Tantsimine

Räägin siis ühe asja südamelt ära. Ma ei mõista nimelt tantsida.

Minu jaoks on see hoomamatu nähtus, mida kõik teised peale minu nautida oskavad. Mina olen see ainus "autist", kes igas seltskonnas paterdise rolli etendab, kui ümberringi näiteks uhkel valsisammul liueldakse.

On mingi seosetu sammude järjekord, mida kõik teavad. See on kui varjatud sekti salakeel, mida keegi mulle iial õpetanud pole. Olen proovinud küll ise skeemide järgi mingeid liigutusi teha, aga seal puudub minu jaoks vähimgi loogika. Ühed ütlevad, et tants peab tulema südamest ja et seda peab tunnetama. Samas kui ma midagi selles vaimus proovin, siis soovivad vist küll kõik, et ma parem maha istuksin. Vähemalt ühe tantsuprofist naise näost, kellega ma kunagi kohtamas käisin, oli seda küll teravalt näha.

Ehk mängib rolli minu kehv kehaline mälu? Ajaloosündmusi suudan ma küll kiirelt omastada, aga tantsusammude järjekord ei moodusta minu jaoks mitte mingit mõistlikku tervikut.

Kunagi lapsena käisin ka karates, sest noh... ema käskis. Igatahes... karate on mõnes mõttes ka nagu tants, sest kata'de liigutused nõuavad erinevate löökide õiges suunas ja järjekorras esitamist. Teatud kohtades pead karjuma ka "Kiai!", rõhutades mingit eriti dramaatilist lööki. Kogu see pull mind ei huvitanud ning parimaks osaks pidasin ma karatetrennis hoopis... jalkat. Ma ei teagi, miks ma tollal seda emale ei maininud. Kuna ema soovis, et ma saaksin füüsilist koormust, poleks tal kindlasti selle vastu midagi olnud, kui oleksin hoopis jalkatrenni üle läinud. Eks ma tahtsin näidata, et ma saan hakkama ja et ma ei põgene piinakambrist, mine sa tea.

Nagu arvata oli, ei edenenud ma vööde maailmas kuigi kaugele. Kuna vööeksam sisaldas ka kata'de tundmist ning ma ei teadnud neid trenniväliselt kusagilt uurida, jäigi asi soiku. Tunnis mõtlesin ma pigem kosmosest ja autodest ning lööke etendades hõljusin hoopis enda maailmas, selle asemel, et igavaid liigutusi meelde jätta.

Kui algas keskkool, teatasin lõpuks emale, et aitab küll. Pean kerge imestusega tunnistama, et sel raskel pubekaajastul läks elu mõnevõrra paremaks. Kui lõpetad millegi vastumeelse tegemise, tekib sinu elusse nii palju vaba aega ja rõõmu, et saad selle energia kuhugi mujale suunata. Nii algaski minu "avantüür" Jawa ja Mossega.

Koordineeritud kehaliste liigutuste tegemise jätan proffidele või kaheksajalgadele, sest see pole absoluutselt minu teema. Ma eelistan asju, mida annab loogiliselt tuletada, välja mõõta või arvutada. Võimalik, et sellepärast valisingi ülikoolis just sillaehituse eriala. See suund oli küll ainus asi, kuhu ma tasuta õppekohale sain, aga see tundis ka üsna mõistliku teena, kuigi tollal ei teadnud ma veel, mis mind ees ootas.

Siit ka moraal, et ärge sundige end tegema kasutuid asju, mida te ei naudi. Ja kallid lapsevanemad, kindlasse trenni või huvialasse sundimise asemel pigem suunake oma lapsi. Kui lapse olek tundub vastumeelne, siis võimaldage tal ise valik teha. Ma tean, et mina oleksin küll palju õnnelikum olnud.