Isaac Asimov "Asum"

"Asumi" esimese triloogia olen juba varateismelisena läbi lugenud, mistõttu peitus minus teatav nostalgilis-idealiseeriv eelarvamus, kui esimest osa taas käes hoidsin. Raamatusse sukeldusin ma innukalt, sest teadsin, et leian sealt kosmoselaevad, kosmosepoliitika ja kosmosepsühholoogia pärlid. Ootasin, et tegu on justkui "Star Warsi" osaga, aga paberil.

Aastatega ununes mul kõik, mis seal üldse toimus, seega käin kiirelt ka sisu üle. Põhimõtteliselt keerles teos Hari Seldoni psühhoajalooliste ennustuste ümber, kus ta ennustas äärmise täpsusega tuleviku sündmusi. Vanamees rajas galaktika perifeeriasse Asumi, mis pidi hoidma manduva Galaktikaimpeeriumi teadmisi ja neid ka edasi arendama, lühendades peagi saabuvat barbaarset ajajärku inimkonna ajaloos. Teaduspõhine Asum pistis rinda barbaarsete naaberkuningriikidega ning kasutas leidlikke manipuleerimistaktikaid, saades agressiivsed riigid lõpuks oma kontrolli alla. Ajaloo kulgedes ilmutas Seldon end hologrammi kujul ning jagas näpunäiteid käimasolevate kriiside lahendamiseks.

Ma täitsa mõistan, miks Asimovit geeniuseks nimetatakse, sest juba ainuüksi ideed, mida autor teoses mängitas, olid tolle aja kohta enneolematud. Lisame sinna ka kosmosereisid ja kõrgtehnoloogia ning ulmevisioon ongi valmis.

Ainult et see jäigi pigem visiooniks, mitte ei paisunud mõnusalt loetavaks jutuks. Mulle jäi mulje, et tegu oli ideelise visandi luukerega, millele jäeti niinimetatud liha ja nahk lisamata. Nagu sõiduplaanist mahajääv rong, ruttas jutt liiga kiirelt edasi, jätmata lugejale võimalust põnevate olustikega tutvumiseks. Usun, et peale minu oleks nii mõnedki kaasreisijad mõnes peatuses maha astunud ja näiteks kohaliku baari üle vaadanud või kosmodroomi pildistanud. Kärsitu edasirühkimine pakkus vaid lõputuid dialooge, jättes välja tegelaste mõtisklused ja olustikukirjeldused. Põneva universumi loomisel pean ma sellist teguviisi surmapatuks, sest peale põhiliini on alati olemas ka kõrvalharud, mis maailma mitmetahulisemaks muutma peaks.

Kui küsida minult, mis tegelaskujusid teoses kohtasin, teaks ma nimetada vaid Seldonit, sest teised kadusid koos järgnevate lehekülgedega. Millegipärast jäi selline mulje, et kogu tegevust nägin läbi sama tegelase silmade, kelle nimi uue osaga muutus. Neid ei eristanud miski, sest kõik olid mehed, neil oli mingil kujul suur mõjuvõim, nad kippusid vaieldes röökima ja alati oli neil mingi varjatud trump varrukas, saades selle abil pahadest võitu. Rääkides pahadest või rivaalidest, siis nende välimust oli teatraalselt "kaasa aidatud" - kes oli paks, kes ülespuhutud kõnepuudega, kes hoidis ülbelt nina püsti. Autor näitas alati näpuga, et see ja too tegelane oli paha ja lugeja peaks teda nüüd põlgama. Ühedimensioonilised tegelased mõjusid papist kujudena, keda rekvisiitidena vaid korraks teatrilavale tõsteti, et siis järgmise vaatuse ajaks mõne teisega asendada. Ka kõige keerukama tegelase Seldoniga ei tekkinud mingit sügavamat sidet, sest mees läks õige pea teise ilma ning edaspidi võis teda kohata vaid mõnel korral hologrammina.

Asumi maailm mõjus elutuna, ainsaks emotsiooniks paistis olevat tühja koha peal ootamatu karjumine ning õhku jäi palju küsimusi. Miks Impeerium lagunema hakkas? Miks ühiskonnad kibekiirelt barbaarsusse langesid ja moodsa tehnika hülgasid? Kuidas kosmoselaevad ja kohalik mood välja nägid? Mis eristas planeete? Mille poolest erinesid kuningriigid? Kas peale Impeeriumi "Päikese ja kosmoselaeva" teised riigid mingeid enda sümboleid ei kasutanudki? Kus olid kõik naised peale ühe tigeda moori? Mis eristas peategelasi? Kuidas sõjaliselt hambutu Asum kolmeaastases sõjas purustusteta vastu pidas?

Pean tõdema, et raamat on üsna kehvasti kirjutatud. See kohmakas jutustamiskatse meenutab natuke aruannet või protokolli, kus täpsed sõnad reas, mida keegi kusagil koosolekul ütles. Oleks see taotluslikult sellises stiilis kirjutatud, muutuks kogu teose värving ning see jõuetu tundetus omandaks põneva dokumentaalse väljundi. Eks see on vaieldav, kas Asumi ajalugu sai ainult niiviisi kuivalt jutustada või oleks ka inimlikule mõõtmele rohkem ruumi jätkunud, aga kindlasti torkas teos ebatraditsiooniliste võtete kasutamisega teiste omaaegsete seas silma.

Kuigi tegu on pooliku teosega ning nõuab ümbruse ehitamisel tohutus koguses lugejapoolset fantaasiat, julgen ma seda kõigile ulmesõpradele soovitada, sest tegu on ikkagi omas ajas ennenägematu raamatuga, mis pani aluse tervele žanrile. Eks esimeste autodegi algeline tehnoloogia on vabandatav, kui neid tänapäevastega võrrelda - Ford T polnud küll mugav, nägus ega dünaamiline, aga ometi pani see liikur lõpuks terve maailma ratastele. Kui ulmesõber soovib mõista, millele rajati terved "Star Warsi" ja "Star Treki" maailmad, siis "Asum" on see esimene kosmiline eelpost, kust hakkas hargnema kogu uuem nn ulmetsivilisatsioon.

Lühidalt - "Asum" on kehv raamat, mis mulle väga meeldib.

Hall kardinal: Euroopa Liit ajaloo prügikastis

Saateks

See postitus on mõnevõrra erinev teistest, sest siin kirjeldan tuleviku vaatevinklist tänaseid sündmusi. Et ma pole Vanga, jätan enamasti mainimata kuupäevad ja aastad, hoides selle kirjatüki loodetavasti aegumatuna. Olen varem impeeriumi elutsükli teemat käsitlenud ning soovitan konteksti mõttes kaheosalise järjejutu läbi lugeda.

Impeeriumi viis faasi: ambitsioonikas tõus

Impeeriumi viis faasi: allakäik

Samas pole ka midagi hullu, kui nn eeltöö jääb tegemata, sest käesolevat juttu saab võtta eraldiseisva mõtteharjutusena, inspireerituna mineviku juhtumistest. Rõhutan veelkord, kirjatüki kirjutamise hetkel (2020) omab Euroopa Liit veel tugevat poliitilist ja majanduslikku jõudu. Aga kujutlegem nüüd, et oleme sattunud tulevikku ning meie ees rullub lahti Wikipedia või mingi selle vaste.

Euroopa Liidu lühiajalugu

Euroopa Liit (edaspidi EL), algse nimega Euroopa Majandusühendus, oli 20. ja 21. sajandil eksisteerinud föderatiivne riik, mis oma apogee-perioodil hõlmas endas suuremat osa Euroopa riikidest. Pindalalt ja ka kujult kattus see jämedalt Natsi-Saksamaa II ilmasõja aegsete vallutustega.

Natsi-Saksamaa maksimaalne mõjuala II ilmasõjas.

Euroopa Liidu maksimaalne mõjuala 21. sajandi alguses.

EL sündis algselt majandusliku liiduna, mis loodi esiteks vastukaaluks Nõukogude Liidule ning teiseks pidi see ära hoidma kõik tuleviku sõjad Euroopas. Oli ilmne, et Saksamaa sõjakas Preisi vaim paiskus valla niipea kui riik sõjaliselt kosus. Seda ilmestavad nii Prantsuse-Preisi sõda kui ka kaks ilmasõda. Teooria järgi pidi üle-mandriline majandusliit ühendama rivaalitsevad rahvad ning muutma oma liitlastega sõdimise komplitseeritumaks.

Majanduslik liit hakkas aastate jooksul arenema, muutudes lõpuks föderatsiooniks, mille seadused olid ülimuslikud liikmesriikide põhiseaduste suhtes. Tuleb märkida, et algne föderatioon oli nn soovitusliku iseloomuga, see tähendab, et EL juhtkond Brüsselis võttis küll otsuseid vastu, aga liikmesriigid said valida, kas seda järgida või mitte. Selline üsnagi jõuetu süsteem oli vajalik, et harjutada liikmesriike kõrgemalt tulevate korraldustega. Oli selge, et selline formaalne mehhanism ei saanud lõputult kesta ning Europarlament kasvatas oma mõjuvõimu, saavutades lõpuks algse eesmärgi - kohustada riike kõrgemalt tulnud korraldusi täitma. Aeg näitas, et selline pehme võim osutus efektiivseks, sest 21. sajandi alguseks oli pea kogu maailmajagu ühises liidus Brüsseli taktikepi all.

Õitsengu ja heaolu periood osutus aga üürikeseks, kuna mitmed erinevad kriisid murendasid liidu tükkideks. Filosoofiliselt väärale alusele ehitatud ideoloogia, liidu võimetus end kaitsta, Lähis-Ida ja Aafrika sõjakolletest liikvele paisatud pagulased, ebaõiglane toetusrahade süsteem, koroonapandeemia, juhtkonnas vohav korruptsioon ja üldist elu aeglustav bürokraatlik normide rägastik surusid föderatiivse liitriigi lõpuks pikali. Liidu lagunemisel tekkinud tulipunktid hõõguvad tänaseni ning on alust karta, et nende saatus sarnaneb lõputu Iisraeli ja Palestiina vihakatlaga.

Ideoloogilised alused

Et EL rajati Natsi-Saksamaa impeeriumi tossavatele varemetele, oli kesksel kohal võimaliku tuleviku genotsiidi välistamine. II ilmasõja aegsed koonduslaagrid, vähemusgruppide tagakiusamine ja lõpuks füüsiline hävitamine jätsid nii sakslaste kui ka juutide hinge valutava armi, mis aitab seletada marksistliku ideoloogia edu pärast sõda. Endisaegne hävitusprotsess taheti asendada inimarengu ja täisväärtusliku heaoluühiskonnaga, kus nõrgemaid hukkamise asemel hoopis aidati. Kuna rassism, ksenofoobia ja konservatiivsed vaated mängisid II ilmasõja koleduste vallapäästmisel ja seega ka utoopia ehitamise takistamisel võtmerolli, asuti neid nähtusi süstemaatiliselt kõrvaldama. Selle markantseimaks näiteks oli natside sümboolika keelamine demokraatlikul maal, kus väidetavalt kehtis sõnavabadus. Selline vastuolu polnud midagi erakordset, sest totalitaarses NSV Liidus kehtis näiteks "demokraatlik" hääletamise süsteem.

Ühe suupoolega väideti, et tolereerima pidi kõike, 
teisega aga vaigistati oponente, keda peeti vihakõnelejaiks.

Saksamaa tõusis tuhast ja kutsus töökäte puuduse leevendamiseks riiki türklasi, kes esialgse kava järgi pidid riigis külalistöölistena mõned aastad abiks olema ning siis tagasi kodumaale naasma. Kavast loobuti, kuna türklased tundsid end õitsval Lääne-Saksamaal üsnagi mugavalt ning raputasid vaid pead, kuuldes lahkumisplaanidest.

Majandus sai hoo sisse ning peagi sai riigist EL juhtvedur. Kuna Ameerika sõjavägi kaitses Külma sõja ajal Lääne-Saksamaad ning armee suurendamine ei tulnud nagunii kõne alla, võis viimane lubada endale kaitsekulude küsimuses teatavat hingetõmbeperioodi. Ka peale Külma sõda tegeles ühinenud Saksamaa kaitsega suuremas osas NATO, mistõttu võis keskenduda heaoluühiskonna ülesehitamisele. Kaitsevari pea kohal, asus Saksamaa muutunud oludes oma mõju suurendama, kaasates EL-i uusi liikmeid, sest suurem rahvaarv tähendas suuremat tööjõuressurssi ja seega ka võimsamat majandust.

Tollane Rootsi oli hea näide riigist, kus immigratsioon muutus lausa massiliseks ning integreerumisprotsess kaotas oma esialgse inertsi. See tähendab seda, et integreerumatute muulaste protsent suurenes iga aastaga, nii et põliselanikud lõpuks vähemusse jäid. Probleem polnud ainult rassilistes pingetes, peamist häda põhjustas erinevate usundite kokkusobimatus. Rootsis said kokku ülisallivad põliselanikud, LGBT kogukond ning raevukas islamiusuliste kontingent, kes oma võõrustajaid sügavalt põlgas.

Kuna Rootsi reklaamis end kogu maailmale kui heaoluühiskond, kuhu on kõik erinevad inimgrupid oodatud, hakkasid tekkima piinlikud probleemid. Statistika näitas, et vägistamiste ja muude kuritegude hulk pidevalt suurenes ja seda "uusrootslaste" teenete tagajärjel. Et kaardimaja püsti hoida, suurendati tsensuuri ja keelati ametnikel põletavamatest hädadest ausalt rääkimine üldse ära. Selle taustal süttisid teatavates magalarajoonides autod ja prügikastid, killustusid poeaknad ning naised vältisid öisel ajal ühistranspordi kasutamist. Kuigi riik nägi välja esinduslik, puhas ja igati põhjamaine, siis teatavaid paralleele sai tõmmata arengumaadega. Oli ilmselge, et Rootsit ei peetud enam turvaliseks igavaks põhjamaaks, mis teistele eeskuju näitas. Vastupidi - rootslastele tunti nende õnnetuses kaasa või nende enesehävituslikku poliitikat lausa põlastati, eriti idapoolsetes osariikides.

Kõik need probleemid ei peatanud ideoloogide hoogu, vaid paistsid nende tegevust pigem katalüseerivat. Vaenuliku ellusuhtumisega islamistide kõrvale aretati uut inimliiki - LGBT kogukonda, mis pidi sümboliseerima "euroopalike väärtuste" kulminatsiooni ja pika loogelise ajalootee lõpp-peatust. Selle asemel, et seksuaalsetele hälvetele ja muudele sellistele puudustele tulemuslikku ravi leida, julgustati segases eluetapis inimesi kiirelt sugu vahetama. Asja muutis eriti õõvastavaks tõsiasi, et lõikusi tehti juba ka väikestele lastele, kellest mitmed seda otsust hiljem kahetsesid. Muidugi mõjus selline eksperimenteerimine kohalike elanike genofondile laastavalt.

Mõningaid paralleele võib tuua NSV Liiduga, kus "aretati" homo soveticus't, kes oli ideaalse inimese võrdkuju - siiras, puhta hingega, töökas, aus ja eneseohverduslik. Loomulikult on teada, et inimese iseloomu baastunnused on egoism, ahnus, paljunemiskihk, enesealalhoiuinstinkt ja sõltuvus mõnutundest, aga suured impeeriumid kipuvad tihti omaenda nn füüsikaseadusi looma, vastandudes loodusega. EL ideoloogid kujutasid end ette moraalselt kõrgemal seisjatena, uskudes, et LGBT elustiili levitamine ja populariseerimine masside seas, kes sellest varsti kuuldagi ei tahtnud, oli kuidagi moraalselt suuremeelne. Ehk kõige autentsemalt ilmestas tollaste ideoloogide suhtumist idee kõikidele spordivõistlusel osalejatele kuldmedal anda, nii kaudses kui ka otseses mõttes.

Mehelikkuse ideaal tähendas tollal seda,
et mees pidi kõike ümbritsevat armastama
ja naiste suhtes allaheitlik olema.
Maskuliinsust peeti toksiliseks ja julgustati
naiselikku käitumist ning omasooiharust.

Solvamine muutus absoluutses võrdsuspõhises ühiskonnas äärmiselt raskeks vihakuriteoks, sest ideoloogilise baasdogma kohaselt oli igaühel õigus turvalise vati sees elada. Neid, kes esitasid ebamugavaid küsimusi või osutasid ühiskondlikele loogikavigadele, asuti taga kiusama, samastades neid kunagiste natsidega. Sotsiaalmeedia abil võimendati ebamugavate indiviidide häbimärgistamist erinevate sõnade abil - näiteks "nats", "fašist", "rassist", "sallimatu" ja "vihakõneleja". Teisitimõtlejad liikusid aegamööda põranda alla, eriti peale vihakuritegude kriminaliseerimist, samal ajal kui marksistlik terroriorganisatsioon Antifa tänavail "sallivuse" nimel möllas.

Nii oli loodud ebavõrdne olukord, kus põliselanikud pidid hoolega ette vaatama, et nad kedagi nahavärvi, usu või seksuaalse orientatsiooni põhjal ei solvaks, samal ajal olid need tegevused vähemustele lubatud. Ka anti sisserändajatele tehislik eelis abirahade näol, mis muutis töötegemise mõttetuks. Ei olnud sugugi haruldane, kui abiraha peal istujaid premeeriti suuremate summadega kui nende töökad naabrid palka said. Oli päevselge, et toekate summade saamisel ilma riikliku sunnita kadus ka igasugune initsiatiiv tööd leida. Vähemused kui ühiskonna marginaalne killuke saavutasid ajaloos esmakordselt säärase võimupositsiooni, et nad käsutasid enamust, ühiskonna normaalset tuumikosa. Traditsioonilise perekonna ideaal talluti maha ning populariseerima asuti seksuaalvähemustele omaseid fetišeid, mida pole kohane siin ära tuua. Vildakat seksuaalset propagandat levitati kõigis kanalites ning ajupesuga alustati juba lasteaias. Ka Natsi-Saksamaal ja NSV Liidus tehti ühiskonna kõige noorematele intensiivset ajupesu, kuigi teistel teemadel.

Islami pealetung räsis peamiselt Rootsit ja Saksamaad, mingil määral ka Prantsusmaad ja Inglismaad. Assimileerimatu, kardinaalselt teistsuguse maailmanägemusega, rahvasumma kasv liberaalses maailmajaos põhjustas palju lokaalseid konflikte. Mass, mis oli harjunud sellega, et naised kannavad mittepaljastavat riietust ning istuvad üldiselt kodus, sai kultuurišoki osaks, kui Euroopast leiti eest miniseelikutes näitsikud ja abielueelne suguelu. Probleemi olemus seisnes selles, et kohalikku valget rahvast pidasid sisserändajad alamateks, kuna nad ei tunnistanud islamiusku. Selline üleolev suhtumine uuskodanikest "inseneride, arstide ja teadlaste" hulgas tingis ilma mingisuguste süümepiinadeta vägistamiste kasvu eriti Rootsis.

Mingil perioodil 21. sajandi alguses tõusid päevakorda keset Euroopat aset leidnud terrorirünnakud. Need olid enamasti seotud lühiealise ISIS-e riigiga, mille võitlejad Euroopas verd valasid, kasutades relvadena argiseid esemeid nagu näiteks kööginoad ja valged kaubikud. Harvem leidsid kasutust pommid ja automaatrelvad. Oli täiesti loomulik, et Lääne-Euroopas avalikes kohtades patrullisid igapäevaselt hambuni relvastatud politseinikud ja sõjaväelased, selline anomaalia ei tulnud idas kõne allagi.

Kõik need asjaolud tekitasid rahvale paranoilise hirmuseisundi nagu raamatus "1984". Hirmule, valedele ja bürokraatiale rajatud süsteem pole iial jätkusuutlik, mistõttu hakkas EL seesmiselt killustuma. Tekkis nn Visegradi grupp, kuhu kuulusid mõned isepäised Kesk- ja Ida-Euroopa riigid, mis ei aktsepteerinud Euroopa kultuuri süstemaatilist hävitamist. Impeeriumi lõpuperioodil jõuti isegi sinnamaani, et kehtestati sisesanktsioonid osariikidele, mis Brüsseli käske ignoreerisid ja "euroopalikke väärtusi" eitasid. Loogiliselt viis see massilise liidust väljaastumiseni Ida-Euroopas. Lääne-Euroopa närtsis lõplikult, pankrotistunud EL saadeti laiali ning täna näeme seal ka esimesi islamikalifaate, mis Euroopa suurriikidest eraldusid.

Rahvastik

Euroopa rahvastiku koosseis hakkas peale EL loomist drastiliselt muutuma, kuna sõjast räsitud maailmajagu vajas töölisi. Otsa tegi lahti Lääne-Saksamaa, kes kutsus türklased ajutiselt appi, aga lõpuks jäid nad ikkagi kohale. Prantsusmaa kaotas oma Alžeeria-nimelise koloonia ning sealt suundusid massid rikkale nn emamaale parema elu otsingule, tuues kaasa islami. Inglismaa sattus dekoloniseerimise keerisesse ning üle maailma kasutati võimalust rikastele nn kodusaartele pageda, moodustades seal tõelise kultuurikatla.

Kaksiktornide hävitaja Osama bin Laden (paremalt teine) lõbusalt
1971. aastal Rootsis perepuhkusel. Kuigi terroriaktini oli veel oma 30 
aastat aega, sümboliseerib see foto ilmekalt tollast muretut olustikku.

Rootsil oli lahtiste uste poliitika ning võttis vastu iga asüülitaotleja, sisuliselt hoolimata tema taustast. II ilmasõja ajal varustas riik Natsi-Saksamaad metalliga, EL ajal inkubeeris Euroopa kultuuri hävitajaid. Vahemere riigid, eriti majanduslikus madalseisus Itaalia, kannatasid immigrantide pealetungi all, kes paatidega üle Vahemere ebaseaduslikult riigipiiri ületasid ja asüüli nõudsid.

Endised sotsialismileeri riigid hoidsid mõnevõrra konservatiivsemat joont ning püüdsid pagulased ja muud aia taga tunglejad pigem mujale osariikidesse saata. Selle põhjuseks oli värske kogemus vene kolonisaatoritega NSVL ajal, mistõttu oldi igasuguste rahvamasside liikumisega ettevaatlikumad. Idapoolsete riikide ettevõtmist abistasid nende väiksemad sotsiaaltoetused, mistõttu ka need vähesed asüülitaotlejad, kes sinna kvootide korras ikkagi saadeti, suundusid omaalgatuslikult edasi rikkamatesse osariikidesse. Nii täitsid idapoolsed riigid sisuliselt transiitmaade rolli.

Migratsioonist sai tulus äri, kui Põhja-Aafrika ärikad hakkasid suure raha eest Euroopasse üheotsareise korraldama. Samal ajal, kui EL ideoloogid jutlustasid sõjatsoonidest pagevate laste, naiste ja vanurite abistamisest, tungisid noorte meeste hordid Euroopasse. Konservatiivsed jõud toonitasid, et desertööridest migrandid oleks võinud oma sõjalises konfliktis vaevlevaid koduriike relv käes kaitsta, aga ideoloogid eitasid juba nagunii fakti, et lapsi, naisi ja vanureid oli sisserändajate seas kaduvväike hulk.

Selliseid koreograafilisi fotosid avaldasid liberaalsed 
väljaanded, rõhudes kaastundele. Kehtiva narratiivi kohaselt
olid põgenikeks enamjaolt lapsed, naised ja vanurid.

Reaalne elu näitas, et rõhuv enamus sissetungijatest olid
ikkagi õnneotsijatest noored mehed, mitte kodusõja 
koleduste käes kannatavad lapsed, naised ja vanurid.

Oluline aspekt, millele EL ideoloogid tähelepanu ei soovinud pöörata, oli sündivus. Täpsemalt oli asi selles, põliseurooplaste iive oli katastroofiliselt madal, samal ajal kui immigrantidel oli kombeks tohutute perede loomine, mille muutis eriti lihtsaks pagulasi soosiv abirahade süsteem. See tekitas aastakümnete jooksul plahvatusohtliku olukorra, mil tollal väiksem sisserändajate grupp tõi sama palju ja enamgi lapsi ilmale kui kohalikud. Oli selge, et selline mehaanika viis tõsise usulise konfliktini, sest enamuseks pürgiv islamiusuliste mass hakkas aina väljuhäälsemalt nõudma šariaadiseaduste kehtestamist ja kristlike väärtuste eemaletõrjumist.

Liidu lagunemine

Kõik need probleemid viisid Euroopa kodusõjani, EL peatse lagunemiseni ja Venemaa mõjusfääri "nihkumiseni". Viimane juhtus seetõttu, et Ameerika, olles keset omaenda sisetülisid, soovis end Euroopa konfliktist distantseerida ning muutis unilateraalselt NATO toimimismehhanisme. Kuulus artikkel 5 kaotas oma endise heidutusjõu ning Venemaa, keda hiinlaste sisseränne Siberisse aina enam kimbutas, laiendas oma mõjuvõimu Euroopa suunal.

Lagunemisprotsess algas tegelikult juba brittide Brexiti ja Visegradi grupi põikpäisusega, aga vihased sisemässud kiirendasid seda kuni verise lõpuni. Sellist anarhiat polnud maailm enne näinud, eriti "tsiviliseeritud" läänes, kus kord ja tehnoloogilised uuendused alati au sees olid olnud. Impeeriumi lõpukümnend venis nii pikaks just seetõttu, et EL ideoloogid keeldusid kuni lõpuni oma vaadete ekslikkusest lahti ütlema, ka vahetult enne enda peade maha raiumist šariaadisõdalaste poolt.

Koraanide põletamine rahvuslaste poolt lisas vaid õli tulle, mille tulemusena asusid uusasukad Euroopa tänavail märatsema. Alarahastatud korrakaitsejõud ei saabunud igasse tulipunkti ning oli selge, et mõnes paigas riigivõim üldse puudus. See oli soodne pinnas islamimässulistele, kes oma numbrilist üleolekut ja demokraatlikku enesemääramisõigust ära kasutades asusid oma riigihakatisi välja kuulutama ja põletasid viimaseid järelejäänud kirikuid.

Ida-Euroopa osariikide varajane taktikaline eraldumine liidust ja oma piiride pitseerimine säästsid neid riike kõige hullemast, samas kui Lääne-Euroopa viskles abitult terroriaktide ja genotsiidilaine all, kui uskmatuid külmavereliselt hävitati. Olles tekitanud peatamatu koletise, sai ütlus "revolutsioon õgib oma lapsi" liberaalide ja seksuaalvähemuste saatusele mõeldes hoopis uue tähenduse. Idas levis laialt arvamus, et karma maksis neile lõpuks kätte. Saabunud oli taas killustunud Euroopa ajajärk, mil tohutu impeeriumi asemele, keset anarhilist tühermaad, kerkisid ja kadusid omavahel vaenutsevad kääbusriigid. Lääne-Euroopa suurte impeeriumite ja vana kultuuri peatükk sai lõppsõna, sest ida pool alustati uuelt leheküljelt õigeuskliku renessansi peatükki.

Natuke mõtteainet. Eesti pendlina suurvõimude vahel.

Nostalgiapäevad 2020

Nostalgiapäevad on saanud mu traditsiooniliseks palverännakuks, kus endale eluenergiat ja kahetaktiliste tossu sisse iman, tulgu taevast rahet või kärnkonni. Eelmisel kahel korral magasin ma teatud asjaoludel paraadi maha. Esimesel juhul jõudsin küll näitusele, aga teisel korral viibisin Türgis basseini ääres.

Et selle aasta paraad ei ununeks, võtsin selle ka täies mahus ja HD formaadis linti:

Ilm ähvardas kõige hullemaga, aga õnneks piirdus see vaid kerge sabinaga. Ma olin filmimisega liiga ametis, et seda õieti märgatagi, seega vihmavari läks kasutusse alles pärast paraadist virgumist.

Üritus läks korda ja sain enda energiavarud aastaks täidetud.

Segregatsiooni tagasitulek?

Lugesin ühest põnevast ettevõtmisest, nimelt 19 peret tahavad rajada omaenda linna:

19 Black Families Decide To Build Their Own Safe City, Purchase 97 Acres Of Land In Georgia

Iseenesest idee kui selline on vägev, sest olen ju minagi tundide kaupa strateegiamänge mänginud ning mõistan küla/linna/riigi ülesehitamise võlu. Küll aga varjutab seda ettevõtmist üks pisiasi, millele pole keegi väga mõelnud.

Kui mõtleme Ameerika rahutustele, siis kogu see trall sai alguse sellest, et valge politseinik tulistas neegri George Floydi surnuks. Ameerika ühiskond nägi seda eelkõige rassistlikult motiveeritud mõrvana ning tõusis tagajalgadele, põletades üllastel eesmärkidel ka ettejuhtuvat kaaskodanike vara. Kogu see destruktiivne aktivism tegutseb rassismi tagandamise nimel ning väsimatult rõhutatakse ühtekuuluvust.

Mis on kõigel sellel linna rajamisega seost? Need 19 peret soovivad luua varjamatult musta kommuuni. Olgu selle taga mis põhjused tahes, aga kui see pole rassistlik projekt, siis ma ei tea, kuidas teisiti seda tõlgendada. Olles tagasi esimesel ruudul, kas protestijate pingutused ja puruks pekstud poeaknad ongi niisama raisku läinud?

Peale Musta Pantri filmi kinodesse jõudmist on hoogu kogumas Wakanda fenomen, mis seisneb mustade inimeste fantaasias, et kunagi luuakse üheskoos eksklusiivselt mustadele mõeldud päratu rikas kõrgtehnoloogiline metropolis. Mul pole selle unistuse vastu mitte midagi, uue linna rajamine on vägev väljakutse, mida tahaks insenerina ka ise proovida. Asi on lihtsalt selles, et kui inimesed soovivad olla rassistlikud, siis ärgu nimetagu ainult teisi rassistideks, vaid tunnistagu ka enda "süüd". Räägime asjadest ikka ausalt.

Need kommentaarid on pärit selle artikli alt. Kujutagem ette neid samu kommentaare valgete neonatside kommuunide või Lõuna-Aafrika Vabariigi valgete tarastatud elurajoonide teema all poliitkorrektsuse aastal 2020. Ma olen teadlik, et Ameerika "white trash" kogukond on vihkajalikult kõigi "vale" värvitooniga inimeste vastu meelestatud, samas kõnealune must küla püüab välisilmast irdudes end üles ehitada ning eesmärgiks pole kellegi tagakiusamine, vaid hammasrataste vahele jäänud ühiskonnaosa püsti aitamine. Rassismi printsiip jääb ikkagi samaks, sest musta küla rajajate ja nende valjuhäälsete toetajate kujutluses polegi olemas valgeid vaeseid ja kodutuid, kelle võib alateadvuses küpseva rassistliku kättemaksuhimu tõttu säärastes aktsioonides kaasamata jätta.

Ma järeldan siit, et kui rassismi ja segregatsiooni "õigete" võtetega rakendada ning spetsiifilise garneeringuga serveerida, on need lausa takkakiidetud nähtused. Jääb üle vaid õlgu kehitada, sest sellises vastuolude tsivilisatsioonis me elamegi. Piltlikult öeldes - kahepalgeline toitja ühe käega võtab ja teise käega annab. Kellelt võetakse ja kellele antakse, peame juba ise välja mõtlema.

Algklassidest ülikooli lõpuaktuseni

Kuna mul möödub ülikooli sisseastumisest juba 10 aastat, mõtlesin tekkinud mõtted kirja panna.

Elu esimesest klassist kuni põhikooli lõpuni on mõnes mõttes nagu lasteaed, mille jooksul kasvame pikemaks, hakkame huvituma vastassugupoole tegemistest ja elame nagu Bill Murrayna lõputus küünlapäevas. Ma mõtlen seda, et tööotsingud, iseseisev elu ja muud kohustused tunduvad sel ajal nagu mingi kauge tulevikuna, milleni me iial ei jõua. Ikka ja jälle korduvad lapsikud tembud, mängud ja muud tegevused, mis lapsi iseloomustavad. Sel ajal on elu kõige tähtsamateks katsumusteks arvutimängudes järgmise taseme saavutamine, klassi hierarhias pea veepinnal hoidmine ja suvevaheaegade ootamine.

Loomulikult pole see aeg mingi meelakkumine, sest peame sama seltskonnaga aastaid samades klassiruumides viibima. Eks lugejagi saab meenutada oma kõige piinlikumaid seike ja olelusvõitlust selles halastamatus laste maailmas, kus vanemad neid ei jälgi.

Samas on see aeg erakordne periood elus, kus saab kõike esimest korda proovida, enamus meist on terved kui purikad ning kogu maailm tundub suure mänguväljakuna. Kui nüüd tagasi mõelda, siis ega selliseid võimalusi enam ei tule. Tõsi, hilisemas elus võimalusi tuleb, aga nende iseloom on igal juhul teine. Koolilapsena võisime käia peaaegu mistahes huviringis, noorteüritustel ning ei pidanud kartma, et meeldiv vastassugupoole esindaja on äkki alaealine. Kõik on nii lihtne, samas nii uus ja põnev, reit (rate.ee) on elu ja mängib reputatsiooni kujundamisel tohutut rolli.

Siis maandub keskkool nagu tohutu kivi keset lombikest, lüües tuttava maailma veidi sassi. Äkki oled ümbritsetud uutest nägudest, kes tunduvad järsku nii täiskasvanulikud ja suured. Suurem osa vanadest tuttavatest klassikaaslastest kas läheb mujale õnne otsima või eraldatakse paralleelklassidesse. Igal juhul leiad end täiesti uuest kooslusest, kus pead hakkama end nullist tõestama.

Peagi selgub, et täiskasvanu-eelikute mõistus on samal tasemel kui sul endal ning lapsikud koerused jätkuvad ka selles eluetapis. Tõsi, suhtlus on veidi rafineeritum ja sõnad keerukamad, aga lollused jäävad ikka samasse kaalukategooriasse nagu põhikoolis. Torkimine ja homonaljad on endiselt teema.

Peamine erinevus on aga see, et õppeedukus kiigub Damoklese mõõgana su pea kohal, sest kehvade hinnete korral saab kool su lahkuma sundida. Keskkool on ikkagi vabatahtlik ning sa tajud seda asjaolu, püüdes õppimisele veidi rohkem rõhku panna kui varem. Äkitselt hakkavad veerandihinded rohkem lugema kui põhikooli tasemeeksamid.

Samas peale sisseelamist tunned end juba taas nagu vanadel headel aegadel, eriti kui õpid samas koolimajas nagu keskkooli ajalgi. Vahetunnis jooksevad 7nda klassi pätakad sinust mööda ning sel ajal teadvustad endale vanusest tulenevat teatavat aupaistet. Mõelda vaid, varsti saab poest alkoholi kätte, samuti terendavad juhiload. Noore täiskasvanu staatust võimendab isiklik sõiduauto, millega siis sügisel 12. klassi saabutakse.

Ja siis lööb ülikool kogu elukorralduse põhjalikult segi. Alguses lohutad end mõttega, et keskkool tundus ka väga võõras, aga vana elu läks sisuliselt edasi ning mis see ülikool siis teistmoodi on. Pealegi on oodata meeletuid ühikapidusid nagu Ameerika noortefilmides, nii et muretsemisel pole vast mõtet.

Ülikooli trepist üles astudes tunnetad mingit hoopis teistmoodi aurat. Puuduvad need röökivad 7. klassi kõurikud, stressis õpetajad on asendunud teadlase välimusega õppejõududega ning kohmakaid värvilisi koolikotte asendavad mustad nahast mapid. Loengusaalis istud saja tundmatu näo kõrval ning mõistad, et õppejõud ei võta enam vaevaks oma õpilasi kasvatada, vaid tegeleb rangelt vaid õppetööalaste teemadega. On tunda, et vaikselt istuvad inimesed on tulnud õppima, mitte mingis klassihierarhias osalema. Tõsi, leidub ka mõningaid, kes pikaks ajaks ära kaovad ja siis vaid eksamitele mütsiga lööma saabuvad, aga esimesed stressirikkad aastad söövad nad üldjuhul ära. Äkki tunned, et aeg sunnib sind suureks kasvama, kuigi ülikool toimib sisuliselt lapsepõlve pikendajana. 

Enam pole klassiõhtuid, öiseid sihituid ringijõlkumisi, alkohol ega suitsudki ei paku enam pinget. Vana seltskond on lõplikult laiali läinud ning kui veab, saad mõne uue kaastudengiga sina peale. Kuna pead oma aega vastavalt võetud õppeainetele ise planeerima, pead koostama tunniplaanid ja iseendale tegevust leidma, et õppekava läbitud saaks. Kas sa seda õigesti teed, selgub pärast kaaslastelt küsimist ja peale eksameid. Võimalus peale kahte loengut koju arvuti ette vajuda kannab endas veel lapseksolemise tunnet, aga samas tajud, et sellised päevad on tegelikult juba loetud.

Sa tead täpselt, et peale eksmatrikuleerimist, kas siis edasijõudmatuse või lõpetamise puhul, pole elu enam grammivõrdki sarnane. Kui ülikool lõppeb, algab aastakümneid kestev tööelu. Alles siis saab rutiin endale oma tõelise tähenduse, eriti kui meenutad, et ülikoolis polnudki sääraseid ekstravagantseid simmaneid nagu Ameerika filmides lubati. Kui oled juba aastaid kontori ust kulutanud, meenutad aegu kooliõpilasena ja kahetsed, et kõiki neid võimalusi ei kasutanud, mis avanesid vaid teismelistele. Kahetsed, et olid liiga ebakindel ja tahtsid peale koolipäeva lõppu koju pageda ning täisväärtusliku teismelise rolli täitmise asemel arvuti taga kükitada.

Kui lugeja juhtub olema teismeline, siis annan veidi nõu - tee lollusi ja kasuta oma noorusaastaid aktiivselt, sest aeg ei peatu. Kõik taandub lõpuks inimsuhetele ning üllatav on tõdeda, et kooliajal on need veidi sisukamad, mitmekülgsemad ning täis rohkemat värvi kui suhted täiskasvanuna. Teismeiga on keeruline ning soovisin tollal ise ka suureks kasvada, aga ma luban, et kui oled sel ajal aktiivne ja koged maailmas võimalikult palju erinevaid asju, siis kahetsus on täiskasvanuna selle võrra väiksem. Vanad jõuame kogu ülejäänud elu olla.

Kommentaatori välimääraja

Juhtub ikka, et peale mingi artikli lugemist tekib kihk oma sõna sekka paisata. Nii avadki kommentaaride sektsiooni ja valmistud enda mõtteid sõnadeks voolima... Ja siis jääd põnevusega hoopis teiste kirjapandut jõllitama, nii et enda ideed üldse ununevad. Kommentaarium on üks metsik alareguleeritud tapalava, mille peamisteks ülesanneteks on arvamusvabaduse rakendamine, demokraatia juurutamine, ventiili avamine ja loodusliku valiku praktiseerimine. See on paik, kus vastutusetuse illusiooni toel avanevad põrguväravad ning neist tuiskab läbi inimeste tõeline pale.

Mis laadi kommentaare iga internetikasutaja oma elu jooksul leidnud on? Kohe uurime järgi. Kuigi alltoodud tüüpe leidub ka puhtatõulistena, on enamasti tegu mitme sordi sulamiga.

Tavaline arvaja ehk harilik anonüümne kommentaator

Täiesti harilik inimene, kes avaldab oma arvamust või kirjutab teemaga haakuvast isiklikust kogemusest. Kuigi grammatika jätab tihti soovida, siis vahel pakuvad nad päris põnevaid jutte ja olukirjeldusi. Kui palju jutud tõele vastavad, pole võimalik enamasti kindlaks teha, aga igatahes jätavad jutuvestjad autentse pealtnägija mulje.

Arvatav põhjus: Suhtlemisvajadus.

Foorumlane ehk karjäärikommija

Tavalise arvaja alaliik, ainult selle vahega, et sel veteranil on kasutaja aastast 2003 ning tema kommentaar ilutseb pea iga artikli all, mis iial avaldatud. Võib arvata, et kunagine harjumus on arenenud kogu tema elu defineerivaks hobiks.

Arvatav põhjus: Suhtlemisvajadus, aga kõik tuttavad on juba ära tüüdatud.

Tigedik

Kahe-kolme kommentaari järel saabub tema, kelle ülesandeks on mingi pomm maha panna. Olgu selleks labane solvang, artikli autori üle ilkumine, teise kommentaatori isiklik ründamine või ise solvumine. Selle tegelase ego on suur ja habras ning ainus koht, kus oma rasket elukoormat veidigi kergendada, on Delfi kommentaarium, kus ta religioosse järjepidevusega ringiratast matkab. Kõige suurem meelelahutuslik väärtus materialiseerub siis, kui sellised teineteist leiavad, sest sapine mõttevahetus jätkub veel tunde pärast esimest kontakti.

Arvatav põhjus: Naine kodus alandas teda. Või koer võttis temalt teki ära. Jälle.

Kirija vigaline

tA teeeb plju kiriavigu . kuna tal on dignoositud tüsgraafija või ei viicind ta kooliskäija . tema mõte tekst läheb kaduma , kuna lugeja mõtleb temavigadesst .

Arvatav põhjus: Taunitõbine või lootusetult juua täis. Või lootusetult juua täis taunitõbine.

Poliitikahuviline

Artikkel võib olla suurõnnetusest, parimast reisisihtkohast või õmblejate ametiühingu loomisest, tema toob alati poliitika lauale. Esimene väidab, et oravad on vargad ja süüdi. Teine hüüab, et kesikud pole paremad, sest on maksusüsteemi pekki keeranud. Kolmas lõugab, et sotsid on üldse riigi koos Euroopa Liiduga põhja viinud. Neljas sõimab ekrenaute Moskva rahastuse saajateks ja nii edasi.

Arvatav põhjus: Kinnimakstud troll.

Kuulujuttude levitaja

Kuna ta kusagilt "kuulis" või "naised saunas rääkisid", siis on tal kohe mugav siseinfot võtta ja teiste anonüümsetega jagada. Kuigi ta ei paku iial allikaid, siis tema juttu suhtutakse ikkagi täiesti kriitikavabalt ning järgnevad mõttekäigud kipuvad tema "faktidel" põhinema.

Arvatav põhjus: Tahab tunda end väärtustatuna.

Koopiamasin

See küllaltki haruldane tegelane kopeerib tasuta artiklist mingi tekstijupi ja postitab selle kommentaarina. Mis on tema motiiviks, seda ei saa iial teada. Võib püstitada hüpoteesi, et tegu on hoopis polüübiga, kuna kõrgem ajutegevus tal ilmselt puudub.

Arvatav põhjus: Taunitõbine ruudus. Või hoopis osav koer peremehe arvuti taga?

Usuhull

See isik on jumala õigsuses nii veendunud, et peab netimisjonäri ametit. Kahjuks pole tal Piibli kõrvalt aega uurida, kuidas spämmbotidele elu sisse puhuda. Aga noh, elu loomine jäägu ikka jumalale, mitte inimese katsetada. Tema kommentaar ei sisalda arvamust, vaid koosneb mingist Püha Miikaeli kopeeritud tekstijupist. Inimkonnale.

Arvatav põhjus: Propaganda ohver.

RÖÖKIV VANAINIMENE

KUNA TA EI NÄE KUIGI HÄSTI VÕI EI TUNNE NETIKETTI, SIIS IGA TEMA VAIMUPURSE VÕIMENDUB KÕRVULUKUSTAVA KISANA!!!

Arvatav põhjus: Ei tunne netiketti.

Spämmbot

Arvuti genereeritud stampreklaam. Tavaliselt pakutakse mingit laenu, kaalulangetuspreparaate või ravi erektsioonihäirete vastu. Reeglina on reklaam automaattõlke tulemus ning seda on tihti pea võimatu lugeda.

Arvatav põhjus: Bot.

Spämminimene

Reklaamib mingit enda lehte või blogi, isegi oma lehe temaatikaga mitte seotud artiklite all. Tihti hargneb sellise jutust mingi kummaline pseudoteaduslik mula, mida ei toeta ei energia jäävuse seadus, keemia alustalad ega gravitatsioon. Elektritsaabtasuta.

Arvatav põhjus: Keegi ei taha talle Facebookis jälgijaks tulla, kuigi tema ideed päästaksid koheselt terve maailma.