Tagadi Restauraatorite Päev

Väga kobe Afrika Korps BMW.

Sai taas poolkogemata üht üritust väisatud, seekord sõitsime siis Tagadisse. Külasse jõudes olid kõik rohealad lintidega piiritletud, nägin ka käputäit Nõukogude autosid. Et rõhk oli motikatel, ei saanud autode puudust nüüd nii pahaks ka panna.

Kaheeurone sissepääsutasu makstud, avanes mulle maailm, millesse naasin naeratus näol. Laadaplatsil laiusid tohutud virnad endisaegset kola, millest osa oleks ma tahtnud kohe endale keldrisse ära vedada. Leidus igasugust hõbedat, Nõukogude rinnamärke, Hitleri jooke ja SS-i sõrmuseid, Vene autode plekke, kroomosasid ja tulesid, rääkimata vähestest mudelitest. Kuigi SS-i sõrmused olid odavad koopiad, panid ühed asjad mind pikalt seisatama ning meeltesegaduses unustasin isegi pilti teha. GAZ-13 plekid seenevihma käes. Perspektiiviks - seda autot ehitati väidetavalt 3179 tükki.

Piknik Molotovi ja Ribbentropiga. Kaussides kuhjusid Nõukogude
rinnamärgid, peale võtmiseks pakuti haakristidega varustatud napsu.

Ühe leti äärde sattusin lausa kaks korda, sest seal pakuti kenasid automudeleid. Kiirabi-Volga ja kiirabi-RAF püüdsid kohe mu tähelepanu, sest lapsepõlvest saadik olid need mind kummitanud. Hoides Volgat käes, ei klikkinud mul millegipärast ära ja asetasin auto sama targalt tagasi. Mis mul juhtunud oli? Asi polnud hinnas, aga kuidagi... Ei tea, ju siis polnud see armastus, vaid lihtne kinnisidee. Mõned kobedad 2101-d ja 2102-d ootasid omanikku ja mul sigineski vahepeal kange kiusatus neist mõni omandada, aga ma mõtlesin sellele, et mul endal juba üks 2101 on, seega milleks samasuguseid juurde on vaja? Tulingi tulema, kuigi ka üks vahva UAZ-469 kippus painama.

Enne äraminekut soetasime veidi korralikku suitsuliha ning jäin ostuotsusega väga rahule. Sammusime väljapääsu suunas ning mõtlesime juba eelseisva poeskäigu peale, kui nägin üht letti, mida seal varem polnud - Vene autod! Igaks juhuks astusin ligi ning miks ma seda tegin, selgus ka kohe. Teiste seas seisid seal kõrvuti kaks vägevat ZIL-117-t, mis mulle juba kaugelt silma jäid. Müüja oli parajasti oma kaupa kiitmas, kui keegi ütles mingit mudelit uurides, et seal on ikka kriipse-kraapse, mille peale tõdesin, et tegu on siiski automüügiga. Kui naer lõppes, uurisin, kui palju valitsuse esindussõiduki eest saada soovitakse. Kuulnud 15 eurot, teadsin, et lahkun laadalt ka millegi väga noobliga, mitte vaid singiga.

Üldiselt on mudel päris heas seisukorras, ainult esimesed suunatuled on küljest ja parem esistange nurk on ära murdunud. Värvkate on suuresti kriimudeta, kroom on komplektne, kõik aknad on terved, uksed-luugid avanevad sujuvalt ja tihkelt, miski ei logise, tagavararatas ja kapoti embleem on alles. Haiglaselt kaunis kroonijuveel minu kasvavasse kogusse.

ZIL 117. Peale pikki aastaid sain omanikuks.
Taamal paistab 2101; klassivahe on üüratu.