Vihkajad

Ma ei tea, kust mul need debiilsed mõtted küll peakolu sisse kihutavad, aga ühel hetkel pidasin ma väga vajalikuks kirjutada vihkajatest. Ei, keegi pole mulle kehvasti öelnud või pole mulle raske pann varvastele kukkunud, vaid lihtsalt lampi hakkas selline mõttekäik hargnema.

Olen veendunud, et kriitika on edasiarenguks hädavajalik nähtus, samas ka sellel on piirid. Kontrollimatu mahategemine, nägemata midagigi head, pole kellegi kriitika. Tegu on viha ja pettumuse väljavalamisega pahase inimese poolt. Minu silmis koosneb kriitika kõigest - mis läks hästi, mis oli valesti, mida võiks täiendada ja mis elemente võiks teinekordki kasutada. Kahjuks ei ole see kõigile pärale jõudnud, kes end kriitikuiks peavad. Olen end tihti lõbustanud mõttega, et mingi eriti õela kriitika alla võiks iseenda arvustuse jätta. Kriitiku arvustuse kohta.

Me kõik oleme mingil kujul kriitika ohvrid, sest päris mitmetele tundub oma hindamatute arvamuste mittejagamine patuna (Ei, mina nende hulka ei kuulu! Palun uskuge mind...!). See pole ka ime, sest meil on õnn olla osaks ühest tigedast rahvast - eestlased. Ma olen kogu meie sapiga nii ära harjunud, et ükski tige sajatus mind enam ei üllata. Küll aga kipun kergelt muigama, kui loen välismaalaste muljeid meie eluhoiakutest. Elame juba pikka aega selle supi sees, nii et lausa muigame, kui keegi kipub vihjama näiteks Lõuna-Euroopa lõbusa eluviisi olemasolule, kus osatakse teisi märgata.

Mis mul ometi viga on? Kui meie elus nii palju halli ja süngust on, siis miks ma endiselt neist teemadest ka siin jahuma pean? Aga mul on diagnoos juba olemas - olen eestlane. Loomulikult meeldib mulle lõunamaade avatus ja sõbralikkus, kuid see vastik Eesti värk on kuidagi... südames. Sellised need sümptomid ongi - tahaks nagu kuskil mujal elada, et saaks eemale sellest rõskusest, tuimusest ja raskemeelsusest, kuid mingi värk hoiab mind tagasi. Mingil põhjusel ei soovi ma päikese ja palmide alla elama minna, kus ka suvalised vastutulijad kogu südamesoojusega naeratavad. Ma olen see hull, kes eelistab sajust ilma poriste lumevallidega, halli Nõukogude tegelikkust ja ärapanevat liikluskultuuri.

Sest ma tean, et kord tuleb suvi paari päikeselise päevaga ning saan siis suvises merevees ujuda, lõuad plagisemas. Niimoodi me funktsioneerimegi. Ja sellele järeldusele jõudsin alles hiljuti, sest olgem ausad - eestlase hingeelu on päris raske lahti mõtestada. Vahel ka eestlasel endal.

Nii jõudsingi pika kaarega teemakäsitluseni, mida me kõik nii armastame... ptüi, vihkame. Esitlen teile liigitust, mida vaid eestlane tahab koostada - vihkajate kategooriad:

Diiva

Mis seal salata, tavaliselt on tegu oma ala tipptegijaga, kes oma eriala kõiki tahke valdab. Häda on lihtsalt selles, et tipus või "tipus" püsimine on ta moraalile laastavalt mõjunud. Kunagine heasüdamlik kunstiharrastaja on aastatega moondunud raisakulliks, kes kõiki võimalikke tärkavaid konkurente juba eos veristada püüab. Aus kriitika kipub kibekiirelt vihakõneks üle minema ja positiivsele seetõttu ruumi ei jäägi. Kui selline on su kallal lõpuks oma tiraadi lõpetanud, hakkad mõistma, et maailmas on olemas päris inetuid inimesi. Kuna sa ei kuulnud ka ühtegi asjalikku näpunäidet, siis hakkad ka paratamatult kritiseerija kompetentsuses kahtlema.

Maneerid: Üleolevus, sarkasm, printsessina esinemine, võlts naeratus, peab end varjamatult arvamusliidriks, ülivõrdluste kasutamine ("Sul on sõna otseses mõttes kõige hirmsam lauluhääl, mida ma olen elu jooksul pidanud kuulma.").

Anonüümne kommentaator

Tegu on tavaliselt luuseriga, kellel pole eneseväljendamiseks muid kanaleid kui Delfi kommentaarium (minul on näiteks blogi). Tal on iga uudise ja artikli kohta oma eksperthinnang ning ta peab oma kohuseks seda viivitamatult teistega jagada. Selle asemel, et midagi kasulikku teha või endale põnevat tegevust otsida, vaieldakse teiste omasuguste nimetutega kusagil interneti sügavikes. Artiklite all korduvad ikka ja jälle need samad nimed, kusjuures pole vahet, kas artikkel räägib kudumistehnikatest või ahelavariist.
Maneerid: Raudne enesekindlus, teiste üle ilkumine, argumentide lõppemisel isiklike solvangute loopimine, ropp suu teeb mehest mehe.

Kurja südamega

See on see koolikiusaja, kes sind kunagi ahistas. See on see tõsine tigedik, kes ei suuda enda üle naerda ning saadab kõiki pimedatesse paikadesse. See on see tige tädi, kes aknal meid kõiki põrnitseb. See on see õnnetu inimene, keda vanemad kunagi ei armastanud ning seetõttu näitab ta ka teistele koha kätte. Kuigi üks õpetaja sulle kunagi ütles, et pole olemas kurja inimest, siis seda eksemplari kohates tead, et tookord sulle luisati.
Maneerid: Kuri pilk, naeratamine põhjustab jõhkrat valu, laste ja loomade põlgamine, ei tervita ega täna iial kedagi, iga päev on halb päev.

Põhimõtteline

Ta usub jumalasse või hoopis vihkab neid, kes jumalasse usuvad. Samas ei piirdu asi sugugi vaid jumalaga, sest tähelepanuobjektideks võivad olla mehed, naised, heterod, homod, sulelised, karvased, mustad, valged, punased... Ühesõnaga kõik, mida või keda annab kategooriateks lahterdada, leiavad kas vakumatut ümmardamist või põhjalikku jälestamist. Esindajaid leidub tervest poliitilisest spektrist.
Maneerid: Mustvalge maailmapilt, jumaldab oma iidolit ja vihkab mingit gruppi.

Lihtne poiss

Tema eesmärgiks pole kedagi teadlikult peedistada, vaid ta kipub ütlema oma tooreid arvamusi ilma igasuguse filtrita. Ta on tavaliselt ausameelne maapoiss ning kui ta juhtub nägema näiteks neegrit, siis ka hõikab kohe rõõmsalt: "Vahi, kus neeger!". Teda võiks seostada muinasjutuga "Keisri uued rõivad".
Maneerid: Ajab omi asju, suu käib pidevalt, ei tunne diskreetsust, über-ekstravert.

Tuleb siiski meeles pidada, et tegu on hater'ite paisutatud stereotüüpidega ning arutlus ei puuduta konstruktiivseid kriitikuid. Päris elu on märksa komplitseeritum, sest igale nähtusele on miljon võimalikku põhjust. Mõned meist on tõenäoliselt ülaltoodud kategooriate segu, omades iseloomustusi mitmelt. Iga inimese tee vihkamiseni on erinev ning näiteks mõni anonüümne kommentaator ei pruugigi luuser olla, vaid võib selguda, et tema näol on tegu hoopis mõne lugupeetud ärimehega, kellel vaja vahel auru pingelisest päevast välja lasta. Seda on tarvis selleks, et ülejäänud päev kulgeks tal sujuvamalt ning lähitulevikus saaks ettevõtja mõned töökohad juurde tekitada.

Kas see ongi meie kaua otsitud Eesti Nokia? Kas nii saamegi Euroopa viie rikkama riigi sekka?