Vanamehe film

Vaatasin ära filmi, mida soovisin näha alates hetkest, kui sain teadlikuks selle olemasolust - Vanamehe film. Selgitangi kohe, mis mulje see joonisfilm mulle jättis ning kuidas sellesse suhtun.

Sisu keskne konflikt põhineb sellel, kuidas lehma lüpsmata jätmisel võib juhtuda tohutu õnnetus, kui looma udar piima surve all plahvatab, tekitades tuumaplahvatusega sarnase seene- või udarakujulise pilve. Mulle selle osa stiililine pool väga meeldis, kuna oma olemuselt oli see 1950ndate aastate ENSV aegne ringvaatefilm, vihjates mõne elemendiga ka Fallout'i mänguseeriale.

Piimavana ehk tollane lüpsimeister lasi lehmal õhku lennata ning sellest ajast alates elas piimast moondununa tagasitõmbunult oma hütis. Vanamees aga pidas talus lehma, kelle piim külarahva seas nii nõutud oli, et viimased igal hommikul mannergutega lauda ukse taga ootasid.




Kui aga Vanamehele ta lapselapsed külla tulid ja lehma karmi käega pässi käest vabaks päästsid, algas vaese looma tagaotsimine. Loomulikult segas end asjasse ka Piimavana, kes loomal pead maha võtta soovides ka kamba töötuid saekaatrivendi kaasa vedas.

Loom leiti keset metsa mingilt hipide kommipeolt, kus natuke madistati ja ka verd kahte lehte lasti. Lehm saadi küll kätte, aga üks laps lasi looma taas vabaks, et teda ei piinataks. Otsingud viisid sügavamale metsa Puujumala juurde. See pervo palus neil traktoriga enda sees olevasse suurde auku sõita ja siis välja tagurdada. Nii hästi palju kordi, kuni okstelt mingi seeneke maha pudenes. See oli orgasmi allegooria, mille sarnast kasutati ka varem Vanamehe multikas, aga seal kukkus puuleht oksa liigutamisel.

Edasi kohati pimedas metsas karu, kes neid lõpuks ründas. Üks poiss neelati alla ning peale pikka soolestikuliugu maandus ta metsarahva ja lehma juures, kes kõik karu kõhutäiteks olid saanud. Ka Jaagup Kreem tõusis vahepeal esile, keeldudes laulmast. Poiss aga suutis rokkstaari laulma veenda, kuna see pidi Puujumala sõnul pääsetee avama. Nii pani Terminaator musa käima ning karu tagumine auk avaneski, puistates kõik elukad ja poisi vabadusse. Lõpuks leidiski poiss lehma karu persest...

Vahepeal oli noorim lapselaps mingi mehhanismi valmistanud, mis suutis elusolendist piima välja pumbata. Aga et masinat prooviti kuke ja mingi külavanakese peal ning keegi veel märkis piima maitstes, et see pole küll õige asi, siis... Mis see valge ollus küll oli, mida isaste seest välja saab pumbata?

Lõpuks said kõik talu juures kokku ning mootorsaega vehkiv Piimavana imeti masinasse, mis hiljem tema soontes voolanud piima abil tolle kurja pässina edasi elas. Vanamees pistis enda pea kogemata lehma urruauku ning temast sai kimäär või lehminimene. Piimavana-robot alustas viimast võitlust, mis päädis loomulikult masina plahvatusega.

Lõpuks oli maa kaetud piimaga ning maarahvas võis end joogist ogaraks juua. Kõige viimaks ütles kimäär, et lastel on nüüd vaja vanaisa ära lüpsta. Oh jummel.

Detailid mulle igatahes meeldisid, eriti taluloomade kummalised inimlikud hääled, punase etiketiga Lauda Viin ja Vanamehe müts, mis end iseseisvalt sirgu ajas. Samuti ajasid mind naerma kõik sealsed jõledused nagu näiteks sea täis puhumine ja tolle peeruga laste lõbustamine. Vihjed igasugustele kehavedelikele ja seksuaalaktidele panid pea ringi käima.

Kui animatsioon 2D-kujutiste vastu välja vahetada ning inglise keel peale lasta, oleks tegu algusaastate South Park'iga, mis mulle väga meeldib. Tegelikult on tore, et meil on omaenda kodukootud South Park, aga koos Eesti kolkapiirkondade eripäradega.

Siit tuleb nüüd aus hinnang. Põhiidee on andekas ning seetõttu ootasin ka mõnevõrra aktiivsemat seiklust, aga tempo jäi kuidagi lohisema. Mulle näis, et ühe nalja juurde jäädi liialt kauaks toppama, selle asemel, et midagi uut näidata. Ehk on see rahuliku Eesti eripära ning filmitegijad püüavad end Hollywoodist distantseerida?

Alguses nii ähvardav Piimavana taandus tasapisi taustakarglejaks, sest tema kohalolu polnud absoluutselt tajuda. Soovisin, et ta mingi nupuka salaplaani välja oleks haudunud, aga põhipahalane jäi kahjuks mingi suvalise kaasajõlkuja tasemele, kellele lõpus vaevata tuupi anti.

Olgem ausad, filmi tulin ma vaatama eelkõige Vanamehe pärast, kes aga sarnaselt Piimavanale kuidagi nagu taustal kaasa tegi. Jäi mulje, et peategelasteks olid see üks lapselaps (Priidik?) ja lehm, kellest mul sügavalt savi oli. Oleks Vanamees veidi enam veidrat jama korraldanud, oleksin ma filmiga rohkem rahul, aga selle asemel pidin kaasa elama tundmatute tegelaste keerdkäikudele, oodates pikisilmi purjakil pässi ilmumist kaadrisse. Kui peaks mingi võrdluse tooma, siis Vanamees oli kui kuulus Mona Lisa maal, aga dokfilm tehti selle pildiraamist.

Kuigi mu hinnang tundub pisut tõre, soovitan underground'i sõpradel asi ikkagi üle kaeda, sest jõledusi ja kohatusi jätkus avaliku kinolina jaoks õnneks rohkemgi kui ootasin. See pisku, mida Vanamees tegi, läks igati asja ette ning saalist lahkusin ma naeratus näol.