Strateegiline kava

Et lugejate rõõmuks siia blogisse ka midagi põnevamat kirjutada, otsustasin senise elu pea peale pöörata. Juba tükimat aega on mul peas veidi tõsisemaid mõtteid liikumas, sest finantsiliselt olen sattumas tõsisesse suluseisu. Vahel on küll tore juua, end korraks lõdvaks lasta ja kõik hädad unustada, aga probleemid ei jookse kahjuks kuhugi. Mis siis ometi toimumas on?

Kalevipoeg, koorma vedamine... sümboolseid vihjeid on küll.

Ma alguses mõtlesin, et teen veoautojuhi ametikoolituse ära ja jätkan kontoritööga, lisapaber taskus. Asi on selles, et varsti selle kava muutub ja maksumus kahe- või kolmekordistub, seega ca kolme sotiga saan selle veel kätte. Tegu on investeeringuga tulevikku, sest koolituse aegumisel saan edaspidi teha odavamaid 35tunnised täiendkoolitusi.

Teine paralleelne teema, mida elukaaslasega tõsiselt kaalunud oleme, on Soome elama minek, sest siin Eestis on sissetulekute teema kuidagi nagu paigast ära. Miks me teenime kaks-kolm korda vähem kui sommid, aga kütuse hinnad on varsti samad (1,6 euri liitri eest peaks juba lähiajal paistma)? Miks kõik muud asjad kahes riigis põhimõtteliselt sama palju maksavad? Miks tuuakse 2019. aastast Eesti tänavatele uued trahviaparaadid, mis päevas korduvalt oma asukohti hakkavad vahetama? Miks leiutatakse erinevaid viise, kuidas sissetulekut vähendada? Miks peavad marjulised oma marjade müügist saadud tulu deklareerima? Miks teenin siin Eestis nooreminsenerina vähem kui autojuhid? Miks pean ma seda jama seedima?

Kui vahel vanaema helistab ja uurib, kuidas ma eluga rahul olen, vastan ma pidevalt üsna tülpinud häälega, et kõik on heas korras. Me elukaaslasega rabeleme päevad otsa, et saaks kõhud täis hoida, ometi pean ma väga tihti emalt laenu küsima, et enne palgapäeva ära ei nälgiks. Me ei saa enam isegi väljas söömas käia, rääkimata uutest riietest. Tõsi, elukaaslane tellis endale paar pusa, millest ühe ta ema kinni maksab. Priiskamine on minu jaoks täiesti uue tähenduse omandanud - ma pean enda hellitamiseks seda, kui enesele vahel mõne lihasnäki luban. Ma ei tea, kuidas teiega on, aga sellist virelemist ei kannata ma kuigi kaua.

Nii hakkaski minu mõttemaailm kalduma, sest kuidagi tuleb pakilistele probleemidele lahendusi leida, kui vanaviisi enam jätkata ei saa. Ma naiivselt kunagi mõtlesin, et kõrgharidus garanteerib tasuvama koha, aga võta näpust. Elukaaslase ühe sõbranna mees teenib kõvasti rohkem kui mina, kuigi tal on keskeriharidus ja tegeleb füüsilise tööga. Mina peaksin ühiskonna silmis justkui absoluutse tipu ligi asuma, aga mis kasu sellest on, kui see arveid ei tasu? Mul on C ja CE kategooriad ajateenistusest saadik olemas, seega nägin selles üsna head võimalust lihtsalt varuplaan B rajamiseks, aga nüüd... suurteks elumuutusteks. Selliste mõtetega kirjutasin lahkumisavalduse ning paar viimast nädalat olen veel prestiižne teedeinsener.

Kolmas põhjus, miks ma nii kangesti veokijuhi usku olen, pärineb juba kuskilt 2006. aastast, mil ma vaimustunult Smokey and the Bandit filme vahtisin. Muidugi fännasin ma tollal rohkem seda vägevat 1977. aasta Trans Am'i, aga kogu see veokiteema ja pidev teel olemine on mulle alati meeltmööda olnud. Midagi sügavamat ja lausa spirituaalset olen leidnud ka 1969. aasta road movie'st Easy Rider ning olen pidevalt kujutlenud, kuidas ma koos sealsete meestega kõrbest läbi tuhisen, istumise all väga pika kahvliga Harley.

Ajateenistus mõjus mulle õppetööst mõnusa pausina, aga eelnevalt ei osanud ma aimatagi, et mulle veoautodega jahmerdamine nii väga meeldiks. Tõsi, ma tahtsin ka enne ajateenistust veokijuhiks saada, aga sealne praktiline kokkupuude vaid kinnitas mu soovunelmat. Aga teenistusaeg lõppes ja ma naasin kooli, et kõrgharidus kätte saada ning sellega ma mõned aastad ka tegelesin. Nüüd on vanemad uhked, et olen haritud mees, aga mul endal on meel pisut mõru. Nähes mõnda poolhaaget mööda sõitmas, leian end tihti nukra igatsusega järgi vahtimas.

On sündimas üks lollakas otsus, võimalik, et mu elu üks suurimaid vigu, aga ma nii ootan seda nn ämbrisse astumist. Olen teadlik, et sellise valikuga kaasneb palju ebamugavusi, sest asjad, mille olemasolu ma täna hinnata ei oska, muutuvad raskemini kättesaadavaks. 70tunnine koolitus on kohe läbi, seega oktoobri teisel poolel ujun põhjanaabritele külla.