Türgi päikese all hüppamas

Selle postituse jaoks võtsin pikalt hoogu, sest nagu me teame - peale soojamaa-puhkust tuleb aeg korralikult maha võtta. Ma ei kirjuta Türgi kultuurilisest poolest ega ajaloost, sest see on päris komplitseeritud ja pikk teema, mida peab korralikult tegema. Selle asemel jagan primitiivsemat pilguheitu autoarmastaja perspektiivist, kes pidi kuumas kliimas karkudel komberdama.

Kiireks taustainfoks, et vaid mõni nädal enne reisi tõmbasin ma vasaku jala kannakõõluse pooleks ning päev enne reisi asendasin ma kipsi ortoosiga.

Reis

Alanya reis kestis kuupäevadel 5.09.19-12.09.19, ning sinna sisse jäi kummalisel kombel 9/11 rünnaku 18. aastapäev. Praeguse seisuga pole terves maailmas enam ühtegi alaealist, kes oleks 9/11 rünnaku ajal elanud, aga see on teine teema.

Meie reisiseltskond koosnes minust, elukaaslasest, kahest sõbrast ja nende kahest väiksest lapsest. Lennukis pidasid nad end normaalselt üleval, samas nad istusid kusagil tagapool. Minu selja taha sattus aga üks võõras pere, kelle laps maandumise liginedes kontrollimatult röökis. Kuna istusin esimese rea vahekäigus, siis pidevalt elas mul ka vetsujärjekord seljas. Ka lennuki sabast tungiti piloodi selja taha hunnikut tegema, kuigi sabas oli täpselt samasugune keha kergendamise punkt. Stressi leevendas mõnevõrra see, et invaliidina pääsesin ma lennujaamas eelisjärjekorras passikontrollist läbi ning esmamulje türklastest jäi seega päris soe.

Ilmateade väitis, et paar esimest päeva on Türgis sajused, aga võta näpust - intensiivne päike lõõskas kogu seal oldud aja lagipähe. Enne keskpäeval linna peale minekut tuleb asi läbi mõelda, sest ma garanteerin, et minutiga olete te higist läbi imbunud. Igasugused ärid ja melu tärkavad pigem õhtul.

Hotelliga jäin rahule, sest meid majutati spetsiaalsesse invatuppa. Päris mõnus oli istudes duši all käia või kemmergut kasutades käetugedele toetuda. Ainult seinal oli mingi veekahjustus ning esimesel päeval jäi duši toru voolama, mis küll mingil hetkel korda tehti. Neli tärni pole ikkagi viis tärni. Peamine nauding oli see, et all inclusive pakett lubas meil kõik söögikorrad hotellis sisse ahmida ning kohalikus restoranis käisimegi vaid korra. Õlut või viina joo, palju tahad, rääkimata mahlavalikust. Sibularõngaid või kana võta, palju jätkub.

Minu seisundi ja kergelt väsivate pisikeste laste tõttu kasutasime lähikonnas liikumiseks taksot, mis polnudki niiväga kallis. 1,3 km kaugusele Alanyumi poodi viis takso meid alla 3 euroga, aga kuna taksojuhil polnud eurosente tagasi anda, jätsin osa antud 3 eurost jootrahaks. Viimasel päeval lootis mingi teine taksovend tagasisõidu eest 6 eurot saada, aga saatsin ta kohe pikalt. Jalutasime poe teisele küljele, peatasin takso ning saime kaubale 3 euroga. Ma tõttan juba liigselt lõppu, seega naaseme tagasi esimeste päevade juurde.

Türgi automaailm

Liiklus on eestlaste mõistes kaos. Radasid vahetatakse meelevaldselt ning suunatule kasutamist nägin vaid foori taga pööretel. Signaali lasti liberaalsemalt kui kodumaal, kuigi mingit pasunakoori kah polnud. Pigem kõlas signaal siis, kui oli tarvis enda kohalolekust märku anda, kui kusagilt vahelt läbi poeti. Teeandmise kohustust tõlgendati enamasti vastavalt vajadusele, sest lõppude lõpuks kehtis suurema eesõigus.

Autopark on seal üllatavalt värske. Umbes pooled autod on valged, järgmine värvigrupp on hall, järgnevad must, punane ja muu nodi. Tundus, et kollane värv on reserveeritud vaid taksodele. Populaarseim mark on nähtavasti Renault, mille hulka kuulub nii tänapäevaseid kui ka 90ndate Lagunasid ja 80ndate Renault 9 igiliikureid, millest viimaseid kohtasin igal nurgal. Mootorrattaid ja rollereid oli ka, aga üllatavalt vähe. Kaugemal Aasias on neid tänavail kindlasti enam kui Alanya linnas.

Peamised uued autod on Prantsuse ja Jaapani seljakotid või Korea päritolu väikeveokid. Teine oluline grupp on Türgi omalooming Tofaš Šahin. Kui ma ühelt taksojuhilt küsisin, kas tegu on ka hea autoga, hakkas ta lihtsalt naerma. Minu mulje kohaselt on tegu kohaliku VAZ-21099 sarnase prügikalaga, mida väga ei hoita. Tofaš Murat 124, hilisem kandiliste esituledega Tofaš Serce, täitis kohaliku VAZ-2101 rolli, olles austatud klassik. 124 tootmine jäi aega, mil islamimaailmas lubati palverännakul esmakordselt ka autoga käia, mistõttu pani see mudel rahva tõeliselt ratastele. Murat 124 või Murat 131 enam väga palju tänavatel ei liigu, aga nende auväärsus on türklaste seas kindlasti suurem kui 90ndate Šahin'i oma, mille väärtus näib olevat parandamatult (pun!) devalveerunud.

Tofaš Murat 124

Tofaš Serce

Tofaš Šahin

Teed on üllatavalt heas korras ning löökauke ma ei täheldanud. Äärekivid on ilgelt kulunud, aga eks see on igasuguste busside ja veokite töö. Peale asfaltkatte on laialdaselt kasutusel ka parkettkivikate. Muide, on ka üks põnev lahendus ilgete tõusude ja vihmase ilma tõttu sigineva libisemise vastu võitlemiseks. Kangetel kallakutel kasutatakse erilist "lainelist" pinda, nagu sõidaks üle mõne Tallinna tuiksoone pikiroobaste. See pani bussi hüppama ning alguses arvasin lausa, et teed on koledalt ära vajunud.

Kohalik elu

Inimesed on seal kõik ekstraverdid ning ka möödujad pärisid pidevalt mu jala kohta. Ma tunnetasin, kuidas kohalikud elavad "väljapoole" ning tunnevad rõõmu vestlustest. Muide, kogu selle nädala jooksul kohtasin ma vaid ühte ärritatud türklast, kes bussi roolis äärepealt ka ühe Mersu kõhnemaks oleks surunud. Kõik ülejäänud olid ääretult sõbralikud, abivalmid ja aktiivsed.

Islam on küll valitsev religioon, kuid väga ma selle olemasolu ei tunnetanud ning poest leidis iga huviline alkoholi. Ehk on see Alanya kui kuurortlinna eripära? Muidugi oli kogu maa kaetud mošeedega, aga burkaga naisi kohtasin ma harva. Pigem tunti end vabalt ning nauditi sooja päikesepaistet. Kogu see olustik ja melu meenutas üsnagi Portugali, mitte mõnda islamiriiki.

Samas wifi-s istudes oli mul päevselge, et valitses tsensuur. Teatud lehtedele puudus lihtsalt ligipääs, julgeolekuohuks peeti näiteks nii Wikipediat, 4chan-i kui ka täiskasvanute saite. Eks see sõnavabaduse puudumine ole islami eetika ja valitseva režiimi tagajärg. Hoidkem ja hinnakem Eesti sõnavabadust, sest Türgi internetiruumis tundsin ma end tõesti klaustrofoobiliselt.

Poodlemine

Poed on viisakad ning kohalikus Viru keskuses olid ukse peal turvakontroll ja metallidetektor, aga turistidesse suhtuti leebemalt. Minu metalljalats ja kargud panid häire üürgama, aga turvamees ei vaevunud mind isegi läbi patsutama. Üldiselt pakuti kõiki kalleid brändiriideid, mida venelased sealt soodsamalt toomas käivad. Muide, venekeelseid silte ja reklaame olid kõik tänavad täis.

Kohalik turg ehk bazaar sisaldab enamasti kas spordirõivaste-, jalatsi- või suveniiripoekesi. Ma soovisin väga endale pintsakut, aga no kusagilt ei leidnud, sest pigem pakuti triiksärke. Muidugi tõin koju massiliselt aluspesu ja t-särke, hind ikkagi konkurentsivõimelisem kui kodus. Meie keelt kuulates asuti koheselt mõistatama, kust me pärineme. Pakuti Hollandit, Poolat, Soomet ja Lätit. Lõpuks, kui kuuldi, et oleme Eestist, siis vastati automaatselt tere-tere. Üldiselt nad teavad ka seda, et me, eestlased, oleme üsna rotid ning püüame alati võimalikult odavalt läbi ajada. Nii haaraski üks müüja oma peast, kui nõudsime mingi särgi eest liiga madalat hinda ning ohkas, et oh neid eestlasi. 👳

Muide, hind, mida turul näete, on alati indikatiivne. Letihind tuleb alati madalamaks kaubelda ning kohalikud müüjad löövad selles meelsasti kaasa, olles isegi hinnasula algatajaks. Kusagilt poe eest mööda kõndides hakati alati "parimat hinda" kuulutama ning väideti, et meile kehtis lausa "eriline" hind.

Üks hea näide on see, kui mu elukaaslane otsis mingeid pükse ning müügitädi pakkus talle paari 25 eest. Elukaaslane keeldus ning me asutasime end minekule. Müüja pakkus siis 20. Elukaaslane keeldus. Müüja hõikas siis 18, elukaaslane kõndis edasi. Kui hüüti 15, pöördus ta kannapealt ringi.

Teine meeldejääv näide levinud müügitehnikast oli see, kui pakuti naisele lõhna. Kätte pisteti kaks erinevat purki ning selle eest sooviti vaid 30 eurot. Diil tehtud, asuti minu kallale, pakkudes kahte meestelõhna, aga hinnaga 20 eurot. Keeldusin viisakalt ning läksime edasi. Kui oleksin seal järgi andnud, oleks ma ilmselt vähemalt 10 aasta lõhnatagavaraga lahkunud. Muide, elukaaslane märkis hiljem enda lõhnade kohta, et mingi kork pidi olema klaasist, mitte plastist, aga keegi ei saa nagunii au, et lõhn on järgi tehtud.

Lõpetuseks

Hotellis tellisime reisiagendi kontaktisikult esialgu kolm üritust, aga hiljem ühest loobusime, kuna elukaaslane jäi külmas hotellitoas haigeks ning üks sõber ei sallinud laevaga sõitu. Me käisime delfiinide etendusel ja pikal linnatuuril, kahjuks spetsiaalne laevasõidupäev jäi ära. Linnatuur sisaldas endas nahamuuseumi ekskursiooni koos moesõuga, kullapoe külastust, kalakasvanduses kala söömist, mägede nägemist ja lõpuks ka kiiret "piraadilaevaga" sõitu. Ma nii ootasin järgmist pikemat laevaüritust, aga kahjuks sinna ta jäi. Võimalus oli ka kaatri taga mere kohal langevarjuga lennata, aga oma jala pärast ei hakanud ma seda isegi kaaluma.

Tagasilend kestis sama pikalt kui kohalelend, sama jõnglase röökimine kõrva hellitamas ning seljatugi vihase põtkimise all vappumas. Järgmisel korral reisile minnes investeerin kõigepealt kõrvatroppidesse ja loodan siiralt, et lastega pered enne lennukisse astumist enda järelkasvule Eestis mõne hea hoidja leiavad. Me enda penile vaatame ka juba koertekooli, aga see on juba täiesti mitteseotud teema.