Liiklusmaniakid vol 6

Clickbait-i rolli täitev pilt on illustreeriv.

Taaskord pean liikluse teema mälumiseks ette võtma, et seda siis püreestatud kujul nälgijatele pakkuda. Kuidagi selline tunne on, et Eesti liikluse tase on mandumas, sest üleolevat suhtumist ja lausa labast sigatsemist kogen ma roolis pea igapäevaselt. Vaatame läbi peamised murekohad ning nende võimalikud lahendused.

Probleem: paiknemine teel ja reastumine

Peamine etteheide, mida ma mitmetele kaasliiklejatele teen, on raskused oma sõidureas püsimisel. Pidevalt pean ma kas kiirust vähendama või eest ära põikama, kuna mu auto külg soovitakse ära kriipida. Lisaks peetakse häbiasjaks taha reastumist, kuigi ruumi on seal rohkem kui eespool. 

Lahendus: Suunatule kasutamine on õnneks paranenud, aga peab meeles pidama, et suunatule sisselülitamine ei anna eesõigust. Eesõigus on alati oma reas püsijal ning teed annab alati reastuja. Kui kõrvuti ridades sõitjad soovivad omavahel kohti vahetada, siis kehtib parema käe reegel. Peeglite ja külgakende kasutamine vaba ruumi olemasolus veendumiseks teeb ohutuse alal imesid. Väärikuse kasvatamine eraelus aitab alaväärsuskompleksi vastu liikluses.

Probleem: mitmerealise maantee ummistamine

Vasak rida on mitmerealisel maanteel vaid möödasõitude jaoks, aga mõned piirkiirusest grammikese aeglasemalt kulgevad isendid lausa unustavad end sinna ja blokeerivad kogu liikluse, mis tekitab järjekorras sõitjates ärevust ja seega ka ohtlikke olukordi.

Lahendus: Kui spidomeeter pole töökorras, siis soovitan lasta see ära remontida või hoiduda pidevalt paremasse ritta. Kui teie auto pole dünaamiliselt võimekas või kardate vihmapiisku, hoidke paremasse ritta. Kui pelgate ulmelisi numbreid nagu 110 või 90, hoidke paremasse ritta või kasutage väiksemaid maanteid. Laske kiirustajatel ohutult mööda tuisata, küll politsei neid kiiruse ületamise eest trahvib.

Probleem: teekonna planeerimatus

Liikluses pole alati võimalik minna koheselt sinna, kuhu süda kutsub. Nagu kasvatamatud koerad, tuiskavad mitmed kaasliiklejad üle mitme rea, sest unustasid järjekordselt, kus nende töökoht on.

Lahendus: Proovige meelde jätta, kuidas teie igahommikune teekond välja näeb ning reastuge juba aegsasti sellesse ritta, kust saate soovitud tänavale pöörata. Kui teekonna juba meelde jätate, ei pea te igal hommikul jalgratast leiutama hakkama.

Probleem: ühesuunaliste tänavate ignoreerimine

Suure musta maasturi roolis tuntakse end õige turvaliselt, mistõttu kiputakse teistele liiklejatele ka vastassuunas vastu uhama.

Lahendus: Mõistlik on enne manöövri sooritamist kõik liiklusmärgid üle kaeda ja veenduda, et tegu poleks ühesuunalise tänavaga. Kes veel ei tea, siis märgid 523 ja 524 tähistavad, et ristuv tee on ühesuunaline ning märgid 331 ja 331a ei luba edasi sõita. 331 vihjab, et olete sukeldumas vastassuunalisse liiklusse ning 331a ütleb edasiliikumisele konkreetelt ei.

523

524

331

331a

Probleem: punase tulega ristmikule sõitmine

Äärmiselt magedalt mõjub see, kui arvate, et kõik teavad punase fooritule tähendust, aga ikka mingi vennike saabub tuima rahuga ristmikule, kui pole tema kord liikuda. Sellest suurimast liiklusalasest patust on õnnetused kerged tekkima.

Lahendus: Jätke meelde, et punase tulega peab lihtsalt seisma jääma. Ärge küsige, miks, vaid lihtsalt tehke seda. Ma luban, et kui see baastõde meelde jätta, on kõigil turvalisem olla.

Probleem: valesti valitud sõidukiirus

50 alas kulgetakse 45-ga ning 90 alas 88-ga. Kõik on tehniliselt korrektne, aga selline kummivenitamine tekitab kaasliiklejates ärevust, sest mõjub kiusliku trollimisena.

Lahendus: Kui kiiruspiirang on 50 km/h, siis võite ka muretult 55 km/h sõita, kuna spidomeeter luiskab kiiruse alati pisut suuremaks. Analoogselt võite maanteel ka 95-ga põristada (või 100-ga, aga minu käest te seda ei kuulnud). Kui mingil põhjusel peate ikkagi veidi aeglasemalt sõitma, lubage enda taha kogunenud rivil endast aeg-ajalt mööduda. Kui aga tunnete end piirkiiruste juures ebakindlalt, on alati olemas ühistransport.

Kokkuvõte

Mida ma kogu selle tiraadiga öelda soovin? Liikluse põhimõte on sujuv kulgemine, et võimalikult palju liiklejaid saaks võimalikult ohutult edasi liikuda. Kui me kõik teeme enda osa ja lihvime oma oskusi, paranebki liikluskultuur. Kui populariseerida selliseid väikseid nüansse nagu näiteks mitmerealisel maanteel kiiremate möödalubamine või tahareastumise võimalikkus, suudame Eesti liikluse ohutumaks, meeldivamaks ja kiiremaks muuta. Lihtne põhimõte - kui oled aeglasem, lase kiiremad mööda - aitab vähendada närvilisust, mis tekib klaustrofoobilises olukorras, kui ei saa ei edasi ega tagasi. Püüame õige inimesed olla ja liikluses ilusti hakkama saada.

Halloweeni eri: Underground-multifilmid

NB! Kirjeldatu võib kahjustada teie mõtlemisvõimet. Kui juba mõte sellest, et joodik viinapudelit suudleb, teid šokiseisundisse paiskab, ei soovita ma edasi lugeda.

Mida võiks tähendada underground-multikas? Ma ise näen seda kui joonisfilmi, mis vilistab kõikidele kõlbluse standarditele, kehastades ülimat sõna- ja arvamusvabadust. Sellise multika looja ei proovigi viisakas olla, vaid lubab endale ekspressionistlikku väljendust, isiklike fantaasiate väljendamist, ventiili avamist ja varjatud ühiskondlike probleemide avalikustamist, vastandudes kehtivatele hoiakutele ja kui soovite, siis ka valitsevatele režiimidele.

Miks mulle selline kraam meeldib? Esiteks olen ma oma huumorisoone juba ammu pekki keeranud ja teiseks peitub neis multifilmides mingi eriline säde, mida mujalt ei leia. Need oleks nagu kusagilt pimedast poest leti alt saadud, kui müüjaga aastaid sina peal oled olnud. Või on need nagu mingi kalkarite läbu keelatud ainete seltsis, kuhu Vice'i ajakirjanikuna jala ukse vahele oled saanud. Põhimõtteliselt on need nagu kohtumine hullumeelsete kohalike ambaalidega, kes sind turistikatest kuhugi silla alla soga vahele tassivad ja karmi puru nina alla suruvad, samal ajal kui naiivsed turistid mõne meetri kõrgusel teie kohal imeilusaid jõelaineid pildistavad.

Fritz the Cat (1972), The Nine Lives of Fritz the Cat (1974)

Tüüp: seks, geto

Seks ja loomad. Mis küll valesti võiks minna?

1960ndatel tegutses Fritzi-nimeline kass koomiksiveergudel, kuni 1970ndatel ka kahes multifilmis elustus. Sellest on tegelikult tingitud ka visuaalselt koomiksilaadne pool. Multika peategelane, seksimaias kass, jõlgub igasugustes rentslites, kohtudes prükkarite, hullude, mõrvarite, hipide, neegervareste, debiilistunud politsei ja isegi Hitleriga. Ta käib ära nii pidudel, automatkal, haiglas, kosmoses, teispoolsuses kui ka kanalisatsioonis.

Multika avastasin ma sugulaste pool telekast umbes kümneaastasena liiga hilja üleval passides. Võite ette kujutada minu ekraanile naelutatud pärani silmi, kui vahepeal juhtusid kellegi püksid alla vajuma, jättes jeldaa ripakile, või kui paljastusid tissid, kui Fritz neid ahnelt krabas. Seal maailmas on kõik pidevalt rohelisest pilves, ühe eide igipõline unistus oli alati prostituudiks saada, seksi leiab iga nurga pealt ning neegervaresed tunduvad alati ähvardavad. Iga film mõjub kui kellegi värvikas elu, mida ei kahetseta ka siis, kui ta 20ndates eluaastates viimase hingetõmbe teeb, ning just seda tahetaksegi edasi anda. Multikas peegeldab ajastu vaimu, kui USA oli oma absoluutses mõjuvõimu tipus, ühiskond oli tänasest rohkem kihistunud, külastati veel Kuud, rassism lokkas rohkem kui täna, droogid alustasid massilist levikut ning hipid olid avastamas alternatiivset elumudelit, mis ähvardas ühiskonna pahupidi pöörata. Ning getode liiklus koosnes eranditult tossavatest vanadest autoloksudest, mis minu jaoks oli peamine.

Heavy Metal (1981)

Tüüp: veri, vägivald, nudism

Naise keha olgu alati nähtaval, ka keset lahingut.

Kindlasti on see 1980ndate üks underground-megahitist kultuuriikoon, millele kriitikud kahjuks halastanud pole. Võimsa jälje on jätnud see ka 2008. aastasse, kui South Park seda väga tabavalt parodeeris. Heavy Metal-i ülesehitus on nagu minu raamat - mitmed väiksemad süžeed jutustavad kokku ühe suurema. Kas selline struktuur ka meeldib, on maitseasi, aga ma mäletan, et see joonisfilm jättis mulle isiklikult kustumatu mulje. Subplot-id olid seal pisut pinnapealsed, aga struktuurne idee kui selline oli uuenduslik. Klassikaline rock, veri, vägivald ja paljad tissid on selle multika lahutamatud osad, mistõttu sobib see eelkõige (nohikutest) meestele õlu kõrvale.

Ren and Stimpy (1991-1996)

Tüüp: lollus

No milleks...

See ei liigitu küll otseselt undergroundi alla, kuid oma olemuselt võiks see väga edukalt sinna kuuluda, sest mõned aastakümned enne eetrisseminekut poleks sellist asja küll lastele pähe määritud, aga 1990ndad aastad keeras pea peale lollaka kassi ja närvihaige chihuahua seikluste pööris. See multifilm oli tõeliseks teejuhiks, mis mõjutas ka kümnendi mainstream-multikate erakordselt jäledat väljanägemist. Ma kasvasin 1990ndate Cartoon Network-iga üles ning võin seda veendunult kinnitada. Aga jah, Ren ja Stimpy on kummalised tegelased, kelle kehade ebahügieenilisemaid kohti kippus kaamera rambivalgusesse seadma, paljastades šokeeritud vaatajale eriti võikad rohelised ninakollid ja mitme pika karvaga mädapaised. Tähelepanu väärib ka Stimpy arglik homoseksuaalsus, mida tollasel "moraalselt kõlblikumal" meediamaastikul tolle aja kohta üsna julgelt eksponeeriti. Reagani eelmise kümnendi püüdlused traditsioonilisest kõlblusest ja kirikus käimisest pakatavat peremudelit taastada luhtusid selle multika eetrisse jõudmisega.

Beavis and Butthead (1993-1997, 2011)

Tüüp: lollus

Taa-taa-taa-ta-ta! Tada-tada-tada-taa-ta-tah!
Iron Man on päris lahe, hõ-hõh!

Need kaks tolvanit on kindlasti peamised kangelased, kes 1990ndad tõeliselt defneerisid. Sündinud MTV muusikapalade vahel, sobitusid nad sinna kuidagi ideaalselt, sest olles muusikale lõbusaks vahepalaks, mõnitasid nad eetris olevaid artiste neid järgi ahvides või nende riietuse üle ilkudes. Siinkohal pean kindlasti mainima, et tollal õigustas MTV oma nime, sest reality show-de asemel täitus kanal ainult muusika ja kahe põmmpeaga, kes ühiskonnalt pidevalt peksa said ning sealjuures ka head nägu tegid ("Hõ-hõh, see oli lahe!").

Samas võiks saadet vaadelda ka kui kriitikat (vähemalt tollase) tänapäeva aadressil, mil püsiväärtused lahustumas olid ning noored meelelahutust ja idiootsust kummardasid. Noorte eluliini rolli täitis tollal nutitelefoni asemel televiisor, mida raamatute lugemise asemel ka religioosse agarusega vahiti. Esimeste reality show-de eetrisse tikkumine pressis inimeste ajude vahele rumaluse tangupuru ning ka multikad peegeldasid usinalt seda vaimset allakäiku. Kui öelda, et noorus on hukas, siis mulle kangastuvad eelkõige 1990ndad. Ah, kurat, ma ju ise ka...

Happy Tree Friends (1999-tänaseni?)

Tüüp: veri

Minuga õnnetusi ei juhtu, sest olen armas multikategelane.

Kes elas 2000ndate aastate internetis, see tunneb ära pealtnäha süütu lustaka lastesaate, mis levis foorumites, jututubades ja noorteportaalides. Ega televisiooni see (õnneks algul) ei pääsenudki, sest... kohe seletan. Iga lugu algab sellega, et nunnud metsaloomad teevad midagi armsat - kas valmistuvad piknikuks, kohtinguks või lähevad lihtsalt sõbralikult jalutama. Siis aga juhtub mingi koletu õnnetus - kellelegi lendab mingi roigas silma, mingi ketassaag eraldab jala või jääb keegi kuhugi kapitaalselt kinni. Õnnetusse sattuja ning kõik pealtnägijad satuvad paanikasse ning püüdes olukorda lahendada, põhjustatakse kannatanule rohkem vigastusi. Loll põder Lumpy kipub selles eriti osav olema, põhjustates paljudele loomakestele tahtmatult piina. Episoodi lõpuks on harilikult kõik surnud, kui välja arvata üks vere ja kehatükkide keskel seisev tegelane. Minu maitse jaoks on seal liigselt verd ja gore-i ning üsna vähe sisu, mistõttu ma ise liiga suur fänn pole, aga naerma ajab see absurd ikka.

"Lastesõbralikumad" jõledused, mida võiks siin kontekstis mainida

Siin toodud multikad pole kindlasti underground-tüüpi selle traditsioonilises mõttes, kuid eelpool käsitletud joonissarjadega on neil kindlasti mingi vaimne lühis.

Oleme koos kihlatuga selfisid kah teinud!

My Little Pony - Ega sisul ja vormil pole tegelikult midagi viga, sest tegu on legit lastemultikaga, kuid õõvastavaks muudab selle üks teine asjaolu. Asi on selles, et Ameerikas elutsevad kohalikud 30 eluaasta tuuri hikikomorid või autistid on leidnud endale tõelise väljundi. Jah, teismelised poisikesed ning täiskasvanud mehed fännavad algklassiealistele tüdrukutele suunatud multifilmi ning kutsuvad end uhkelt brony-deks. See roosa multikas on muutnud terve põlvkonna autistide eluviisi ning toonud nad kokku piinlikele Brony Con-idele ja päevareividele, kus kardinad on ette tõmmatud, et öine mulje jääks. Selles mõttes on tore, et nad ema keldrist välja omasuguste parve keskele pääsevad, kuid niimoodi nad vaid kinnistavad oma betavaimus käitumismustreid, olles tänapäeva... 1990ndate pundiks.

Cow and Chicken, Ed, Edd and Eddy - Neid jälkusi mu aju õnneks eriti detailselt ei mäleta, kuna sealne nüridus ähvardab vaatajat dementsusega. Eee... et kinnitada pointi, lõpetangi siinkohal ära.

Vihkajad

Ma ei tea, kust mul need debiilsed mõtted küll peakolu sisse kihutavad, aga ühel hetkel pidasin ma väga vajalikuks kirjutada vihkajatest. Ei, keegi pole mulle kehvasti öelnud või pole mulle raske pann varvastele kukkunud, vaid lihtsalt lampi hakkas selline mõttekäik hargnema.

Olen veendunud, et kriitika on edasiarenguks hädavajalik nähtus, samas ka sellel on piirid. Kontrollimatu mahategemine, nägemata midagigi head, pole kellegi kriitika. Tegu on viha ja pettumuse väljavalamisega pahase inimese poolt. Minu silmis koosneb kriitika kõigest - mis läks hästi, mis oli valesti, mida võiks täiendada ja mis elemente võiks teinekordki kasutada. Kahjuks ei ole see kõigile pärale jõudnud, kes end kriitikuiks peavad. Olen end tihti lõbustanud mõttega, et mingi eriti õela kriitika alla võiks iseenda arvustuse jätta. Kriitiku arvustuse kohta.

Me kõik oleme mingil kujul kriitika ohvrid, sest päris mitmetele tundub oma hindamatute arvamuste mittejagamine patuna (Ei, mina nende hulka ei kuulu! Palun uskuge mind...!). See pole ka ime, sest meil on õnn olla osaks ühest tigedast rahvast - eestlased. Ma olen kogu meie sapiga nii ära harjunud, et ükski tige sajatus mind enam ei üllata. Küll aga kipun kergelt muigama, kui loen välismaalaste muljeid meie eluhoiakutest. Elame juba pikka aega selle supi sees, nii et lausa muigame, kui keegi kipub vihjama näiteks Lõuna-Euroopa lõbusa eluviisi olemasolule, kus osatakse teisi märgata.

Mis mul ometi viga on? Kui meie elus nii palju halli ja süngust on, siis miks ma endiselt neist teemadest ka siin jahuma pean? Aga mul on diagnoos juba olemas - olen eestlane. Loomulikult meeldib mulle lõunamaade avatus ja sõbralikkus, kuid see vastik Eesti värk on kuidagi... südames. Sellised need sümptomid ongi - tahaks nagu kuskil mujal elada, et saaks eemale sellest rõskusest, tuimusest ja raskemeelsusest, kuid mingi värk hoiab mind tagasi. Mingil põhjusel ei soovi ma päikese ja palmide alla elama minna, kus ka suvalised vastutulijad kogu südamesoojusega naeratavad. Ma olen see hull, kes eelistab sajust ilma poriste lumevallidega, halli Nõukogude tegelikkust ja ärapanevat liikluskultuuri.

Sest ma tean, et kord tuleb suvi paari päikeselise päevaga ning saan siis suvises merevees ujuda, lõuad plagisemas. Niimoodi me funktsioneerimegi. Ja sellele järeldusele jõudsin alles hiljuti, sest olgem ausad - eestlase hingeelu on päris raske lahti mõtestada. Vahel ka eestlasel endal.

Nii jõudsingi pika kaarega teemakäsitluseni, mida me kõik nii armastame... ptüi, vihkame. Esitlen teile liigitust, mida vaid eestlane tahab koostada - vihkajate kategooriad:

Diiva

Mis seal salata, tavaliselt on tegu oma ala tipptegijaga, kes oma eriala kõiki tahke valdab. Häda on lihtsalt selles, et tipus või "tipus" püsimine on ta moraalile laastavalt mõjunud. Kunagine heasüdamlik kunstiharrastaja on aastatega moondunud raisakulliks, kes kõiki võimalikke tärkavaid konkurente juba eos veristada püüab. Aus kriitika kipub kibekiirelt vihakõneks üle minema ja positiivsele seetõttu ruumi ei jäägi. Kui selline on su kallal lõpuks oma tiraadi lõpetanud, hakkad mõistma, et maailmas on olemas päris inetuid inimesi. Kuna sa ei kuulnud ka ühtegi asjalikku näpunäidet, siis hakkad ka paratamatult kritiseerija kompetentsuses kahtlema.

Maneerid: Üleolevus, sarkasm, printsessina esinemine, võlts naeratus, peab end varjamatult arvamusliidriks, ülivõrdluste kasutamine ("Sul on sõna otseses mõttes kõige hirmsam lauluhääl, mida ma olen elu jooksul pidanud kuulma.").

Anonüümne kommentaator

Tegu on tavaliselt luuseriga, kellel pole eneseväljendamiseks muid kanaleid kui Delfi kommentaarium (minul on näiteks blogi). Tal on iga uudise ja artikli kohta oma eksperthinnang ning ta peab oma kohuseks seda viivitamatult teistega jagada. Selle asemel, et midagi kasulikku teha või endale põnevat tegevust otsida, vaieldakse teiste omasuguste nimetutega kusagil interneti sügavikes. Artiklite all korduvad ikka ja jälle need samad nimed, kusjuures pole vahet, kas artikkel räägib kudumistehnikatest või ahelavariist.
Maneerid: Raudne enesekindlus, teiste üle ilkumine, argumentide lõppemisel isiklike solvangute loopimine, ropp suu teeb mehest mehe.

Kurja südamega

See on see koolikiusaja, kes sind kunagi ahistas. See on see tõsine tigedik, kes ei suuda enda üle naerda ning saadab kõiki pimedatesse paikadesse. See on see tige tädi, kes aknal meid kõiki põrnitseb. See on see õnnetu inimene, keda vanemad kunagi ei armastanud ning seetõttu näitab ta ka teistele koha kätte. Kuigi üks õpetaja sulle kunagi ütles, et pole olemas kurja inimest, siis seda eksemplari kohates tead, et tookord sulle luisati.
Maneerid: Kuri pilk, naeratamine põhjustab jõhkrat valu, laste ja loomade põlgamine, ei tervita ega täna iial kedagi, iga päev on halb päev.

Põhimõtteline

Ta usub jumalasse või hoopis vihkab neid, kes jumalasse usuvad. Samas ei piirdu asi sugugi vaid jumalaga, sest tähelepanuobjektideks võivad olla mehed, naised, heterod, homod, sulelised, karvased, mustad, valged, punased... Ühesõnaga kõik, mida või keda annab kategooriateks lahterdada, leiavad kas vakumatut ümmardamist või põhjalikku jälestamist. Esindajaid leidub tervest poliitilisest spektrist.
Maneerid: Mustvalge maailmapilt, jumaldab oma iidolit ja vihkab mingit gruppi.

Lihtne poiss

Tema eesmärgiks pole kedagi teadlikult peedistada, vaid ta kipub ütlema oma tooreid arvamusi ilma igasuguse filtrita. Ta on tavaliselt ausameelne maapoiss ning kui ta juhtub nägema näiteks neegrit, siis ka hõikab kohe rõõmsalt: "Vahi, kus neeger!". Teda võiks seostada muinasjutuga "Keisri uued rõivad".
Maneerid: Ajab omi asju, suu käib pidevalt, ei tunne diskreetsust, über-ekstravert.

Tuleb siiski meeles pidada, et tegu on hater'ite paisutatud stereotüüpidega ning arutlus ei puuduta konstruktiivseid kriitikuid. Päris elu on märksa komplitseeritum, sest igale nähtusele on miljon võimalikku põhjust. Mõned meist on tõenäoliselt ülaltoodud kategooriate segu, omades iseloomustusi mitmelt. Iga inimese tee vihkamiseni on erinev ning näiteks mõni anonüümne kommentaator ei pruugigi luuser olla, vaid võib selguda, et tema näol on tegu hoopis mõne lugupeetud ärimehega, kellel vaja vahel auru pingelisest päevast välja lasta. Seda on tarvis selleks, et ülejäänud päev kulgeks tal sujuvamalt ning lähitulevikus saaks ettevõtja mõned töökohad juurde tekitada.

Kas see ongi meie kaua otsitud Eesti Nokia? Kas nii saamegi Euroopa viie rikkama riigi sekka?

Vanamehe film

Vaatasin ära filmi, mida soovisin näha alates hetkest, kui sain teadlikuks selle olemasolust - Vanamehe film. Selgitangi kohe, mis mulje see joonisfilm mulle jättis ning kuidas sellesse suhtun.

Sisu keskne konflikt põhineb sellel, kuidas lehma lüpsmata jätmisel võib juhtuda tohutu õnnetus, kui looma udar piima surve all plahvatab, tekitades tuumaplahvatusega sarnase seene- või udarakujulise pilve. Mulle selle osa stiililine pool väga meeldis, kuna oma olemuselt oli see 1950ndate aastate ENSV aegne ringvaatefilm, vihjates mõne elemendiga ka Fallout'i mänguseeriale.

Piimavana ehk tollane lüpsimeister lasi lehmal õhku lennata ning sellest ajast alates elas piimast moondununa tagasitõmbunult oma hütis. Vanamees aga pidas talus lehma, kelle piim külarahva seas nii nõutud oli, et viimased igal hommikul mannergutega lauda ukse taga ootasid.




Kui aga Vanamehele ta lapselapsed külla tulid ja lehma karmi käega pässi käest vabaks päästsid, algas vaese looma tagaotsimine. Loomulikult segas end asjasse ka Piimavana, kes loomal pead maha võtta soovides ka kamba töötuid saekaatrivendi kaasa vedas.

Loom leiti keset metsa mingilt hipide kommipeolt, kus natuke madistati ja ka verd kahte lehte lasti. Lehm saadi küll kätte, aga üks laps lasi looma taas vabaks, et teda ei piinataks. Otsingud viisid sügavamale metsa Puujumala juurde. See pervo palus neil traktoriga enda sees olevasse suurde auku sõita ja siis välja tagurdada. Nii hästi palju kordi, kuni okstelt mingi seeneke maha pudenes. See oli orgasmi allegooria, mille sarnast kasutati ka varem Vanamehe multikas, aga seal kukkus puuleht oksa liigutamisel.

Edasi kohati pimedas metsas karu, kes neid lõpuks ründas. Üks poiss neelati alla ning peale pikka soolestikuliugu maandus ta metsarahva ja lehma juures, kes kõik karu kõhutäiteks olid saanud. Ka Jaagup Kreem tõusis vahepeal esile, keeldudes laulmast. Poiss aga suutis rokkstaari laulma veenda, kuna see pidi Puujumala sõnul pääsetee avama. Nii pani Terminaator musa käima ning karu tagumine auk avaneski, puistates kõik elukad ja poisi vabadusse. Lõpuks leidiski poiss lehma karu persest...

Vahepeal oli noorim lapselaps mingi mehhanismi valmistanud, mis suutis elusolendist piima välja pumbata. Aga et masinat prooviti kuke ja mingi külavanakese peal ning keegi veel märkis piima maitstes, et see pole küll õige asi, siis... Mis see valge ollus küll oli, mida isaste seest välja saab pumbata?

Lõpuks said kõik talu juures kokku ning mootorsaega vehkiv Piimavana imeti masinasse, mis hiljem tema soontes voolanud piima abil tolle kurja pässina edasi elas. Vanamees pistis enda pea kogemata lehma urruauku ning temast sai kimäär või lehminimene. Piimavana-robot alustas viimast võitlust, mis päädis loomulikult masina plahvatusega.

Lõpuks oli maa kaetud piimaga ning maarahvas võis end joogist ogaraks juua. Kõige viimaks ütles kimäär, et lastel on nüüd vaja vanaisa ära lüpsta. Oh jummel.

Detailid mulle igatahes meeldisid, eriti taluloomade kummalised inimlikud hääled, punase etiketiga Lauda Viin ja Vanamehe müts, mis end iseseisvalt sirgu ajas. Samuti ajasid mind naerma kõik sealsed jõledused nagu näiteks sea täis puhumine ja tolle peeruga laste lõbustamine. Vihjed igasugustele kehavedelikele ja seksuaalaktidele panid pea ringi käima.

Kui animatsioon 2D-kujutiste vastu välja vahetada ning inglise keel peale lasta, oleks tegu algusaastate South Park'iga, mis mulle väga meeldib. Tegelikult on tore, et meil on omaenda kodukootud South Park, aga koos Eesti kolkapiirkondade eripäradega.

Siit tuleb nüüd aus hinnang. Põhiidee on andekas ning seetõttu ootasin ka mõnevõrra aktiivsemat seiklust, aga tempo jäi kuidagi lohisema. Mulle näis, et ühe nalja juurde jäädi liialt kauaks toppama, selle asemel, et midagi uut näidata. Ehk on see rahuliku Eesti eripära ning filmitegijad püüavad end Hollywoodist distantseerida?

Alguses nii ähvardav Piimavana taandus tasapisi taustakarglejaks, sest tema kohalolu polnud absoluutselt tajuda. Soovisin, et ta mingi nupuka salaplaani välja oleks haudunud, aga põhipahalane jäi kahjuks mingi suvalise kaasajõlkuja tasemele, kellele lõpus vaevata tuupi anti.

Olgem ausad, filmi tulin ma vaatama eelkõige Vanamehe pärast, kes aga sarnaselt Piimavanale kuidagi nagu taustal kaasa tegi. Jäi mulje, et peategelasteks olid see üks lapselaps (Priidik?) ja lehm, kellest mul sügavalt savi oli. Oleks Vanamees veidi enam veidrat jama korraldanud, oleksin ma filmiga rohkem rahul, aga selle asemel pidin kaasa elama tundmatute tegelaste keerdkäikudele, oodates pikisilmi purjakil pässi ilmumist kaadrisse. Kui peaks mingi võrdluse tooma, siis Vanamees oli kui kuulus Mona Lisa maal, aga dokfilm tehti selle pildiraamist.

Kuigi mu hinnang tundub pisut tõre, soovitan underground'i sõpradel asi ikkagi üle kaeda, sest jõledusi ja kohatusi jätkus avaliku kinolina jaoks õnneks rohkemgi kui ootasin. See pisku, mida Vanamees tegi, läks igati asja ette ning saalist lahkusin ma naeratus näol.

Türgi päikese all hüppamas

Selle postituse jaoks võtsin pikalt hoogu, sest nagu me teame - peale soojamaa-puhkust tuleb aeg korralikult maha võtta. Ma ei kirjuta Türgi kultuurilisest poolest ega ajaloost, sest see on päris komplitseeritud ja pikk teema, mida peab korralikult tegema. Selle asemel jagan primitiivsemat pilguheitu autoarmastaja perspektiivist, kes pidi kuumas kliimas karkudel komberdama.

Kiireks taustainfoks, et vaid mõni nädal enne reisi tõmbasin ma vasaku jala kannakõõluse pooleks ning päev enne reisi asendasin ma kipsi ortoosiga.

Reis

Alanya reis kestis kuupäevadel 5.09.19-12.09.19, ning sinna sisse jäi kummalisel kombel 9/11 rünnaku 18. aastapäev. Praeguse seisuga pole terves maailmas enam ühtegi alaealist, kes oleks 9/11 rünnaku ajal elanud, aga see on teine teema.

Meie reisiseltskond koosnes minust, elukaaslasest, kahest sõbrast ja nende kahest väiksest lapsest. Lennukis pidasid nad end normaalselt üleval, samas nad istusid kusagil tagapool. Minu selja taha sattus aga üks võõras pere, kelle laps maandumise liginedes kontrollimatult röökis. Kuna istusin esimese rea vahekäigus, siis pidevalt elas mul ka vetsujärjekord seljas. Ka lennuki sabast tungiti piloodi selja taha hunnikut tegema, kuigi sabas oli täpselt samasugune keha kergendamise punkt. Stressi leevendas mõnevõrra see, et invaliidina pääsesin ma lennujaamas eelisjärjekorras passikontrollist läbi ning esmamulje türklastest jäi seega päris soe.

Ilmateade väitis, et paar esimest päeva on Türgis sajused, aga võta näpust - intensiivne päike lõõskas kogu seal oldud aja lagipähe. Enne keskpäeval linna peale minekut tuleb asi läbi mõelda, sest ma garanteerin, et minutiga olete te higist läbi imbunud. Igasugused ärid ja melu tärkavad pigem õhtul.

Hotelliga jäin rahule, sest meid majutati spetsiaalsesse invatuppa. Päris mõnus oli istudes duši all käia või kemmergut kasutades käetugedele toetuda. Ainult seinal oli mingi veekahjustus ning esimesel päeval jäi duši toru voolama, mis küll mingil hetkel korda tehti. Neli tärni pole ikkagi viis tärni. Peamine nauding oli see, et all inclusive pakett lubas meil kõik söögikorrad hotellis sisse ahmida ning kohalikus restoranis käisimegi vaid korra. Õlut või viina joo, palju tahad, rääkimata mahlavalikust. Sibularõngaid või kana võta, palju jätkub.

Minu seisundi ja kergelt väsivate pisikeste laste tõttu kasutasime lähikonnas liikumiseks taksot, mis polnudki niiväga kallis. 1,3 km kaugusele Alanyumi poodi viis takso meid alla 3 euroga, aga kuna taksojuhil polnud eurosente tagasi anda, jätsin osa antud 3 eurost jootrahaks. Viimasel päeval lootis mingi teine taksovend tagasisõidu eest 6 eurot saada, aga saatsin ta kohe pikalt. Jalutasime poe teisele küljele, peatasin takso ning saime kaubale 3 euroga. Ma tõttan juba liigselt lõppu, seega naaseme tagasi esimeste päevade juurde.

Türgi automaailm

Liiklus on eestlaste mõistes kaos. Radasid vahetatakse meelevaldselt ning suunatule kasutamist nägin vaid foori taga pööretel. Signaali lasti liberaalsemalt kui kodumaal, kuigi mingit pasunakoori kah polnud. Pigem kõlas signaal siis, kui oli tarvis enda kohalolekust märku anda, kui kusagilt vahelt läbi poeti. Teeandmise kohustust tõlgendati enamasti vastavalt vajadusele, sest lõppude lõpuks kehtis suurema eesõigus.

Autopark on seal üllatavalt värske. Umbes pooled autod on valged, järgmine värvigrupp on hall, järgnevad must, punane ja muu nodi. Tundus, et kollane värv on reserveeritud vaid taksodele. Populaarseim mark on nähtavasti Renault, mille hulka kuulub nii tänapäevaseid kui ka 90ndate Lagunasid ja 80ndate Renault 9 igiliikureid, millest viimaseid kohtasin igal nurgal. Mootorrattaid ja rollereid oli ka, aga üllatavalt vähe. Kaugemal Aasias on neid tänavail kindlasti enam kui Alanya linnas.

Peamised uued autod on Prantsuse ja Jaapani seljakotid või Korea päritolu väikeveokid. Teine oluline grupp on Türgi omalooming Tofaš Šahin. Kui ma ühelt taksojuhilt küsisin, kas tegu on ka hea autoga, hakkas ta lihtsalt naerma. Minu mulje kohaselt on tegu kohaliku VAZ-21099 sarnase prügikalaga, mida väga ei hoita. Tofaš Murat 124, hilisem kandiliste esituledega Tofaš Serce, täitis kohaliku VAZ-2101 rolli, olles austatud klassik. 124 tootmine jäi aega, mil islamimaailmas lubati palverännakul esmakordselt ka autoga käia, mistõttu pani see mudel rahva tõeliselt ratastele. Murat 124 või Murat 131 enam väga palju tänavatel ei liigu, aga nende auväärsus on türklaste seas kindlasti suurem kui 90ndate Šahin'i oma, mille väärtus näib olevat parandamatult (pun!) devalveerunud.

Tofaš Murat 124

Tofaš Serce

Tofaš Šahin

Teed on üllatavalt heas korras ning löökauke ma ei täheldanud. Äärekivid on ilgelt kulunud, aga eks see on igasuguste busside ja veokite töö. Peale asfaltkatte on laialdaselt kasutusel ka parkettkivikate. Muide, on ka üks põnev lahendus ilgete tõusude ja vihmase ilma tõttu sigineva libisemise vastu võitlemiseks. Kangetel kallakutel kasutatakse erilist "lainelist" pinda, nagu sõidaks üle mõne Tallinna tuiksoone pikiroobaste. See pani bussi hüppama ning alguses arvasin lausa, et teed on koledalt ära vajunud.

Kohalik elu

Inimesed on seal kõik ekstraverdid ning ka möödujad pärisid pidevalt mu jala kohta. Ma tunnetasin, kuidas kohalikud elavad "väljapoole" ning tunnevad rõõmu vestlustest. Muide, kogu selle nädala jooksul kohtasin ma vaid ühte ärritatud türklast, kes bussi roolis äärepealt ka ühe Mersu kõhnemaks oleks surunud. Kõik ülejäänud olid ääretult sõbralikud, abivalmid ja aktiivsed.

Islam on küll valitsev religioon, kuid väga ma selle olemasolu ei tunnetanud ning poest leidis iga huviline alkoholi. Ehk on see Alanya kui kuurortlinna eripära? Muidugi oli kogu maa kaetud mošeedega, aga burkaga naisi kohtasin ma harva. Pigem tunti end vabalt ning nauditi sooja päikesepaistet. Kogu see olustik ja melu meenutas üsnagi Portugali, mitte mõnda islamiriiki.

Samas wifi-s istudes oli mul päevselge, et valitses tsensuur. Teatud lehtedele puudus lihtsalt ligipääs, julgeolekuohuks peeti näiteks nii Wikipediat, 4chan-i kui ka täiskasvanute saite. Eks see sõnavabaduse puudumine ole islami eetika ja valitseva režiimi tagajärg. Hoidkem ja hinnakem Eesti sõnavabadust, sest Türgi internetiruumis tundsin ma end tõesti klaustrofoobiliselt.

Poodlemine

Poed on viisakad ning kohalikus Viru keskuses olid ukse peal turvakontroll ja metallidetektor, aga turistidesse suhtuti leebemalt. Minu metalljalats ja kargud panid häire üürgama, aga turvamees ei vaevunud mind isegi läbi patsutama. Üldiselt pakuti kõiki kalleid brändiriideid, mida venelased sealt soodsamalt toomas käivad. Muide, venekeelseid silte ja reklaame olid kõik tänavad täis.

Kohalik turg ehk bazaar sisaldab enamasti kas spordirõivaste-, jalatsi- või suveniiripoekesi. Ma soovisin väga endale pintsakut, aga no kusagilt ei leidnud, sest pigem pakuti triiksärke. Muidugi tõin koju massiliselt aluspesu ja t-särke, hind ikkagi konkurentsivõimelisem kui kodus. Meie keelt kuulates asuti koheselt mõistatama, kust me pärineme. Pakuti Hollandit, Poolat, Soomet ja Lätit. Lõpuks, kui kuuldi, et oleme Eestist, siis vastati automaatselt tere-tere. Üldiselt nad teavad ka seda, et me, eestlased, oleme üsna rotid ning püüame alati võimalikult odavalt läbi ajada. Nii haaraski üks müüja oma peast, kui nõudsime mingi särgi eest liiga madalat hinda ning ohkas, et oh neid eestlasi. 👳

Muide, hind, mida turul näete, on alati indikatiivne. Letihind tuleb alati madalamaks kaubelda ning kohalikud müüjad löövad selles meelsasti kaasa, olles isegi hinnasula algatajaks. Kusagilt poe eest mööda kõndides hakati alati "parimat hinda" kuulutama ning väideti, et meile kehtis lausa "eriline" hind.

Üks hea näide on see, kui mu elukaaslane otsis mingeid pükse ning müügitädi pakkus talle paari 25 eest. Elukaaslane keeldus ning me asutasime end minekule. Müüja pakkus siis 20. Elukaaslane keeldus. Müüja hõikas siis 18, elukaaslane kõndis edasi. Kui hüüti 15, pöördus ta kannapealt ringi.

Teine meeldejääv näide levinud müügitehnikast oli see, kui pakuti naisele lõhna. Kätte pisteti kaks erinevat purki ning selle eest sooviti vaid 30 eurot. Diil tehtud, asuti minu kallale, pakkudes kahte meestelõhna, aga hinnaga 20 eurot. Keeldusin viisakalt ning läksime edasi. Kui oleksin seal järgi andnud, oleks ma ilmselt vähemalt 10 aasta lõhnatagavaraga lahkunud. Muide, elukaaslane märkis hiljem enda lõhnade kohta, et mingi kork pidi olema klaasist, mitte plastist, aga keegi ei saa nagunii au, et lõhn on järgi tehtud.

Lõpetuseks

Hotellis tellisime reisiagendi kontaktisikult esialgu kolm üritust, aga hiljem ühest loobusime, kuna elukaaslane jäi külmas hotellitoas haigeks ning üks sõber ei sallinud laevaga sõitu. Me käisime delfiinide etendusel ja pikal linnatuuril, kahjuks spetsiaalne laevasõidupäev jäi ära. Linnatuur sisaldas endas nahamuuseumi ekskursiooni koos moesõuga, kullapoe külastust, kalakasvanduses kala söömist, mägede nägemist ja lõpuks ka kiiret "piraadilaevaga" sõitu. Ma nii ootasin järgmist pikemat laevaüritust, aga kahjuks sinna ta jäi. Võimalus oli ka kaatri taga mere kohal langevarjuga lennata, aga oma jala pärast ei hakanud ma seda isegi kaaluma.

Tagasilend kestis sama pikalt kui kohalelend, sama jõnglase röökimine kõrva hellitamas ning seljatugi vihase põtkimise all vappumas. Järgmisel korral reisile minnes investeerin kõigepealt kõrvatroppidesse ja loodan siiralt, et lastega pered enne lennukisse astumist enda järelkasvule Eestis mõne hea hoidja leiavad. Me enda penile vaatame ka juba koertekooli, aga see on juba täiesti mitteseotud teema.

MS Estonia 25

28. septembri öösel 1994 lukustas Davy Jones oma kirstu järjekordsed ohvrid - 852 inimest ja parvlaeva MS Estonia. Teel täiskasvanuks mälestab kadunud hingi.

Tulevik minevikus

Mind on alati paelunud tulevikuvidinate ja homse päeva erinev tõlgendamine, mis sõltub suuresti tõlgendaja enda asetsemisest ajateljel. Ma mõtlen sellega, et 20. sajandi alguse arusaam tulevikust erineb kardinaalselt tänasest visoonist, sest eks iga ennustus kannab endas killukest enda ajastut ja tolle aja teadmiste taset. Ma võtan vaatluse alla perioodi 1900-2019, mille ma omakorda eraldiseisvateks epohhideks viilutan. Aastaarvud on tinglikud ning tähistavad kultuurikihtide vahelisi hüpoteetilisi piire.

1900-1955

Konkreetse perioodi olen ma õige pikaks venitanud, kuna arusaamad jäid aastateks vägagi kattuvateks. See on ajastu, mil Wells hullutas rahvast "Maailmade sõja" kuuldemänguga, sest ülimoodsatest raadiotest kuuldud marslaste invasioon ajas inimesi kohati põgenemagi. Tollal polnud  inimestel maavälistest taevakehadest kuigi suurt aimu, mistõttu väljavaated marslaste või veenuslaste tsivilisatsioonidega kohtumiseks tundusid vägagi realistlikud.

Peamiselt ennustati linnastumist ja lennumasinate võidukäiku. Omal kohal olid kõrgustesse tõstetud teed, teraskonstruktsioonid, hiiglaslikud (algelised) lennukid ja tsepeliinid. Samas peale Hindenburgi katastroofi kadusid tsepeliinid tulevikuvisioonidest nagu poleks neid kunagi olemaski olnud.

Peale järjekordset suurt sõda tekkis reaktiivivaimustus. Uudseid reaktiivmootoreid topiti nii lennukitele kui ka rongidele, disain muutus voolujoonelisemaks ning üldist inspiratsiooni leiti teise maailmasõja aegsetest pommitajatest.

Autod läksid aina enam lennukite nägu, tehes niimoodi kummarduse Ameerika pilootidele, kes tuhandete viisi sõjast tagasi jõudsid. Algmaterjali reetsid propelleri motiivid ninas, klaaskuplid ja mõnel juhul ka stabilisaatorite rudimendid.

1955-1965

Tuumaajastu, võidujooks kosmosesse, Jetsonid ja robot Robby. Seda perioodi kajastab stiili mõttes kõige autentsemalt Fallout'i mängude seeria, mis on tabanud kõiki tolle ajastu eripärasid, seda küll veidi teises, apokalüptilises võtmes. Üldiselt oli saabunud aeg, mil maailm pärast laastavat sõda taas rasva koguma hakkas, mistõttu nüüd oli aeg end lõdvaks lasta ja lubada tehnoloogial kõik enda eest ära teha. Selle ajastu tuleviku täisautomatiseeritud köögid valmistasid perenaise jaoks kõik mitmekäigulised road ning autod suutsid ise suurel kiirusel liikuda, lubades pereisal soovi korral piipu popsida ja ajalehte lugeda.

Üldse domineerisid autode disainis uimed, kuplid ja teatav noateralaadne nurgelisus. Kiirteedele anti hoogne viraažikalle, et 300-400 km/h kihutavad autod teelt välja ei tuiskaks. Kiirteede temaatika langeb jällegi ühte reaalse eluga, sest tollal rajas USA oma Autobahn'i ehk Interstate'i, mille sirgemad lõigud pidid suutma ka sõjalennukeid maandada. Taaskord tundus, et maanteel kohtusid nii lennundus kui ka autoteema.

Mõeldi välja erinevaid tuumakütusel töötavaid rakette, kosmosejaamu ja isegi autosid (Ford Nucleon). Tollal uudne tuumaenergia tõotas utoopilist tulevikku, kiskudes kütusehinnad alla ja lubades selle abil tohutuid planeetide- või tähtedevahelisi projekte ette võtta. Reaalses elus radiatsiooniga seotud intsidendid nagu kaotsiläinud tuumapommid panid aga paljusid enneolematute ohtude üle mõtlema. Mõistes, et tuumakatsetused toodavad eluohtlikku radioaktiivset saasta, lõpetati nii maapealsed pommikatsetused kui ka uljamad tuumaideed. Tuumareaktorit peitvad lennukid ei paistnudki sestsaadik enam mõistlikud, rääkimata projektist Orion.

Apollo "üleaedne" projekt Orion kujutas endast Ühendriikide salajast kosmoseprogrammi, mille eesmärgiks oli välja töötada tähtedevaheline kosmoselaev. Idee kui selline oli väga romantiline ja uudishimulikule inimkonnale omane, nagu ka Star Trek'is kuuldud algusfraas - "Space: the final frontier" ("Kosmos: viimane piir"). Ainuke häda oli selles, et laevale pidid kiirendust pakkuma järjest lõhatavad... tuumapommid. Õnneks see hädaohtlik idee hüljati, sest ma ei kujuta ette, kuidas oleks  surmav plahvatuslik radiatsioonikera pidurite ülesannet täitnud.

Samas kosmoseturism tundus käegakatsutava reaalsusena, sest venelaste Sputnik tegi 1957. aastal otsa lahti. Raketid olid enamasti kui ühe vitsaga löödud - nooljale hõbedasele nõelale kinnitati tiivapaar ning mõned stabilisaatorid veel lisaks. Ei läinudki kaua, kui inimeste fantaasiavõime vallutasid igasugused kosmilised silindrid, võimaldamaks ka orbiidil elada, aga me ruttame juba liialt edasi.

Roswelli intsident 1947. aastal valas kosmiliste küsimuste teemal veelgi õli tulle, sest ulmekirjanduses ja -filmides ründasid inimkonda nüüd igasugused tulnukad või robotid oma lendavate taldrikute ja laserkiirtega. Tuletan lugejatele meelde, et tolleks ajaks polnud veel selge, et Veenusel või Marsil mingeid vaenulikke hõime ei elutse, sest see selgus üldiselt alles kusagil 1960ndate keskpaigas, mil USA ja NSVL piisavalt sonde laiali olid saatnud. Peale seda võis inimkond rahulikult hingata, teades, et kurjad marslased jäävad alatiseks ulme valdkonda.

1965-1985

Kütusekriis, Star Trek, Star Wars, kandiline disain, personaalarvutid. Hipide äkiline tõus, rassilised pinged, liberalismi pealetung ja elukommete lõdvenemine tingisid 1960ndate lõpus sotsiaalse vabanemise, millega kaasnesid droogide masskasutus ja uimastatud noorte transilaadne olek. See naiivne utoopia lõppes 1970ndate aastate alguseks, mil hipiliikumine välja suri ning kütusekriis läänemaailma raputas. Algas nn pohmaka ajastu, mis lõpetas ülevoolava 1950ndatest tuntud optimismi. Lääne ühiskond oli läbi teinud radikaalse muutuse ning kõik füüsilised tooted ja kultuurielu kajastasid seda, kasvõi kaudselt.

Autode disain peegeldas üldisi trende sirgete joonte ja täisnurkade vaimus. Näidikutepaneelid andsid disaineritele hea katsepolügooni erinevate vedelkristallidel põhinevate näidikute kombineerimiseks. Lamborghini Countach ja Aston Martin Lagonda on vaid vähesed näited sellest, kuidas kujutati tollal tuleviku autode väljanägemist.

Arvutid leidsid sel ajal akadeemilises maailmas aina enam kasutust ning unistati, et tulevikus leiavad need tee ka tavalisse kodusse. Muidugi ei nähtud lameekraanide leiutamist ette, aga see-eest ei koonerdatud mõnes kohas tohutute kineskoopkuvaritega.

Kinokunst arenes tohutult edasi ning siia perioodi jäävad mitmed suurteosed nagu 2001: Space Odyssey, Alien, Mad Max, Blade Runner ja Star Wars. Seda ajastut võib iseloomustada kui täiskasvanuks saamist ja realistlikumaks muutumist. Tõsi, tulevikuvisioonid kuulusid endiselt ulme valdkonda, kuid nüüdsest mõjusid ekraanil kujutatud asjad palju realistlikumalt. Algupärane Star Trek on küll vahva, aga Star Wars'i stop-motion-efektid ja hoolikalt viimistletud kulissid mõjusid esimese pappküngaste ja tulnukalike tundlatega koerte kõrval ultrareaalsetena. Kosmoselaevade ja siseruumide "argine" või kulunud välimus lubasid vaatajatel end olukordadega kergemini samastada ja lihtsamalt fantaasiamaailma sukelduda.

Ka muusika läbis tollal tohutu revolutsiooni. Rock'n'roll'i järel tulid klassikaline rock, disko, punk ja algeline elektrooniline muusika. 1950ndate aastate tulnukafilmidest kuuldud ebamaised "ulmeulgumised" asendusid 1970ndatel süntesaatorite tehislike helidega ning klassikalised sümfooniaorkestrid tegid võimsa comeback'i.

Peaaegu baroksete robotite tulukesi, voolikuid ja kõiki muid keerlevaid komponente nuditi vähemaks ning peideti läbipaistmatu korpuse alla, pakkudes niiviisi kaitset, mõjudes praktilisema ja kompaktsema reaalelulise lahendusena. "Mutrivõtme-käelabadest" ja väljaprinditavast paberilindist loobuti, mõnele lisati hoopis hologrammide kuvamise võimalus.

Kõik need tegurid jätsid mulje, et ulmefilmide näol on tegu peaaegu nagu reaalselt filmitud dokumentaalkaadritega, mida ei saanud öelda nüüdseks juba karikatuursetena mõjuvate 1950ndate aastate kosmosefilmide kohta.

1985-2005

Külma sõja lõpp, lutsukommi-disain, hip hop, internet, mobiiltelefonid muutuvad targaks, 9/11, Audi alumiiniumkered. Tehnika hakkas kahanema ning küllap mäletavad kõik sel perioodil elanud inimesed mobiiltelefonide evolutsiooni. Esiteks muutusid need rikkurite mänguasjadest lihtrahva seas levinud tööriistadeks. Vähe sellest, kohvrid kahanesid telliskivideks ning telliskivid digimuutusid pisikesteks klapiga telefonideks.

Filminduses andsid tooni The Terminator, Predator, Robocop, Back to the Future, Schwarzenegger ja algeline CGI. Kuna arvutid arenesid Moore'i seaduse kohaselt, sai 1990ndatel juba üsna realistlikke renderdusi vaadata (Jurassic Park). Ka Marsi-reisid muudeti vahepeal igapäevaseks.

Back to the Future peategelane Marty reisis tulevikku, aastasse 2015. Mida tollal siis oodati? Eks ikka lendavad rulad, täisautomaatsed tossud, kummaline erksavärviline mood ja hologrammid. Moeennustused osutusid mingil määral ka tõeks, aga hoopis 1990ndatel, mitte aastal 2015. Lendavaid rulasid ja isesiduvaid tosse ootame me igatseva pilguga siiani.

I, Robot kasutas ulmelise välimusega autot Audi RSQ, mille "lahjendatud" variant peagi ka TT kujul tootmisse läks. RSQ kui 2004. aasta ideeauto vihjab veel tänagi Audi disainisuunale, mõjudes üllatavalt aegumatult.

2005-2019

Meemid, sotsiaalmeedia, nutitelefonid, keerulised-turvalised autod, saastenormid, Hiina tõus. Kuna puutetundlikud ekraanid nõudsid oma osa, ei jäänud telefonidel muud üle, kui paisuma hakata, tegemaks ruumi aina rohkemale infole, mida inimkonnale peale pritsiti.

Ulmefilmides ja ka osades multikates vihjatakse Aasia tõusule, mis peegeldab läänemaailma hirmu iseenda mõju taandumise ees. Tänapäeva New York, kunagine tsivilisatsiooni musternäidis, on täna üsna määrdunud kitsas urgas mõne tavalise modernse Hiina linna, näiteks Shanghai, kõrval. Big Hero 6 aga lahendas asja väga optimistlikult - Tokyo ühines San Franciscoga ning kaks tsivilisatsiooni segunesid muretult.

Samas tänapäeval suure hoo sisse saanud küberpunk maailma nii roosades toonides ei maali. Küberpunk kui futuristlik noir kujutab maailma kui ülerahvastatud pimedat linnastut, kus loodusressursid on ära kulutatud ning planeet välja kurnatud. Tehnoloogia võimaldab teiste pangakontodesse häkkida ja inimesi tänaval sekundiga automaatselt tuvastada, nagu nägime arvutimängus Watch Dogs.

Mis on täide läinud?

1960ndate USA jaoks tekitas suurlinnade autostumine probleeme alates sudust, lõpetades suurte ummikutega. Tänapäeva Hiina on leidmas lahendusi, mis alles pool sajandit tagasi ulmelistena tundusid - näiteks liikluse kohal veerev tramm!

Kunagi unistati sellest, et telefoniga helistades võiks ka vestluspartnerit näha - täna on meil Skype ja Facebook'i videokõned.

Hologrammidest nii palju, et viimastel aastatel on korraldatud surnud artistide nagu Michael Jackson ja Tupac kontserte. Tänane reaalsus ongi see, et inimmassid elavad staadionil kaasa "vaimude" esitustele. Muidugi pole see igapäevane nähtus, pigem nišitoode, samas kui sellist juttu oleks räägitud näiteks eelmise sajandi keskel, oleks rääkijat napakaks peetud.

Küberpunk hakkab realiseeruma, kui vaatame Jaapani ja üleüldse Kaug-Aasia suurlinnu. "Neoon"-reklaamid heidavad pimedale linnale mitmevärvilist valgust, kitsad tänavad ei lase hingata, korterid kahanevad iga aastaga (Hong Kong), turulettidel aktsepteeritakse kaardimakseid, viipega pangakaardi pealt raha varastamine...

Lõpetuseks võib öelda, et Back to the Future igipõlise fännina olen veendunud, et me juba ammu elamegi tulevikus.