Tarandi poliitiline ensetapp

Indrek Tarand lõi taas laineid, kui mees 26.11.2018 toimunud miitingul EKRE kõnepulti trügis, sealt ära toimetati ning talle jalaga taguotsa pihta koksati. Nädal-paar mõtles rahvas ainult sellele teemale, kuni kõik vaikselt maha rahunes ja eluga edasi mindi.

Hiljuti siis anti teada, et Tarand viib EKRE kohtusse, kuna tal pole õnnestunud erakonnalt vabandust välja pressida. Inimlikus mõttes on see mõistetav, sest EKRE riivas Tarandi au, kui vihjas tema väidetavale purjus olekule tol sündmusterohkel päeval. Ka politsei ei suutnud mingit joovet tuvastada, mistõttu on täiesti võimalik, et Tarand polnudki purjus ning tegu on lihtsalt kellegi tõlgendusega. Selles mõttes, kui Tarandil on õigus, on mehe otsus kohtusse pöörduda täiesti adekvaatne ja põhjendatud.

Samas teeb ta sellega kahju ainult iseendale. Miks ometi kahju, kui ta järele andmata oma au kaitseb nagu keskaegne rüütel? Kas ei vääri selline meelekindlus imetlust ja aukartust?

Asi on selles, et Tarand jättis arvestamata paar pisiasja. Ta enda meelest läheb kohtusse stiilis Tarand kui eraisik vs EKRE kui erakond. Aga kas te kujutate ette selliseid kohtuprotsesse nagu Bruce Wayne vs Joker või Peter Parker vs Doctor Octopus? Pigem kangastuvad lugeja silmis ikka Batman vs Joker ning Spiderman vs Doctor Octopus. Samuti näeb rahvas kohtuprotsessi stiilis Tarand kui riigikogulane vs EKRE kui erakond.

See tähendab ju seda, et riigi üks juhtfiguure on kaotanud kontrolli ning viimases meeleheites küsib ta abi "suurtelt poistelt", selle asemel, et probleem isiklikult lahendada. Ja siis rahvas mõtiskleb, et kas selline ikka sobib neid valitsema, kes olukorra teravnedes käed üles tõstab ja kaebama jookseb...

Tarand on poliitikas üks "vanadest kaladest", kel kogemust enam kui küll, aga ta käitub täpselt nagu roheline (tähenduses "eilane", mitte "erakond"). Kes asja tunnevad, need itsitavad praegu vaikselt pihku ning jälgivad enda ees avaneva harakiri lõppvaatust. On ju tuntud poliitikute tõde, et kui sind kritiseeritakse, siis pead sama või hullemaga vastu lajatama. Kui aga hakkad end õigustama ning põhjendusi otsima, kukud koheselt läbi, sest tegu on klassikalise trollide söötmisega. Trolle tuleb kohelda trollidena ning iial ei tohi anda neile leivapalukesi, sest süües nad vaid kosuvad, et ohvrile veelgi enam kannatusi valmistada.

Lihtne lahendus oleks olnud millegi vaimuka ja intelligentsega vastamine. Tõenäoliselt oleks EKRE oma robustsusega rahva naerualuseks saanud ning Tarand nautinuks suurenenud populaarsust. Pidagem meeles, et show-maailmas on populaarsemad ikka need humoorikamad, kes suudavad rahvale positiivseid emotstioone pakkuda. Iial ei saavuta sellist poolehoidu need, kes tigedalt sisisedes vaid kättemaksule keskenduvad. Eraisikuna käitus Tarand põhjendatult, kuid poliitikuna näitas ta end nurkasurutud poisikesena, kellel kontroll näppude vahelt libiseb. Selline käitumine ei tekita kellelgi austust.

Kui sinna lisada ka see miitingu juhtum, siis seda vähem hakatakse mehest arvama. Kes võtab pähe ja lendab oma rivaalide koosolekule kutsumata külalisena sisse, veel ka lavale? Rahvas oli kogunenud sinna ajendatuna meeleheitlikust murest, aga Tarand näitas oma suhtumisega selgelt, et ta on neist enda arvates parem. Loomulikult kehtisid seal massi reeglid (Gustave Le Bon) ning provokatiivsele mehele lajatati emotsionaalses vihahoos vastu istmikku.

Oleks Tarand teadlikum olnud, poleks ta esmajoones sinna lavale tikkunudki. Isegi kui talle möödudes mikker pihku oleks surutud, oleks ta pidanud rahva meeleolu jälgima ning siiralt mure ära kuulama. Ükski terve mõistusega inimene ei roni lõvipuuri ega hakka neid irvitades tõrudega pilduma. Aga Tarand piltlikult öeldes just seda tegigi ning läks hästi, et ta mingeid tõsiseid vigastusi ei saanud. Õnneks pole eestlane nii keevaline kui näiteks lõunaeurooplane ja just see meest nii meeletult säästiski.

Siis öeldi seal emotsioonide virvarris igasuguseid inetusi, sealhulgas EKRE-poolne purjus oleku väide. Eks see oli ajendatud just sellest, et ainult auru all olev inimene on võimeline sellisteks meeletusteks nagu Tarand tollal tegi. Selle asemel, et samaga vastu lajatada, otsustas poliitik mossitades solvuda ja saba jalge vahel kohtusse joosta.

Lõpetuseks lubage mul öelda vaid üht: pingelised olukorrad toovad inimestes välja nende tõelise olemuse.

Sitamajandus

Neljapäeva õhtu kiskus päris kohutavaks. Jõudsin koju, tunnen jõledat sitahaisu. Lähen vaatan Benno puuri ja näen, et midagi seal nagu on. Lasen koera vabaks, peni tuharad on roojased. Peale kiiret väljaskäiku talutan koera dušinurka ja uhan ta puhtaks. Siis naasen magamistuppa ja uurin pasarahe ulatust - mu meelehärmiks on mitmed kohad puuris ja kaks tapeeditud seina kleepuvat pruuni soga täis.

Ärge kartke, ma ei riputa siia ühtegi pilti, nii et võite edasi lugeda.

Tegin suurpuhastusega algust. Selgus, et vedel virts oli voolanud isegi põrandaliistude taha. Siis helistas elukaaslane ja palus, et ma pesu kuivama paneksin. Jätsin küürimise ja avasin pesumasina. Millegipärast tilkusid riided veest ning kui trumli tühjaks tõstsin, nägin, et pesumasin oli veel vett täis.

Selleks ajahetkeks olin ma juba parajas šokis ning kirjutasin kallimale meie toredast olukorrast. Vahepeal jõudsin tilkuvad riided meie uuele voodile tõsta, ninasõõrmeid kostitamas tuttav sitahais. Siis kallim helistas ja käis välja mõtte, et äkki oli elektrikatkestus pesumasina seisanud.

Seis oli vahepeal nii kaugel, et dušinurk oli täitunud roojaste koera puuri tekkidega, puuriga ning otsapidi ka pesumasinaga. Oleks pidanud sellest lausa pilti tegema, sest see meenutas mingit asotsiaali urgast. Lasin pesumasinal vee välja ning ajasin ta oma endisele asemele tagasi, magamistoast tõin tilkuvad riided ning viskasin need uuesti pessu.

Seejärel tõin keldrist pakitäie WC-paberit, kuna majapidamisrulle enam ei eksisteerinud. Täitsin pange sooja veega, haarasin käteseebi ning asusin magamistoa seinu puhastama. Uskumatul kombel oli mahedast käteseebist isegi kasu - esiteks ei kahjustanud see tapeeti ning ringjate või kruvikeeraja-liigutustega sain kivistunud kui ka vedelast jamast lahti. Igatahes selle protsessi ajal langes kogu mu elumotivatsioon nulli ligi, kui mõtlesin kõigile teistele, kes sotsiaalmeedia vahendusel enda Mallorca reise või vägevaid hobiautosid reklaamivad, samal ajal kui mina peale tööd oma vabast ajast tapeedilt mingit tõrksat sitta eemaldan.

Siis sai asi veidi uhkemaks - lasin elamisel hea 10 minutit talviselt tuulduda ning pasased tekid surusin peale algse pesu valmimist pesumasinasse. Aga tekkinud oli uus probleem - mu enda idiootsus põhjustas asjaolu, et madrats jäi päris vettivaks. Ja algas kuivatamisprotseduur, mille nahka läks vähemalt üks rull WC-paberit.

Niimoodi see õhtu veeres - hiljem oli tarvis pesumasinat veel mitu korda käiata, kuna osa paska ei tulnud ära ning osa kraami ei mahtunud korraga trumlisse. Päris pikk õhtu ning õnneks saabus uni ruttu.

Põlve otsas ehitamine

Vandalismiakt päise päeva ajal
- purustatud tapeet ja salvrätikud.

Juhtus selline lugu, et meie äärmiselt tark koer oli osa magamistoa tapeeti maha kiskunud. Ta teab väga väga hästi, et koerad voodis ei käi, aga ometi pole ta võimeline sellest endiselt aru saama. Eks kunagi korrastan ma selle segaduse ära, sest õnneks olen ma ühe tapeedirulli alles jätnud, kuigi elukaaslane on ammu soovinud, et ma selle jalust eest ära põletaksin. Säilitage asju, mida võib tarvis minna, vähemalt aasta-paari jagu, sest tegu on Saksamaalt tellitud tapeediga, mis on esiteks kallis ning mis saabub kaua-kaua. Ei tea, kas seda varsti saadagi on?

Niisiis tekkiski hädaolukord, et enam ei või koera magamistuppa jätta, sest nüüdsest on ta minu usalduse 100% hävitanud. Aga mida teha? Kas saab teda nädalate kaupa kitsas puuris hoida?

Kuna kohe saabub uus voodi, pidin ma vana nagunii ära lammutama ja kütteks muutma. Aga kuna seal olid ka madratsi toetamise lipid, pidin ma sellest uue tõkke valmistama, kuni elukaaslane pühapäeval tööl oli. Et ma lapsena palju Legodega mässasin, polnud uue konstruktsiooni leiutamine raske. Loomulikult keerasin ma esimesed kolm kruvi valesti kokku, aga edaspidi laabus asi juba sujuvamalt.

Kõige enam meeldib mulle see, et kokkupanduna on see seinaks, mis annab kassile sittumiseks veidi rohkem privaatsust. Lisaks suudab kass sealt ka läbi lipsata, kui koer "tsoonis" kükitab. Kõige vähem meeldib mulle aga selle välimus, kui piisavalt ligidale minna - tegu on ikkagi väga robustse "igavese ajutise" asjaga.

Kes asja inseneri pilguga vaatavad ja ei jõua ära imestada, kuidas selline asi liikuma pääseb, siis selgitan kohe. Iga lipike on liigendatud kolme kruviga - äärtest ja keskelt. Ainult et seina külge kinnitatud lippidel (see kassi poti poolne sein) jätsin ma keskele kruvi lisamata, mis lubab lisaks liikumisele kogu väravat ka veidi vabamalt üles-alla tõsta. Selle miinuseks on aga see, et kokkuvolditud asendis on see lükkamisele päris haavatav.

Aedik toimib üllatavalt efektiivselt. Meelitad lihtsalt koera kööki, tõmbad piiri lõdva käega ette ning lihtlabane lukusüsteem hoiab seda õiges asendis. Närigu peni seal oma puitseinu, palju magu kannatab, seal on remont nagunii veel tegemata.

Esimene operatsioon

Noh, sain kah selle lõpuks läbi elatud. Minu esimene operatsioon.

Ega alguses ei saanud ma arugi, et midagi võiks viltu olla. Ma lihtsalt ladusin puid ja mingil hetkel jäi mu sõrm kahe halu vahele. Ma mäletan, et see oli nii valus, et vandusin poole minuti jagu päris kibedalt, enne kui tööga sama targalt jätkasin.

Möödus paar päeva ning enesele üllatuseks sain jälgida, kuidas sõrm vaikselt paistetama hakkas. Ma mõtlesin, et küll läheb üle ning jätkasin tavalist elutegevust. Järgmisel päeval oli see veidi suurem ning kõvasti valusam. Isegi õrnalt pihta minnes tekitas see koletut valu, mistõttu hakkasin ma internetist ravimeetodeid otsima. Proovisin keevasse vette pistmist, nõelaga mäda väljutamist ning praetud sibula kompressi, aga ükski ei aidanud. Hakka veel mõtlema, et netis leiduvad õpetused on seal vaid trollimiseks, mitte abistamiseks. Kipitav valu äratas mind keset ööd üles, mistõttu ei jaksanud ma seda jama enam kannatada ja liikusin EMOsse.

Parkimine on seal hea lihtne - validaatori kaardi ettenäitamisel valvelauas ei pea parkmise eest maksma. Olin seal suhteliselt üksinda ning sain küllalt kiirelt jutule. Mulle määriti mingit salvi ja anti pihutäis tablette, mis hiljem ka veidi eufooriatunnet tekitasid. Vahepeal käisin kodus magamas, sest kirurg polnud kell 5 hommikul veel kohal.

Teist korda saabusin kell 9 ning siis oli juba küllalt inimesi. Õnneks sain tempokalt asjadega tegelema hakata. Esmalt oli tarvis röntgen teha, siis pidin veidi ootama. Ootesaalis tekitas parajat pinget üks väsinud vanaproua, kes väitis vastuvõtutädile, et tema enam ei jõua oodata. Tal oli mingi teema vereproovide andmisega, mistõttu ta näljas oli. Ta oli nii meeleheitlik, et käis igasuguseid uksi avamas ja tähelepanu nõudmas, kuigi igaühel oli oma järjekorranumber. Üks nooruk läks uuris, mis probleem tal on. Siis pidi ta proua palvel tolle sõbrannale helistama ja teatama, et ta on haiglas. Eks proual oli lisaks ka vilets silmanägemine, järeldasin ma kogu olukorrast. Ühest küljest ma mõistan väljakannatamatut valu ja tungi selle leevendamiseks, aga hoopis teine asi on enese ebaväärikas ülalpidamine järjekorras, kus ka teistel on vaevusi.

Sain lõpuks kirurgi visiidile ning mind valmistati ette, küsiti trauma kohta ja süstiti tuimestit. Kui kuulsin sõna "skalpell" ja nägin teravat riista, keerasin ma pilgu kiirelt selja taha. Oh, see kole tunne, kui su sõrm lõhkeb ning tajud midagi oma luu vastas. Kuigi tuimesti töötas täistuuridel, tundsin mingil määral ikkagi sõrme sees toimuvaid kärsituid liigutusi. Vahepeal hakkas mul päris halb, pea hakkas ringi käima ja palusin klaasitäie vett. Lõpuks lasti mäda välja, paigaldati dreen ja sõrm seoti kinni.

Käisin siis perearsti juures mitu korda sidumas ja vaatamas, kas paistetus hakkab ka lõpuks alanema. Esimesel sidumisel selgus mu meelehärmiks, et näpp oli säilitanud oma maksimaalsed mõõtmed. Õde selgitas, et pole hullu, ega päeva või paariga paistetus alla ei lähegi. Muide, kuna ma võtsin sinna kõik oma apteegist haaratud medikamendid ja EMO paberi kaasa, kiitis ta mind kui tublit patsienti, kuna ma tegin ta töö kergemaks.

Muide, veidi aega peale sidumist oli mul juba palju parem olla, sest valu oli kadunud. Siit ka moraal, et kui koduste vahenditega midagi paremaks ei lähe, käige EMOs ja laske asjatundjatel end ära lappida. See sibulakompressi abil veelgi enam üles paistetanud koht kummitab mind siiani. Hetkel, nädalake peale EMOt, kannan ma juba vaid plaastrit, aga sõrme väljanägemine on kole. Paistetus on alanenud, aga kogu see surnud naha kärbumine ja selle eraldumine ei tekita just lustakaid emotsioone. Näiteks küüne all olev nahariba tumenes päevade jooksul ning kuivas kokku nagu nahk ahjus istuval grillkanal. Lisaks eraldus see nii, et pidin selle ainult külgedelt lahti lõikama. Rõve kirjeldus, aga mõned head inimesed näevad selliseid asju igapäevaselt.

Ah jaa, Soome reis jäi mul selle intsidendi tõttu ära. Õnneks sai elukaaslane minu koha oma emale ümber vahetada, mistõttu veetsin tolle nädalavahetuse ühe kassi ja kahe koeraga.

Tohutud kulutused

Aasta 2019 algab suurte väljaminekutega nagu alati. Üks tohutu planeeritud tagasimakse oli elukaaslase isalt võetud võlg 400 eurot, mille saime kenasti ära tasutud. See sai võetud eelmisel aastal veokijuhi ametikoolituse katteks.

Ja küttepuud olid lõppemas nagu kellavärk, mistõttu saime nende peale 250 eurot kulutada. See asjaolu oli juba ette teada, mistõttu oskasime selleks valmistuda.

Siis andis Seat äkitselt märku, et 2200 km pärast peab õli vahetama (läbisõit sel hetkel 22200 km). Kuna tegu on liisinguautoga, peab seda kahjuks esinduses tegema, kus hinnapakkumiseks on ulmelised 175 eurot. Ma mäletan, et Bemaril või Cliol sain ma seda ise tehes umbes 10 korda odavamalt hakkama, aga leping on leping.

Et raha liiga palju kätte ei jääks, leidis lauaarvuti paraja hetke, et enam mitte ärgata. Sõbra nõu järgi talitades ei saanud ma rikkis masinast jagu, sest kuidas kasutada USB recovery tool'i, kui algmenüü sind pidevalt tagasi algusesse viskab? Kuna isegi safe mode'i sisse ei saanud, siis otsustasin, et minu jaoks oli selline puterdamine liig ning kandsin risu maha. Sõber pakkus jääkide eest 100 eurot ning mina sain 1 TB kõvaketta koos isiklike failidega endale jätta. Kuigi rümp pärineb 2011. aastast, olles juba tõeline youngtimer, peitis ta siiski üht asisemat juppi. Selleks oli graafikakaart ASUS GeForce GTX 740, mis ta ilmselt mõtisklema pani. Kuigi leidub palju pädevamaid graafikakaarte, võimaldas see mul siiski ressursse nõudvaid vajalikke mänge mängida ning 3D-modelleerimist harrastada. Mõned tunnid peale seda, kui olin arvuti üle andnud, teavitas ta, et oli mingid jupid asendanud ja uue OS peale lasknud ning arvuti töötas väga hästi. Noh, samas sealne info läks kaduma...

Me elukaaslasega otsustasime, et tarvis on täiesti uut korralikku arvutit, mis kestab sama kaua. Tema läpakad on lootusetult vananenud ning kui ma ühega neist enda surnud lauaarvutit elustada püüdsin, lõpetas näiteks selle touchpad töö. Lisaks oli see meeletult. Aeglane. Et. Jäigi. Mõtlema. Või. Unustas. End. Kohvipausile. Muidugi võiks läppareile teha format'i, aga sealsed komponendid on juba parajalt aegunud ning amortiseerunud. Pealegi tahan ma Fallout 4 ära proovida, mis on üks vähestest mängudest, millest kinnisideeliselt unistanud olen. Isegi GTA V, mida mul iial olnud pole, ei eruta mind sellisel määral, kuigi GTA'de peal olen ma ju üles kasvanud.

Seetõttu asusime shoppama ning jõudsime mänguriarvuti komplektini, mis võrreldes minu vanaga on ikka paras edasiminek. Kuna hind jääb 800 euro juurde, võtame selle rahulikult järelmaksu peale ning naudime arvete tasumist vähe jõudsamas keskkonnas. Vägev kokkusattumus on ka see, et mingil hetkel saabub meile ka minu jõulukink - mugav oodatud arvutitool! Raha eest saab õnne osta küll.

Sel aastal ajaloos 2019

Algatan väikse rubriigi, mida täiendan korra iga aasta alguses. Eesmärgiks on heita pilk ajas tagasi ümmarguste sammude kaupa nagu 5, 10, 15 jne aastat. "Sel aastal ajaloos" matkib raadiosaadete ja ajalehtede "täna sel aastal" rubriike, olles nende õhem variant. Kui raadiod ja ajalehed keskenduvad kuupäevadele, rõhutan mina aastaid, jättes kuupäevad mängust välja. Uue rubriigi loogika järgi ei tapetud president Kennedyt 22. novembril 1963, vaid lihtsalt aastal 1963, väljendamaks üldist suurusjärku. Siin kirjeldan nii isiklikke kui ka globaalseid olulisemaid sündmusi, nii et ajaloohuvilistele põnevat lugemist ja äratundmist jätkub.

2014 (5 aastat tagasi) - Mul lõppes ajateenistus ning tutvusin kohe peale seda oma esimese pruudiga; Ukraina revolutsioon ja Krimmi kriis; päris kehv aasta Malaysia Airlines'ile.

2009 (10 aastat tagasi) - Sain juhiload ja astusin 12. klassi; Obama vannutati USA presidendiks; suri popikuningas Michael Jackson.

2004 (15 aastat tagasi) - Eesti astus Euroopa Liitu; Ateena olümpiamängud; Beslani pantvangikriis; Facebooki sünd; tohutult võimas India ookeani maavärin ja tsunami.

1999 (20 aastat tagasi) - Sündis rahaühik euro, esialgu küll virtuaalsel kujul; Columbine'i keskkooli tulistamine, mis oli esimene kuulsam koolitulistamise juhtum; algas teine Tšetšeenia sõda; Boriss Jeltsini aeg presidendina lõppes; maailma rahvaarv tõusis 6 miljardini.

1994 (25 aastat tagasi) - Vene vägede lahkumine Eestist; algas esimene Tšetšeenia sõda; parvlaev Estonia hukk; Rwanda genotsiid; Inglismaa ja Prantsusmaa vahel avati tunnel; Mandela sai LAV presidendiks.

1989 (30 aastat tagasi) - Balti kett; langes Berliini müür; Sametrevolutsioon Tšehhoslovakkias; NSVL väed lahkusid Afganistanist; Tiananmeni väljaku veresaun Pekingis.

1984 (35 aastat tagasi) - Tšernenko sai Nõukogude Liidu etteotsa; Los Angelese olümpiamängud.

1979 (40 aastat tagasi) - Margaret Thatcher sai UK peaministriks; Ajatolla Homeini riigipööre Iraanis; Saddam Hussein sai Iraagis võimule; NSVL väed tungisid Afganistani; Hiina kehtestas ühe lapse poliitika.

1974 - (45 aastat tagasi) - OPEC lõpetas naftaembargo lääneriikide vastu; Nixon astus Watergate'i skandaali tõttu tagasi; maailma rahvaarv tõusis 4 miljardini.

1969 (50 aastat tagasi) - Neil Armstrong astus Kuu peal oma kuulsa esimese sammu; hipiliikumine kulmineerus Woodstocki festivaliga; esimesed sõnumid liikusid läbi interneti eellase, ARPANET'i; Nixon sai USA presidendiks; lennukimaailma ilmusid Concorde, Boeing 747 ja Harrier.

1964 (55 aastat tagasi) - Nikita Hruštšov taandati NSVL liidri kohalt; Inglismaa ja Prantsusmaa teatasid plaanist kanali ehitamiseks; hakati tootma kuulsat Ford Mustangit; Mandela mõisteti LAV'is eluks ajaks vangi; Tokyo olümpiamängud; esimese Shinkanseni kiirrongide võrgu avamine Jaapanis; Hiina katsetas esimest tuumapommi; Sony näitas esimest VCR'i; USA's leiutati arvutihiir.

1959 (60 aastat tagasi) - Kuubal tuli võimule Fidel Castro; Alaska sai 49ndaks ja Hawaii 50ndaks USA osariigiks.

1954 (65 aastat tagasi) - USA lõhkas Bikini atollil vesinikupommi ja lasi käiku esimese tuumaallveelaeva Nautilus; Boeing 707 ehk USA esimene reisireaktiivlennuk tegi esmalennu; Suurbritannias lõppes sõjaajast saadik kestnud kaupade normeerimine; Tolkien avaldas esimesed "Sõrmuste isanda" raamatud.

1949 (70 aastat tagasi) - Mao Zedong asutas Hiina Rahvavabariigi; Saksamaa Liitvabariigi (Lääne-Saksamaa) ja Saksamaa Demokraatliku Vabariigi (Ida-Saksamaa) moodustamine; kurikuulus Berliini blokaad; Genfi konventsioon; moodustati NATO; NSVL katsetas oma esimest aatompommi; George Orwell avaldas romaani "1984"; esimene reisireaktiivlennuk De-Havilland Comet tegi esmalennu.

1944 (75 aastat tagasi) - Saksa väed taganesid Eestist ning Nõukogude väed okupeerisid Eesti teist korda; Normandia dessant; Roosevelt valiti neljandat korda USA presidendiks.

1939 (80 aastat tagasi) - Molotovi-Ribbentropi pakt; algas Teine maailmasõda, mille tulemus kujundab jõujooni tänagi; NSVL alustas soomlastega Talvesõda.

1934 (85 aastat tagasi) - Pätsi ja Laidoneri riigipöördega algas Eestis nn vaikiv ajastu; Hitler kuulutas end füüreriks; kurikuulsad Bonnie ja Clyde hukkusid tulevahetuses politseinikega.

1929 (90 aastat tagasi) - Suur börsikrahh, mis paiskas demokraatliku läänemaailma vaesusesse.

1924 (95 aastat tagasi) - Suri kommunismi suur juht Lenin ning Stalin võttis Nõukogude Liidus võimu; asutati IBM.

1919 (100 aastat tagasi) - Landeswehri sõda; asutati Rahvaste Liit, ÜRO eelkäija.

1914 (105 aastat tagasi) - Keeruline paktide ja liitude võrgustik tekitas Esimese maailmasõja; avati Panama kanal.

1909 (110 aastat tagasi) - Esimest korda kasutati sõrmejälgi tõenditena mõrvaprotsessis; Peary ja Henson astusid väidetavalt esimestena põhjapoolusele.

1904 (115 aastat tagasi) - Loodi Antant ehk inglaste ja prantslaste koalitsioon sakslaste vastu; USA's St. Louis'is toimusid olümpiamängud.

1899 (120 aastat tagasi) - Algas Filipiini-Ameerika sõda, mille USA võitis, kuid andis filipiinlastele autonoomia.

1894 (125 aastat tagasi) - Coca Cola't müüdi esimest korda pudelites.

1889 (130 aastat tagasi) - Sündis mees, kelle tõttu on maailm täna just selline - Adolf Hitler; Pariisi maailmanäituse raames püstitati ajutine Eiffeli torn, mida pole jõutud siiani maha võtta.

Tagasi jõusaalis

Sõbranna mees hakkas jõusaalis käima, rääkis mulle kord mu elukaaslane. Ta soovitas mulgi see tee ette võtta, sest seltsis ikka segasem, kuigi rõhutas, et mingit sundi pole. See juhtus kusagil novembrikuu keskel või lõpus, mistõttu vaba raha polnud kusagilt võtta. Tuletagem meelde, see oli just peale Soome avantüüri, mil "uue" vana töökoha palk oli veel saabumata.

Suhteliselt poolkogemata sattusin detsembrikuu alguses siiski jõmmi, sest mul endalgi olid mõtted kehalise koormuse kasvatamise suunas liikunud. Kuna kahekesi käimist pean sisukamaks, olengi nüüd mitu nädalat täitsa vabatahtlikult jõusaalimaailmas viibinud. Ma alguses arvasin, et korra käin moepärast ära ja jätkan siis kodus logelemist, aga olen siiamaani ülepäeviti käinud kui kellavärk. Vägev on see, et töökoht pakub kvartaalselt ka teatud summa ulatuses sporditoetust, mistõttu enam ei saa ma rahalisi raskusi kuigi veenva argumendina kasutada.

Viimati külastasin jõusaali umbes 6-7 aastat tagasi TTÜ-s, ca 10 aastat tagasi vehkisin keskkoolis lõdvalt 70-80 kg rinnalt suruda. Täna on aru saada, et peab veel paraja tee käima, sest sellised raskused panevad mul käed värisema ja korraga tõstan alla 10 korra (Protip: Kerge vingedamine aitab korduste arvu tõsta!).

Tunne on hea, sest esiteks olen iseenda aja peremees. Kunagi väiksena ma lausa jälestasin karates käimist, sest alati pidin peale kooli kõigepealt vanavanemate igavas korteris passima ja õhtul teatud ajaks trenni ilmuma. Ma käisin seal vastumeelselt, sest karate polnud absoluutselt minu teema ning see teatud kellaajaks kohale loivamine tüütas ikka surmani ära.

Kuna olen õhtuinimene, siis kõigepealt teen koju saabudes kõik vajalikud toimetused, söön ja punkan, enne kui trenni suunas liigun. Mulle meeldib suhteline privaatsus, mida pakub õhtune päris vähene inimeste hulk ja nende eestlaslik omaette hoidmine, lisaks klapivad minu ja mu uue trennikaaslase kohalolekuajad.

Teiseks saan ma nüüd vajaliku päevase meheliku energia doosi. Ma kohe tunnen, et enam pole ma nii lõtv, väsinud ja laisk kui varem. Meeste seltskond ja meesteteemad on asjad, millest õhtuti alateadlikult puudust olen tundnud.

Kolmandaks ei vahi ma neurootiliselt oma kaalunumbrit, pigem kiikan peeglisse. Ka elukaaslane on juba märkuse teinud, et mida ma enda pekkidest vahin, parem tulgu ma voodisse ära.😅 Aga logiraamatu mõttes mainin ma selle siiski ära - 111,5 kg.

Aldous Huxley "Hea uus ilm"

Kahetsusväärsel kombel olen ulmehuvilisena suutnud elada oma 27 eluaastat nii, et "Hea uus ilm" lugemata. Alles nüüd parandasin ma selle vea ja saan jagada muljeid selle maailmakuulsa teose kohta.

Romaan heidab 20. sajandi esimese poole kirjaniku pilgu hirmuäratavale tehnikast rikutud tulevikule. Põnev oli seigelda maailmas, kus inimesi paljundati tööstuslikult ning nende reflekse kujundati juba katseklaasides. Sellest johtuvalt oli võimalik ülal pidada sügavalt kihistunud ühiskonda, kus valitsesid alfad ning musta töö tegid ära pooldebiilsed deltad.

Minu kui teedeinseneri jaoks oli humoorikas nüanss klaasist autoteede valamine. Eks kirjanikku võlus klaasi siledus, sest tollal muutusid konarlikud autoteed aina sujuvamaks ja vähem auklikuks. Ainult ta ei arvestanud, et klaas on libe kui jää ning habras ja kerge purunema...

Ka tohutu erakopterite uputus mõjub tänapäeva inimesele veidi koomiliselt, sest meie ettekujutuses lendavad tulevikus mingid hõljukid. Samas ma annan au reaktiivlennukite kirjeldusele. Huxley kirjeldas neid kui kiireid reaktiivrakette, aga minule kangastusid kohe silme ette Concorde'd, reaalselt eksisteerinud ülehelikiirusel lendavad reisilennukid. Arvestage, et raamat avaldati esmakordselt 1932. aastal! Sel ajal polnud olemas natside katsetatud reaktiivhävitajaid, mistõttu annan autorile selle ennustuse täidemineku eest au.

Ja nüüd siis kõige tähtsama asja kallale, milleks on sisu. Raamatu kandev idee seisnes selles, et see tehnoloogiline tulevikuühiskond keskendub vaid lihalikele himudele, elimineerides sealjuures ka haigused, vananemise ja üleüldised ebamugavused. Selle eest on inimesed kaotanud oma inimlikkuse ehk peresuhted ("ema" ja "isa" olid rõvedad väljendid) ja jumala. Elati lihtsat ja tühist elu - kõigepealt tööle, siis lõbutsema ja see kõik uuesti algusest peale. Regulaarselt peeti ka rituaalseid ühisolenguid, mis meenutasid sisult natuke "Mister Costello - kangelane" juttu. Kui tekkis ka raskusi, oli alati abi soma'st, mingist LSD taolisest droogist.

Raamat jälgib mitme inimese käekäiku ning kulmineerub Metslase saabumisega reservaadist, kes tekitab oma inimlike külgedega parajat furoori. Ainult et Metslane mulle ei meeldinud, sest see pealiskaudne mehike võttis kogu au endale. Oleksin soovinud jälgida pigem teiste tegelaste arengut, mis kui vaheda noaga läbi lõigati. Ma olin jumala kindel, et teised muutuvad veelgi mässumeelsemateks, liiguvad põranda alla ja hakkavad režiimi vastu mässama, aga... Kõik seisavad lihtsalt rahulikult nagu lambad tapamajas ja ootavad enda saatmist kuhugi Islandile. Nad oleks võinud näiteks kontrolöri pantvangi võtta, et enda nõudmisi saada, sest nad ju vestlesid häirimatult viimase kabinetis, ilma mingite ihukaitsjateta. Kuigi autor väitis, et need tegelased polnud ühiskonnaga rahul, siis nende enda teod seda küll kuigi veenvalt ei peegeldanud.

Algus oli paljutõotav ning ma ise juba kujutlesin, milline meeletu möll varsti lahti läheb, aga kõik nn mässumeelsed olid nii väljapeetud ja kombekad, mistõttu midagi suurt ei toimunudki. Ainult see Metslane kippus vahel räuskama ja avalikku korda häirima, aga midagi mõistlikku ei teinud temagi. Põrandaaluse liikumise organiseerimise asemel hakkas see vend ennast nuudiga peksma, nii et veri ja Shakespeare'i tsitaadid lendasid. Vaat' see šokeeris mind, sest see hull käitus kui keskaegne veendunud kristlane, kartes mingeid moraalseid patte.

Just see, et teiste tegelaste nn elukäik järsku tuimalt katkes, valmistas mulle tohutu pettumuse. Ma oleks soovinud näha peale Metslase enesetappu näiteks teiste reaktsiooni. Nad oleks saanud mõtiskleda Metslase enesetapu põhjuste üle ja mingile suurele järeldusele jõuda, aga ei. Seal oli nii palju potentsiaali, et vägisi jäi mulje, nagu oleks tüdinud Huxley oma pooliku käsikirja kõrvale lükanud.

Ehk olen ma Star Wars'ist ja muust moodsa aja loomest ära rikutud või pole minus seda "õiget" diipi kirjanikusoont, aga mulle see lugemine igatahes kuigi meeltmööda polnud ning pean teost ülehinnatuks. Tõestus - üsnagi lühike alla 200 leheküljeline teos venis mu käes tublisti üle kuu aja. Loodud maailm oli küll vägev, aga Huxley unustas sinna kahjuks põnevaid seiklusi lisada.

Kiriku tõeline pale

Mul vanematel oli tarvis üks lepakene langetada, seega käisin üle-eelmisel nädalavahetusel neil abiks. Eriti hea oli see, et kogu puidu sain ma endale, mistõttu ladusin peaaegu kõik väiksesse autosse. Hämmastav, et vaid kolm paksu halgu jäid maha. Noh, me käisime ju koer Bennoga, mistõttu ei saanud ma tagaistme tuge alla lasta.

Nii, jõudsime koju ning ma mõtlesin, et olen taibukas ja panen auto kohe puukuuri juurde. Häda seines vaid selles, et puukuuri juurde jättes blokeerib auto ligipääsu kiriku maale. Juba tagurdades nägin, et keegi soovib startida, seega liigutasin auto kähku eest, kuigi ta juba hakkas ka äärekivi pealt mööduma, aga siis suundus teele tagasi. Olgu nii, veendusin, et liikujatega on kõik, talutasin Benno tempoga tuppa ning tõin kuurivõtme. Asudes kuuri lukku avama, nägin, et jälle oli keegi autole sappa võtnud. Ma pean vajalikuks rõhutada, et mingit meeletut liiklust pole seal kunagi olnud, mistõttu eeldasingi, et see varasem auto oli see juhuslik üks liikuja tunnis.

Läksin jalutasin juhi juurde ja soovitasin kõrvalt mööduda nagu eelmine auto oli hakanud tegema. Selle asemel teavitas proua, et tegu on kiriku maaga ja et ma ajagu oma auto kohe eest. Kuna ma teadsin, et temal on 100% õigus, ajasin ma vastu klähvimata auto minema (ma olen ikkagi päris hästi kasvatatud mees). Võrdluseks, kui ma pärast auto tagasi kuuri äärde ajasin, kulus mul laadimiseks kuni 5 minutit, mitte enam.

Jah, tädikesel oli igas mõttes õigus, seda ma tunnistan. Ainult mind häiris üks asi. Ma olen alati kirikuinimesi kujutlenud kui rahulikke, tasakaalukaid ja mõistvaid inimesi, kes teisi aitavad. Selle asemel sattusin kokku üsna tigeda prouakesega, kes käitus kui mingi linnajao omanik. Tal poleks tükki küljest võtnud, kui ta oleks näiteks oma abi pakkunud, et puit kiiremini maha saada või oleks lihtsalt kõrvalt möödunud ja see postitus oleks olemata.

Suurepärane reklaam kirikule. Olgem siis jumalakartlikud, õelad ja ajame jumala (pun!) eest jäigalt oma õigust taga, kui üks naaberelanik kord aastas 5 minuti jooksul mingit kraamimist korraldab. Ja nüüd patust puhtaks ja marss kirikusse!

Radikaalseim raadio Eestis

Ja tere maailm! Ongi lõunatund minu blogis ja oleme sagedusel teeltaiskasvanuks.blogspot.com jaaa... Kütusehinnad on mõnevõrra langenud, aga kui kauaks? Küll need hinnad peagi lumega asukoha vahetavad, tõustes nagu meie laiapõhjaline  ja paljukiidetud SKT. Olen tahtnud ühest asjast pikemat aega sõna võtta, aga olen vahepeal vaid hoolega mõtteid kogunud. Noh, lõpuks jõudsin ka postituseni, jagamaks maailmaga oma muljeid ühe Eesti skandaalseima raadiojaama kohta. Täna räägime Nõmme Raadiost.

Esiteks räägin lähemalt, kuidas ma selle enda jaoks üldse avastasin. Olin kord nii noor, et käisin veel keskkoolis. Elu polnud näinud, naist polnud saanud ning üldse koosnesin ma põhiliselt veel naiivsusest ja turvalisest lapsepõlvest. Meil klassis oli üks jube tige poiss, kes millegagi rahul polnud. Pidevalt ta vingus iga asja üle, vaidles nii kaasõpilastele kui ka õpetajatele vastu ja oli üldse selline... mölakas. Iseloomu poolest oli ta juba selline vend, et kui sai kellelegi üle irvitada, siis ta seda ka tegi.

Ainult... ta polnud rumal inimene. Kuigi tema vaated ei ühtinud paljude teiste omadega (ka minu omadega), seisis ta nende eest ja oskas veel päris hästi põhjendada. Oli aru saada, et nende asjade üle oli ta juba pikemat aega juurelnud, mistõttu oli ta võimeline igas vaidluses vahedalt peale jääma. Või kui mitte peale jääma, siis vähemalt enesele kindlaks jääma, sest ta teadis oma info väärtust. Ta teadis asju, mida meie, teised naiivsed keskkooliõpilased, ei osanud aimatagi. Kui me kõik ülejäänud olime rõõmsad ja muretud, siis tema teadis juba nii mõndagi maailma sopasest pahupoolest.

Seetõttu ei olnud ta kuigi rõõmus inimene.

Aga ta suutis põnevaid asju rääkida, sest tal olid tead-mi-sed. Kui tema ilge iseloom ja alaväärsuskompleks eemale heita, oli tegu päris intelligentse ja paljulugenud inimesega.

Siis jõudis kätte päev, mil pidime kirjanduse tunnis oma loetud teostest ettekanded tegema. Kuigi ma teda põlgasin, jäin ma ometi seda poissi hämmeldunult kuulama. Seal klassi ees seistes kadus tema jõle kiusamismaania ning ma võisin näha õpetlast, kes teadis midagi niisugust, mida meie, tavainimesed, veel ei teadnud. Ta tegi kokkuvõtte minu jaoks praeguseks väga olulisest raamatust.

"Loomade farm".

Süütu pealkiri. Süütud tegelased. Süütu olustik. Nagu me kõik seal "lasteaias". Ja siis see. See moment, mil ma mõistsin, et olen jätnud lugemata palju olulisi teoseid. Ka ilusa pealispinna all käärib midagi. Kõik loomad pole nii ohutud nagu paistavad, ka inimesed.

Koju jõudes külastasin ma seda veebilehte, mille aadressi see poiss tahvlile oli kirjutanud. Kuna seal olevat "Loomade farm" audioraamatuna üleval, otsisingi seda, et ka ise Orwelli teosest osa saada. Seal see oligi. Ahmisin raamatu sisse ja teadsin kohe, et soovin veel. Järgmiseks "ohvriks" sai "1984". Sealt edasi tulid juba ulmejutud ja lõunatunnid. Nüüdseks olen juba suurema osa läbi töötanud, paremat kraami ka mitmeid kordi.

Mind hämmastas eelkõige see, et saatejuht Margus Lepa julgeb kõik välja laduda, pelgamata mingit sorti "organite" visiiti. Meil vabariigis on ju sõnavabadus proovile pandud, nagu näitas Risto Teinoneni juhtum. Rohkemgi hämmastas mind see, et kogu see sopp, mida Lepa päevavalgele toob, on enne varjumist rahva eest rahulikult mööda kõndinud. Me ise pole silmi lahti hoidnud, vaid pigem mõtleme, mida õhtuks süüa.

Avastades nii palju elu varem varjul püsinud tahke, sai Nõmme Raadiost minu lemmikraadio. Mõelda, et see kohutav poiss tõi minu ellu niivõrd suurepärase kaaslase. Mõelda, et ma soovin teda peksaandmise asemel pigem tänada! Enne "Loomade farmi" olin ühiskondlikus mõttes elanud kivi all. Muidugi, ma käisin 2000. aastate teises pooles omasugustega Virus hängimas ja tegin muid asju nagu teismelised ikka, aga ma polnud kuni selle kirjandustunnini kunagi varem kodanikuna mõelnud. Ma polnud end isegi iial varem kodanikuna tundnud. Kuni tolle hetkeni olin ma lihtne laps oma lapsikute arusaamadega.

Nõmme Raadio katalüseeris minu vaimset küpsemisprotsessi.

Kui te ei võta kõike iseenesest-mõistetavana ning teate, et igal asjal on põhjus ja tagamõte, siis ei tundu võimurid ega teised autoriteedid üldse võitmatute vägilastena, kes meie üle jumalatena otsustavad. Tegu on meiesuguste täiesti tavaliste inimestega (sigadega), kes oma arukust kasutades endale soojemad kohad välja on võlunud ning püüavad teisi küna äärest võimalikult kaua eemal hoida, säilitamaks status quo't. See on niimoodi igas eluvaldkonnas, kuigi see "trügimine" on maskeeritud erinevate etikettide, normide ja seadustega. Karistamatu mölakas valitsuse pingis pole paratamatus, lihtsalt passiivne eestlane lubab sel juhtuda. Samuti lubatakse igasuguseid rahapesuskeeme, endise Estonian Air'i juhi Tero Taskila suguste "tippjuhtide" hiigelpalkasid, pidevalt lagunevat "võidusammast", riigikogulaste "kuluhüvitisi", aktsiiside kergitamist jne. Need juhtumid pole vääramatute loodusjõudude paratamatus, need juhtuvad, kuna targemad meie seast on osanud asjad oma kasuks sokutada, muud midagi. Korruptsioon.

Ja miks mulle Nõmme Raadio nii kangesti meeldib? Sest ERR ja muud kanalid lausuvad:

"Meie riigikogulased on kogunenud taas imposantsele banketile, et arutada meie jaoks eluliselt olulisi asju. Peaminister kinnitab, et opositsiooniga kokkuleppele jõudmise nimel võib oleng kasvõi varajaste hommikutundideni kesta. Järgmise aasta riigieelarvest on juba eraldatud järgmiste strateegiliste koosolekute esinduskulude katteks..."

Ning Nõmme Raadio hüüab kõva häälega:

"Vaadake neid sigu. Riiete kandmine pidi ju animalismi põhitõdedega vastuolus olema. Ometi kannavad sead riideid ning ajavad sealjuures Jones'i ja teiste kahejalgsetega äri. Meie parim tööhobune Tümpsa viidi juba tapamajja vorstiks, mitte ei maetud maha nagu surnutele kohane. Ja nüüd nad seal maiustavad..."

Nõmme Raadio hüüatab välja igasuguseid "kohatuid" tõdesid, mis paneb süüdlasi ebamugavusest nihelema, sest mõni järjekordne skeem võib laiemale üldsusele avalikuks tulla. Aga Nõmme Raadio võlu seisneb selles, et ta annab võimaluse kõigil oma seisukohti avaldada. Lõunatunnis kaasalöömiseks pole mingeid piiranguid, seega kui mõni raadiost läbi käinud mõte vastumeelne või segane tundub, saab oponent asjast alati oma nägemuse avaldada, aga saates osalemise asemel saadetakse pigem kirju. Teoreetiliselt saavad korruptsioonis süüdistatavad alati raadiosse oma nime pesema tulla ja inetu asja tagamaid selgitada, aga millegipärast seda ei juhtu (Kus suitsu, seal tuld!).

Huvitav on ka see, et kui tavaliselt on meil kõigil kombeks välimuse põhjal otsustada, siis Nõmme Raadio tahab asjadel kõigepealt koorikusse augu sisse puurida ja seejärel ettevaatlikult selle sisusse tungida, lahates ka "inetuid" asju nagu korruptsiooni ilmingud kodumaal, Putin Venemaaga, rahvussotsialism, diktatuuride küljed, islam, rassism, poliitkorrektsus ja näpuotsaga ka vandenõuteooriad.

Kui kuuled peavoolumeedias neid sõnu, kaasneb nendega kohustuslik tiraad, et need asjad on kas pahad, kõlvatud, euroopalike väärtustega kohandamatud või oleks viisakas neid pigem mitte jutuks võtta. Nõmme Raadio loobub aga enamasti eelarvamustest ja arutleb asja sisu üle. Pange tähele, nad ei anna kohustuslikku hukkamõistvat hinnangut, vaid arutavad, mis nähtusega tegu on või oli, samuti võrdlevad nende plusse ja miinuseid nende vastaspooltega. Me teame, et olid sellised asjad nagu näiteks natsism ja holokaust, aga ausalt öeldes ei viitsi ma iga kord nn disclaimer'it kuulda, et jutustaja seda asja ei poolda, need on kuritegelikud ja et jutt on vaid informatiivne. Nõmme Raadios see arg eelhoiatus puudub ja asutakse kohe põneva teema kallale, pildudes sekka ka "mis siis kui" mõtteharjutusi.

Tänapäevase globaalse korra suhtes Lepa nii avatud ega leplik pole kui läinud aegade poliitiliste variantide suhtes. Ise meeldiks mulle kuulda lisaks tänapäeva globalistliku ühiskonna pahupoolele ka selle õnnestunud külgi, mida saaks traditsioonilisemate ühiskonnamudelite tugevate joontega näiteks ühildada. Loomulikult on Nõmme Raadio rahvuslikult meelestatud, aga üks ellujäämise põhiprintsiipidest on kohanemisvõime. Tõsi, kosmopoliitne kamarajura on kahjuks praegu paratamatu reaalsus, Eesti inimene seda peatada ei suuda, aga me võiks haarata selle head küljed ja oma huvides maksimaalselt ära kasutada nagu ka Põhjamaade pangad täna meiega teevad. Kui suudaks välja mõelda, kasutaks süsteemi selle enda vastu. Me võime oma sõrgu küll vastu ajada ja jääda ideaalis rahvuslikuks riigiks, aga me peame siiski arvestama ka kohanemise vajadusega selles kimäärikehas. Eestlane on pisike ning suured liberaalsed riigid sõidavad meist igal juhul üle, kui neile liiga palju tüli tekitame. Ise arvan, et eestlane pole peale taasiseseisvumist endaga piisavalt rahul olnud ning endisaegne võimas rahvustunne kui selline on meil juba lahustunud, mistõttu Nõmme Raadio või EKRE rahvuslikud ideed ei kanna enam rahvas seas vilja. Aga see oli lihtsalt selline vaheremark.

Kes Nõmme Raadio olemust ei mõista, kipuvad seda kangesti kritiseerima, et küll see Lepa ikka hädaldab ja kirub. Küll on Lepa iga asja suhtes nii negatiivne ja kõike muud. Jah, ta on negatiivne, sest kui ta kiidaks riigiaparaadi kordaminekuid, siis kaoks Nõmme Raadiol mõte. Kiitusi loobivad kõik teised, vahest ehk endine Raadio Maania välja arvata. See ongi see häda, et teised ainult kiidavad või võtavad kõike kui paratamatut ning ei mõtle lahendustele nagu seda teeb Nõmme Raadio.

"Misasja? Millal on Nõmme Raadio seltskond vingumise asemel lahendusi pakkunud?" võib mõni kriitik pärida.

Aga on, kuulaku näiteks lõunatunde ja soovitavalt otsast lõpuni. Kui keerata korraks sagedusele 99,3 MHz ja kõrv püüab kinni mõned kriitilised laused meie võimurite aadressil, et siis hetk hiljem mõne teise kanali pealt vähe rõõmsamat juttu kuulata, siis polegi ime, et mõte kohati kaduma läheb. Jah, juttu alustavad nad seal halastamatu kriitikaga, aga ühel hetkel lenduvad ka soovitused elu parandamiseks.

Siinkohal soovin ka ise natuke laita - kõik põhimõtted võiks olla veebilehel kergesti kättesaadavas kohas, et lahendusi näeks ka inimene, kes lõunatunni "hala" ära ei jõua kannatada. Kogu tarkuse ja head mõtted peaks koondama ühte kindlasse teadmistesalve, et seda siis aeg-ajalt täiendada. Arvestades sellise nähtuse puudujääki, ei olegi paljude nurin Lepa kriitika aadressil liiga põhjendamatu, sest esmapilgul jääb tõesti asjaga vähe kokku puutunule valimatu kritiseerimise mulje. Muide, ise koostan ma ingliskeelset nn varjatud teadmiste kogu konspekti, mida ma veel kusagil avaldanud pole, aga see oli lihtsalt üks tähtsusetu vahelepõige.

Andro Roos promob Tartu Hoiu-laenuühistut (pole ainult Tartuga piiratud), mis on majanduslikult alternatiivne meetod hoida Eesti rahva varandust riigis sees ringlemas ning kohalikke ettevõtjaid toetada. Samuti ehitavad nad ühistu rahadega tuulikuparki, mis hakkab osanikele tulu teenima ning on sotsiaalseks turvavõrguks, mida Eesti pole suutnud tänaseks luua. Noh, midagi meil on, aga minu arvates on see võrk ikka kole suurte aukudega, millest võib lupsti välja libiseda.

Harry Raudvere, Nõmme Raadio omanik.
Kirjatüki kirjutamise hetkel oli mehel
juhuslikult 60. sünnipäev - soovin
õnne ja jõudu!

Samuti on Raigo Sõlg korduvalt selgitanud kodanikuks olemise mõtet ning toonud soovitusi korruptsiooni ja ebaefektiivsuse väljajuurimiseks. Tema põhiline idee on see, et kui sul on privileegid, siis on sul ka kohustused. Tema kohaselt on riigiisad võimul meie usalduse toel ning peavad tegema suurte kohustuste täitmisel parima, et oma tohutuid soodustusi õigustada. Samuti peab rahval olema võimalus käkki keeranud poliitikuid tagasi kutsuda, vältimaks praegu vohavat karistamatuse tunnet. Poliitikutel peab olema reaalne vastutus oma tegude eest. Kuni neid asju ellu ei viida, ei muutugi midagi.

Harry Raudverel käib juba aastaid kohtuvõitlus tuulikupargi rajamiseks. Riigifirma Eesti Energia kaitseb oma monopoolset seisundit ja pidurdab taastuvenergia arengut. Nagu ennist kirjutasin, riigiga mitteseotud taastuvenergia suudaks leevendada inimeste maksukoormat ja elu veidigi parandada. Selle asemel väänab riik seadusi ja astub kandadele kõigile neile, kes soovivad riigi tegemata jäänud asjad ise ära teha, esitades kartellilistele niimoodi ehtkapitalistliku väljakutse.

Nagu näeme, lahendusi on tulnud küll, pole seal üldsegi tegu vaid kritiseerijatega.

Aga kui raadios igasugused tembud avalikkuse ette tõmmatakse, kas ei peaks inimesed just silmade avamise eest tänulikud olema? Tol päeval kirjanduse tunnis peale minu ei teinud keegi teine klassis teist nägugi. "Loomade farm" oli neil kõrvust mööda tuhisenud, sest mõtteis valitsesid hoopis argisemad asjad. Kuhu peale tundide lõppu hängima minna? Kas peaks juba täna iPhone'i ostma või ootaks, kuni hind peale esimest vaimustust veel veidi langeb? Ja nii edasi. Ma olin see üks hull, kes radikaalset juttu mõttega kuulama jäi. Esiteks, olles kirjandusega sina peal, polnud see mulle kuigi vaevarikas. Teiseks... ma olin nõus. Mul polnud põhjust vastu vaielda, sest see oli tõde. See raamat kõnetas mind, nagu see raadiogi.

Eks see ole ka inimese natuuris kinni. Mõnel on tore elada teadmatuses ja end droogidega (sinna kuulub ka alko) mürgitada, viibides unelmates ja ilusas sõbralikus maailmas (mõte on viide raamatule "Hea uus ilm"). Hoopis teine asi on teada saada, et kõik polegi nii kaunis ning leidub inimesi, kes on valmis sulle pussi makku suruma. Nõmme Raadio on nagu inetu tõde, mida paljud eemale tõukavad, viibimaks natuke veel selles täiuslikus ilmas, mille nad enda jaoks loonud on. Mina proovisin elada enda ilusas värvilises maailmas, kus kõik sõbralikult kätest kinni hoidsid, aga sellest ei tulnud midagi välja. Ikka ronisid kuskilt lagedale mingid nn tujurikkujad, kes idülli ära lõhkusid. Nüüd, kus see maailm kokku vajus ning lapsikud illusioonimullid olematuteks plaksatasid, võin väita, et olen väga rahul. On tõsiasi, et mingil hetkel saate ikka elu pahupoolest teada ja kasvate suureks. Mul vedas, et mul see veel õigel ajal juhtus, mitte liiga hilja.

Kultusfilmi "The Matrix" põhimõtteline skeem.

Siinkohal ma veel rõhutan, et on iga inimese enda valik, kuidas oma elu elada, mis tundmusi ja uudiseid oma ellu lasta. Mina olen valinud selleks tõe suuna, kuigi ma tasun selle eest ränka lõivu - olen ja jään realistiks-pessimistiks. Kuna olen insener, soovin, et kõik otsused, mida vastu võtan, lähtuksid eelkõige korrektsest infost, mitte redigeeritud poliitkorrektsusest. Kes mu seisukohti ei jaga, sellel on täpselt sama suur õigus lubada enda ellu vaid päikest ja positiivsust, lülitades end kõigest sopasest välja. Tegelikult ma natuke isegi kadestan selliseid inimesi, sest see on mingis mõttes üsna eluterve otsus. Nimelt see valik natuke abistas mind tollal teismelisena, kui ma sügavas depressioonis ligunesin.

Eestlane jääb ikka Eestisse

Vahepeal on toimunud nii mõndagi põnevat ja see kõik suruti vaid mõne nädala sisse. Mis siis juhtus? Nagu ma varem kirjutasin, tegelesin ma veoautojuhi kutsetunnistuse omandamisega. Kui see käes, sai järgmiseks sammuks Soomes töö leidmine. Nii ma andsingi projekteerimisfirmas lahkumisavalduse sisse, et veidi kangemat plekki korjama minna.

Minek oli kah kuidagi kole kiire. Tempokalt soetas elukaaslane mulle kõik vajamineva tavaari ning vanaisa ostis mu tädilt ühe väikse auto, mida ma kunagi hiljem ehk lähemalt näitan. Tuligi kutse, et kas saad tulla ning juba samal päeval astusin praamile, saamata kallimaga isegi korralikult hüvasti jätta.

Soome jõudsin õhtupoolikul ning aega viitmata asusin Tampere suunas teele. Kohale jõudnud, võtsin ühendust kohaliku töötajaga, kelle numbri boss oli mulle jätnud. Järgnev äparduste rada vihjas peatsele kollapsile. Nimelt polnud ülemus töötajat teavitanud, mis kell ja kuhu ma saabun. Tema oli tööpäeva lõppedes rahulikult korterisse läinud ning minu kõne tuli talle üllatusena. Asja muutis veel hapumaks ka tõsiasi, et oleks ma veerand tundi hiljem helistanud, oleks ta selle ajaga oma telefoni hääletu peale pannud ning mina pidanuks esimese öö autos veetma. Õnneks lahenes kõik kenasti ja jõudsin uude elamurajooni ning tegin ilusasse korterisse saabudes voodi ära ja heitsin magama.

Kenas uues korteris oli lisaks poolavatud köögile isegi saun sees.

Kõige hullem Soome lao näide,
millest teised palju maha ei jäänud.

Päevad olid rasked. Päevane ring nägi välja selline, et pakibussiga kihutasime esmalt Tamperest Vaasasse ja käisime igasuguseid ladusid läbi. Tempo oli pidevalt peal ning isegi kohvipeatusi ei saanud teha, rääkimata keha kergendamisest, mida sai teha vaid laadimiste ajal hirmsitastes peldikutes. Oo jaa, somm pole üldse puhas inimene, võisin ma kohapeal tülgastusega veenduda. Peale seitset tundi kaubikuga uhamist tegime tunnise lõuna, mille veetsime samas kaubikus. Siis jõudis kord poolhaake kätte, millega kimasime Vantaale. Tagasisõidul vajus mul silm halastamatult kinni, sest 15tunnised ja 900 km pikkused päevad pole niisama visata, eriti inimesele, kes asjaga harjunud pole.

Õhtuse ringi sõitsin ma teise mehega kaasa. Õigupoolest tegin ma veel ühe pooliku hommikuse ringi ja peale lõunat liikusin õhtuse peale. Jah, te mõistsite õigesti - olin sisuliselt 24 tundi uneta. Õnneks polnud õhtusel ringil tempot peal, mistõttu sain teel Lahtisse tagaluugiautot proovida ja suurte autode nüansse meelde tuletada. Tagasi baasis, vahetasime selle poolhaake vastu ning suundusime Vantaa suunas. Selleks ajaks olin kaalikaks muutumas ning andsin rooli üle. Vantaas pidime lennukit ootama ning sain seetõttu endale veidi sõba silmale lubada, nii umbes kolm tundi. Kaup käes, panime Tampere DHL-i suunas ajama ning varsti leidsingi end korterist.

Järgmine päev pidi veelgi pingelisem olema, sest pidin üksinda öise nn eksamipäeva tegema. Kuna magasin keset päeva, saatis kallim mulle vahel sõnumeid ja sain seetõttu iga natukese aja tagant ärgates elu üle mõtiskleda. Lõpuks tunnistasin kallimale, et selline elu pole ikkagi minu jaoks ning soovin viivitamatult koju naasta. Elukaaslane asus pileteid orgunnima ning mina teatasin ülemusele oma plaanidest. Mis siis ikka, ca 180 eurot lendas praamipiletite peale, kuigi 15 minutit varem oli number üks sealt eest puudu. Elu.

Millegipärast on inimeseloomad sellised, et õpitakse vaid iseenda vigadest. Kõik ümberkaudsed on kui ühest kõrist vihjanud, et autojuhi amet pole kõige meeldivam teema. Elades selle reaalselt läbi, võin kinnitada, et suurte masinatega sõitmine mulle istub, aga graafik kaks nädalat tööl ja üks nädal kodus on pisut liig.

Tagasi Eestis, läksin kodu lähedal asuvasse firmasse jutule. Tegelikult olin oma CV-d Soomes selle kole pika päeva ajal täiendanud ning saanud kõne juba seal. Niisiis sattusin ka seguautojuhi elu proovima, seekord õnneks E-R graafikuga.

Samas... Kohe järgmisel päeval läksin vanasse tuttavasse projekteerimisbüroosse jutule ning saanud vastuseks "jaa", ütlesin seguauto kohale ära. Nüüd olen tagasi seal, kust alustasin, kuigi lepingus kerge palgalisa. Miks ma tagasi esimesele ruudule potsatasin? Perspektiivikama inseneriharidusega võiks ikka midagi pihta ka hakata, lisaks köidab E-R graafik koos paindlike kellaaegadega ja sooja teetassiga arvuti taga pisut enam...

Vahepeal töötuna kodus istudes tegin pisut mehetöid. Ma värvisin vannitoa ära, kinnitasin vannituppa riiuli, vahetasin väiksel autol rattad ära ja asendasin magamistoa katkise klaasi ära.

Varasem kaootiline kubistlik "kunst".

Uus mahe värvkate; riiulit pole veel püstitanud.
Silmatorkav laik boilerist vasakul on tänaseks kuivanud.

Nii... Mul pidi esimesel novembripäeval algama esimene tööpäev, aga siis, nagu mõnes kehvas teleseriaalis, saabus mulle üks vahva SMS. Seal seisis, et olen viivitamatult kutsutud lisaõppekogunemisele Okas. Kannatasin selle koleduse kah ära, mis mul muud üle jäi. Riik ähvardab ju 1200 euro suuruse trahviga, et siis pärast rivistusel meid kiita, et kui kohusetundlikud me ikka oleme. Samas tore oli oma vanu võitluskaaslasi näha ning eriti vahva nähtus oli see, et auastmed ei kippunud seal suuresti midagi tähendama. Väga positiivselt mõjus suhtumine, et me kõik oleme ikkagi inimesed, mitte erinevate triipudega ühikud.

Tagumisel autol kadus laadimine,
mistõttu kottpimedas liiguti pool teed
punase pealambi toel.

Kuigi passimist oli kohati palju, leevendas metsas olekut asjaolu, et mingeid patrulle, ahjuvalveid ega muid tüütuid lisakohustusi meilt ei nõutud, ka liikumised toimusid valdavalt autokastis või bussiistmel. Kuna me kandsime kahte rasket täistuubitud kotti, relva ja lahingvarustust, mõjus jalgsirännakute puudumine päris motiveerivalt. Söögipooliseks annetati vaid NATO kuivtoidupakke, mis aastatega pisut muutunud.

Üks suurem häda jõudis kätte Kiltsile jõudes, kui lõpuks eraldati meile telk, millel puudus pool korstent ja UFO. Nii me külma käes lõdisesime ja ootasime, kuni ülemad meile asju välja ajasid. Sel hetkel needsin ma kogu üritust sapiselt maapõhja, aga tagantjärele mõeldes olen ka hullemaid asju ära kannatanud. Eks kogu see üritus üks tüütu formaalsus oli, mis sadade meeste elu laiali kiskus, aga loodan, et väejuhatus oma vigadest õpib. Seda peab ta hädasti tegema, sest kui viimastele saabunutele relvi ei jagu, on minu arvates midagi kohutavalt pekkis.

Siin ma nüüd olen, elu jälle mõnevõrra põnevamaks elatud.

Tagadi Restauraatorite Päev

Väga kobe Afrika Korps BMW.

Sai taas poolkogemata üht üritust väisatud, seekord sõitsime siis Tagadisse. Külasse jõudes olid kõik rohealad lintidega piiritletud, nägin ka käputäit Nõukogude autosid. Et rõhk oli motikatel, ei saanud autode puudust nüüd nii pahaks ka panna.

Kaheeurone sissepääsutasu makstud, avanes mulle maailm, millesse naasin naeratus näol. Laadaplatsil laiusid tohutud virnad endisaegset kola, millest osa oleks ma tahtnud kohe endale keldrisse ära vedada. Leidus igasugust hõbedat, Nõukogude rinnamärke, Hitleri jooke ja SS-i sõrmuseid, Vene autode plekke, kroomosasid ja tulesid, rääkimata vähestest mudelitest. Kuigi SS-i sõrmused olid odavad koopiad, panid ühed asjad mind pikalt seisatama ning meeltesegaduses unustasin isegi pilti teha. GAZ-13 plekid seenevihma käes. Perspektiiviks - seda autot ehitati väidetavalt 3179 tükki.

Piknik Molotovi ja Ribbentropiga. Kaussides kuhjusid Nõukogude
rinnamärgid, peale võtmiseks pakuti haakristidega varustatud napsu.

Ühe leti äärde sattusin lausa kaks korda, sest seal pakuti kenasid automudeleid. Kiirabi-Volga ja kiirabi-RAF püüdsid kohe mu tähelepanu, sest lapsepõlvest saadik olid need mind kummitanud. Hoides Volgat käes, ei klikkinud mul millegipärast ära ja asetasin auto sama targalt tagasi. Mis mul juhtunud oli? Asi polnud hinnas, aga kuidagi... Ei tea, ju siis polnud see armastus, vaid lihtne kinnisidee. Mõned kobedad 2101-d ja 2102-d ootasid omanikku ja mul sigineski vahepeal kange kiusatus neist mõni omandada, aga ma mõtlesin sellele, et mul endal juba üks 2101 on, seega milleks samasuguseid juurde on vaja? Tulingi tulema, kuigi ka üks vahva UAZ-469 kippus painama.

Enne äraminekut soetasime veidi korralikku suitsuliha ning jäin ostuotsusega väga rahule. Sammusime väljapääsu suunas ning mõtlesime juba eelseisva poeskäigu peale, kui nägin üht letti, mida seal varem polnud - Vene autod! Igaks juhuks astusin ligi ning miks ma seda tegin, selgus ka kohe. Teiste seas seisid seal kõrvuti kaks vägevat ZIL-117-t, mis mulle juba kaugelt silma jäid. Müüja oli parajasti oma kaupa kiitmas, kui keegi ütles mingit mudelit uurides, et seal on ikka kriipse-kraapse, mille peale tõdesin, et tegu on siiski automüügiga. Kui naer lõppes, uurisin, kui palju valitsuse esindussõiduki eest saada soovitakse. Kuulnud 15 eurot, teadsin, et lahkun laadalt ka millegi väga noobliga, mitte vaid singiga.

Üldiselt on mudel päris heas seisukorras, ainult esimesed suunatuled on küljest ja parem esistange nurk on ära murdunud. Värvkate on suuresti kriimudeta, kroom on komplektne, kõik aknad on terved, uksed-luugid avanevad sujuvalt ja tihkelt, miski ei logise, tagavararatas ja kapoti embleem on alles. Haiglaselt kaunis kroonijuveel minu kasvavasse kogusse.

ZIL 117. Peale pikki aastaid sain omanikuks.
Taamal paistab 2101; klassivahe on üüratu.

Strateegiline kava

Et lugejate rõõmuks siia blogisse ka midagi põnevamat kirjutada, otsustasin senise elu pea peale pöörata. Juba tükimat aega on mul peas veidi tõsisemaid mõtteid liikumas, sest finantsiliselt olen sattumas tõsisesse suluseisu. Vahel on küll tore juua, end korraks lõdvaks lasta ja kõik hädad unustada, aga probleemid ei jookse kahjuks kuhugi. Mis siis ometi toimumas on?

Kalevipoeg, koorma vedamine... sümboolseid vihjeid on küll.

Ma alguses mõtlesin, et teen veoautojuhi ametikoolituse ära ja jätkan kontoritööga, lisapaber taskus. Asi on selles, et varsti selle kava muutub ja maksumus kahe- või kolmekordistub, seega ca kolme sotiga saan selle veel kätte. Tegu on investeeringuga tulevikku, sest koolituse aegumisel saan edaspidi teha odavamaid 35tunnised täiendkoolitusi.

Teine paralleelne teema, mida elukaaslasega tõsiselt kaalunud oleme, on Soome elama minek, sest siin Eestis on sissetulekute teema kuidagi nagu paigast ära. Miks me teenime kaks-kolm korda vähem kui sommid, aga kütuse hinnad on varsti samad (1,6 euri liitri eest peaks juba lähiajal paistma)? Miks kõik muud asjad kahes riigis põhimõtteliselt sama palju maksavad? Miks tuuakse 2019. aastast Eesti tänavatele uued trahviaparaadid, mis päevas korduvalt oma asukohti hakkavad vahetama? Miks leiutatakse erinevaid viise, kuidas sissetulekut vähendada? Miks peavad marjulised oma marjade müügist saadud tulu deklareerima? Miks teenin siin Eestis nooreminsenerina vähem kui autojuhid? Miks pean ma seda jama seedima?

Kui vahel vanaema helistab ja uurib, kuidas ma eluga rahul olen, vastan ma pidevalt üsna tülpinud häälega, et kõik on heas korras. Me elukaaslasega rabeleme päevad otsa, et saaks kõhud täis hoida, ometi pean ma väga tihti emalt laenu küsima, et enne palgapäeva ära ei nälgiks. Me ei saa enam isegi väljas söömas käia, rääkimata uutest riietest. Tõsi, elukaaslane tellis endale paar pusa, millest ühe ta ema kinni maksab. Priiskamine on minu jaoks täiesti uue tähenduse omandanud - ma pean enda hellitamiseks seda, kui enesele vahel mõne lihasnäki luban. Ma ei tea, kuidas teiega on, aga sellist virelemist ei kannata ma kuigi kaua.

Nii hakkaski minu mõttemaailm kalduma, sest kuidagi tuleb pakilistele probleemidele lahendusi leida, kui vanaviisi enam jätkata ei saa. Ma naiivselt kunagi mõtlesin, et kõrgharidus garanteerib tasuvama koha, aga võta näpust. Elukaaslase ühe sõbranna mees teenib kõvasti rohkem kui mina, kuigi tal on keskeriharidus ja tegeleb füüsilise tööga. Mina peaksin ühiskonna silmis justkui absoluutse tipu ligi asuma, aga mis kasu sellest on, kui see arveid ei tasu? Mul on C ja CE kategooriad ajateenistusest saadik olemas, seega nägin selles üsna head võimalust lihtsalt varuplaan B rajamiseks, aga nüüd... suurteks elumuutusteks. Selliste mõtetega kirjutasin lahkumisavalduse ning paar viimast nädalat olen veel prestiižne teedeinsener.

Kolmas põhjus, miks ma nii kangesti veokijuhi usku olen, pärineb juba kuskilt 2006. aastast, mil ma vaimustunult Smokey and the Bandit filme vahtisin. Muidugi fännasin ma tollal rohkem seda vägevat 1977. aasta Trans Am'i, aga kogu see veokiteema ja pidev teel olemine on mulle alati meeltmööda olnud. Midagi sügavamat ja lausa spirituaalset olen leidnud ka 1969. aasta road movie'st Easy Rider ning olen pidevalt kujutlenud, kuidas ma koos sealsete meestega kõrbest läbi tuhisen, istumise all väga pika kahvliga Harley.

Ajateenistus mõjus mulle õppetööst mõnusa pausina, aga eelnevalt ei osanud ma aimatagi, et mulle veoautodega jahmerdamine nii väga meeldiks. Tõsi, ma tahtsin ka enne ajateenistust veokijuhiks saada, aga sealne praktiline kokkupuude vaid kinnitas mu soovunelmat. Aga teenistusaeg lõppes ja ma naasin kooli, et kõrgharidus kätte saada ning sellega ma mõned aastad ka tegelesin. Nüüd on vanemad uhked, et olen haritud mees, aga mul endal on meel pisut mõru. Nähes mõnda poolhaaget mööda sõitmas, leian end tihti nukra igatsusega järgi vahtimas.

On sündimas üks lollakas otsus, võimalik, et mu elu üks suurimaid vigu, aga ma nii ootan seda nn ämbrisse astumist. Olen teadlik, et sellise valikuga kaasneb palju ebamugavusi, sest asjad, mille olemasolu ma täna hinnata ei oska, muutuvad raskemini kättesaadavaks. 70tunnine koolitus on kohe läbi, seega oktoobri teisel poolel ujun põhjanaabritele külla.