Esimene operatsioon

Noh, sain kah selle lõpuks läbi elatud. Minu esimene operatsioon.

Ega alguses ei saanud ma arugi, et midagi võiks viltu olla. Ma lihtsalt ladusin puid ja mingil hetkel jäi mu sõrm kahe halu vahele. Ma mäletan, et see oli nii valus, et vandusin poole minuti jagu päris kibedalt, enne kui tööga sama targalt jätkasin.

Möödus paar päeva ning enesele üllatuseks sain jälgida, kuidas sõrm vaikselt paistetama hakkas. Ma mõtlesin, et küll läheb üle ning jätkasin tavalist elutegevust. Järgmisel päeval oli see veidi suurem ning kõvasti valusam. Isegi õrnalt pihta minnes tekitas see koletut valu, mistõttu hakkasin ma internetist ravimeetodeid otsima. Proovisin keevasse vette pistmist, nõelaga mäda väljutamist ning praetud sibula kompressi, aga ükski ei aidanud. Hakka veel mõtlema, et netis leiduvad õpetused on seal vaid trollimiseks, mitte abistamiseks. Kipitav valu äratas mind keset ööd üles, mistõttu ei jaksanud ma seda jama enam kannatada ja liikusin EMOsse.

Parkimine on seal hea lihtne - validaatori kaardi ettenäitamisel valvelauas ei pea parkmise eest maksma. Olin seal suhteliselt üksinda ning sain küllalt kiirelt jutule. Mulle määriti mingit salvi ja anti pihutäis tablette, mis hiljem ka veidi eufooriatunnet tekitasid. Vahepeal käisin kodus magamas, sest kirurg polnud kell 5 hommikul veel kohal.

Teist korda saabusin kell 9 ning siis oli juba küllalt inimesi. Õnneks sain tempokalt asjadega tegelema hakata. Esmalt oli tarvis röntgen teha, siis pidin veidi ootama. Ootesaalis tekitas parajat pinget üks väsinud vanaproua, kes väitis vastuvõtutädile, et tema enam ei jõua oodata. Tal oli mingi teema vereproovide andmisega, mistõttu ta näljas oli. Ta oli nii meeleheitlik, et käis igasuguseid uksi avamas ja tähelepanu nõudmas, kuigi igaühel oli oma järjekorranumber. Üks nooruk läks uuris, mis probleem tal on. Siis pidi ta proua palvel tolle sõbrannale helistama ja teatama, et ta on haiglas. Eks proual oli lisaks ka vilets silmanägemine, järeldasin ma kogu olukorrast. Ühest küljest ma mõistan väljakannatamatut valu ja tungi selle leevendamiseks, aga hoopis teine asi on enese ebaväärikas ülalpidamine järjekorras, kus ka teistel on vaevusi.

Sain lõpuks kirurgi visiidile ning mind valmistati ette, küsiti trauma kohta ja süstiti tuimestit. Kui kuulsin sõna "skalpell" ja nägin teravat riista, keerasin ma pilgu kiirelt selja taha. Oh, see kole tunne, kui su sõrm lõhkeb ning tajud midagi oma luu vastas. Kuigi tuimesti töötas täistuuridel, tundsin mingil määral ikkagi sõrme sees toimuvaid kärsituid liigutusi. Vahepeal hakkas mul päris halb, pea hakkas ringi käima ja palusin klaasitäie vett. Lõpuks lasti mäda välja, paigaldati dreen ja sõrm seoti kinni.

Käisin siis perearsti juures mitu korda sidumas ja vaatamas, kas paistetus hakkab ka lõpuks alanema. Esimesel sidumisel selgus mu meelehärmiks, et näpp oli säilitanud oma maksimaalsed mõõtmed. Õde selgitas, et pole hullu, ega päeva või paariga paistetus alla ei lähegi. Muide, kuna ma võtsin sinna kõik oma apteegist haaratud medikamendid ja EMO paberi kaasa, kiitis ta mind kui tublit patsienti, kuna ma tegin ta töö kergemaks.

Muide, veidi aega peale sidumist oli mul juba palju parem olla, sest valu oli kadunud. Siit ka moraal, et kui koduste vahenditega midagi paremaks ei lähe, käige EMOs ja laske asjatundjatel end ära lappida. See sibulakompressi abil veelgi enam üles paistetanud koht kummitab mind siiani. Hetkel, nädalake peale EMOt, kannan ma juba vaid plaastrit, aga sõrme väljanägemine on kole. Paistetus on alanenud, aga kogu see surnud naha kärbumine ja selle eraldumine ei tekita just lustakaid emotsioone. Näiteks küüne all olev nahariba tumenes päevade jooksul ning kuivas kokku nagu nahk ahjus istuval grillkanal. Lisaks eraldus see nii, et pidin selle ainult külgedelt lahti lõikama. Rõve kirjeldus, aga mõned head inimesed näevad selliseid asju igapäevaselt.

Ah jaa, Soome reis jäi mul selle intsidendi tõttu ära. Õnneks sai elukaaslane minu koha oma emale ümber vahetada, mistõttu veetsin tolle nädalavahetuse ühe kassi ja kahe koeraga.