Jagan siin ka üht veidi lustakat kogemust, mida mul enne juhtunud pole. Teisipäeval läks elukaaslane oma sõbrannaga kuhugi poodlema ning mina viisin ühel hetkel koera jalutama. Jõuame tavalise pargiringiga poole peale, kui vastu jalutavad kaks noort meest ning ma hakkan koera ära tõmbama, et ta neid surnuks ei lakuks.
"Tervist!" hüüti mulle.
"Tervist," vastasin ka mina.
"Sa oled ju see [mu elukaaslase nimi] mees?"
Ma mõtlesin, et kust ta küll seda teadis, aga siis mulle koitis. Korra olin ma teda enne näinud, sest mees oli elukaaslase sõbranna vend K.
"Tahad sa äkki meiega veidi viina võtta?"
"Hmm, siis peab poes käima," vastasin talle kaalutlevalt, "Või teil on midagi kaasas?"
Mees avas seljakoti ja tõi lagedale kaks viinapudelit koos pealekaga. Ma mõtlesin, et mis siis ikka ja ühinesin olenguga, mille tekitasime kohe kõrval ootavale pingile. Varsti sidusin ka koera puu külge ja nii me seal rüüpasime ja elust muljetasime. Teine mees oli K sõber F, kellega saime päris hästi jutule, kuna ajateenistuse kogemus on alati paljusid noori mehi liitnud.
Mingil hetkel, kui juba auru all olin, helises K telefon ja tüüp tunnistas, et joodab [mu elukaaslase nimi] meest täis. Kuna helistaja oli ta õde, siis sai kohe ka mu kallim teada, millega ma tegelesin ning ega ei läinudki kuigi palju aega, kui nägin tuttavat Seati pargi poole keeramas. Ma sain ka teada, et elukaaslane oli mulle ka helistanud, aga ma polnud vastanud, kuna telefoni ma nendele lühikestele ringidele kunagi kaasa ei tassi. Nii see teisipäeva õhtu möödus - pargitulede ja viinahaisu all.
Järgmisel päeval töö juures mõtlesin, et ma lihtsalt ei jõua midagi teha... 😅
Ma veidi aega tagasi kirjutasin, kuidas sõprade rindel asi väga kreeni kiskus. Nüüd on toimunud mõningad muudatused.
Asi algas sellest, et reede õhtul uuris minult sõber S, kas ma liitun olenguga, mida ta õhtuks planeeris. Ma nõustusin, aga rohkem sellepärast, et saaks üle pika aja teisi näha ja sotid sirgeks rääkida. See kiri rippus meie kohal kui kirves ning ei lasknud vabalt hingata.
Jõudsin linna L juurde, kellega ma peale pika kirja saatmist polnud rääkinud. Kui ta ukse avas, vahetasime sõbralikke tervitusi ja surusin talle kohe longero purgi pihku. Varsti tulid ka S ja P ning käisime siis enne kella 22 ka poest läbi. Kui tagasi hakkasime jõudma, siis ma arvasin, et nüüd läheb tõsisem arutelu lahti, sest sain kuulda, et elus peab valikuid tegema.
Aga õhkkond jäi endiselt lõbusaks ja korterisse jõudes hakkasime longerosid lahendama. Siis tulid viinad, rummid ja veinid, mis kellelegi iganes meeldis. Kui parajalt auru all olime, külastasime ka vanalinna baare ning hiljem uurisime lähemalt ka Pirita kommunismiohvrite monumenti, mis pimeduses väga vägevalt mõjus. Kahjuks leidsin ka enda perekonnanimega ohvri, kes 1942. aastal langes.
Koju poole asusin kõvasti hiljem, kui planeerisin, sest melu lihtsalt... kestis. Teised sõitsid minema ning enne kojuminekut jäin L poole elukaaslast ootama. Ma võtsin südame rindu ning uurisin, mida ta sellest vahvast kirjakesest üldse arvas. Kuigi ta algul eeldas, et selle olevat kirjutanud mu elukaaslane, siis sellest hoolimata säilitasime rahulikkuse ning mõistsime teineteist.
Hommikul ärgates tundsin endiselt, et pea käib ringi ning elukaaslase sugulaste juurde Tartusse jõudes tundsin end nii kehvalt, et pidin lausa veidi voodis aega veetma.
Tuumapohmakas ja desarmeerimine käivad täies hoos.
Hoolimata tuumapohmakast tundin enda tuju kohutavast sügavusest päästetuna nagu Titanicu vrakk mõnes alternatiivuniversumis. Tõsi, see lootusetult pooleks kistud vrakk sai aprillist saadik vee all mädaneda, aga nüüd pinnale tooduna käivad kuivdokis konserveerimis- ja restaureerimistööd.
Või kui teisiti võrrelda, siis meie sõprussuhetele on antud restart nagu 1980ndate lõpus USA ja NSVL vahel. Eks veidi tööd on vaja veel teha, aga õnneks on "tuumarelvade" tootmisele piir pandud ning algamas on desarmeerimine. Meeleolu on igatahes lootusrikas!
Blogi postitus viibis veidi, aga lõpuks sain pildimaterjali ilmutusest kätte - nimelt 8.09.18 toimus selline vahva üritus nagu Nostalgiapäevad 2018. Ühes eelmises postituses mainisin ka üht teist vanaautode üritust Rakveres, aga kuu lõpu rahalise seisu tõttu otsustasin ma raske südamega sinna sõidu ära jätta. Õnneks enda "Mekasse", Haapsallu, jõudsin ilusti.
Laupäev algas sellega, et käisin väikevendade sünnipäeval, kes pidasid seda Tallinnas LaserGame'is. Pean tõdema, et väiksed lapsed tegid mulle tublisti ära, jättes mind esimeses mängus viimaste sekka. Eks mul lõi mingi instinkt sisse, et ellu jääda, sest ma varjestasin end hoolikalt ning ei tormanud pea laiali igal pool ringi, sellest ka liiga madal skoor.
Teine mäng oli mõnevõrra põnevamgi, sest kolme meeskonna asemel seisis nüüd igaüks enda eest. Korra juhtus nii, et mind piirati umbes viie pätaka poolt sisse ja anti igast suunast tina, aga siis ma küsisin, et miks nad üksteist ei lase, mille peale kostis keegi vaid "ah jaa" ning linnalahing jätkus endisel viisil.
Teisel mängul jäin kuuendaks (kokku oli mängijaid 13) ning saavutasin vägevaima laskmistäpsuse üle 40%, mille peale teadustajagi nentis, et "vabsjee hea tulemus". Muide, hea täpsus pidi olema alates 20% ning esimesel mängul sain juba üle 30%. 😎
VAZ 2103-ed valmistavad mulle alati rõõmu.
Kogu see jooksmine ja higistamine tähendas seda, et Nostalgiapäevade paraadi magasime maha. Polnud hullu, sest võtsime poisid kaasa ja sõidul Haapsalusse vahtisime debiilseid Youtube'i lauluvideosid. Linna jõudes oli liiklus juba maha rahunenud ning leidsime parkimiskoha lausa lossi peasissepääsu ligiduses. Täiega vedas, et ilm üsna kena oli, sest eelmistest kordadest olid tülikad vihmasabinad meelde jäänud.
Hoovi jõudnud, silmasime mingit kirbuturuletti ning elukaaslane soetas oma emale ühe kaaluka nõukaaegse klaasist lillevaasi. Mina aga sattusin taas korra aastas maa peale saabuvasse paradiisi, sest Vene autod on mulle alati meeldinud. Pilte tehes keskendusin ilmselgelt VAZ-idele, nii teadlikult kui alateadlikult.
Mossesid leidus piisavalt, aga kahjuks enda oma ei õnnestunud silmata. Volgasid oli uusi ja vanu, VAZ-id seisid aukohal platsi keskel, UAZ-ikudki olid "mäe" tipus esindatud. Kallimaid "kasse" mul seekord näha ei õnnestunud, aga õnneks eelmiste kordade arvukad GAZ-13-ed mõjuvad mu peakolus siiani, vabastades veel viimaseid endorfiine.
Õnneks Volgad pole Eestimaal veel otsa saanud.
Väga kena punane 21011.
Ladadest ka puudu ei tulnud.
Kunagi toodi Soomest kasutatud Vene autosid tagasi NSV Liitu.
Järjekordne kena 21011.
Mul on ka sellist tarvis.
Plats on pilgeni täis!
Haiglaselt kaunis 2101!
Taga paistavad suupistetelgid.
GAZ-69 või UAZ-69, sest ehitusaastat ma ei tea.
Eepiline pilt, mis kõlbaks UAZ'ide müügikataloogi. Number on ka vägev.
Tegu on eelkõige autokujulise tööriistaga.
Korralik melu.
Niinimetatud väljamaa autodki olid esindatud, kuigi kesiselt.
Nii mõnigi tunneb siit oma vana telefoni ära.
Motikadki olid täitsa kohal.
Algusaastate AZLK 2140. Kahju, et enda oma maha müüsin.
Autod ära vaadatud, käisime Talumehe kõrtsis, kus sõime kõhud täis. Täitsa maitsev oli ning portsudega kah nii väga ei koonerdatud. Järgmise aastani!
Vabariigi taasiseseisvumise nädalavahetus möödus päris hõivatult. Laupäeva õhtul sain papsilt ootamatu teate, et üks kontserdipilet on üle ning olin kohe nõus. Ema oli nimelt alt hüpanud ja nii helistatigi mulle, et kutsuda mind kuulama Mehhiko electro-industrial bändi Hocico. Papsi kaksikutest sõbrad süstisid minusse vahvaid emotsioone, nii et mul ei tekkinud üldse tunnet, et oleksin seltskonna lapsuke peaaegu 50aastaste meeste seas. Juttu jätkus pidevalt ning mul oli tunne, nagu näeks jälle vanu sõpru. Kuna oleme varemgi hänginud, polegi seda nii vale öelda. Ühesõnaga, oli unustamatu õhtu ühe "õuduka-kuri-bändi" ja mitme ägeda vanuri seltsis.
L, Death Note
Ja siis järgmisel päeval toimus kontrastina mu enda sõbra L sünnipäev. Vast viimane, kus käisin. Enne veidi taustast.
Mul oli üks sõber S, keda tundsin juba 10 aastat. Algusaegadel sai ta asjade korraldamisega imehästi hakkama ning ma imetlesin teda. Kuidas ta küll leidis alati aega iga asja tegemiseks? Kuidas ta oskas igas situatsioonis sobiva vastuse leida? Kuidas ta jaksas kogu reisi eelarve sendi täpsusega koostada, nii et jäi ka veidi varuraha? Kuidas oskas ta inimesi nii osavalt ümber veenda? Olin lummatud ja abistasin teda iga asjaga nagu hea sõber ikka. Oli vaja küüti, pakkusin. Oli tarvis midagi tõstmas käia, olin kohal.
Siis viimasel ajal hakkasid juhtuma imelikud asjad. Olime alati teinud seltskonnaga üldise rahapaja, et igaüks panustab sama summa ja siis ostetakse selle eest nii toit kui ka mõlemale autole kütus. Siis ühel konkreetsel reisil aga juhtus nii, et lõpus pidin hakkama ise kütuseraha sisse kasseerima, sest mind polnud S sellisest muutusest teavitanud. Mul poleks midagi selle vastu olnud, sest ikkagi oli ta ju alati meie raamatupidaja olnud ning pidasin õiglaseks talle ka puhkust lubada. Tingimusel, et ta oleks mind sellest enne teavitanud ning poleks püüdnud alati enda auto istmeid täita. Minule püüdis ta peatuste-aegsetel ümberistumistel jätta alati vähem inimesi, et ise võimalikult palju kütuserahaga koonerdada.
See oli üks mitmetest veidratest juhtumitest, mis nüüd toimuma hakkasid. L juures kuuri ehitades rabasime veel ühe teise sõbraga terve 8tunnise tööpäeva ning S saabus vaid tunnike enne töö lõppu, kuigi pidi ka algselt meid terve päeva abistama. Nii ta siis saabus ja kääris kah korraks käised üles. Kui töö lõpetasime, olime L-i ja selle teise sõbraga päris läbi, et ei jõudnud enam õieti juttugi ajada, aga S väitis, et küll on ikka hea vahel füüsilist tööd teha ning istus koos meiega söögilaua taha nagu see kõige rohkem tegutsenu.
Aga i-le pani tõeliselt punkti S-i reeturlik temp, millest ma siiamaani sotti pole saanud. Me tegime elukaaslasega sarikapeo ning palusime Facebookis kõigil kutsututel teada anda, kas nad tulevad või mitte. Oli vaja lihtsalt panna "osalen" või "ei osale". Me tuletasime seda ka enne tähtaja kukkumist meelde, et täiesti kindel olla.
Saabus see pidupäev. Elukaaslase sõbrad olid juba vaikselt kohale jõudnud ning ma mõtlesin igaks juhuks helistada ja uurida, kusmaal S on, sest pidi ta ju ka L rongijaamast peale korjama. Lõpuks S vastas, et ta on hoopiski maal. Et pidi olema spontaanne otsus. Mis sellest, et ta oli aastate kaupa küsinud, millal mina lõpuks midagi korraldan ja et ta sooviks väga tulla. Nüüd oli ta naisega Eesti teises otsas ja ei olnud mulle sellest isegi vihjanud. Ma uurisin, et kas ta ka L-i oma spontaansustest on teavitanud. Loomulikult mitte.
Pettunult valisin L-i numbri ja teavitasin teda tekkinud olukorrast ning tuiskasin talle ise järele. L ise näis veidi pettunud, aga mees andestas meid alt vedanud tegelasele üsna kähku.
Vahepeal saabus aeg, kui sain just uue auto, koera ja kihlusin, ning otsustasin, et näitan sõbrale S oma remonditud elamist, sest ta polnud mul peale remonti käinudki. Võtsime ta elukaaslasega pärast tööpäeva peale ning asusime liikvele. Autos ajasime juttu ning varsti võttis asi tõsisema pöörde, sest elukaaslane uuris, miks S mind pidevalt ära kasutab, üle laseb ja tuima järjekindlusega hilineb. Süüdistused olid põhjendatud, sest eelnevate aastaga oli olukord aina ebamugavamaks muutunud.
Mina kui naiivne ullike olen ju selline, et usun kõigist alati parimat ning algul ei saanud ma isegi midagi aru, aga elukaaslane avas vaikselt mu silmi. Kahe aasta jooksul olin ma viimaks taibanud, et S oli see, kes alati hilines ning aina enam lubadusi tuulde pildus. S otsustas alati, mida ja millal me tegema pidime ning tema diktaadi järgi rakendusid kõik valikud alates snäkilauast kuni sihtkohtadeni. Näiteks ühel olengul keeldus ta minu elukaaslase nõu kuulda võtmast, kui vaaritas pannkooke. Mõtlema pani teda alles ühe teise sõbra nõustumine mu elukaaslase soovitusega. Naisi ta kuigi palju ei austa, aga see on teine teema.
Lõpuks see juhtus. Minu naise sees ärkas emalõvi, kes asus S-i minu sita kohtlemise eest noomima. S kui iseõppinud manipulaator eitas kategooriliselt kõike, kuni elukaaslane talle tõendeid nina alla hõõrus, nii et mees oli sunnitud asju omaks võtma. Vaikselt küll vabandas, aga püüdis endiselt välja keerutada. Oli ilmselge, et vabandusi jagas ta vaid paljastuste korral ning ise ei mõtelnud ta midagi üles tunnistada.
S käskis mul auto ots ringi pöörata ja teda koduukse ette sõidutada. Vihane emalõvi seda suppi välja ei kannatanud ja nõudis, et S autost lahkuks. Siis pani S mind valiku ette, et kas tema või elukaaslane, aga viimane sõnastas selle peale seda konkreetselt ja vaatas mulle otsa.
Valisin elukaaslase.
Leppisime kokku, et viime S-i ta kodu lähedale bussipeatusse ning asusime liikvele. S ja elukaaslane tõrelesid veel, kuni S absoluutse piiri ületas, vihjates elukaaslase suuremale kaalule. Kuna ma nüüd tõsiselt vihastasin ja auto kinni pidasin, ehmatas mees lausa ära. Silusime asjad veidi rafineeritumaks ning saime temast peagi lahti. Selline oli mu sõber S.
Andsin paar päeva rahunemisaega ja kohtusin vahepeal teistega, et asja arutada. L oli see inimene, kes ütles, et tema jääb neutraalseks ning ei taha asjasse sekkuda. Temale oli tähtis mõlemad osapooled ära kuulata ning seetõttu austasin ma teda väga. Jutustasin talle siis enda nägemuse ja ta mõistis mind täielikult.
Siis saabuski L sünnipäev. Varasemalt oli ta mulle teatanud, et parem oleks, kui ma elukaaslast kaasa ei võta. Ma mõistsin seda seisukohta, sest S oli peale tüli mu elukaaslast veidi pelgama hakanud. Istumistele ilmumata jäämised või asukoha ümbermuutmise püüdlused olid selle vaieldamatuteks tõenditeks.
Saabusin ja uurisin siis täpsemalt, et millal S saabub. Minu üllatuseks oli mees hoopis lõunamaal puhkamas. Uurisin edasi ja selgus, et L oli S plaanist juba kuu aega teadlik, mis tähendas vaid üht. L otsustas iseseisvalt, et mu elukaaslane pole tema peole oodatud. Mis sellest, et nende vahel polnud iial midagi juhtunud. Mis sellest, et olime L-i pidevalt enda üritustele kutsunud. Ja nüüd säärane pauk. Tema põhjendus oli see, et S-i autost välja saatmine mu elukaaslase poolt olevat olnud väga ebasõbralik. Lisaks pelgas ta, et mu elukaaslane ta sünnal mingi skandaali korraldab.
Muide, peale tüli S-iga käis minu sotsiaalne aktiivsus allamäge ning elukaaslane utsitas mind nendega endisel viisil suhtlema, sest tegu oli ikkagi mu sõpradega. Põhimõtteliselt keerati nuga selga inimesele, kes mind nendega suhtlema saatis. Ja mina viisin sellisele veel kingiks kallima joogi, kui algul planeerinud olime.
Ma ootasin siis järgmise hommikuni ja kirjutasin mehele õige pika kirja, millele ta siiani pole vastanud. Ehk ootab ta S-i mandaati, sest viimane on ta põhjalikult ümber sõrme keeranud. Olen nüüd enam kui kindel, et vahepeal olid nad veelgi kohtunud ja meist sitta kokku rääkinud, mistõttu L minu elukaaslast enam ei sallinud. Alguses neutraalne mees valis lõplikult S poole, olles mind isegi peaaegu sünnale kutsumata jätnud. Sünnale sain ma poolkogemata, kui eelolevatest suvesündmustest juttu tegin. Loomulikult teadsime mõlemad, et ta sünna on kohe tulemas, nii et L siis viisakusest kutsus. Muide, ma polnud tegelikult Facebookis tema sündmusele kutsutud, sest ühelt külaliselt sain ma kogemata teada, et selline asi üldse eksisteeris. Peo kellaaja sain teada hoopis teiselt sõbralt, mitte peo korraldaja käest. See ütleb päris palju. Vandenõuteooriat arendades võis põhjuseks olla S-i ka mittetulemise varjamine, sest algul saime aru, et L ei taha, et S jätaks mu elukaaslase pärast ilmumata, aga tõest kirjutasin ülalpool.
Ma kaotasin sel aastal juba teise sõbra, aga kuna asi on kahepoolne, kaotasid ka nemad sõbra. Sõbra, kes ei hiline. Sõbra, kes peab lubadusi. Sõbra, kes püüab semudes järjekindlalt vaid parimat näha. Üsna väärt sõbra, kes ka enam pundi heaks pingutada ei kavatse ja oma kallima kallal ussitada ei luba.
Pyro. Diip sümboolika - kõik põleb, aga näen vikerkaart.
Olen otsustanud, et minu elu nad enam ei dikteeri. Kevadine kaotusvalu on üle läinud ja praegune valu ei tundunudki enam nii üllatav. Keeldun kurvastamast ja lähen oma eluga edasi. Olen tänulik kõigi eest, kes mu elus veel on. Lisaks annavad need kurvad sündmused mulle inspiratsiooni, sest head raamatud sünnivad ikka enda elukogemuste toel.
Järgnev lugu iseloomustab praegu mu tundeid kõige enam. Tavaliselt ma muusikat kuulates sõnu tähele ei pane, aga selle loo sõnad klapivad praegu kuidagi väga täpselt. Elu laguneb vaikselt koost, Ladat ei tule lähiaastate jooksul, igapäevast kuluraha on vähe, säästud on kokku kuivanud ja mõned siin mitte mainitud põntsud on veel, aga kurat küll, ma otsustan tantsida. Mis sellest, et eriti ei oska! Dance, Dance, Dance! 😃
Max Headroom'iks maskeerunud najavend
segas kunagi TV saatele vahele.
Hiljuti tuli elukaaslane mõttele, et võiks Bennole Instagrami konto teha. Kass Jasperi korralagedused on siin blogis kajastatud, aga Bennole on kah "eetriaega" tarvis. Rohtlahaukurbenno konto jälgijate hulk kasvas üle ootuste hästi ning elukaaslane sattus sellest aina enam vaimustusse.
Kuni ta sinna enam sisse ei saanud. Mis siis juhtus? Uurisime lähemalt ning proovisime meilile salasõna meeldetuletuse saata. Imelik oli aga see, et meiliaadress oli täiesti vale. Mingi .....stroitelew@mail.ru.
Meil vedas ning elukaaslane sai meili kuidagi ära muudetud, aga konto kirjeldus oli ära kustunud. Kõiki emotikone oli ta kontot luues tükk aega taga otsinud, mistõttu tekitas see talle tohutu pettumuse.
Miks peaks mõni haige inimene koerale tehtud konto kaaperdama? Asusin asja uurima ning selgus, et mingid Vene häkkerid on botid laiali lasknud, mis tuima järjekindlusega igasuguseid tähekombinatsioone proovivad. On päris hirmutav, et päris paljudel on kontod küberkurjategijate saagiks langenud, ka kuulsustel. Paraku mingit muud rohtu ei paista sissemurdmise vastu olevat kui hästi keeruka salasõna valimine. See on esimene häkkimisintsident, millega ise kokku olen puutunud ning kunagi arvasin, et see juhtub vaid inimestega kaugel Ameerikas.
Salasõnadest veel niipalju, et kunagi tõmbasin ma mängudele mingeid mode, mis olid pakitud zip või rar kaustadesse. Ükskord juhtus nii, et üks eriti haruldane mod oli kaitstud salasõnaga. Kuna ma seda kusagilt mujalt ei leidnud, oli mu ainsaks võimaluseks see lahti muukida. Ilmselgelt tõmbasin teatud tarkvara, mis pommitab kausta erinevate tähekombinatsioonidega. Seal sai lausa ise valida, milliseid variante kasutada - kas ainult tähtedega või koos numbritega, kas tähed on aiinult väikesed või peab ka suurtähti arvestama jne.
Mis ma sealt järeldada võisin? Iga järgneva tähemärgi lisamisel salasõnasse pikeneb eksponentsiaalselt selle muukimise aeg. Kui lisada ka mõned suurtähed, peab programm jälle lisavariantidega arvestama. Numbrid tekitavad veelgi lisapeavalu, sest nüüd peab kõik tähemärgid ka nendega läbi proovima, pikendades aega lõpuks lausa tundide või päevade võrra.
Kallid lugejad, valige pikemad salasõnad ja kindlasti kasutage numbreid ning läbivaid suurtähti!
UUENDUS:
Elukaaslane avastas, et taas oli Benno konto ära kaaperdatud. Seekord polnud muutuste e-kirja isegi meilil nagu eelmisel korral. Selgituseks - kui vahetada kasutajanime või meili, siis tuleb meilile sellekohane teade.
Nojah, Benno konto on nüüd mingi venku käes, kes pani endale suvalise multikahobuse pildi. Palju õnne nende 29 jälgijaga ja pikka õnnelikku elu sulle, said ühele koerale korralikult ära panna.
Käisime juba teist korda Luige vanavaralaadal. Ma mingil põhjusel pole sellistele üritustele väga tihedalt sattunud, kuigi jälgin hoolega kalendrit, et Nostalgiapäevi maha ei magaks. Tegelikult tutvustas mulle seda üritust mu ämm, kes ka seekord meiega kaasas oli.
Kui esimesel korral otsest eesmärki polnud, siis seekord oli mul hädasti tarvis üht nõukogudeaegset sukeldumismaski. Kuigi mul on tutikad ujumisprillid olemas, siis mõtlesin, et kuna ujudes soovib ka elukaaslane vahel vee all ringi vahtida, siis võiks lisa hankida. Ujumismask meeldib mulle just sellepärast, et nina on kenasti kaetud ning see lubab vee all igas suunas tiirutada. Sõbra oma laenates sai mulle kiirelt selgeks, et tegu on väärt asjaga ning tasub seda otsida küll.
Sellise sihiga maksingi sisenemistasu 2 euri per nägu ning sisenesin läinud aegade füüsilisse maailma. Letid olid nostalgilise kraami all lookas ning oli tunne, nagu oleks vanaisa endise suvila kuuri sattunud. Paarikümne meetri pärast kohtasin lette mänguautodega, mida leidus vägagi kõikuva kvaliteediga. Oli uuemaid tooteid, mida ka täna Venemaal plastist pressitakse, ning esindatud olid ka need õiged metallist autod, mida minust vanemad lugejad kindlasti mäletavad.
Autod olid kenad, aga liikusin edasi. Mingil hetkel seiskus mul samm ja silmad kinnitusid peegelpuhastele VAZ ilukilpidele. Mul pole ühtki Ladat, aga vahel ikka taban end mõttelt, et võiks auto jupphaaval kokku panna.
Vahepeal leidis elukaaslane mingi rämedalt jämeda klaasvaasi, millega saaks vabalt röövleid eemale ajada, minetades vajaduse pesapallikurika järgi. 16 eurot 30st kadus kui mullaauku ning hakkasin juba muretsema, et kas mulle ikka juhuostudeks raha jätkub.
Olles kogu turu läbi filtreerinud, olin taas väljapääsu ligidal selle teatud leti ääres. Naljapärast uurisin, palju see üks mudel maksab. 20 eurot. Kole. Mul polnud enam piisavalt sularaha. Seadsin sammud pettunult väljapääsu suunas ja helistasin elukaaslasele, et kus ta oma emaga asub.
Kui kohtusime, siis saades teada, et mul raha ei jätku, toimetas elukaaslane oma emalt mõned mündid mulle üle ja saatis mind ostu sooritama. Nii saingi tumeda VAZ-2101 omanikuks, mis oleks kui lähipäevil tehasest välja veerenud. Ma ise küll sisse ei mahu, aga ehk aitab see leevendada hobiautonälga, mis mul bemarist saadik siginemas on.
Et ost toimub, oli mulle tegelikult juba esimesel korral leti äärde jõudes selge, nähes vaest omanikuta autot päikese käes praadimas. Kunagi 90ndate teises pooles olin veel lasteaias ning ühel päeval viidi mudilased jalutama ja enne riidessepanekut sai iga jõnglane kastist endale matkaks ühe lelu valida. Tüdrukud jahmerdasid mingite nukkudega, poisid sorisid plastikust Ferraride hunnikus, aga mina haarasin otsustavalt ühe metallist VAZ-2101. Läksimegi siis jalutama. Kui olime juba tükk aega kõmpinud ja hakkasime tagasi jõudma, siis koitis mulle üks asi. Mul pidi ju auto pihus olema? Igatahes kuhugi Mustamäele see vaene ohver vedelema jäi...
Mingit lohutust pakuvad kindlasti ka allpool mainitud üritused, kuhu lähiajal plaanin minna.
Tere tulemast leti äärde kusagil Kadaka autoplatside keskel! Enne kui teid tühja platsiga ära ehmatan, las räägin kõigepealt oma edukast müügiärist. See aasta on suuremate tehingute mõttes üsna silmapaistvalt möödunud ehk täpsemalt öeldes olen sel aastal lausa kolm sõidukit rahaks teinud.
VW Passat
Las ma räägin, miks ma ta ära müüsin. Kuigi suur ja mugav, hakkas ta aina enam raha nõudma. Kohutavalt kulukas turbo rike inspireeriski mind uute autode suunas vaatama ning seetõttu lõpetasin tuttuue Seati roolis. Ei kahetse müüki absoluutselt, sest jõle remondiarve kiskus õhukese sideme, mis mul autoga tekkimas oli, julmalt pooleks.
Jawa 632
Minu elu teine kaherattaline. Kunagi 10 aastat tagasi sain selle isalt jõuludeks. See oli ka aeg, mil selliste riistapuude hinnad veel kaalu järgi määrati ning mistõttu sai tollal selle pidamist endale iga koolilaps lubada. Nüüdseks on neid kahetaktilisi õige väheks jäänud, mistõttu ei häbeneta heas korras eksemplaride eest ka tuhandeid küsida.
Enda punase Jawaga sain sõita vaid mõned üksikud korrad, sest:
1. mul puudusid mootorrattaload
2. suretasin ta teist käiku sisse pannes alati välja ning alles viimastel aastatel taipasin motikate käimakasti eripära
3. huvi oli pigem vanade autode vastu
Ilus ja vahva ta oli, aga Jawa ei leidnud garaažis seistes kunagi praktilist kasutust. Nüüd teenib tsikkel aega ühe motohuvilise juures, kes ta lõpuks pärast kütusefiltri loputamist ära soostus võtma. Lahkuminek oli raske, ikkagi kauaaegne juveel.
Renault Clio
Jah, seesama Clio, mis mul 8 aastat oli. See prantslane ei jätnud mind iial hätta, vaid tammus rahulikult aina edasi ja edasi.
Kuigi auto ülalpidamiskulud olid madalad, ei leidnud ta enam kasutust. Mina ja elukaaslane püüdsime alati just Seati rooli taha pääseda, jättes vaese sinise putuka kuudeks möödakäijate imetleda. Jah, ta ei liikunud iial kuigi reipas tempos, sõitmine tundus meeletu seiklusena ning kliima puudumine muutis suved põrgulikult higiseks. Samas see tunne sisse istudes ei unune iial. See on midagi nostalgialaadset, mida kunagi aastakümnete pärast vanaautode üritustel taga hakkan ajama.
Ostjat ootasime poe parklas ja püüdsime ära arvata, mis autoga ta tuleb. Meie kõrvale keeras järsku üks Land Cruiser, blokeerides täielikult hea vaate. Üllatus oli meil suur, kui sealt väljunud sõbralik meesterahvas meiega silmsidet hoidis. Hiljem selgus, et hiiglasliku linnamasturi pidamine käis mehele üle jõu, mistõttu vajas ta vähe soodsamat liiklusvahendit.
Arusaadavalt oli hüvastijätt pisaraterohke (tegelikult ei vesistanud keegi, aga nii öeldakse), sest minu truu kääbushobu leidis teise kodu ning me ei pruugi enam iial kohtuda. Aitäh, Clio, et olid niivõrd vintske sell, et kõik mu kapriisid ära kannatasid.
Ka BMW lammutusele loovutamine murdis mu südame, aga lõppude lõpuks on kõik autod vaid metallijupid, mis ei hooli ei meie tähtpäevadest ega tervisest. Pole veel juhtunud, et auto kellelegi sünnipäevapeo korraldab või peale avariid süüdlaslikult haiglasse vaatama tuleb, lilled ühes. Aga inimestena kipume neid kohtlema kui pereliikmeid ning mõned agaramad meie seast kipuvad neid ka liigselt pesema ja poleerima.
Just seetõttu võtame endale ka koduloomi, kuigi nad ei soovi iial õnne sünnipäevaks või ei vii vahelduseks ise prügi välja, aga armastame me neid ikka. Esmakordselt elu jooksul on mul kaks korda rohkem loomi kui masinaid, kuigi loodan lähiaastatel asja tagasi tasakaalu viia, sest mõtetes luurab salapärane number 2101.
Selle auto saamislugu on proosaline - sain 2010. aastal ülikooli sisse ja mul oli tarvis mõstlikku liiklusvahendit. Vanemad panid siis käed alla ja nende diktaadil veereski õuele võimaliku Audi 100 asemel hoopis 2006. aasta Clio.
Auto on kaheukseline ja mugavusvarustusest leiduvad tal vaid elektrilised aknatõstukid. Kerget keret veab edasi iidne 1.2-liitrine bensiinimootor, mille 43 kW veenmisoskus autot kiiretele tegudele sundida on alla keskmise.
Autot puldist avades tervitab mind kurdistav PIIKS, aga mind see liigselt ei kohuta ning avan tohutult laia ukse. Interjöör tervitab sisseistujat odavailmeliste ja argiste plastmaterjalidega, värvides sisu ühetaoliseks halliks. Siiski lisavad sinna mõningat värvi ja erksust heledad iluliistud. Eriti meeldib mulle laelamp, mille lülitiks on see ise. Mulle valmistavad teistes autodes alati peavalu tibatillukesed lülitid, mida peab pimedas kompama hakkama, aga Clio on selle koha pealt kiire ja konkreetne. On pime? Äsa vastu lampi! Praegu tundub üldmulje üsna ilmetu, aga kui ma tollal esimest korda oma uude autosse istusin, oli see Mosse kõrval tohutu edasiminek. Kui kujutlete üksteise kõrval muldpõrandaga hütti ja luksusvillat, annab see mõningat aimu minu tolleaegsetest muljetest.
Hiljuti vaatas mulle maja ette jõudes
vastu ümmargune läbisõidunumber.
Lihtne võti libiseb kergelt lukuauku ja auto käivitub hetkega. Mingeid liigseid tseremooniaid pole vaja, sest tuim bensiinimootor on tööhobune, kes kannatamatult asja kallale tahab asuda. Eelmisel talvel oli käivitamisega probleeme, aga kui vahetasin origiaalaku ära, pole sellest saadik ükski külmakraad autole takistuseks olnud.
Auto liigub lihtsalt ja konkreetselt paigalt, nähtavus peeglitest on hea. Suurele teele jõudes hakkan pöördeid kasvatama. Pole eriti vahet, kas on 2000 või 3000 pööret, kulgemine on sisuliselt sama. Linnakiirusel saan südamerahuga viienda käigu sisse susata ja lasta prantslasel säästlikult kulgeda. Foori tagant saab teistele ära teha vaid kavalusega. Rohelise süttides on minu ainsaks relvaks hea reaktsioonikiirus ning hetkeks "rebin" ka ette, nii et Clio tagumik ja teise auto nina on kohakuti. Siis ärkab kõrvalrea autojuht talveunest ja tiksub vaevata oma aeglase mahtuniversaaliga Cliost ette kui Ferrari. Pole midagi teha, Clio on veidi aeglasema toimega kui teised. Maanteekiiruseni jõudes jõurab mootor juba üle 3000 pöörde juures, paludes halastust. Aga ma ütlen talle, et kahjuks kuuendat käiku pole, nii et pead vastu pidama.
Pidurdamisel peab hetke mõtlema, sest kuna puudub ABS, siis võivad rattad blokki jääda. Ükskord talvel mul niimoodi juhtuski, kui ühe teeotsa peaaegu maha magasin ja piduri põhja surusin. Kuna ta on esiveoline, siis seiskunud rattad suretasid hetkega ka mootori välja. Minu soovitus - pidurdama hakkamisel suru alati sidur enne alla.
Mõningaid probleeme on stabiilsusega. Kuna telgede vahe on minimaalne, siis talvel on mul ette tulnud mõningaid situatsioone, kus auto läheb libedaga lihtsalt käest ära. Kui see juhtub, siis enam tagasi pole seda võimalik enam saada. Õnneks kõik olukorrad lõppesid kas ohutult kraavis või risti keset teed. Elus ma igatahes veel olen.
Kui jutt juba kraavi kiskuma hakkab, siis ükskord Võrumaa kruusateedel vurades nägin, kuidas mu sõber enda autoga külg ees liikus. Ega ma kehvem polnud ning otsustasin taga istuvatele tüdrukutele veidi närvikõdi pakkuda. Tõmbasin kurvis külje ette, kuid auto läks veidi käest ära ja sööstsin otse kraavi suunas. Ma olin juba kindel, et nüüd oli mayday-moment, kui ma sinna sisse sadasin, kuid inertsiga lendasin sealt sama kiirelt välja kui KITT. Neiud käisid laes ära, tagaiste oli alkoholist märg ja mina vandusin, et säärased trikid jätan ma edaspidi kaskadööridele.
Clio auks pean aga tõdema, et kõik katsumused on ta püüdlikult üle elanud ja andestama on ta üsna helde. Ma olen tal vahetanud vaid õli ja kulujuppe ning suurem remont tuli ette alles hiljuti. Asi oli selles, et ma olnud lamavat politseinikku märganud roolis istuva elukaaslase asemel ning vedrustus sai surmahoobi. Viisin auto remonditöökotta ja ootasin hinnapakkumist. Kui helistati, siis olin juba halvimaks valmis, aga... veermiku korrastamine, esivedrude vahetamine, pukside-laagrite asendamine, pidurite tegemine ja hooldus läksid kokku maksma vaid 545 eurot! Passati puhul oleks võinud sinna vast nulli taha lisada, mistõttu olin ma enam kui lihtsalt õnnelik.
Kuludest rääkides... bensiini võtab ta ka vähe. Kuigi tänapäevased sama kubatuuriga mootorid võtavad veel vähem, on selle mootori vaieldamatu pluss selles, et katkiminevaid asju on lihtsalt nii minimaalselt, et ta jääbki kestma. Kuskilt midagi ei tilgu, kütusekulu on stabiilne ja kõik hädad saab lahendada kuluosade vahetamisega.
Auto on küll pisike ja mahub igasse parkimisprakku, aga üllataval kombel suudab ta mahutada päris palju kraami. Mäletan eredalt, et minu pere Volvo S80 sedaan oli küll tohutu suur, aga ühe mahuka kompsu transportimiseks pidime kasutama ikkagi Cliot, sest allakäivad istmed tekitavad tohutu kuubikujulise ruumi.
Teise põlve Clio kere on sama, mis esimese põlve omal, kohendatud on vaid tulesid ja muid disainielemente ning näpuotsaga on lisatud veidi turvajubinaid. 1990ndate aastate EURONCAP kokkupõrketestid on võrreldes tänapäevastega ülimalt aegunud, mistõttu pole mu enesekindlus võimaliku kokkupõrke korral just laes. Kaks turvapatja on parem kui mitte midagi, aga siiski kuuldes uute autode põlve- ja külgpatjadest, soovin, et turvavarustust võiks veidi enam olla.
Askeetlik Renault Clio ei paista pakkuvat palju, aga selle töökindlus on pannud mind Prantsuse autosid teise pilguga vaatama. Kes soovivad laiamiseks isast kaarikut, otsigu midagi Audi segmendist, aga kes hindavad vastupidavust, olematuid hoolduskulusid või kes ei viitsi autoga igapäevaselt tegeleda, neile sobib Clio.
Disain: 4/10
Dünaamika: 3/10
Praktilisus: 8/10
Kasutusmugavus: 7/10
Lisavarustus: 2/10
Turvalisus: 5/10
Üldhinne: 4.8/10
+ töökindel
+ kauba jaoks ruumikas + parim laelamp, mida autodes võib kohata
Enesekindlus on hea ja atraktiivne omadus, eriti meeste puhul. Enesekindlus on eelduseks, et olla ühiskonnas austatud ja meeste puhul saada palju naisi. Samas ma kogesin kuu jooksul mitut juhtumit, kus enesekindlus oli... harjumuslik?
Esiteks seisime Prismas järjekorras. See oli see nn laste kassa, kus olid kõrgendused jne. Siis astus ligi kõhukas pereisa, kaasas naine ja autokujulises kärus perelisa. Ta asus vahele pressima ja ütles tohutult enesesekindla häälega, et lastega peredel on eesõigus. Eestlased nagu me oleme, vahtisime teda sõnatult. Olles inimeste osavõtmatusest kerges kibatuses, pakkus ta välja, et võiks müüja käest küsida. Lõpuks arvas naine, et saba on liiga pikk ja pere kadus kuhugi kaugemale seisma. Kui kord meieni jõudis, siis küsisingi müüjalt, et mis teema sellega on. Proua tunnistas, et kunagi oli tõesti selline kord olnud, kuid nüüd oli see ära kaotatud. Tõepoolest, sildidki olid puudu.
Teine juhtum. Maximas tekkis meil mingi jama, et kaarti ei saanud kasutada. Kuni elukaaslane automaadist raha käis toomas, seisin mina ostudega kassa ees. Müüja isegi tõmbas käru veel ligemale, et äkki pistan ma putku. Mis siis ikka, seisingi seal. Ja siis kuulen mingi järgneva ostja pominat, et kas mul on vaja siin seista. Ma vaatasin talle tühja pilguga otsa ja vastasin konkreetselt, et jah, on küll. Siis ütles tädi, et tal on laps. Palju õnne, mõnel on neid mitu. Selleks ajaks olid minu närvid juba nii pingul, et otsustasin mitte stseeni teha ja tulin talle sellega vastu, et liigutasin enda käru pisut eemale. Protsessi käigus pillasin vihase "kurat küll", mille peale mammi manitses, et ei ole vaja ropendada. Siis selgitasin, milleks ma seal seisma pidin ning peale seda oli proua vait kui nukk ja lahkus vaikides.
Kolmas juhtum. Sõitsin Sõpruse puiesteelt TTÜ suunas, ikka läbi selle paljudele tohutut peavalu tekitava ringi. Ma hoidsin paremasse ritta nagu alati ja jälgisin märke. Nool näitas, et vasakul rajal sõitja PEAB pöörama vasakule ja minu nool andis valiku mõlemale poole minekuks. Heas usus olin ringi läbimas, kui minu kõrval vasakul mingi Saab pidurdas ja mulle signaali lasi. Eks ta lootis, et saab seal sujuvalt rida vahetada ja mina päris kindlalt vasakule ei pööra. Samas vaadates pilti ja seal ilutsevaid märke, olen ma enam kui veendunud, et neid pole võimalik kuidagi mitmeti tõlgendada.
Seega kokkuvõtteks võib öelda, et enesekindlus teeb mehest mehe. Samas kui enesekindlalt tegeldakse lollustega, kaotab ka kindral ühiskonna silmis paar pagunit.
Jaanipäev oli raske, sõna otseses mõttes. Paar kilo kogunes nagu niuhti, aga pole hullu. Tähtis on aga see, et oleme enda elukombeid jäädavalt muutnud. Elukaaslane on näiteks võtnud endale igapäevaseks ülesandeks teha vähemalt 6000 sammu (kerkinud on see 4000 pealt), aga vägagi tihti tuleb ka 10 000 või selle ligi. Samuti käime koeraga pikematel ringidel kui varem ning õhtuti viskame talle palli. Selle tulemusena magab ära väsitatud Benno paremini ja naudib üleüldiselt oma lapsepõlve rohkem.
Samuti oleme drastiliselt vähendanud snäkkide osahulka ja asendanud toite tervislikumaga. Varem polnud mul probleemiks peale tööd pakk vorste või krõpse sisse pista, samuti külastasime tihti ka Hesburgerit. Nüüd on endine hullus asendunud banaanide, marjade, arbuuside ja porganditega. Samuti ei võta ma õhtusöögiks enam topeltprotsjone nagu varem kombeks oli. Mahlad ja mullijoogid olen peaaegu täielikult välja juurinud ja asendanud külma veega. Ma tunnen end palju paremini ja värskemalt, kuigi kilod pole veel märgatavalt kukkuma hakanud. Hea algus seegi, et praegu kaalun 111,6 kg, sest aprillis olin ma 112 kg.
Ka olen jalgratta välja otsinud ja vahelduva eduga väntamas käinud. Kuigi võiksin seda rohkem teha, on sellega vähemalt alustatud, mis on peamine. Pikkadele jalutuskäikudele on see igatahes hea lisa ja hakkan väntamisega enam-vähem ka ära harjuma. On üks kindel teeots, kuhu ma alati väntan ning varsti tasub tasapisi koormust suurendama hakata, aga pean vaatama, et end päris ära ei tapaks. Mõtlen, et peaksin end kokku võtma ja HIIT'iga alustama, sest lisaks rasvapõletusele omab see ka nn järelpõletuse efekti.
HIIT tähendab high intensity interval training ehk kõrge intensiivsusega intervalltreening. See kujutab endast seda, et umbes 10-20 sekundit tuleb kogu jõust pingutada ning seejärel kaks korda nii kaua (20-40 sek) tasases tempos puhata. Intervalle tuleb teha umbes 8 korda, aga see võtab täiesti läbi.
Iseloomult on selle idee lihtne ja sobitub minu elusse kenasti, sest ma pole kunagi olnud jõusaali- ja kulturismifänn. Eks ma hakkan varsti katsetama ja raporteerin tulemustest.
Kätte on jõudnud oodatud aeg. Peale pikki aastaid sain lõpuks kooliga ühele poole ja kaitsesin lõputöö ära. Nüüdsest on minu puhul tegu diplomeeritud teedeinseneriga, erialaks sillaehitus. Siinkohal on paslik teha väike tagasivaade möödunud aastatele ning ehk annab see mõnele lugejale motivatsiooni, kes samal eluteel. Ma pole geenius, vaid keskmise IQ-ga inimene, kes tulemuste nägemiseks pisut vaeva pidi nägema. Õppimine läks küll üle nominaalaja, aga tehtud see sai, mis on peamine.
2010/2011
Sain tasuta õppekoha sillaehituse erialal. Tegu oli integreeritud õppega, mis vältas 5 aastat. See tähendas, et kui ma vahepeal katkestaks, siis mingit bakalaureuse kraadi ma vahepeatusena ei saaks. Esimesed semestrid pingutasin hoolega, et täita baaskriteeriume ja tasuta kohal püsida.
2011/2012
Jõledad või keerukad õppeained nagu matemaatiline analüüs ja kujutav geomeetria ajasid mul pea sassi ja tõmbasid motivatsiooni alla. Ma mõtlesin õudusega, et mis veel hiljem saada võib, kui juba baasained nii keerulised on.
2012/2013
Võtsin akadeemilise puhkuse, sest oli tarvis mõningaid eksamitulemusi parandada. Üldiselt päris kehv õppeedukus, sest lisaks rasketele õppeainetele oli mu elus ka muid madalseise, mis õppimisele üldse kasuks ei tulnud.
2013/2014
Ajateenistus pakkus vaheldust täiesti teises keskkonnas ja tänu sellele suutsin ma endas mõningat iseloomu kasvatada.
2014/2015
Õppeedukus kasvas hüppeliselt, sest esiteks hakkasin asjale süstemaatiliselt lähenema ja teiseks leidsin endale kallima. Kohtasin esimesi erialaaineid. Viimaks sain tehnilise mehaanika I tehtud, mis avas mulle tee põhiliste erialaainete juurde. Lisaks sain ära tehtud mõned läbikukutud ained nagu näiteks diferentsiaalvõrrandid. Kui vahetasin õppejõudu, läks asi kohe palju lihtsamaks, sest auditooriumi õhustik ja õppejõu õpetamisviis mõjutab väga palju.
2015/2016
Läksin kallimast lahku ja see mõjus rängalt minu moraalile. Ma kaotasin sihi ja langesin eksistentsiaalsesse kriisi. Kusjuures ma reaalselt mõtlesin, et kas ma ikka tahan kunagi enda erialal töötada ja hakkasin juba muid asju vaatama. Õnneks kohtasin õige pea enda praegust elukaaslast ja suutsin tuurid taas üles võtta. Võib öelda, et nüüdseks olid baasained lõppenud ja alles olid vaid erialaained, mistõttu olid õpingud palju põnevama ilme omandanud. Sain lõpuks tehtud tehnilise mehaanika II, mis jäi mu viimaseks ebaõnnestunud aineks. See väike märgiviga, mis mind eelmisel aastal läbi kukutas, jääb eluks ajaks meelde.
2016/2017
Jäin praktika kohta tööle ja see motiveeris mind paremini õppima. Unistuste BMW kergitas motivatsiooni veelgi, kuigi see õppeaasta lõpuks puruks sõideti. Elukaaslase toel suutsin õppeedukuse kvaliteeti endiselt kõrgel hoida.
2017/2018
Ained olid huvitavad ja neid polnud kuigi valulik õppida. Kuigi eestpoolt blokist pärineva füüsika II võtsin esimest korda, sain sellega hakkama. Elukaaslase survel jõudsin kõik asjad tähtajaks tehtud ning ühe eksami oleksin ma ilma tema näägutamiseta peaaegu maha maganud. Lõputöö tegemine läks ludinal ja mu juhendaja jäi sellega rahule. Ka hindamiskomisjonile sobis mu töö, sest nüüdsest on kutsekojas minu nime all ka erialane märge.
Nüüdsest on jäänud mu ainsaks vaevaks tseremoniaalselt diplom vastu võtta, mis tähendab seda, et üks stressiallikas on nüüdsest kadunud. Mis edasi saab?
Kaalulangetamine, nagu ma ühes eelnevas postituses suure suuga lubada jõudsin. Oleme elukaaslasega toidulaua muutuse osas juba algust teinud, aga ikka tasa ja targu.
Minna on tohutu tee, aga nagu see kehakaalu graafik näitab, siis kõik on võimalik.
Räägin siis ühe asja südamelt ära. Ma ei mõista nimelt tantsida.
Minu jaoks on see hoomamatu nähtus, mida kõik teised peale minu nautida oskavad. Mina olen see ainus "autist", kes igas seltskonnas paterdise rolli etendab, kui ümberringi näiteks uhkel valsisammul liueldakse.
On mingi seosetu sammude järjekord, mida kõik teavad. See on kui varjatud sekti salakeel, mida keegi mulle iial õpetanud pole. Olen proovinud küll ise skeemide järgi mingeid liigutusi teha, aga seal puudub minu jaoks vähimgi loogika. Ühed ütlevad, et tants peab tulema südamest ja et seda peab tunnetama. Samas kui ma midagi selles vaimus proovin, siis soovivad vist küll kõik, et ma parem maha istuksin. Vähemalt ühe tantsuprofist naise näost, kellega ma kunagi kohtamas käisin, oli seda küll teravalt näha.
Ehk mängib rolli minu kehv kehaline mälu? Ajaloosündmusi suudan ma küll kiirelt omastada, aga tantsusammude järjekord ei moodusta minu jaoks mitte mingit mõistlikku tervikut.
Kunagi lapsena käisin ka karates, sest noh... ema käskis. Igatahes... karate on mõnes mõttes ka nagu tants, sest kata'de liigutused nõuavad erinevate löökide õiges suunas ja järjekorras esitamist. Teatud kohtades pead karjuma ka "Kiai!", rõhutades mingit eriti dramaatilist lööki. Kogu see pull mind ei huvitanud ning parimaks osaks pidasin ma karatetrennis hoopis... jalkat. Ma ei teagi, miks ma tollal seda emale ei maininud. Kuna ema soovis, et ma saaksin füüsilist koormust, poleks tal kindlasti selle vastu midagi olnud, kui oleksin hoopis jalkatrenni üle läinud. Eks ma tahtsin näidata, et ma saan hakkama ja et ma ei põgene piinakambrist, mine sa tea.
Nagu arvata oli, ei edenenud ma vööde maailmas kuigi kaugele. Kuna vööeksam sisaldas ka kata'de tundmist ning ma ei teadnud neid trenniväliselt kusagilt uurida, jäigi asi soiku. Tunnis mõtlesin ma pigem kosmosest ja autodest ning lööke etendades hõljusin hoopis enda maailmas, selle asemel, et igavaid liigutusi meelde jätta.
Kui algas keskkool, teatasin lõpuks emale, et aitab küll. Pean kerge imestusega tunnistama, et sel raskel pubekaajastul läks elu mõnevõrra paremaks. Kui lõpetad millegi vastumeelse tegemise, tekib sinu elusse nii palju vaba aega ja rõõmu, et saad selle energia kuhugi mujale suunata. Nii algaski minu "avantüür" Jawa ja Mossega.
Koordineeritud kehaliste liigutuste tegemise jätan proffidele või kaheksajalgadele, sest see pole absoluutselt minu teema. Ma eelistan asju, mida annab loogiliselt tuletada, välja mõõta või arvutada. Võimalik, et sellepärast valisingi ülikoolis just sillaehituse eriala. See suund oli küll ainus asi, kuhu ma tasuta õppekohale sain, aga see tundis ka üsna mõistliku teena, kuigi tollal ei teadnud ma veel, mis mind ees ootas.
Siit ka moraal, et ärge sundige end tegema kasutuid asju, mida te ei naudi. Ja kallid lapsevanemad, kindlasse trenni või huvialasse sundimise asemel pigem suunake oma lapsi. Kui lapse olek tundub vastumeelne, siis võimaldage tal ise valik teha. Ma tean, et mina oleksin küll palju õnnelikum olnud.
Kui eelmisel korral kirjutasin erinevatest inimtüüpidest, keda roolis kohata võib, siis seekord tutvustan lugejale huligaanitsejate erinevaid "võtteid". Kirjatükk on inspireeritud hiljutisest hommikust, kus sattusin kolme (3!) pingelisse ja/või ohtlikku liiklusolukorda. Kui tavaliselt on mu reaktsiooniks tige vandumine, siis seekord muutis hommiku markantseks asjaolu, et ma naersin hoopis neile hulludele järgi. Olen ma varsti ise osa nendest?
Ettetrügimine
Foori taga on kaks rida. Sina istud autode kolonni eesotsas, kõrval bussirajal kipub üle stoppjoone veerema mingi nurgelise välimusega linnamaasturike. Ja siis lahvatab fooris roheline ning esirehvide vilinal on linnamaasturi elueesmärgiks sinu auto ette pääseda. Ega jumala eest ei saa normaalselt startida ja suunda näidates vahele paluda, kus sa siis sellega. Ikka peab demonstreerima oma alaväärsuskomplekse, mis kaasliiklejaile väsitavalt mõjub.
Valearvestamine
Eelmisega mõneti sarnane, kuid tema ei kihuta foori taga autorodu ette. Selle asemel ilmutab ta end kuskilt kõrvalteelt kui viirastus ja jääb venima. Peateel sõitjad surugu aga kiirelt piduripedaalile, sest tema "ei näinud midagi". Sellise nahka läks ka autori kallis bemm.
Jokkeriks olemine
Suunda näitamata liigutakse suvalises suunas ning kaasliiklejate mureks on ära arvata, mida segaduses juht järgmiseks teeb. Ta lisab teiste ellu põnevust ja vürtsi, sest napp pääsemine eluohtlikust kokkupõrkest varustab tavainimest pikaks ajaks adrenaliiniga.
Sabatamine
Üks võimalik meetod kehvade parkijate korralekutsumiseks. Julgustan lausa proovima, sest kellegi vara ei kahjustata. Nipukad taskusse!
Istumise all on jälitajal mingi ülbe bemm või mersu ning võtab sulle viivitamatult sappa. Ja kohe nii tihedalt, et kui julged isegi pidurdamise peale mõelda, on ta sul hooga ahtris kinni kui lössis takjas. Selliste jaoks aitab nende ees 55-ga venimine, aga see on niigi tohutu heategu, sest minu elukaaslane teeb seda 45-ga. Kui selline lõpuks oma ohvrist mööduda saab, kaob ta hooga ees ära, näol tige grimass.
Parkimiskunni tiitli haaramine
Oma suure linnamaasturi või luksussedaani jätab kodanik kõnniteele või kuhu iganes juhtub. Parklates hõivab ta harilikult vähemalt kaks kohta, sest muidu "tekivad ta uksele täkked". Sa tunned ta parklas ära ka selle järgi, et see ennasttäis kuju kõnnib uhkelt oma autoni, istub sisse ja tõmbab minema, paljastades karjuvsinise invakoha. Ühe teooria kohaselt pargivad nad ilma üritamata väga viltu sellepärast, et varjata oma kehva gabariiditunnetust.
Seaduseväänamine
Selliste elufilosoofiaks on "täna võib". Me kohtame neid vastassuunas vastu veeremas, neljarattalisega kõnniteel liiklemas ja bussirajal kilomeetrite viisi otsesuunas kimamas. Kui suunad tema tähelepanu mõnele keelavale märgile, lööb ta kiirelt käega ja rahustab su maha, sest "ah, keegi ei näe".
Teelt välja surumine
Seda nippi kasutatakse just sel juhul, kui puksija auto on ohvri omast kõvasti suurem. "Suurema õiguse" kasutamisel torkavad silma eelkõige pealinna bussijuhid, sest võimaliku avarii korral jäävad nad igal juhul ellu ning on ka hea võimalus, et ohver ehk peatunnistaja lõpetab oma elupäevad kokkupressituna raske bussi ja näiteks mingi ehitise vahel.
Kamikaze võitlusstiil
Mõni jalakäija on vaadanud superkangelaste filme ning aja jooksul on neis kinnistunud surematuse tunne. Pidevalt heidetakse end autodele ette ning kuna masinajuht paratamatult pidurdab, siis ongi jäänud neile mulje, et keegi ei saagi neile kunagi otsa sõita. Tavaliselt komberatakse vaevaliselt üle sebra, silmad maas, või tuisatakse vales kohas üle tee, kuigi liiklus pole intensiivsuse vähendamise märke näidanud. Ja kui tegu on mõne eriti hoolikalt kasvatatud mürsikuga, siis on ka reaalne võimalus, et oma au kaitseks sülitatakse auto kapotile.
