nii ropult!"

19: "See mees on küll korralik alfaisane ja räägib tõtt."

29: *Jälgin taustajõude ehk vaatan, kuidas häiritud külastajad püsti tõusevad ja end minekule sätivad.*

___

Olukord: Keskkooli ajast mõtlemine.

9: "See on nagu 100 aasta kaugusel!"

19: "See on päris kindlasti kõige kohutavam aeg mu elus."

29: "Kohe jutustan teile sauruste ajast. Mina omal ajal kümne aasta eest..."

___

Olukord: Tulevikuks igapäevaauto valimine.

9: "See kandiline kollane Lamborghini sadade hobujõududega sobib mulle kõige enam!"

19: "1977. aasta Trans Am filmist "Smokey and the Bandit" on mu igavene unistus. See pole liiga kallis osta, see pole kõige võimsam, aga tänaval näitab see mu isiksust."

29: "Autol peab olema neli ust, võiks olla universaalkerega ja ideaalis Saksa toodang. Jaapani autod on muidugi töökindlamad, aga ka pagana inetud. Kui kilovatte on vähemalt üle 130, siis on see hea boonus. Üldine märksõna on sleeper."

___

Olukord: Unistuste kodust mõtlemine.

9: "Mina hakkan elama tohutus lossis, kus on palju ruume ja teenreid!"

19: "Mulle sobiks üks vägev villa koos suure garaažikompleksiga. Ei tohi unustada basseini ja isiklikku raamatukogu."

29: "Mõistliku hinnaga mitmetoaline korter äärelinnas on hetkel kõige realistlikum väljavaade."

___

Olukord: Karjäärist mõtlemine.

9: "Äkki saan tuletõrjujaks?"

19: "Tahaks saada režissööriks, näitlejaks või kirjanikuks... Ma ei tea, noh!"

29: "Olen sündinud insener. Kirjanik olen vabal ajal."

___

Olukord: Milline on ideaalne õhtupoolik?

9: "Hilisel kellaajal märulifilmide vaatamine!"

19: "Sõpradega joomine ja hulkumine."

29: "Kodus soojas voodis nutitelefonist põnevate asjade lugemine."

___

Olukord: Lauale pannakse õlu.

9: "Fuih, kui mõru jook."

19: "Parema meelega jooks midagi paremat, aga saab hakkama. Bock ajab vähemalt purjakile."

29: "Õllemaailm on mulle sama rikkalik nagu koerale lõhnamaailm! Kes oleks arvanud, et olemas on kirsmaitseline õlu?"

___

Olukord: Milline on hästi elatud elu?

9: "Kui sul on hästi palju maju, autosid ja mõni helikopter."

19: "Kui leiad endale lõpuks hingekaaslase."

29: "Kui su süda on puhas ja oled enda moraalikoodeksit järginud."

___

Olukord: Kõige mõtlemapanevam paradoks.

9: "Mis see paradoks on?"

19: "Miks me neid tolvaneid endiselt tagasi valime?"

29: "Theseuse laev. Mis hetkest on tegu täiesti teise laevaga, kui sellel aastate jooksul järjest juppe asendame?"

___

Olukord: Lemmiktoidu õgimine.

9: Taldrikul on pelmeenid hapukoorega.

19: Taldrikul on pelmeenid hapukoorega.

29: Taldrikul on pelmeenid hapukoorega.

___

Olukord: Kes võiks olla need, kellest eeskuju võtta?

9: "Head onud."

19: "Pahad mehed."

29: "Õpetlased, filosoofid ja need, keda ei saa otseselt ühtegi kategooriasse sobitada."

___

Olukord: Näen teleekraanil Star Wars'i Galaktikaimpeeriumi sõdureid.

9: "Need on pahad!"

19: "Nad on lahedad, kuna nad on pahad!"

29: "Neid juhivad kurjad liidrid, aga samas hoiavad nad galaktikas korda ja võitlevad terroristidega."

___

Olukord: Rahaboss ja muud kangelased "Politseikroonikas".

9: "Nad on natuke vaesed ning ma ei pane nende mustust tähelegi."

19: "Kuidas nad seal mingi nakkuse kätte ära pole surnud?"

29: "Oujee! Eesti kultuuriklassika kullafond!"

___

Olukord: Täiskasvanud keskealine terve inimene lösutab diivanil ja kimub odavat suitsu. Ta pole elu hammasrataste vahele jäänud, aga miks ta vaene ja töötu on?

9: "Ma ei tea. Äkki on tal raske elu?"

19: "Midagi pidi tal ikkagi juhtuma."

29: "Kas ma sain õigesti aru? Ta on terve, tal on kõik jäsemed küljes, tal on raha suitsude jaoks ja ta on veel parimas tööeas? Vastus on tahtejõu puudumine ehk laiskus. Oli selle väljamõtlemine tõesti nii keeruline?"

___

Olukord: Peab iseloomustama Ameerika Ühendriike.

9: "Parim maa maailmas! Nii palju võimalusi! Nii ägedad suured kandilised autod! Ma ei mõista, miks üldse tahetakse mujal elada kui Ameerikas?"

19: "Omamoodi põnev riik, kus saaks kõike nullist alustada. Parim on see, et edu sõltub su enda töökusest."

29: "Üüratult kallis tervishoid, toidupoes müüdavad relvad, koolitulistamised, liberaalide kisa, lõppematu kammajaa neegrite ja rassismiga, inimsuhete pinnapealsus, kohtusse kaebamised, lastele peale sunnitud igahommikune vanne lipule ja inetud bensiinimaiad kastikad iga nurga peal? Tänan, ei. Need pole minu väärtused."

___

Olukord: Mida arvad homodest ja LGBT kogukonnast?

9: "Homod! Hihii!"

19: "Neil on ka õigus elada ja omavahel abielluda. Aitan neid nii, nagu oskan."

29: "Ma pole just nende suurim fänn, samas kuni nad minu elukorralduse kallale ei kipu, ei hakka ka mina neid torkima."

___

Olukord: Kuidas tunned inimgrupis ära liidri?

9: "Kõik täidavad tema käske."

19: "Piltlikult öeldes varjab ta end kuulikindla klaasi taga, teda ümbritseb turvameeskond ning samal ajal rüüpab ta ülikallist šampust."

29: "Ta teeb end relvituks, käies rahva seas ringi, võttes niimoodi oma otsuste eest vastutuse. Ta ei  värise, sest tal pole põhjust omakohut karta."
___

Olukord: Peab end võimalikult lahedaks tegema.

9: *Paneb päikeseprillid ette.*

19: *Asetab õlle ja/või viina pargipingile.*

29: *Näitab agaralt kolmest vene mudelautost koosnevat kollektsiooni.*

___

Olukord: Peab mingi lapse vanuse ära arvama.

9: "13!"

19: "Hmm, umbes 11 ringis, pluss-miinus 3?"

29: "Käib ta keskkoolis? Ee... Miks te mu üle naerate?"

___

Olukord: Millisest ajast alates on nähtus retro?

9: "80ndatest aastatest ja tagasi! Ehk kogu see aeg, mida ma näinud pole."

19: "90ndatest aastatest ja tagasi! Ehk sellest ajast, mil ma titt olin."

29: "Et oleks mingi selge piir, siis tänane aasta miinus 20, seega... 2000 ja varem! Hoidku mind jumal, ma olen varsti ise aegunud!"

___

Olukord: Mõtle mingi vanus, millest alates on inimesed "vanad".

9: "60!"

19: "See sõltub individuaalsest hoiakust. Mõni tervisehullust 70aastane on kõbusam kui ületöötanud 40aastane."

29: "29 :)"

Iseenda kamandamine

Tahan jagada üht äärmiselt kasulikku nippi, mille kogemata avastasin.

Meie probleem on selles, et kui keegi meid rööpast välja viib, siis tekib sisse selline näriv pahatahtlik emotsioon, mis jääb vinduma ning rikub lõpuks ka teiste inimeste tuju. Oleks ju hea, et kui tunneme tuju langemist, oleks mingi võimalus seda taas kunstlikult parandada.

Yoda X-wing hävitajat mülkast välja tõstmas.

Inspiratsiooni andis mulle selleks härra Einar Laigna jutustus, kui ta iseenda kamandamist kirjeldas. Mind pani mõtlema, kuidas ta endale ka vajadusel käratab, et tõuse püsti, see asi on vaja kõigepealt ära teha ja küll pärast saad vedeleda. Mulle avaldas sügavat muljet kontseptsioon, mille kohaselt inimene peab iseennast käsutama ja laisa keha vastuvaidlemist mitte aktsepteerima. Kadestamisväärsed tulemused on ka siiani näha - austatud vanahärra näeb välja mõnikümmend aastat noorem, vaim on endiselt ergas ning erakuna saabub ta ikka vahel inimeste keskele.

Varem olen kirjutanud laiskusest ja inimestest, kes pole võimelised isegi enda kodu ära koristama, selle võrra on siinses postituses sisalduv nõuanne eriti oluline. Mis on see imeline nipp, mis mind aitas?

Ühel õhtul toimetasin ma kodus ning elukaaslane helistas mulle, et ma mingid asjad külmikust välja sulama võtaks. Selgus, et olin eelmisel päeval tema mozzarella juustu sügavkülma toppinud ning elukaaslane ärritus päris korralikult. Kui ta kõne lõpetas, tundsin, kuidas pettumus ja masendus minus süvenesid, sest teadsin, et tema koju saabudes algab järjekordne kärarikas tüliõhtu.

Äkitselt tuli mulle meelde Laigna jutt enesesunnist ning ütlesin endale konkreetsel toonil:

"See depressioon heida kohe kõrvale, sest sul pole selleks täna aega. Kui naine koju saabub, võta ta rahulikult vastu ja rahusta ta maha, kui ta veel ärritunud on. Küll järgmiste päevade jooksul saab selle masendusega põhjalikumalt tegeleda ja muremõtted läbi mõelda."

Lootusetu olukord, sest torpeedod ei taha kuidagi šahti siseneda
ning kogu galaktika saatus sõltub ühest täpsest lasust.
Aga Obi-Wan'il on vastus olemas.

Elukaaslane saabus koju, rahustasin teda ja olukord laheneski nagu imeväel. Kas teate, mis selle asja juures kõige parem oli? Seda hilisemat masendusega tegelemist ma ette ei võtnudki, sest see oli kuhugi ära hajunud. Mul jäi üle vaid õlgu kehitada ja hea tujuga oma elu jätkata.

Nii et kui soovite midagi ära teha, siis pange käiku kogu oma tahe, öelge endale nõudlikul toonil, mida peate tegema, tõuske püsti ja tehke. Hämmastav, aga see toimib.

Köögiremont ja töökoha vahetus

Vahepeal on palju toimunud - esiteks tegin köögis pisikese remondi ning pidin ebakindlast töökohast tingituna äärepealt ka majandusraskustesse sattuma.

Alustame kõigepealt korterist. Uue korteri köök näis küll kena ja tore, aga meil oli siiski nõudepesumasina ja pliidi jaoks ruumi vaja. Ühel nädalavahetusel kangutasimegi ühe köögitehnikust sõbraga olemasolevad seadmed lahti ja heitsime pilgu "köögipoolele" (Dad joke!).

Olemasolev pliit ja ahi olid küll töökorras, aga meie jaoks aegunud. Üks pliidinupp puudus ning teiste numbrid olid juba maha hõõrdunud. Köögitasapinnast pool pidi ära minema, tegemaks ruumi uutele tulijatele.

Kapi nihutasime ca 20 cm paremale, õnneks see tehnoruumi uksele ette ei jäänud. Algse plaani kohaselt kaalusin ka kapi lühendamist veerandi võrra, aga kuna kõik nii hästi ära mahtus, polnud seda vaja.

Nõudepesumasinale oli kraan juba olemas, mistõttu ainsad asjad, mida ma töödeks varusin, olid pikem kanalisatsioonitoru ja painduva veetoru pikendus. Üks neist, kas sooja või külma vee toru, oli juba piisavalt pikk, nii et see tegi asja veelgi lihtsamaks.

Algne olukord.

Pliidil oli faasidega mingi teema. Jüri korteris kasutasime nõukogudeaegset pistikut, siin läks tarvis juba uut tavalist otsa. Et kolm faasi kätte saada, lisas sõber kontaktidele "sillad" ja kõik plaadid hakkasidki tööle.

Pliidi tagumine osa oli natuke rumala ja "paksema" kujuga, mistõttu ei saanud pioneerpliidi torude tõttu seda vastu seina lükata. Nõudepesumasina sättisime pliidiga tasaseks, et mitte üldmuljet rikkuda. Nüüd on küll köögitehnika ja seina vahel ca 5 cm vahe, aga saame vast hakkama, sest enam ei pea me nii palju ruumi pärast muretsema, kui eelmises köögis.

Majanduskrahh jõudis ka tööle

Räägiks natuke ka kriisiaegsest töövahetusest. Firma, kus ma peaaegu neli aastat töötanud olen, sattus koroonaviiruse tõttu majandusraskustesse. Alguses kõlas jutt, et küll me kuidagi hakkama saame ning et pole tarvis kõige mustematele stsenaariumitele mõelda. Rõhutati veel, et töötajad on firma tähtsaim vara ning kriisist võiks võimalikult väheste inimkadudega välja tulla.

Järgmiseks koosolekuks retoorika muutus, sest koosolekul räägiti juba, et peame hakkama töötunde vähendama ja palga säilitamiseks puhkusepäevi välja võtma. Õli lisas tulle palganumbrite ülevaatamise idee, mis motivatsiooni veelgi alla tiris. Viimaseks tilgaks mu kannatuste karikasse oli vaid nädalake hiljem kuuldud tõdemus, et kui töö ja puhkusepäevad otsa saavad, peab firma varsti koondama hakkama.

Otsustasin mitte lambana tapamajja voorida, vaid hiilisin rivist välja, helistasin oma otsesele ülemusele ja uurisin, kuidas mina sealsesse valemisse mahutun. Selgus, et ka minu osakond oli tule all. Edasise puurimise peale tunnistas ülemus, et peale kahte "liigset" projektijuhti vaadati suurema tõenäosusega minu suunas, mistõttu läks lahti palavikuline tööotsimine.

Kiire oli sellepärast, et aprillikuuks määrati ca 110 töötundi, järgmiseks kuuks 40 ja sealt edasi vaid 20. Eelmisest aastast jäi mulle 9 puhkusepäeva ning mai alguseks oleks ma kogunud neid veel 7. Kiire kalkulatsioon näitas, et selline skeem polnud minu finantskohustuste teenindamiseks piisavalt jätkusuutlik ning oli selge, et järgmiseks või hiljemalt ülejärgmiseks kuuks pidin uue töökoha leidma.

Saatsin CV-sid erinevatele elualadele - laotöötaja, tootmistööline, mööblipaigaldaja, veoautojuht, teede projekteerija. Ma ei hellitanud lootust, et sellisel keerulisel ajal oma erialase töö leian, mistõttu olin valmis ka väiksema palgaga raskemaid töid vastu võtma. Vastuseid ei tulnud mitu päeva ning stress paisus kui mäest allaveerev lumepall talvisel aprillikuu päeval. Ainult ühest laotöötaja kohast tuli emotsioonitu copy-paste tagasiside, kus öeldi, et valituks osutus teine kandidaat. Mis mul siis ometi häda oli? Kahetsesin, et PhD tegemata jätsin.

Siis tuli lootuskiir - kahest teede projekteerija kohast kutsuti töövestlusele. Vahepeal kutsuti ka veoauto peale ning läksin rääkisin seal esimesel intervjuul oma ootustest. Jäi kokkulepe, et kui ma oma eriala peale ikkagi ei saa, siis lähen Euroopasse koormaid laiali tassima.

Samal päeval toimus vestlus ka projekteerimisfirmaga. Minuga jäädi rahule, palganumber paisus pisut suuremaks kui vanas kohas ning järgmisel päeval lubati lõplik vastus anda. Saabuski järgmine hommik ning öeldi, et nad on nõus mind võtma. Teisele projekteerimisfirmale ütlesin vestluse ära ning sealt paluti teavitada, kui minu tutvusringkonnas keegi teedeinsener tööd otsib. Hämmastav, aga nii lihtne see oligi. Loo moraal - lapsed, ärge koolist poppi tehke (ajastuvaimus nali).

Kriisiaeg on ränk ning krahh ei jätnud mindki puutumata, aga kuidagi suutsin asja enda kasuks pöörata. Soovin lugejalegi edukat tööotsingut, kui see parasjagu käsil.

Tsensuur ja autoriõigused

Aprillikuu keskel lennati mu 2007. aastal ilmavalgust näinud Youtube'i kontole peale ning igivanadest videotest leiti palju kurja.

Esimene juhtum puudutas ajaloolist heliklippi ühest Woodstocki intsidendist. Kõik oli justkui hästi, aga Pete Townshendi jutu vahele paigutus ka üks lühiajaline The Who muusikapala                        , mis 'meeriklaste muusikafirmal harja punaseks ajas.

Siis ärkas ka Eesti Autoriõiguste Kaitse Organisatsioon, mis blokeeris kaks Võsapetsi klippi. Strike one kirjas. Läbisin alandava Youtube'i autoriõiguste "kooli" ja arvasin, et asi sellega piirdub. Muide, ma sain teada, et kui su koduvideole jääb kogemata sekundi jagu mingit muusikat ja selle kuhugi postitad, on tegu autoriõiguste rikkumisega.

Järgmisel õhtul magama keerates saabus meilile järjekordne hoiatuskiri, sest järgmine Võsapetsi video oli tsensoritele hambu jäänud. Miks kolme videot korraga ei võetud, jääb küll vastuseta.                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                               

Ma õigustan enda teguviisi, kaasates natuke filosoofiat. Ma pole enda kontoga selle 13 aasta jooksul sentigi teeninud, seega pole ka autoritelt mingit kasu ära lõiganud. Vastupidi, ma olen maailma populaarseimal videolehel neile tasuta reklaami teinud. Ja pealegi, kui keegi vilistab mingit tuttavat viisijuppi, siis kas peaksime talle kallale minema, kui ta pole autoritelt selleks luba küsinud? Mida autor sellisest juhtumist ise arvaks? Ma isiklikult oleks väga meelitatud, kui keegi kusagil minu loomingut tsiteeriks, ka kriitilises valguses, aga me kaldume juba kergelt eemale.

Võsapetsi/Reporteri videoklippide omanikul/loojal Kanal 2 oli juriidiliselt õigus mu videod maha võtta, seda ma ei salga. Jätame nüüd Kanal 2 rahule ja arendame seda teemat veidi teisest küljest, sest südamel on see endal juba tükk aega. Juristid laseks mind ilmselt hobustel neljaks käristada, kui järgnevat kuulevad, aga minu mõttemaailmas on autoriõigused fundamentaalselt võõrandamatud.

Näiteks Star Wars on ikkagi George Lucase looming, kuigi Disney ostis kalli raha eest selle autoriõigused ja nüüd canonitootjat mängib. Meeldib see meile või mitte, Disney jääb Star Warsi teemal alati fänniloomingu tegijaks, kuigi omab autoriõigusi. Lucas on frantsiisi looja ning seda tiitlit ei saa temalt ükski tehing ega usurpaator päriselt ära võtta.

                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                              

Mida siis tähendab minu jaoks autoriõigustega hangeldamine? Mitte kui midagi. Looming on looja oma, vähemalt selle hetkeni, kuni ta seda maailmaga jagab. Aga originaalne autor saab olla vaid looja ise. Kunst pole mingi firma, mis saab loojat ja omanikku vahetada. Kunst kui kultuurikiht on nagu osake loodust, mida ühel hetkel eksistentsiga õnnistatakse. Kõik huvilised saavad seda kogeda ja autor vaid ühe korra luua. Mis kord loodud, seda ei saa uuesti luua ehk autorid ei vahetu.

Aga autoriõigused? See mõiste on loodud selleks, et ka liiv ja tähed rahaks teisendada. Fänniloomingu tegijate püha graal on legitiimsus ning autoriõiguste ostuvõimalus on kapitalistlikus ühiskonnas lihtlabaseim indulgents, et end tõsiseltvõetavaks muuta.

Ei saa omada kellegi teise loomingut. Jah, füüsilisel kujul saab, sest on olemas vinüülplaadid, marmorkujud, maalid ja muud kunstiväärtused. Puhtkontseptuaalselt aga mitte, sest avaldatud teos kuulub tervele tsivilisatsioonile. Mul võib olla Harry Potteri raamatute kollektsioon, aga ma ei oma seda loomingut sisulisel tasandil, sest see idee sündis Rowlingu peas ning jõudis paisuva pahvakana miljonite fännide peadesse, mitte vaid minu omasse.

Mis te arvate, kui tõsiselt mind võetaks, kui ma ostaks Harry Potteri autoriõigused ja asuks uut                  materjali tootma? Ehk oleks fännidel seda tore lugeda, aga mind ei peetaks siiski täieõiguslikuks autoriks, pigem ülipööraseks fännilugude loojaks. Aga kui ma looks suurkorporatsiooni ja ostaksin autoriõigused selle alla, kas siis oleks asi usutavam?

                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                   

Mida ma kogu selle tiraadiga öelda soovin? Kui te pole mingit teost ise loonud, siis pole teil mingit moraalset õigust sellega raha teenida ega selle käekäiku kamandada, isegi kui olete lunastanud "legitiimsust" tõestava indulgentsi. Selles mõttes on plaadifirmad ja kirjastused ainult puhas õhk, millel pole loomingu sisulise poolega mingit pistmist. Need spekulandid vahetavad noote ja sõnasid sendikeste vastu, olemata loomingu tegelikud autorid.                                                                                        Kohatult umbmäärane võrdlus, aga nad on nagu narkodiilerid, kes puhast kama mingi sodiga risustavad, võttes "farmerilt" ära osa teenistusest.

Lõpuks koorubki välja maailmavaateline erinevus - mõned loovad kunsti raha nimel, teised kunsti enda nimel. Mõnele on oluline suur number pangaarvel, mõnele enda nimi kunstiajaloos. Me muide teame, kumma grupi loomingus ka hing peidus on (Seal, kuhu kuulun mina, duh!).