Algklassidest ülikooli lõpuaktuseni

Kuna mul möödub ülikooli sisseastumisest juba 10 aastat, mõtlesin tekkinud mõtted kirja panna.

Elu esimesest klassist kuni põhikooli lõpuni on mõnes mõttes nagu lasteaed, mille jooksul kasvame pikemaks, hakkame huvituma vastassugupoole tegemistest ja elame nagu Bill Murrayna lõputus küünlapäevas. Ma mõtlen seda, et tööotsingud, iseseisev elu ja muud kohustused tunduvad sel ajal nagu mingi kauge tulevikuna, milleni me iial ei jõua. Ikka ja jälle korduvad lapsikud tembud, mängud ja muud tegevused, mis lapsi iseloomustavad. Sel ajal on elu kõige tähtsamateks katsumusteks arvutimängudes järgmise taseme saavutamine, klassi hierarhias pea veepinnal hoidmine ja suvevaheaegade ootamine.

Loomulikult pole see aeg mingi meelakkumine, sest peame sama seltskonnaga aastaid samades klassiruumides viibima. Eks lugejagi saab meenutada oma kõige piinlikumaid seike ja olelusvõitlust selles halastamatus laste maailmas, kus vanemad neid ei jälgi.

Samas on see aeg erakordne periood elus, kus saab kõike esimest korda proovida, enamus meist on terved kui purikad ning kogu maailm tundub suure mänguväljakuna. Kui nüüd tagasi mõelda, siis ega selliseid võimalusi enam ei tule. Tõsi, hilisemas elus võimalusi tuleb, aga nende iseloom on igal juhul teine. Koolilapsena võisime käia peaaegu mistahes huviringis, noorteüritustel ning ei pidanud kartma, et meeldiv vastassugupoole esindaja on äkki alaealine. Kõik on nii lihtne, samas nii uus ja põnev, reit (rate.ee) on elu ja mängib reputatsiooni kujundamisel tohutut rolli.

Siis maandub keskkool nagu tohutu kivi keset lombikest, lüües tuttava maailma veidi sassi. Äkki oled ümbritsetud uutest nägudest, kes tunduvad järsku nii täiskasvanulikud ja suured. Suurem osa vanadest tuttavatest klassikaaslastest kas läheb mujale õnne otsima või eraldatakse paralleelklassidesse. Igal juhul leiad end täiesti uuest kooslusest, kus pead hakkama end nullist tõestama.

Peagi selgub, et täiskasvanu-eelikute mõistus on samal tasemel kui sul endal ning lapsikud koerused jätkuvad ka selles eluetapis. Tõsi, suhtlus on veidi rafineeritum ja sõnad keerukamad, aga lollused jäävad ikka samasse kaalukategooriasse nagu põhikoolis. Torkimine ja homonaljad on endiselt teema.

Peamine erinevus on aga see, et õppeedukus kiigub Damoklese mõõgana su pea kohal, sest kehvade hinnete korral saab kool su lahkuma sundida. Keskkool on ikkagi vabatahtlik ning sa tajud seda asjaolu, püüdes õppimisele veidi rohkem rõhku panna kui varem. Äkitselt hakkavad veerandihinded rohkem lugema kui põhikooli tasemeeksamid.

Samas peale sisseelamist tunned end juba taas nagu vanadel headel aegadel, eriti kui õpid samas koolimajas nagu keskkooli ajalgi. Vahetunnis jooksevad 7nda klassi pätakad sinust mööda ning sel ajal teadvustad endale vanusest tulenevat teatavat aupaistet. Mõelda vaid, varsti saab poest alkoholi kätte, samuti terendavad juhiload. Noore täiskasvanu staatust võimendab isiklik sõiduauto, millega siis sügisel 12. klassi saabutakse.

Ja siis lööb ülikool kogu elukorralduse põhjalikult segi. Alguses lohutad end mõttega, et keskkool tundus ka väga võõras, aga vana elu läks sisuliselt edasi ning mis see ülikool siis teistmoodi on. Pealegi on oodata meeletuid ühikapidusid nagu Ameerika noortefilmides, nii et muretsemisel pole vast mõtet.

Ülikooli trepist üles astudes tunnetad mingit hoopis teistmoodi aurat. Puuduvad need röökivad 7. klassi kõurikud, stressis õpetajad on asendunud teadlase välimusega õppejõududega ning kohmakaid värvilisi koolikotte asendavad mustad nahast mapid. Loengusaalis istud saja tundmatu näo kõrval ning mõistad, et õppejõud ei võta enam vaevaks oma õpilasi kasvatada, vaid tegeleb rangelt vaid õppetööalaste teemadega. On tunda, et vaikselt istuvad inimesed on tulnud õppima, mitte mingis klassihierarhias osalema. Tõsi, leidub ka mõningaid, kes pikaks ajaks ära kaovad ja siis vaid eksamitele mütsiga lööma saabuvad, aga esimesed stressirikkad aastad söövad nad üldjuhul ära. Äkki tunned, et aeg sunnib sind suureks kasvama, kuigi ülikool toimib sisuliselt lapsepõlve pikendajana. 

Enam pole klassiõhtuid, öiseid sihituid ringijõlkumisi, alkohol ega suitsudki ei paku enam pinget. Vana seltskond on lõplikult laiali läinud ning kui veab, saad mõne uue kaastudengiga sina peale. Kuna pead oma aega vastavalt võetud õppeainetele ise planeerima, pead koostama tunniplaanid ja iseendale tegevust leidma, et õppekava läbitud saaks. Kas sa seda õigesti teed, selgub pärast kaaslastelt küsimist ja peale eksameid. Võimalus peale kahte loengut koju arvuti ette vajuda kannab endas veel lapseksolemise tunnet, aga samas tajud, et sellised päevad on tegelikult juba loetud.

Sa tead täpselt, et peale eksmatrikuleerimist, kas siis edasijõudmatuse või lõpetamise puhul, pole elu enam grammivõrdki sarnane. Kui ülikool lõppeb, algab aastakümneid kestev tööelu. Alles siis saab rutiin endale oma tõelise tähenduse, eriti kui meenutad, et ülikoolis polnudki sääraseid ekstravagantseid simmaneid nagu Ameerika filmides lubati. Kui oled juba aastaid kontori ust kulutanud, meenutad aegu kooliõpilasena ja kahetsed, et kõiki neid võimalusi ei kasutanud, mis avanesid vaid teismelistele. Kahetsed, et olid liiga ebakindel ja tahtsid peale koolipäeva lõppu koju pageda ning täisväärtusliku teismelise rolli täitmise asemel arvuti taga kükitada.

Kui lugeja juhtub olema teismeline, siis annan veidi nõu - tee lollusi ja kasuta oma noorusaastaid aktiivselt, sest aeg ei peatu. Kõik taandub lõpuks inimsuhetele ning üllatav on tõdeda, et kooliajal on need veidi sisukamad, mitmekülgsemad ning täis rohkemat värvi kui suhted täiskasvanuna. Teismeiga on keeruline ning soovisin tollal ise ka suureks kasvada, aga ma luban, et kui oled sel ajal aktiivne ja koged maailmas võimalikult palju erinevaid asju, siis kahetsus on täiskasvanuna selle võrra väiksem. Vanad jõuame kogu ülejäänud elu olla.