Indrek Tarand lõi taas laineid, kui mees 26.11.2018 toimunud miitingul EKRE kõnepulti trügis, sealt ära toimetati ning talle jalaga taguotsa pihta koksati. Nädal-paar mõtles rahvas ainult sellele teemale, kuni kõik vaikselt maha rahunes ja eluga edasi mindi.
Hiljuti siis anti teada, et Tarand viib EKRE kohtusse, kuna tal pole õnnestunud erakonnalt vabandust välja pressida. Inimlikus mõttes on see mõistetav, sest EKRE riivas Tarandi au, kui vihjas tema väidetavale purjus olekule tol sündmusterohkel päeval. Ka politsei ei suutnud mingit joovet tuvastada, mistõttu on täiesti võimalik, et Tarand polnudki purjus ning tegu on lihtsalt kellegi tõlgendusega. Selles mõttes, kui Tarandil on õigus, on mehe otsus kohtusse pöörduda täiesti adekvaatne ja põhjendatud.
Samas teeb ta sellega kahju ainult iseendale. Miks ometi kahju, kui ta järele andmata oma au kaitseb nagu keskaegne rüütel? Kas ei vääri selline meelekindlus imetlust ja aukartust?
Asi on selles, et Tarand jättis arvestamata paar pisiasja. Ta enda meelest läheb kohtusse stiilis Tarand kui eraisik vs EKRE kui erakond. Aga kas te kujutate ette selliseid kohtuprotsesse nagu Bruce Wayne vs Joker või Peter Parker vs Doctor Octopus? Pigem kangastuvad lugeja silmis ikka Batman vs Joker ning Spiderman vs Doctor Octopus. Samuti näeb rahvas kohtuprotsessi stiilis Tarand kui riigikogulane vs EKRE kui erakond.
See tähendab ju seda, et riigi üks juhtfiguure on kaotanud kontrolli ning viimases meeleheites küsib ta abi "suurtelt poistelt", selle asemel, et probleem isiklikult lahendada. Ja siis rahvas mõtiskleb, et kas selline ikka sobib neid valitsema, kes olukorra teravnedes käed üles tõstab ja kaebama jookseb...
Tarand on poliitikas üks "vanadest kaladest", kel kogemust enam kui küll, aga ta käitub täpselt nagu roheline (tähenduses "eilane", mitte "erakond"). Kes asja tunnevad, need itsitavad praegu vaikselt pihku ning jälgivad enda ees avaneva harakiri lõppvaatust. On ju tuntud poliitikute tõde, et kui sind kritiseeritakse, siis pead sama või hullemaga vastu lajatama. Kui aga hakkad end õigustama ning põhjendusi otsima, kukud koheselt läbi, sest tegu on klassikalise trollide söötmisega. Trolle tuleb kohelda trollidena ning iial ei tohi anda neile leivapalukesi, sest süües nad vaid kosuvad, et ohvrile veelgi enam kannatusi valmistada.
Lihtne lahendus oleks olnud millegi vaimuka ja intelligentsega vastamine. Tõenäoliselt oleks EKRE oma robustsusega rahva naerualuseks saanud ning Tarand nautinuks suurenenud populaarsust. Pidagem meeles, et show-maailmas on populaarsemad ikka need humoorikamad, kes suudavad rahvale positiivseid emotstioone pakkuda. Iial ei saavuta sellist poolehoidu need, kes tigedalt sisisedes vaid kättemaksule keskenduvad. Eraisikuna käitus Tarand põhjendatult, kuid poliitikuna näitas ta end nurkasurutud poisikesena, kellel kontroll näppude vahelt libiseb. Selline käitumine ei tekita kellelgi austust.
Kui sinna lisada ka see miitingu juhtum, siis seda vähem hakatakse mehest arvama. Kes võtab pähe ja lendab oma rivaalide koosolekule kutsumata külalisena sisse, veel ka lavale? Rahvas oli kogunenud sinna ajendatuna meeleheitlikust murest, aga Tarand näitas oma suhtumisega selgelt, et ta on neist enda arvates parem. Loomulikult kehtisid seal massi reeglid (Gustave Le Bon) ning provokatiivsele mehele lajatati emotsionaalses vihahoos vastu istmikku.
Oleks Tarand teadlikum olnud, poleks ta esmajoones sinna lavale tikkunudki. Isegi kui talle möödudes mikker pihku oleks surutud, oleks ta pidanud rahva meeleolu jälgima ning siiralt mure ära kuulama. Ükski terve mõistusega inimene ei roni lõvipuuri ega hakka neid irvitades tõrudega pilduma. Aga Tarand piltlikult öeldes just seda tegigi ning läks hästi, et ta mingeid tõsiseid vigastusi ei saanud. Õnneks pole eestlane nii keevaline kui näiteks lõunaeurooplane ja just see meest nii meeletult säästiski.
Siis öeldi seal emotsioonide virvarris igasuguseid inetusi, sealhulgas EKRE-poolne purjus oleku väide. Eks see oli ajendatud just sellest, et ainult auru all olev inimene on võimeline sellisteks meeletusteks nagu Tarand tollal tegi. Selle asemel, et samaga vastu lajatada, otsustas poliitik mossitades solvuda ja saba jalge vahel kohtusse joosta.
Lõpetuseks lubage mul öelda vaid üht: pingelised olukorrad toovad inimestes välja nende tõelise olemuse.
No comments:
Post a Comment