Eestlane jääb ikka Eestisse

Vahepeal on toimunud nii mõndagi põnevat ja see kõik suruti vaid mõne nädala sisse. Mis siis juhtus? Nagu ma varem kirjutasin, tegelesin ma veoautojuhi kutsetunnistuse omandamisega. Kui see käes, sai järgmiseks sammuks Soomes töö leidmine. Nii ma andsingi projekteerimisfirmas lahkumisavalduse sisse, et veidi kangemat plekki korjama minna.

Minek oli kah kuidagi kole kiire. Tempokalt soetas elukaaslane mulle kõik vajamineva tavaari ning vanaisa ostis mu tädilt ühe väikse auto, mida ma kunagi hiljem ehk lähemalt näitan. Tuligi kutse, et kas saad tulla ning juba samal päeval astusin praamile, saamata kallimaga isegi korralikult hüvasti jätta.

Soome jõudsin õhtupoolikul ning aega viitmata asusin Tampere suunas teele. Kohale jõudnud, võtsin ühendust kohaliku töötajaga, kelle numbri boss oli mulle jätnud. Järgnev äparduste rada vihjas peatsele kollapsile. Nimelt polnud ülemus töötajat teavitanud, mis kell ja kuhu ma saabun. Tema oli tööpäeva lõppedes rahulikult korterisse läinud ning minu kõne tuli talle üllatusena. Asja muutis veel hapumaks ka tõsiasi, et oleks ma veerand tundi hiljem helistanud, oleks ta selle ajaga oma telefoni hääletu peale pannud ning mina pidanuks esimese öö autos veetma. Õnneks lahenes kõik kenasti ja jõudsin uude elamurajooni ning tegin ilusasse korterisse saabudes voodi ära ja heitsin magama.

Kenas uues korteris oli lisaks poolavatud köögile isegi saun sees.

Kõige hullem Soome lao näide,
millest teised palju maha ei jäänud.

Päevad olid rasked. Päevane ring nägi välja selline, et pakibussiga kihutasime esmalt Tamperest Vaasasse ja käisime igasuguseid ladusid läbi. Tempo oli pidevalt peal ning isegi kohvipeatusi ei saanud teha, rääkimata keha kergendamisest, mida sai teha vaid laadimiste ajal hirmsitastes peldikutes. Oo jaa, somm pole üldse puhas inimene, võisin ma kohapeal tülgastusega veenduda. Peale seitset tundi kaubikuga uhamist tegime tunnise lõuna, mille veetsime samas kaubikus. Siis jõudis kord poolhaake kätte, millega kimasime Vantaale. Tagasisõidul vajus mul silm halastamatult kinni, sest 15tunnised ja 900 km pikkused päevad pole niisama visata, eriti inimesele, kes asjaga harjunud pole.

Õhtuse ringi sõitsin ma teise mehega kaasa. Õigupoolest tegin ma veel ühe pooliku hommikuse ringi ja peale lõunat liikusin õhtuse peale. Jah, te mõistsite õigesti - olin sisuliselt 24 tundi uneta. Õnneks polnud õhtusel ringil tempot peal, mistõttu sain teel Lahtisse tagaluugiautot proovida ja suurte autode nüansse meelde tuletada. Tagasi baasis, vahetasime selle poolhaake vastu ning suundusime Vantaa suunas. Selleks ajaks olin kaalikaks muutumas ning andsin rooli üle. Vantaas pidime lennukit ootama ning sain seetõttu endale veidi sõba silmale lubada, nii umbes kolm tundi. Kaup käes, panime Tampere DHL-i suunas ajama ning varsti leidsingi end korterist.

Järgmine päev pidi veelgi pingelisem olema, sest pidin üksinda öise nn eksamipäeva tegema. Kuna magasin keset päeva, saatis kallim mulle vahel sõnumeid ja sain seetõttu iga natukese aja tagant ärgates elu üle mõtiskleda. Lõpuks tunnistasin kallimale, et selline elu pole ikkagi minu jaoks ning soovin viivitamatult koju naasta. Elukaaslane asus pileteid orgunnima ning mina teatasin ülemusele oma plaanidest. Mis siis ikka, ca 180 eurot lendas praamipiletite peale, kuigi 15 minutit varem oli number üks sealt eest puudu. Elu.

Millegipärast on inimeseloomad sellised, et õpitakse vaid iseenda vigadest. Kõik ümberkaudsed on kui ühest kõrist vihjanud, et autojuhi amet pole kõige meeldivam teema. Elades selle reaalselt läbi, võin kinnitada, et suurte masinatega sõitmine mulle istub, aga graafik kaks nädalat tööl ja üks nädal kodus on pisut liig.

Tagasi Eestis, läksin kodu lähedal asuvasse firmasse jutule. Tegelikult olin oma CV-d Soomes selle kole pika päeva ajal täiendanud ning saanud kõne juba seal. Niisiis sattusin ka seguautojuhi elu proovima, seekord õnneks E-R graafikuga.

Samas... Kohe järgmisel päeval läksin vanasse tuttavasse projekteerimisbüroosse jutule ning saanud vastuseks "jaa", ütlesin seguauto kohale ära. Nüüd olen tagasi seal, kust alustasin, kuigi lepingus kerge palgalisa. Miks ma tagasi esimesele ruudule potsatasin? Perspektiivikama inseneriharidusega võiks ikka midagi pihta ka hakata, lisaks köidab E-R graafik koos paindlike kellaaegadega ja sooja teetassiga arvuti taga pisut enam...

Vahepeal töötuna kodus istudes tegin pisut mehetöid. Ma värvisin vannitoa ära, kinnitasin vannituppa riiuli, vahetasin väiksel autol rattad ära ja asendasin magamistoa katkise klaasi ära.

Varasem kaootiline kubistlik "kunst".

Uus mahe värvkate; riiulit pole veel püstitanud.
Silmatorkav laik boilerist vasakul on tänaseks kuivanud.

Nii... Mul pidi esimesel novembripäeval algama esimene tööpäev, aga siis, nagu mõnes kehvas teleseriaalis, saabus mulle üks vahva SMS. Seal seisis, et olen viivitamatult kutsutud lisaõppekogunemisele Okas. Kannatasin selle koleduse kah ära, mis mul muud üle jäi. Riik ähvardab ju 1200 euro suuruse trahviga, et siis pärast rivistusel meid kiita, et kui kohusetundlikud me ikka oleme. Samas tore oli oma vanu võitluskaaslasi näha ning eriti vahva nähtus oli see, et auastmed ei kippunud seal suuresti midagi tähendama. Väga positiivselt mõjus suhtumine, et me kõik oleme ikkagi inimesed, mitte erinevate triipudega ühikud.

Tagumisel autol kadus laadimine,
mistõttu kottpimedas liiguti pool teed
punase pealambi toel.

Kuigi passimist oli kohati palju, leevendas metsas olekut asjaolu, et mingeid patrulle, ahjuvalveid ega muid tüütuid lisakohustusi meilt ei nõutud, ka liikumised toimusid valdavalt autokastis või bussiistmel. Kuna me kandsime kahte rasket täistuubitud kotti, relva ja lahingvarustust, mõjus jalgsirännakute puudumine päris motiveerivalt. Söögipooliseks annetati vaid NATO kuivtoidupakke, mis aastatega pisut muutunud.

Üks suurem häda jõudis kätte Kiltsile jõudes, kui lõpuks eraldati meile telk, millel puudus pool korstent ja UFO. Nii me külma käes lõdisesime ja ootasime, kuni ülemad meile asju välja ajasid. Sel hetkel needsin ma kogu üritust sapiselt maapõhja, aga tagantjärele mõeldes olen ka hullemaid asju ära kannatanud. Eks kogu see üritus üks tüütu formaalsus oli, mis sadade meeste elu laiali kiskus, aga loodan, et väejuhatus oma vigadest õpib. Seda peab ta hädasti tegema, sest kui viimastele saabunutele relvi ei jagu, on minu arvates midagi kohutavalt pekkis.

Siin ma nüüd olen, elu jälle mõnevõrra põnevamaks elatud.