30 aastat vabat riiki

20. august 1991 kell 23:00

30 aastat taasiseseisvumisest

Afganistani okupatsiooni lõpp

2001. aastal marssisid USA väed ebamäärastel põhjustel Afganistani. 9/11 korraldaja Bin Ladeni püüdmiseks tungiti väevõimuga riiki, mis end maailma võimsaima sõjaväe eest kaitsta ei suutnud ning sooritati demokraatlik riigipööre. 20 aastat hiljem pakitakse asjad kokku ning võim antakse valitsusvägedele. Aga juba enne ameeriklaste lahkumist väljus Taliban oma koobastest ja vallutas pealinna Kabuli ilma mingi vastupanuta. Mis ometi juhtus, et 20 aastat verd ja mürske niimoodi asjatult raisku läksid?

Kabuli langemise aegu ilmus palju juhtkirju ja arvamusartikleid, kus laideti afgaanide nõrkust ja tahtmatust võidelda. Eeldati, et demokraatia-paradiisi eest ollakse viimse veretilgani ohvreid tooma ja Talibani nähakse kui kurjuse kehastust. Asi on tegelikult palju lihtsam kui afgaanide väidetav allaandmismeeleolu ja valitsusvägede suutmatus metslastega toime tulla. 

Kujutame ette EKRE võimule saamise aega. Ma ei pane võrdusmärki EKRE ja Talibani vahele, sest üks on konservatiivne partei ja teine on terroriorganisatsioon, aga emotsionaalses mõttes saame niimoodi kõige tabavama võrdluse, sest mõlemad esindavad äärmuslikku maailmavaadet. Kujutame ette, kuidas hääletustulemused saavad avalikuks ja võim liigub EKRE kätte. Helmed hakkavad lubatud ümberkorraldusi tegema, sest see on rahva tahe. 

Ja siis kuulutab suurriik X sõja rahvusluse vastu ning peagi veerevad meie linnade tänavail võõrad soomukid. Toompeal tõmmatakse masti uus lipp ja meile kingitakse värskendatud põhiseadus. Inkvisiitorid püüavad tänavatel rahvuslasi ja mõistavad neile eluaegseid vangistusi või lausa surmanuhtlusi. Sinimustvalge sümboliseerib uue režiimi jaoks globalismivastasust ja rassismi, mistõttu lihtrahvas peidab kabuhirmus kõik vanad lipud. Julgemad taanduvad metsavendadena Eesti looduse rüppe. Lõpuks kuulutatakse Eesti "nazifrei"-ks ning rahvas on näiliselt uue olukorraga leppinud.

Kuna riik X peab ka mujal rahvusluskoldeid kustutama ja riigikaitse-eelarve kriitilise pilguga üle vaatama, viiakse väed 20 aasta pärast välja. Juba enne, kui võõrriigi sõdurid oma asjad kokku jõuavad pakkida, tabab Eestit sinimustvalge laine. Küla küla järel, linn linna järel langevad võitluseta metsavendade kätte, kes nagu maa alt välja hüppavad. Valitsusväed ei tõsta nende vastu relva, vaid avavad väravaid ja tulevad tee pealt eest, samas kui uus lipp maha kistakse ja rahvuslik trikoloor masti tõmmatakse. EKRE kehtestab oma võimu kogu Eestimaa üle, kui veel viimased riigi X helikopterid saatkonna töötajaid evakueerivad. Mis ometi juhtus, et 20 aastat verd ja mürske niimoodi asjatult raisku läksid?

Ei pea olema meeletult elukogenud ja läbinägelik, et mõista Afganistani olukorda. Asi on selles, et võõrväed tulid sisse, pommitasid kõik puruks, sundisid rahvast oma laulu järgi tantsima ja siis lahkudes imestasid, kui kohalikud vanade rahvalaulude viisid üles võtsid. Saagem aru, et afgaanid ei soovi paljukiidetud demokraatiat, mis nende jaoks tähendab suitsevaid hooneid ja humanitaarkriisi. Nad soovivad oma traditsioone, karme kombeid ja islamit, mida pakub neile Taliban. See, et meile Taliban ei meeldi, et tähenda, et see afgaanidele vastumeelt on. Mõnele kohalikule see kindlasti ei istu, aga ometi kehtestab organisatsioon end enamuse vaikival nõusolekul, mis iroonilisel kombel ongi demokraatia iva.

Kes oleme meie, et läheme võõrasse kultuuriruumi oma kombeid viima? Kes oleme meie, et ütleme, kuidas täiesti teistsuguse kultuuriga rahvas elama peab? Kust võtame me selle naiivsuse ja kõrkuse, et imestame nende isemääramise soovi ja eelistuste üle?

Afgaani rahvas tõrjus demokraatia. Afgaani rahvas valis Talibani.

Kui me suudame mõista, et inimesed, rahvad ja rassid on erinevad, siis suudame ka aru saada, miks on olemas piirid ning iga katse ülemaailmset utoopiat luua on ebaõnnestunud. Kuni me seda ei tunnista, siis senikaua teemegi pähe suured silmad, kui näeme, kuidas allasurutud inimesed võimaluse avanedes oma tõelisi eelistusi julgevad näidata.

Kui hoiate kedagi kirbul, siis ta pole teie sõber. Ta soovib sõbralikkusega vaid oma elu päästa.

Arkadi Strugatski ja Boriss Strugatski "Miljard aastat enne maailmalõppu"

Miljard aastat enne maailmalõppu

Raamat koosneb kahest eraldiseisvast loost ning sellest esimese lugemine kestis mul detsembrist maikuuni, sest vahepeal peibutas mind üks teine raamat. Miks mu tähelepanu niimoodi lihtsalt ära hajus? Sest esimene lugu võttis aina hoogu ja valmistus kohe-kohe startima, aga paraku sai kütus enne lennuloa saamist otsa. Alkoholismi käes vaevlevate teadlaste jahumine kuskil paneelikas jättis mõnevõrra kentsaka mulje, meenutades parmude arutelu bussiootepaviljonis, kiirelt tühjenevad balloonid räpaste käppade vahel kõikumas.

Tegudeni ei jõutud, midagi otsustavat kaalul polnud, seega ei olnud mingit tähtsust, kuidas lugu oleks lõppenud - maailm oleks sama targalt, ilma igasuguste traagiliste tagajärgedeta, edasi pöörelnud. Minu jaoks oli see paras ajaraisk, kui paar põnevat mõttekäiku välja arvata.

Väljasõit rohelisse

Teise loo ülesehitus oli mõnevõrra harjumatu - kõik vuristati ette ühe hingetõmbega, kasutades vaid üksikuid peatükke. Õnneks see liiga hullult häirima ei jäänudki, sest siis sain ise otsustada, kuhu pissipeatusi paigutada. Tavalise ülesehituse korral kipud ju ikka järgmise peatükini välja venitama, isegi kui lugemishoog on raugenud või miskit muud vajab tegemist. Aga et sellist "piirangut" polnud, ei tekkinud mul sellist agooniat ja tüdimust, mis võib tekkida iga "normaalse" raamatu puhul.

Sisu oli meeletult põnevam kui esimeses pooles, kuna tegevuspaigad vaheldusid regulaarselt ning lugejale tutvustati anomaalset maastikku koos kummaliste esemetega. Tempo oli nauditav, sest polnud mingit arutut kiirustamist ega mõttetut kummi venitamist. Maastiku kirjeldamine ei piirdunud ainult kummalise välimusega, autor tegi ka kiire ekskursiooni tavainimeste igapäevaellu, kui Tsoon tekkis. Mind väga kõnetas see asjaolu, kuidas lugeja sai korraks ohvrite kõrvale astuda ja nende läbielamisi pealt näha. Mõnevõrra prohvetlikult mõjus ümbruse, olustiku ja ohvrite kirjeldus, kuna autorid oleks kui Tšernobõli tuumakatastroofi ette aimanud.

Redricku naine väga palju eetriaega ei saanud, aga tema kehahoiak andis mõista määratult palju rohkem kui sõnad. Seda märkasin selles kohas, kus peategelane kaisutas oma mutandist tütart, aga naine vaatas seda pealt, nägu tardunud ja silmad klaasjad. Kõige enam kriipis mu hinge see, et naine tahtis tegelikult parimat, öeldes abordile ei, aga kahetses reaalse olukorra saabudes oma eluotsuseid.

Lõpp tundus kuidagi suvaline, nagu oleks autor huvi kaotanud. Redrick roomas koos abilisega tsooni kuldkera järgi, abiline sai otsa ja peategelane meenutas oma masendavat lapsepõlve. Ja kuidagi igavalt otsa see saigi.

Teise loo paremust esimese üle ilmestas ka kõvasti lühem aeg, mis kulus loetu alla neelamiseks. Kui esimene lugu jättis mind halastamatult nälga, siis teine täitis kõhtu väga korralikult. Minu soovitus ongi, et kui soovite Strugatskitega tutvust teha, jätke esimene jutt julmalt vahele ja lugege läbi ainult "Väljasõit rohelisse". Need jutud pole omavahel seotud ning ma kinnitan, te ei jää millestki ilma.

Kaardimäng suletud süsteemis

Mind inspireeris kirjutama üks väga eluline juhtum, kus puutusid kokku kaardimäng, punktisummad ja üleolev enesekindlus. Ma ei soovi midagi halba öelda, küll aga pean vajalikuks juhtida tähelepanu, et tähelepanematus segatuna liigse enesekindlusega võivad märkamatult eksiteele viia. Seltskond, kus antud vahejuhtum aset leidis, oli tore ning ühine ajaveetmine sujus kenasti, lihtsalt konkreetne juhtum pani mõtlema.

Olukord oli selline, et istusime laua taga, rüüpasime õlut ja mängisime neljakesi kaarte. Mäng käis mänguraha peale ning alustasime igaüks 100 ühikuga. Kaaslane T märkis punktisummasid papptaldrikule.

Nii me mängisime, kuni juhtus selline lugu, et üks meist nulli jäi. Polnud häda, kõige "rahakam" tegi talle laenu ja mäng võis jätkuda. Nii tegime üksteisele mitmeid kordi laenu ja panime selle ilusti kirja. Vahepeal jõudsin ka T märkmeid parandada, kuna õlu saboteeris tal liitmist ja lahutamist. Õhtu kulges blackjacki ja pokkeri vaimus, kuni mõtlesime kaardid kokku panna. Loomulikult vaatasime, kellele jäi suurim summa ning võitja, vaikne P, oligi selgunud. Ma sportlikust huvist liitsin summad kokku ja... lõppjäägiks jäi 420, kuigi alustasime 400ga.

Ma küsisin, kuidas suletud süsteemis saab raha niisama juurde tekkida. T võttis järgmise papptaldriku ja vehkis umbmääraselt mingi näite valmis, seletades stiilis "näe, nii". See ei rahuldanud mind, sest laenu andsime üksteisele ju intressita ning kõikide mängijate lõppjääkide summa peaks ju samaks jääma. T kõrval elavnes ka M ning nüüd vehkisid nad mõlemad mulle arve kokku.

Ma ütlesin, et kuulge mehed, summa ei saa ju niisama kasvada. Kes laenab, sellele jääb vähem, ja see, kes saab laenu, sellel on rohkem. Võlanõue on ju meeles seisev arv, mitte reaalne rahaühik. Nii me vaidlesime ja T ütles isegi, et kuidas sa siis aru ei saa, ise oled ju insener. Mõlemad naersid mu mõistmatuse üle, karsklane P vaikis kogu aja mõtlikult.

Hommikul jäin P-ga laua taha hommikusööki tegema ning võtsin eelmise õhtu punktisumma teema üles. P ütles numbreid vaadates, et seal olid arvutusvead sees ja ta ei saanud poolsuvaliste numbrite loogikast seetõttu väga aru. Jõudsime mõlemad järeldusele, et suletud süsteemis ei saa üldsumma muutuda, vaid raha käib käest kätte ning võlg sünnitab võlakirju, mitte rahatähti. On võimalik, et ringluses olev summa on konstantselt 400, aga kellelgi on võlgu näiteks 1000 eest, mis ei tähenda, et raha on 1400. Muide, ma hiljem kodus taaselustasin need arvutused Exceli abil, et välistada igasugune õlle mõju. Võin öelda, et Excel ei valeta, vaid lööb kõik arvud kiretult, kuid pedantse täpsusega kokku.

See juhtum näitab ilmekalt, et on väga lihtne massiga kaasa joosta ja vastupunnijate üle irvitada. Näib, et kambavaim, asja sisu poolik mõistmine, arvutusvead ja õllest tekkinud meeltesegadus võivad valedele üllatavalt toekad jalad anda. Üldse olen igal pool täheldanud, et tõerääkijate üle kiputakse naerma või püütakse neid lausa vaigistada.

Nii et kui te teate, et te kindlalt räägite tõtt ning ka loogika on teie poolel, võib väga vabalt juhtuda, et satute naeruvääristamise ohvriks, kuna sootsium on võtnud pähe midagi niisugust, millest ei taheta loobuda. Püüdkem korraks hoogu maha tõmmata, suu kinni hoida ja asja üle järgi mõelda. Olgem alandlikud ja arvestagem, et me kõik võime eksida. Kui me enda vaatenurka hoogsalt reklaamime, peame olema valmis ka sama häälekalt oma eksimusi tunnistama.

Tõde pole muutuv suurus, tõde lihtsalt on, meeldigu see või mitte.

AutoCAD arvustus

Programm, mida ma kui kino- või toidugurmaan kohe arvustama asun, kannab nime Autodesk AutoCAD, millel on ka derivaat Autodesk Civil 3D. Tegu on arvutipõhise mudelprogrammiga, millega saab tekitada mis iganes kujundeid, ainult fantaasia on piiriks. Kuna puutun sellega igapäevaselt tööl kokku, on mul mõne aastaga kogunenud juhtumeid ja kogemusi, mis aitavad ette kujutada, millise asjaga tegelikult tegu on.

Potentsiaal 10/10

Programm on päris mahukas ning peidab endas väga palju erinevaid funktsioone, mida ma aastaid hiljemgi avastan. Et programm on võimeline nii palju arvutama, arvestama ning varnast pakkuma, tekitab aukartustäratavat hämmingut. On selgelt aru saada, kui palju töötunde ja vaeva sellesse maetud on ning ma hindan programmeerijate saavutusi kõrgelt. Tänu sellele programmile on projekteerimine umbes miljon korda lihtsam kui enne arvutite ajastut, mil kõik jooned ja parandused pidi tohututele joonistele väriseva käega kandma.

Kasutajasõbralikkus 5/10

Päris mitmed vajalikud asjad on ära peidetud ning nende leidmisele on mul kulunud kokku tunde. Lisaks kipub programm vahetevahel oma elu elama, mis väljendub töökeskkonna omavolilises muutmises. Nagu arvata võite, on muutuse-eelse olukorra taastamine komplitseeritud ning sööb taas palju aega ära. Lisaks on erinevad töökeskkonnad ja nende stiilid nii tohutult erinevad, et tegumiribalt ei leia enam baasasjugi üles, mis tähendab seda, et hakkad produktiivse töö asemel järjekordselt nn tüüpkoolitust läbi tegema. Väga palju esineb mu töös eelnevate projektide kopeerimist, sest sarnase ülesehituse seadmiseks manuaalselt kuluks vabalt terve päev. See ütleb palju.

Kuna programm tekitab meeletus koguses erroreid, siis on paratamatu, et see ise sulgub ning tekitab varufaili, et säilitada tehtud töö. Alati ei saa programm sellegagi hakkama, aga see selleks. Igatahes kui see juhtub, siis järgmisel korral käivitades suskab ta spetsiaalse recovery tab'i minu properties ja toolspace aknate otsa. Kui ma recovery akna ära kustutan, jääb alles laiali pekstud segapuder, mida pean iga kord taastama hakkama. Pisike detail, aga mõjub mugavusele ja närvidele.

Lisaks on printimine ja PDF-ide tegemine maksimaalselt keeruliseks aetud. Kui ma soovin teha PDF'i mingite kindlate mõõtudega, siis ei piisa lihtsalt sellest, et kirjutan need mõõdud kuhugi vastavasse kasti. Ei ole see nii loogiline ja mõistusepärane. Et kasutajal elu põnevam oleks, peab hulkuma kahtlastes kohtades, selle õige paiga mitmete peibutiste seast üles leidma, mingi layout'i salvestama ning riskeerima ka sellega, et su saavutus mingil hetkel vale liigutusega kaob ning pead algusest alustama.

Ja need ootamised... Sa ootad minuteid ja minuteid, et asi lihtsalt avaneks. Ja mingil hetkel keset olulist tegevust arvab programm, et peab midagi mõtlema jääma ning ootad taas... Kõige hullem kasutajavihkajalikkus ilmneb siis, kui oled oma 5 minutit programmi avanemist oodanud ning viimaks avanedes see end kohe sulgeb.

Töökindlus 3/10

Töökindluselt on tegu arvutimaailma Mossega, mis vajab igapäevast tähelepanu. Iga pikaajaline programmi kasutaja on kindlasti kokku põrkunud salvestamisel tekkiva error'iga, mis tähendab seda, et programm lihtsalt keeldub su tööd salvestamast. Seda on selgitatud faili korrumpeerumisega, mis tekib aja jooksul info ja detailide lisamisega.

Õnneks on Google toonud kokku palju sarnaste probleemide käes vaevlevaid kasutajaid, kes on kamba peale mitmeid hädasid kõrvaldanud. Ma aina imestan, et näiliselt suvalises järjekorras tehtavate toimingutega on võimalik mõnda probleemi kas edasi lükata või lausa elimineerida. Sellega meenub koheselt Konami kood (↑↑↓↓←→←→BA), mida varajased programmeerijad mängude testimisel kasutasid. Jumal olgu tänatud, et on leitud mitteametlikke lahendusi, sest on olemas sääraseid ootamatuid probleeme, mille olemasolu tavakasutaja isegi võimalikuks ei pea.

Kui ikka ühel hetkel jäävad aktiivsed asjad sunniviisiliselt aktiivseks ning neid pole võimalik mitteaktiveerida, siis midagi on seal küll põhjalikult nihu läinud. Samuti sunnib see programm harjuma äkiliste fatal error'itega, mis ette hoiatamata kogu su töö ära plätserdavad ning mille tõttu pead taas uuesti alustama. Põhimõtteliselt on minust saanud lausa neurootik, kes paaniliselt peale igat liigutust töö ära salvestab, vältimaks kilplaslikku asjade kordamist. Kord tuli error isegi 10 sekundit peale programmi käivitamist ning otse loomulikult lendas see minu protestimisest hoolimata kinni.

XREF-idega on üldse mingi imelik teema. Vahel kaovad need ära ja vahel neid sisse tuues ei anna need end üldse näolegi. Et XREF-i näha, tuleb ta taas lahti haakida ja teist või kolmandat korda joonisele sisse tuua, sest alati esimese korraga ei õnnestu.

Hatch'imine ehk mingi joontega piiratud ala värvimine mõnikord töötab, mõnikord mitte. Isegi siis, kui värvitav hulknurk koosneb ühest pidevjoonest, ei suuda programm asjaga hakkama saada. On ka selliseid situatsioone, et mul on tarvis lihtsat nelinurka värvida, aga programm jookseb selle üle mõeldes peaaegu kokku, mis sellest, et eelmine probleemideta värvitud kujund oli märksa keerukam ja nurgelisem. Hatch'ide puhul puudub igasugune järjepidevus ning sisuliselt on tegu lotoga, et kas kujund saab värvkatte või mitte. Hullemaks teeb selle veel asjaolu, et mul oli ka selline juhtum, kus hatch nägi ilus ja selge välja nagu samasugune hatch kõrval, aga üllatus-üllatus, PDF-il seda polnud. Ma proovisin ka uue hatchi teha, aga tehisintelligents jätkas ka siis mu trollimist... Muide, ükski kiht kinni polnud ega mingit muud jama kihtidega ma ei kohanud.

Just selliste hetkede tõttu olen koostanud isikliku elektroonilise remondiraamatu, mida päris tihti "lehitsema" pean. Ametliku päris kallilt müüdava programmi jaoks improviseeritud nn eneseabiraamat ei tohiks tegelikult üldse 40 leheküljele ligineda, millest umbes pool (!!!) on jämedate vigade parandamine...

Kokkuvõte

AutoCAD on üldjuhul väga võimekas programm, millega saab sisuliselt kõike luua. Vägevust kipuvad igapäevaselt saboteerima "erroristid", mis kasutaja elu pidevalt põrguks muudavad. Häirivad pisinüansid sunnivad kasutajad samu operatsioone ja seadistamisi aastast aastasse kordama, kuigi idee poolest võiks need ühe korra, programmi installimisel, paika panna ja nii jäädagi. See tähendab seda, et tuttav olustik võib hetkega millegi tundmatuga asenduda ja kasutaja avastab enda eest sisuliselt võõra programmi, kaotades taas palju aega.

Olematu töökindlus ja järjepidevuse puudumine kahandavad programmi praktilist väärtust, mistõttu tundub selle rahaline hind ulmeline. Minu seisukoht on, et enne põhjendamatult suurte summade kasseerimist tuleb arendajatel see programm korda teha.
Kui programm nii võimekas poleks, siis üldhinne langeks kindlasti palju rohkem alla.

Üldhinne: 6.0/10

Sõiduproov - Volvo V70 vol 2

See postitus võtab kokku kõik, mis autoga esimese poole aasta jooksul juhtunud on. Volvo ostsin 2020. aasta novembris, nii et tegelikult on ostust möödunud rohkem kui pool aastat.

Asjad, mis kohe alguses tähelepanu vajasid:

- hooldus ja rihma vahetus

- käigukasti õli vahetus

- Haldex süsteemi ehk nelikveo õli vahetus

- ülaservast lekkiv esiklaas

- lekkiv roolilatt

- vasaku tulepesuri voolik lekib

- pagasiluugi automaatika ei sulge luuki

- kliima ei tööta

Hooldus

Hoolduse lasin ära teha 2021. aasta kevadel. Ära vahetati rihm, õli, kõik filtrid ning lekkiv tulepesur sai punni ette. Lisaks vaadati roolilatt üle.

Rihma vahetus oli ehk kõige kriitilisem, sest tehase ettekirjutuse kohaselt tuleb seda iga 50 000 km tagant vahetada. Eelmise omaniku sõnade kohaselt oli seda ostuhetkel ca 20 000 km tagasi tehtud, aga südame rahustuseks tegin selle profülaktika mõttes veidi varem ära, sest kuigi eelmine omanik ei pruukinud valetada, võime me kõik alati "telefonimängu" ohvriks langeda. Suur hooldus maksis ainult 500 eurot ning auto hingamine on tänu sellele päris värske. Muidugi ei käinud ma ametlikus esinduses, vaid usaldusväärse mehaaniku juures.

Käigukasti ja Haldexi õlivahetused jätsin ma mõneks teiseks korraks, igal juhul ära ma neid ei unusta.

Lekkiv roolilatt hakkas rataste keeramisel häält tegema ning arvasin, et see on omadega õhtul. Õnneks selgus, et see oli lihtsalt tühjaks tilkunud ning õlipaagi täitmine lahendas undamise ja roolivõimendi jõuetuse. Lekkivat roolilatti ei pidanud ma vajalikuks edasi torkida, kuna see on P3 Volvodel tüüphäda. Mehaaniku sõnul on vaid aja küsimus, kui uus latt samamoodi lekib ning soovitas mul pigem õli peale kallata. Tundub, et see valem toimib hästi, sest liiga tihti ma seda tegema ei pea.

Tulepesuriga sai asi ajutiselt poolikult lahendatud. Kuigi pesurile "punni ette panek" tähendas seda, et vasak tulepesur ei tööta, siis vähemalt ei jookse pesuvee paak tilgatumaks, mis oli äärmiselt tüütu. Asi on selles, et pisike plastikust klamber on kunagi ilmselt kaitseraua robustsel eemaldamisel katki murtud ja pakub kitsasse kambrisse vangistatud pesuveele põgenemisteed. Püüdsin netist ka varuosa leida, aga üksikosana seda ei eksisteeri, samuti ei vaevunud lammutused mu päringutele vastama. Ma täitsa mõistan seda, sest see pisike jupp on vaevalt üle ühe sendi väärt. Samuti pole ma huvitatud kalli voolikukomplekti soetamisest, et sealt ainult üks õnnetu plastjunn kasutusse võtta, mis pealegi võib tulevikus samuti puruneda. Pigem eelistan, et järgmisel korral aretab mehaanik sinna midagi tugevamat.

Pagasiluugi automaatika tõrge mu igapäevaelu väga ei häirinud, aga silmanurgast piilusin ka mehhanismi hindu, mis just vaimustavad polnud. Õnneks olen ma karmasuhteid tasakaalus hoidnud ning avastasin peale hooldust, et sulgemisnupp oli taas töökorras. Ma usun, et see lahenes siis, kui mehaanik kõik veakoodid läbi lappas ja ära kustutas, teisiti ei oska ma seda selgitada.

Selgus ka, miks kliima külma ei puhu. Kliimapumba laager oli kunagi kinni kiilunud ning sellel libisev rihm oli selle tükkideks kulutanud, mistõttu pump enam ringi ei käinud. Mehaanik soovitas enne uue jupi tellimist mul kusagil testida lasta, ega vana ei leki, sest siis piisaks vaid laagri vahetamisest. Jutus on iva, kuna uus laager on ca 75 eurot uue pumba 250 euro vastu. Hetkel jäi rihm tühjalt libisema, kuni asja käsile võtan (elu on ikka liiga kiire või "kiire").

Ise tehtud, ka hästi tehtud

Kõige tühisem viga, mille ise likvideerisin, oli pagasikatte murdunud nukikene. See oli üks neist kahest osast, mis sobitub mõlemas ääres pesasse, hoides katet paigal, kui pagasikate peale tõmmata. Kunagi Itaalias oli see ära murdunud ning seda hoidis paigal nii lühike kruvi, mis eraldunud osast peaaegu edasi ei ulatunudki. Asendasin meistrimehe kruvi kaks korda pikemaga ning see jäi märgatavalt kindlamalt paika.

Enda värvitud plekkveljed olid kevadeks koledalt roostes, aga 16'' Volvo originaal-ilukilpe enam lihtsalt ei eksisteeri. Mingeid suvakaid Hiina plastjunne ma ka sinna vaadet risustama ei taha, seega lepin sügiseti värvikihi uuendamisega.

Omaenda jõududega sain ma esiklaasi lekkest lahti, kui probleemsesse kohta silikooni vahele lasin. See hakkas juba elu segama, kuna vesi tilkus läbi salongivalgusti otse käigukangile. Kord ühel talvepäeval jäi mul ka tööle minemata, kuna käigukang oli lihtsalt kinni jäätunud. Esiklaasi vahelt lekkiv vesi võib ka põrandas istuvates elektroonikaplokkides palju kurja põhjustada ja mitmetonnised arved kaasa tuua. Õnneks on see oht vähemalt praeguseks minetatud. Muide, mu diisel-universaal-Passatil lekkis samuti esiklaas, aga vesi tilkus roolile.

Natuke tuuningut või mikrohooldust tegin ka, nimelt vahetasin esituledel külgmarkeeringu-lampide pirnid ära. Auto ilme on kohe esinduslikum ja lisaks laisalt müdisevale dünaamikale meenutab nüüd ka välimuselt aina rohkem Ameerika laeva.

Kord ühel väljasõidul jättis mul süda paar lööki vahele, kuna akent alla lastes hakkasin kuulma pahaendelist heli, mis hüüdis: "Tõk-tõk-tõk-tõk, remondile!". Tõepoolest, õues auto kõrval kuulatades lõgises veeremise ajal midagi vasaku esiratta juures, jättes mulje, nagu pidurikettad oleks lahti. Veeresime kõrvalisemasse kohta ja plaanisime auto tungrauaga üles tõsta, aga just seda ma pagasiruumist ei leidnud. Õnneks olime kahe autoga ning laenasin sõbra oma. Kui ratta ära kangutasime, keerutasime veidi piduriketast ning selgus, et ketta ja selle katte vahel kolises mingi optimaalse suurusega kivike, mis enam väljapääsu ei leidnud. Kui ketast tagurpidi keerutasin, popsatas kivike välja. Remont oligi tehtud! Sellest vahejuhtumist õppisin, et tungraua olemasolus peab omaenda silma ja käega veenduma, nii leidiski ca 10 aastat tagasi Mossel aega teeninud upitaja uue vahiposti 29 aastat noorema Rootsi pereauto pardal.

Lõpuks jõudsin otsaga ka peamise meelelahutusliku asjani - muusika! Ligi pool aastat sõitsin ma vaid raadio toel, kuni ühel hetkel meenus mulle mu vanemate S80 lahendus. Ma avasin kirjutuslaua sahtli ja seal see oligi - MacGyveri teibiga paigatud AUX kaabel, mis nüüd "autosuvila" näol uue kodu leidis. Magnetiline telefonihoidik, spetsiaalselt autosõidu jaoks telefoni tõmmatud muusikapleieri äpp ning grammike soovmõtlemist muudavad kiilaneva keskealise Volvo peaaegu nutikaks.

Hetkeseis

Praeguse seisuga olen ostust alates läbinud ca 10 000 km ning põhiasjad töötavad väga ilusti. Samas on ka nipet-näpet teha, nende seas ka mõni niiöelda kriitiline asi.

Tegemist vajavate asjade nimekiri:

- käigukasti õli vahetus (kriitiline)

- Haldex süsteemi ehk nelikveo õli vahetus (kriitiline)

- kliima ei tööta (vähetähtis)

- vasaku tulepesuri voolik vaja ära ühendada (vähetähtis)

- lekkiv roolilatt (see jääbki kuni koolemiseni siia nimekirja ballastina kõikuma)

Hall kardinal: Küünilisi nõuandeid vallutajatele

See kirjatükk on mõtteharjutus, mis on inspireeritud "Siioni tarkade protokollist". On see teos tõde või väljamõeldis, polegi tähtis, aga mõtlemisainet pakub see küll. Püüame näha maailma paheliste diktaatorite, võimsate kuningate, impeeriumite ehitajate ja suurushullude silmade läbi, siis suudame mõista ja isegi ette ennustada nende järgnevaid samme. Milline võiks välja näha käsiraamat või brošüür vallutajale?

Küünilisi nõuandeid vallutajatele:

1. Iga uus maatükk on lisakohustus, mida uus omanik peab üleval pidama (kaitse, elatis). Kui oled vallutanud uue maatüki, ei saa sa hakata kurtma, et uued alamad kulutavad su impeeriumi ressurssi. See on igati loomulik, sest enne kulutasid nad enda või oma eelmise isanda varasid.

2. Et uus maatükk hakkaks kasumit tootma, pead selle enne "üles harima". Kui uude tootmishoonesse  tootmistehnikat ei paigaldata, on see vaid püsikuluga ladu. Arvesta, et pead rajama kalleid ehitisi ja muid konstruktsioone, mida ei saa kaasa võtta, kui peaks tekkima vajadus lahkuda.

3. Kohaliku elanikkonna elimineerimine (mõrvamine, küüditamine, väljajuurimine) liigitub genotsiidiks ning ei aita su impeeriumi rahvusvahelisele imagole kaasa ning toodab palju skeptikuid. Leia tülitsevate rahvaste jaoks teised meetodid. Aita pärismaalaste pahedele kaasa ja lase neil endil välja surra.

4. Assimileerimine võtab alati mitu põlvkonda aega ning puudub garantii, et vallutatud rahvas sooviks 100% sulanduda.

5. Anna vallutatud rahvale võimalus kodanikeks saada ja karjääri teha. Tagakiusamine tekitab põrandaaluseid liikumisi ja sabotaažirakukesi, aga kutse koostööle aitab neid assimileerida. Eesmärk on kollaboratsiooni premeerida ja uutele alamatele näidata, et uue võimu all on parem/rikkam/turvalisem olla kui iseseisvalt või eelmise võimu all. Rooma impeeriumi pikaaegse edu saladus seisneski just selles.

6. Osaline autonoomia ja föderaalne valitsus töötab palju paremini kui raudne rusikas. Lase vallutatud rahval nende rahvuslippe lehvitada ning nende enda kommete järgi elada. Pane neid valitsema keegi nende endi seast, jätmaks neile mulje, et nad saavad oma elu üle ise otsustada. NSVL-iga ei tahtnud keegi liituda, aga Euroopa Liitu astutakse vabatahtlikult.

7. Rahvastiku juurdekasv on vallutamisel kriitilise tähtsusega, sest esiteks hukkuvad sõdurid paratamatult lahingutegevuses ning teiseks tuleb uudismaal pärismaalaste konkurents murda. Pere loomist tuleb maksimaalselt soodustada ning kodanikud peavad end selle tegevuse juures turvaliselt tundma, et tagada impeeriumi vereringe. Kangelasliku emaduse autasustamine ja emapuhkus aitavad seda eesmärki arendada. Samuti tuleb välja juurida kõik ideoloogiad, mis klassikalist peremudelit lammutada püüavad (näiteks LGBT).

8. Militarismi tuleb lakkamatult arendada. Noorte meeste energia on vaja kuhugi suunata ning uue maatüki okupeerimine ja asustamine aitab energiat kasulikult rakendada. Joomise, uimerdamise ja lolluste tegemise tõkestamiseks emamaal tuleb noored mehed uudismaale riigikaitsesektorisse suunata, andes neile suurema eesmärgi, autoriteedi ja lastes neil end teostada.

9. Maailmas on kasutusel de facto realpolitik ehk ärisidemeid hoitakse nendega, kes tagavad kõige suuremad kasumid, tähendagu see siis finantsrikkust, mõjuvõimu kasvu või julgeolekugarantiisid. Peale edukat vallutusretke võivad ka kauaaegsed äripartnerid pahameelt väljendada, aga nagu öeldakse - aeg ravib kõik haavad ja raha paneb rattad liikuma. Kõik solidaarsusest ajendatud vihapursked taanduvad peagi ärinälja all, sest pahameelt väljendavate riikide ärikad soovivad pääseda impeeriumi turule.

10. Oma vaenlast peab maksimaalselt demoniseerima ning see peab kajastuma riiklikus propagandas. Kui kujutad vaenlast ebainimlikuna, on rahval ja sõduritel lihtsam nende vastu võidelda. NB! Sellega peab ettevaatlik olema, sest vaenlase lihtrahval ja eliidil on vahe - lihtrahvas on vaja mingil hetkel assimileerida, aga eliit on vaja viivitamatult elimineerida. NSVL tegi Balti riikidega tohutu vea, sest lasi kodanikel baltlasi "fašistideks" sõimata, mistõttu balti rahvad ootasid vabanemist eriti hea meelega. USA sai natsidega veidi paremini hakkama, sest demoniseeriti pigem Hitlerit ja SS-i, andes lihtrahvale võimaluse Lääne-Saksamaa kujul USA-ga koostööd arendada.

Kui meile saabuvad tulnukad

Kui te astute õue ja märkate, et taevas on täidetud väikeste munakujuliste lennuvahenditega, siis mida te ette võtaks? Just sellist unenägu olen ma näinud ning ausalt öeldes tardusin ma ehmatusega paigale.

Selline väljavaade ei pruugi enam unenäoks jääda, kuna 2010ndatel ja 2020ndatel on erinevad valitsused hakanud oma UFO-toimikuid avaldama. Samuti laekub aina enam teateid UFOdest ning USA sõjaväe filmitud videod tulevad avalikkuse ette. On võimalik, et oleme uue kultuuriepohhi lävel, samas Pentagoni teoreetiline tunnistus, et UFOd on reaalsed, aga nemad ei oska midagi öelda, ei tee meid sisulises mõttes targemaks.

Mina ja nemad

Enne teema põhjalikumat lahkamist tutvustan lugejale sissejuhatuseks oma arusaamu tulnukatest. Tegelikult tuleb tunnistada, et ma lausa soovin, et tulnukad oleks olemas ning samas tundub äärmiselt kummaline, et elu eksisteerib vaid Maal ja mitte mujal. Kahjuks pole ma ühtegi ufot ega tulnukat päris elus näinud, samuti pole mu valduses veenvaid tõendeid nende olemasolu kohta. Fotod, videod ja ülekuulamisprotokollid mind ei veena, kuna elame digiajastul, mil arvutiga saab kõike valmis teha. Süda ütleb küll muud, aga praegu kättesaadavaid tõendeid arvesse võttes pean ma kainelt järeldama, et neid pole olemas. See ei takista mul aga ufoteemalisi mõttemänge korraldamast, sest asi on mind huvitanud juba lapsest saadik.

Kui ma olin umbes 10aastane, siis nägin ma kummalist unenägu. Ma ärkasin kusagil hämaras uduses ruumis laua peal, saamata liigutada. Ereda lambi valguse käes märkasin, et minu kõhu kallal toimetasid kiirustamata mingid kogud, valged rüüd seljas. Ilmselt olin ma tuimestuse mõju all, sest mingit valu või surkimist ma ei tundnud. Kui üks olend märkas, et ma silmad lahti olin löönud, asetas ta maskiga varjatud näo minu oma kohale ja justkui naeratas riukalikult. Ta meenutas inimest, aga oli aru saada, et tegu oli millegi muuga, sest need silmad... Neis puudus silmavalge ning need tekitasid ülimat rahutust. Siis käis ta viivuks mu kõhu kallal, tõmbas sealt midagi välja ning näitas mulle võidurõõmsalt mingit organit, ise itsitades ja Mr Beani sarnaselt ümisedes. Kuigi mind valdas kabuhirm, ei saanud ma endiselt liigutada ning olin sunnitud heitma sügavama pilgu iseendasse.

Ma arvan, et mind ei röövitud päriselt ära, vaid see oli lapse unenäoline tõlgendus hambaarstil käigust, televiisoris nähtud kirurgiseepidest ja ufolugudest. Kuigi see oli suurema tõenäosusega vaid unenägu, süstis see mulle veelgi enam hirmu ja huvi tulnukate vastu.

Tegu on teemaga, mille meelelahutustööstus süvitsi läbi on töötanud. Meil on lai valik iidsete tulnukate "dokfilmidest", Hollywoodi põnevusfilmidest, raamatutest ja viljaringidest. Samuti on inimesi, kes väidetavalt on lendavaid taldrikuid näinud, hallide katselaual lamanud või suudavad nad mingi Maa orbiidil hõljuva emalaevaga telepaatilist sidet pidada. On see jama? Julgen väita, et suurem osa kindlasti, sest rikkus, kuulsus, erakordsuse aupaiste, gruppi kuulumise vajadus ja skisofreenia panevad inimesi üllatavaid asju tegema.

Aga mis siis, kui selle pahna alt ka midagi autentset välja tuleb? Mis saaks, kui nad ka päriselt kusagile põllule maanduks?

Meelelahutustööstus ei suuda empaatiliselt edasi anda seda päris tunnet, kui selgub, et eksisteerivad meist kõrgema arengu- ja kultuuritasemega mõistuslikud olendid. Filmi puhul on asi pinnapealne, sest vaatajad ehmatatakse alguses mingite kombitsatega, siis saab kangelase rambotamisele kaasa elada ning kõik lõppeb USA armee sõjalise võiduga, mõlkis taldrikud kõikjal maas suitsemas ja kangelane päikeseloojangusse astumas. Siis saab film läbi ja vaataja toimetab oma eluga edasi.

Aga kui maandumine põllul oleks jääv nähtus? Kui õue astudes ei lõppeks meil see hirmutunne, vaid pelgaks hallide röövsalgaga kohtumist? Kui ei suudaks oma voodis enam normaalselt uinuda, sest valvsad silmad jõllitavad rulood, mis pole enam nädalaid kokku rullitud?

Nad saabusid

Kui te meenutate, kuidas paar nädalat tagasi kogu taevas äkki munakujuliste sondidega täitus, oleks see nagu eile juhtunud. Teie šokk on veel nii värske, et te ei suutnud uudiste erisaadetest midagi meelde jätta ning nüüd püüate otsustada, kas tegu on vaenulike või ohutute asjadega. Te olete näljast nõrkemas, kuna ei suuda oma värisevate kätega välisukse lingistki haarata, et kiirelt poes ära käia. Te olete isegi duši all käimist vältinud, kartes, et nad teid nii haavatavas olekus tabavad.

Pole ju teada, millised nad on ja mis võimed nende käsutuses on. Äkki suudavad nad läbi uste käia või otse teie selja taha teleporteeruda? Äkki ootavad nad helitult siinsamas akna taga, kaaludes sisenemist?

See vaimne terror, mis kaasneb teadmatusega, on ka rahva täiesti sassi ajanud. Televiisoris jooksevad pidevalt kaadrid rüüstatud poodidest, vägivallaaktidest ja märulipolitsei tegutsemisest.

Mis siis juhtuks?

Tulnukate saabumine oleks inimkonna ajaloo defineerivaks pöördepunktiks, sest sellel oleks nii palju tagajärgi.

Me peaks arvestama võimsate konkurentidega, kes võivad jahtida samu ressursse, mida meiegi kasutame. Kui juhtubki, et meil on ühised huvid, siis neil on kindlasti rohkem jõudu, et asju ära võtta.

Religioon saaks täiesti uue tähenduse. Kindlasti leiduks gruppe, kes kuulutavad jumalate tulekut ning seejärel teeks häält need, kes maailma lõppu oodanud on. Olemasolevad pühakirjad tõlgendataks risti-rästi läbi, et tulnukaid kuidagi religioossesse maailmapilti sobitada. Kindlasti tuleks mõned ka hiilgavale ideele tulnukatele oma usku peale suruda.

Inimkonda haaraks üldine ärev peataolek. Kuigi otsest sõda välja ei kuulutata, samas kiiremas korras hakataks varuma konserve ja WC-paberite rulle. Börs võib valusalt kukkuda, sest paanitsev mass teeks kindlasti valesid ostu- või müügiotsuseid.

Kindlasti tekivad ka pinged riikide vahel, kuna mõned juhid võivad otsustada ennetava tuumarünnaku kasuks, samas kui teised on valmis selle tõkestamiseks ka esimestega sõdima. ÜRO ühtsus pannakse kogu täiega proovile ning ma kipun arvama, et riigid jagunevad erinevate tegutsemiskavade mõttes omavahel vastanduvateks blokkideks. Pingeid kruviks üles ka suurriikide vaheline vaidlus, kellel on Maa esindusõigus.

Juriidikaküsimus hakkaks susisema, sest pole selge, millisesse õigusruumi tulnukad kuuluvad. On nad seaduse silmis loomad, keda võib tappa või inimestega võrreldavad isiksused, kelle suhtes rakendub Genfi konventsioon? On nad rahvas nagu iga teine rahvas Maa peal, aga lihtsalt planeedist kaugema sünnikohaga? Kas neile peaks kehtestama viisa? Kas kosmose piir 100 km maapinnast on piisav või liiga palju? Kuidas ühilduvad inimkonna seadused tulnukate seadustega? Kas nad üldse suudavad mõista juriidikat kui kontseptsiooni nii nagu meie? Kuidas suhtuvad nad omandisse kui sellisesse?

Kui me suudaks lahendada keelebarjääri, võivad kooruda uued probleemid. Kui esimene vaimustus hajub, võivad nad meile ette laduda rea pakkumisi, millest ei saa keelduda või lausa ultimaatumi. Kuidas inimkond selliseid asju vastu suudaks võtta? Kas me alluks pimesi kosmilistele "jumalatele" või lööks meil välja ürgne vägivallainstinkt ning me hakkaks neid tapma nagu loomi?

Saab, mis saab, aga üleüldiselt aduks kõik inimesed, et senine elukorraldus on lõppenud ning et tulnukatega algaks midagi harjumatut. Oleks see siis lõputu orjaajastu, sünge tuumatalv või kompromiss, kus me ei saa kaasa rääkida, selge on see, et tulnukad paiskaks meie endise eluviisi pahupidi.

Aga kuidas me ise end kohtleme?

Miks ma seda kõike nii tumedates toonides näen? Aga ajalugu näitab meile ju ilmekalt, mis juhtub kahe drastiliselt erineva arenguetapiga tsivilisatsiooni kohtumisel. Kui eurooplased ja araablased Aafrikat külastasid, siis justkui konsensuslikult sündis orjanduslik kaubakolmnurk, mis veel 19. sajandilgi hingitses. Kui eurooplased Ameerikas kanda kinnitasid, hävitasid sisse toodud haigused kohalikke kui kärbseid ning pärast lõputuid massimõrvu loodi loomulikult kolooniad, mis kullast ja muust väärtuslikust tühjaks pumbati. Austraalias notiti kohalikud maha ning kontinent muudeti vangide kolooniaks. Ainult metsikut Aasiat pole eurooplane täielikult alistanud, kuna seal ootasid ees võimekuselt samaväärsed kohalikud.

"Tsivilisatsiooni toomine" võõrastele on alati düstoopilise uue maailmakorraga lõppenud. Me teame, mida me üksteisele teinud oleme ja kardame, et sama võib ka meiega korduda. Ainus, millele me siis loota võime, on tulnukate vaimne valgustatus ja kõrgem moraalitunne, mistõttu nad meiega sääraseid metsikusi loodetavasti korda ei saada.

Ühes linnas pole kahele rivaalile kohta - selles tunneme ära tavalise vesterni klišee. See peegeldab inimkonna pidevat vaimset seisundit, olenemata ajastust ja jõukusest, sest inimene oma ürgsuses pole üldsegi nii tolerantne nagu liberaalid väidavad ning ei puhka enne, kui rivaal on neutraliseeritud. Kui me mõtleme linnainimese ja maainimese peale, siis esimene saab muretult linnas ringi käia, kohates teisi omasuguseid. Aga maainimene peab mõtlema ka kiskjatele, kelle tõrjumiseks peab ta teatavaid vahendeid omama. Hundikari ei tule linnas kõne allagi, aga kusagil pärapõrgus on see sama reaalne oht nagu põrgukülm või üleujutus. Linnas tunneme end turvaliselt, kuna oleme hävitanud sealse looduskeskkonna ja sellega kaasnevad vaenulikud elemendid. Paksu metsa sees peavad vastu vaid teatud tüüpi inimesed nagu näiteks introverdid, hipid ja loodushuvilised, aga kaitset leitakse eelkõige täis betoneeritud linnast. Ehk soovivad tulnukadki meid kui kiskjaid neutraliseerida ja luua endale turvalisema keskkonna?

Võib juhtuda, et tulnukad saavad inimkonna jaoks sama hukatuslikuks kui Chicxulub'i asteroid saurustele.

Võimalikud külastuse põhjused

* Puhas uudishimu.

* Huvi Maa ressursside, sealhulgas elusolendite geneetilise materjali ja paljunemise vastu.

* Uuritakse, kas Maa kõlbab neile elamiseks ja kui palju on vaja seda terravormida.

* Meie arenguteed uuritakse kui suurt teaduslikku eksperimenti.

* Meid valvatakse kui puutumatut metsikut reservaati keset arenenud kosmilist kogukonda. Võib-olla nad ootavad, kui me saavutaks vajaliku vaimse küpsuse, enne kui nad meid kosmilisse kogukonda kutsuvad.

* Meie relvastuse ja kosmosetehnoloogia arengul hoitakse silma peal, et me ei hakkaks mujal samamoodi laamendama nagu Maal.

* Rikked ja tõrked kosmoselaevade töös võivad nad kogemata meie aega ja ruumi paisata. Me ei mõista, kuidas nende tehnoloogia töötab ning ufode suur kiirus ja füüsikareeglite-vastane manööverdusvõime tunduvad meile maagiana. Pealegi ei pruugi nad 3. dimensioonist pärineda, vaid kusagilt kõrgemast mõõtmest, seetõttu äkki tundubki meile, et nad arendavad tohutuid kiirusi.

* Nad on inimkonna järeltulijad kaugest tulevikust ning nad külastavad minevikku.

Esimesed 30 aastat

Ma sain 30 aastat vanaks, pidades juubelit enne Eesti taasiseseisvumist.

Mida see number tähendab? Vanematele inimestele tulevad meelde nende noorusajad ning vahel soovivad, et nad oleks samas vanuses. Noorematele tundub 30 jälle meeletult kauge tulevik, milleni jõudmisel tekib lootusetu mulla hõng. Vaatevinklid on erinevad.

Miks ma seda blogi üldse pean? Üks eesmärk on teha kättesaadavaks enda filosoofilised mõtted ja arutlused, aga teiseks eesmärgiks on olla nn isehakanud teadlane, kes katsetab enda peal igasuguseid asju, ka aja mõju. Näiteks aastaid tagasi pidasin ajateenistuse blogi, et inimesed, kes samasse elufaasi satuvad, saaks nn spikerdada ja eelteadmisi koguda. Siin blogis olen kirjeldanud enda reise, juhtumisi ja elukogemusi, sest äkki on need kellelegi vajalikud kas uudishimu rahuldamiseks, lugemisrõõmu saamiseks, uute ideede genereerimiseks või meelelahutuseks.

Suurimat hirmu tekitab teadmatus. Ja mina tahan inimeste hirmu leevendada, pannes kirja asju, mis minuga juhtuvad. Kellelgi on kindlasti sarnane rada veel ees.

Mu keha saab aastatega vanemaks ning mu vaim kasvab koos sellega, mõtted ja suhtumine samal ajal muutuvad. 20-aastane ja 30-aastane mina on kaks sama erinevat isiksust nagu 10-aastane ja 20-aastane mina. Kui te kogute endale vanust, siis peate arvestama, et te muutute igal juhul, enda tahtest hoolimata. Vanusega muutuvad prioriteedid, teid ümbritsev keskkond ja ühiskonna ootused.

Kui ma läheks suvel noortepäraselt riietatult kuhugi rulaparki teismelistega hängima, oleks see pehmelt öeldes kummaline. Teismelised hoolivad eelkõige sellest, mis tasemele nad arvutimängudes jõuavad ning kuidas saaks vanemate teadmata veidi õlut libistada, aga mina mõtlen järgmisest tööpäevast ja kodulaenust, lemmikloomadele toidu panemisest rääkimata. Teismelised hängivad suvevaheajal poole ööni oma sõprade pool ja defineerivad oma kaaslaste väärtust selle põhjal, mis muusikat nad kuulavad, aga mina lähen ca kell 11 magama, et järgmisel päeval taas rutiinsete tegevustega alustada, oodates nädalavahetust.

Sama veider oleks mul pensionäridega aega veeta. Nad ei mõista, mida ma seal nutitelefonis teen ning mina ei jõua ära imestada, kuidas nad sama juttu juba kümnendat korda viitsivad rääkida. Samuti on probleemiks ka generatsioonidevaheline sein, mis garanteerib, et ükskõik kui haritud ja teadlik ma ka poleks, vanemad inimesed näevad 30-aastast alateadlikult kui poisikest, kes pole veel elu näinudki ega võta mind sama tõsiselt kui endavanuseid. Ega ma ei saagi seda tegelikult pahaks panna, kui neil on aastaid ja kogemust ligi kaks korda rohkem. Häda on lihtsalt selles, et me ei saa samaväärselt suhelda ja "hängida" nagu teismelistegagi, sest eluetapid on kardinaalselt erinevad. Vanurid on juba ära kogenud need asjad, mida mina alles avastan ning teismelised tutvuvad teemadega, mis mul juba ammu seljataga.

Niisiis, mida ma oskan öelda neile, kel ka kunagi 30 silme ees? Selleks ajaks on selgunud või on päevakorras need järgmised 30 teemat:

• Diplom on käes ja karjäärivalik paigas.
• Kodulaen või üür, selles on küsimus. Kui oled rändur, siis üür, kui tahad paikseks jääda, siis kodulaen. Aga kas pank laenu annab (unusta must palk, SMS-laenud ja kasiinod)?
• Raha tuleb enda taskust ja kulub toidule, loomade söödale, eluasemele, auto(de)le, kütusele, riietele, kodukeemiale, ravimitele, remondile, sünnipäevakingitustele, väikelaenudele ja tuhandele muule igapäevatehingule. Kui midagi ka enda hobideks jääb, siis see on luksus.
• Asjad on kallimad kui alguses ette kujutasid. Uus voodi tagab kvaliteetsema une, aga tühjendab vaevaliselt kogutud avariifondi. Liisingauto hooldus on 2x kallim kui isikliku auto hooldus tuttavas töökojas. Hindade põhjal otsustades on toidu kullasisaldus ohtlikult kõrge. Ka ahjust tuha seest peaks teoreetiliselt kullapuru leidma.
• Tuludeklaratsiooni täitmine. Kui palk on kuni keskmine ning kui õigesti majandada, saab sellest 13. palgalipik aastas.
• Kas võiks loota riiklikule pensionisüsteemile või investeerida ise juurde? NB! Mida varem alustad, seda rohkem hiljem saad.
• Sul on selge, millised poed on kallid ja millistes käia saad.
• Selg ja muud kohad võivad valutama hakata, kuigi sul pole enne probleemi olnud. Samuti avastad, et pealagi on juustest kuidagi hõredam.
• Kehakaalu on raskem kaotada, kuigi enda arust sööd tervislikult ja teed piisavalt trenni. Vananedes aeglustub ainevahetus, seega pead kaalu kaotamisel rohkem vaeva nägema.
• Väljas käimine on hoopis teise tähendusega kui varem.
• Oled avastanud enda jaoks reisimise.
• Enam ei teki vajadust end pumbaks juua, tavaline kerge peapööritus on juba piisav. Muide, pohmakad on iga järgmise aastaga tugevamad.
• Sa tunned enda tugevusi ja nõrkusi läbi ja lõhki ning sul puuduvad selles suhtes igasugused naiivsed illusioonid. Näiteks kui sa introverdina ei tunne inimestega suheldes end mugavalt, ei hakka sa kunagi lootma, et sinust saaks aktiivne seltskonnalõvi.
• Enam-vähem on selgunud, milline on su eluviis ja elupartner. Märksõnadeks on ka abielu ja lapsed.
• Oled kogenud südame murdumist ja sa tead, et seda juhtub veel.
• Ühtäkki mõistad sa enda vanemate otsuseid ja keelde sellest ajast, kui olid veel laps.
• Kelle matustele järgmisena lähed?
• Lapsena elasid tulevikus - sa unistasid sellest, kui suure maja kunagi ostad ja mis põnevat ametit pidama hakkad. Keskealisena elad sa olevikus - teenid raha ja võtad laenu juurde, et saada kohe eluase või auto. Eakana mõtled tagasi oma noorusaastatele ja elad mõttes läbi oma juhtumisi. Seega sa mõistad, et see, mida sa keskealisena (loe "30-aastasena") teed, saab kunagi su mõtetes keskse koha nii hommikusöögilauas, vetsus istudes kui ka voodis enne magama jäämist unetult lesides.
• Elu käib töögraafiku järgi. Kui saad korraks töö juurest ära käia ja pakilisi asju teha, siis on hästi. Kui ei saa, siis pead ohverdama nädalavahetused.
• Kolleegid on nagu segu klassikaaslastest ja reisihuviliste sõpruskonnast. Suvepäevad ja muud ühisüritused viivad sind põnevatesse paikadesse.
• Puhtusetaseme defineerid oma kodus ise. Mis piirist algab räpasus ja kas sa lepid sellega või mitte?
• Kui on probleem, siis hakkad ise asjaga tegelema ja teed kõned sinna, kuhu vaja. Suure tõenäosusega läheb rahakott dieedile.
• Endine sõpruskond on asendunud uuega.
• Stabiilsus ja mugavus kõlavad paremini kui seiklused ja ettearvamatus.
• Sa oled õppinud ütlema "ei", eriti telefoni teel terroriseerivatele müügiinimestele ja kaupluses luusivatele digipakettide pakkujatele.
• Sul on savi, mida teised su hobidest, stiilist ja muusikavalikust arvavad. Sa teed seda, mis sind õnnelikuks teeb. Gruppi kuulumine ei tundu enam nii oluline kui varem, sest oled saavutanud suurema iseseisvuse ja saad omadega hakkama. Pealegi on võimatu kõigile korraga meele järgi olla.
• Sa mõistad, et inimesed ei huvitu kosmosest ja abstraktsetest filosoofilistest mõttekäikudest. Nii lasedki end lõdvaks ja vestled kokkamisest (Miks ka mitte?). Tõeline mõtete keerdkäikude lahendamine toimub sul iseseisvalt peas, ilma teiste kaasabita.
• Sa oled välisilma ette filtri paigutanud. Kõik kontaktid ei vääri hoidmist, kõik 600 sõpra Facebookis ei tunne su sünnipäevaõnnitlustest puudust ning igat telesaadet või telerit üldse ei pea vahtima. Sul on oma ringkond, kus tunned end mugavalt ja infokanalid, kust ammutad just seda infot, mida vajalikuks pead.
• Arvutimängude asemele on tulnud midagi muud. Kuigi asendus ei pruugi olla täielik, siis osakaalud on kindlasti muutunud selle muu kasuks.
• Kui sa pole kogu selle aja kivi all elanud, vaid oled informatsiooni hankinud ja läbi töötanud, hakkab sul enam-vähem koitma, kuidas maailm töötab. Ajalugu näib stiihiline, aga tegelikult on seda voolinud tsüklilisus ja inimeste psühholoogilised omadused. Et inimese ajalugu on sõdade ajalugu, ütleb meie liigi kohta palju. Loodusseadusi ei murra ei püssi- ega ussirohuga.

Elu naabritega vol 5

Läksin hommikul õue autoga toimetama, lemmiknaaber paari meetri kaugusel toolis koos koertega suitsu pahvimas. Ühtegi sõna me kogu selle toimetamise aja ei vahetanud, aga kui hakkasin tuppa minema, tegi moor suu lahti. Selgus, et mul olevat vaja välisprügikasti tühjendada. Ma seisatasin ja tuletasin viisakalt meelde, et prügikasti kilekotti vahetasin viimati mina, seega saabunud on tema kord. Siis hakkas moor käigu pealt mingit imelikku jama välja mõtlema, et see pole tema prügikast ja et tema ei pea seda tegema. Pealegi olevat sinna prügi ainult mina pannud, mitte kindral isiklikult. Sammusin koridori poole ja ütlesin, et tema kord on vahetada ja nii need asjad ei käi, nagu ta seal välja mõtles.

Õhtul tuli mu naine koju ja küsis, kas mina panin prügikasti kinni. Ma alguses ei mõistnud, mida ta sellega öelda soovis ja läksin uurisin, mis juhtunud oli. Moor oli prügi lõpuks välja viinud, aga uue koti paigaldamise asemel oli ta prügikasti suu kinni teipinud. Kuna nägin, et töö oli lohakalt poolik, pakkusin välja, et võiks ka tuhatoosi kinni panna, aga mu naine peatas mu hoogu, sest pole vaja tüli suuremaks ajada. Pealegi võib asotsiaal sinna muidu oma konide kogu asutada.

On hädavajalik, et väärikust ja teistega arvestamist peab kasvatusega juba väga noorelt kaasa saama, sest vanemas eas võib tekkida piinlikke olukordi, kus kombeteta, laiska ja valelikku inimest noortele eeskujuks olemise asemel pigem negatiivseks näiteks tuuakse. See on ilmekas tõestus sellest, et vanus on vaid number ning me kõik saame endas puberteediea jonnakust ja hormoonide möllu säilitada, jäädes igavesti nooreks. Iseenda valede uskumine, Napoleoni kompleks ja võimu illusioonis elamine aitavad kindlasti ka kogukonnas endale plusspunke rabada.

Et ma keeldun enda ellu võõrast negatiivsust sisse laskmast, saan seda uhkusega sõpradele kui kohalikku maamärki demonstreerida. Prantslastel on klišeelik Eiffeli torn, aga meil on kitšilik dieedil prügikast, millel on pajatada põnev lugu. Usun, et juubelipeol pakub see kindlasti kõneainet.

Elu naabritega vol 4

Kui olin pesu nöörile rippuma pannud, küsis naabrimees, kas mul on tilgake bensiini alles. Kuna tal oli plaanis selle aasta muruniitmisega algust teha, tõin talle hea meelega kanistri. Olin tänulik, et keegi minust aktiivsem selle paratamatu kohustuse teiste jaoks natuke edasi lükkas. Naljaga pooleks võis öelda, et muru oli juba pea põlvini.

Kui naabrimees kütte kallamist lõpetas, tundsime keset palavat päikesepaistet nagu mingit kahtlast külmaiili. Pöörasin pilgu teele ja nägin, et seal selle põhjus juba komberdaski, kaks kuserotti rihmade otsas. Nägu rikkumas tuttav sitahädalise ilme, astus ta ligi ja esitas oma rahulolematuse noodi. Mis lugupeet' pissigrafiti-kunstnikku siis ärritas?

Tuli välja, et me ajame niimoodi muruniitmise graafiku segi. Huvitav, välisukse kõrval prügikastis turritas minu vahetatud kilekott juba prügist ja siis see moor tuleb meile graafikute teemal loengut pidama (juba mitu kuud ootab prügikott tema nõiaküüniste puudutust). Mingit graafikut ma teadetetahvlil ei märganud, nii et see oli omamoodi saavutus, kui suutsime graafiku juba enne selle väljapanekut segi ajada. Naabrimees selgitas küll, et probleemi pole ning ta saab enda aja ära vahetada selle naabriga, kelle kord pidi fantoomgraafiku järgi olema. Selle peale hakkas nõid remondifondi kohta mingit seosetut jama ajama, aga ma rohkem ei kuulnud, sest jätsin naabrid omavahel vaidlema ja viisin kanistri kuuri ära.

Kui tagasi tuppa jõudsin, panin värskelt toidetud koera rihma otsa ja astusin koridori. Eit hädaldas ikka välisukse ees edasi, aga mu koer märkas ta rotte ning asus isukalt haukuma. Me astusime keskustelust keskelt läbi ning võin vanduda, et pahalane ja ta tšintšiljad said kõik midagi südameataki taolist. Mööda teed kõmpides heitsin pilgu selja taha ja muhelesin, kuna eit püüdis seal meeleheitlikult oma hirmunud hiiri rahustada.

Kui püüad kellegi heategu persse keerata, siis võid ise lehmakoogiga näkku saada. Mingi asi oli sellega seotud... karma? Me peame vähem Mardi ämmana käituma ja elus oma prioriteedid põhjalikult üle vaatama. Igatahes mutt 0, graafikuvaenulikud naabrid 1. Muru sai kenasti niidetud ja ainus, kes hoolitsetud vaatepildist rõõmu ei tundnud, sisises peale seda oma urus.

Lõpetuseks üks sobiv lugu. Jah, ma teen enda põhimõtetele sülitades inimese välimuse üle nalja, aga teine kord tehku siis pisut rõõmsam nägu pähe.

Mötley Crüe - She Got Looks That Kill

Kurjamid

Kui me vaatame mõnd filmi, loeme raamatut või kuulame ajalooteemalist jutustust, siis kipume hoidma pöialt "headele" ning loodame, et nad "pahadele" ära teevad. See on igati loomulik, sest inimese natuur on nii välja kujunenud, et võimalusel eelistatakse paremat/soodsamat/mugavamat varianti. Selle valguses kipume tihti ära unustama, mis ajendil "pahad" üldse tegutsema asusid ning "headele" jagatavate ovatsioonide taustal kiputakse "pahat" poolt ära unustama. Ikkagi õnnelik lõpp.

Siin arutelus ei soovi ma ühtegi pahalast tema süüst puhtaks pesta, vaid tahan neile natuke niiöelda eetriaega anda, et näeksime, kuidas nad sellisele teele üldse sattusid. Usun, et maailmas on olemas kahte liiki "pahasid". Esiteks on igasugused psühhopaadid, kes juba sellise vaimse defektiga sündisid ning keda ei ole võimalik ümber kasvatada ja ravida. Teiseks on inimesed, kes sündisid normaalsetena, aga keda ühiskond on liigselt ja ebaõiglaselt survestanud ning kes hauvad selle eest kättemaksu. Arutelus keskendungi just sellele teisele liigile, sest sinna kuuluvad inimesed alustasid kusagilt oma teekonda, nii et A muutus aegamööda B-ks. Miski sundis neid astuma üht saatuslikku sammu, millest polnud enam tagasiteed.

Kui palju erinevad omavahel "head" ja "pahad"?

Bellwether (Zootopia):

Miks Bellwether ära pööras? Ta kasvas üles maailmas, kus lihasööjad loomad ähvardasid taimetoitlaste elude kallale kippuda. Teda voolis surmaoht ja traumeerivad kogemused, mistõttu tekkis temas hirm lihasööjate vastu. Polnud ime, et ta plaanis lihasööjatest lõplikult lahti saada, et taimetoitlased saaksid rahulikult oma elu elada.

Anakin Skywalker aka Darth Vader (Star Wars):

Anakin kuulus jedide ridadesse, kus oli tavaks liikmete tundeid alla suruda, rõhutati vaimset eraldatust ning romantilistele suhetele vaadati viltu. Noor Anakin muretses oma orjuses elava ema elukäigu pärast ning pidi suhet Padmega saladuses hoidma. Nooruk ei saanud sellistes küsimustes kelleltki vaimset tuge ning jäi oma muredega üksi. Ainult Palpatine ehk kapis sith võttis vaevaks tema muresid kuulata, nõu anda ja lahendusi pakkuda, kuigi manipulatiivsetel eesmärkidel. Samal ajal oli õpetaja Obi-Wani mannetuks nõuandeks see, et nooruk loobuks asjadest, mida armastab. Pole ime, et Anakin hakkas sõbrustama hoopis mehega, kes hiljem kogu galaktika elukorralduse pea peale keeras. Samuti pole ime, et Anakin pöördus jedide vastu ning püüdis ka oma õpetajat Obi-Wani tappa.

II maailmasõda, sakslased ja natsid

Esimese ilmasõja lõpp tõi küll rahu, aga hädad sellega otsa veel ei saanud. Alandus, reparatsioonimaksete koormus, hüperinflatsioon ja vilets Weimari aeg, kus valitsused pidevalt vahetusid. Suurrahvas tundis, et neid on ebaõiglaselt karistatud ning janunes kellegi järgi, kes kogu rahva viletsusest välja tõstaks ja eneseuhkuse taastaks. Hitler lubas kõike seda, millest rahvas kaua unistanud oli, suunas kogu süü juutidele ning voolis ebakindla riigi totalitaarseks musklimäeks. Rahvas ohverdas oma vabaduse ja nõustus teatud inimgruppide tagakiusamisega, aga vastutasuks saadi rahvuslik eneseväärikus ning kehtestati end rivaalitsevate suurvõimude ees. Kõik see kulmineerus teise suure sõjaga ning riik pihustati seekord täielikult.

Mida natsid korda saatsid, on andestamatu ning on hea, et nad oma plaane veelgi kaugemale ei saanud viia. Sõdades juhtub igasuguseid koledusi, aga siin kipub peale jääma seaduspära, et võitjad kirjutavad ajalugu. Poola ohvitseride massimõrv Katõnis, Berliini naiste massvägistamine, Dresdeni lauspommitamine, Hiroshima ja Nagasaki tuumapommitamine... Nende kohutavate kuritegude kaitseks on välja mõeldud palju vabandusi, millest ehk võikaim on see, et natside tegude kõrval need lihtsalt kahvatuvad. Kuna natsid mõrvasid 6 miljonit juuti, siis tundub, et mitusada tuhat hukkunud tsiviilelanikku pommirahede all on täiesti köömes ja lihtsalt statistika.

On huvitav, et kui kõrvutatakse skaalasid, siis kaotavad osad kuriteod oma "tõsiduse" ning neid polegi tarvis hukka mõista. Liitlaste selline silmakirjalik suhtumine moraalsusesse kulmineerus Nürnbergi protsessiga, kus sõjakurjategijate üle mõistsid kohut teised sõjakurjategijad. Õiglase kohtumõistmise asemel asemel hakati massikultuuris liitlasi "headeks" nimetama. Hollywoodi filmid sisestavad vaatajale siiani, kui kangelaslikud ja head olid USA sõdurid. Ja kui omavahel võrreldakse Nõukogude ning Saksa sõdureid, siis kiidetakse Nõukogude sõjameeste ohverdusi ning neatakse natside kurjust.

Noh, selliste propagandistlike võtete häda on selles, et kõik pannakse ühte patta, ehk sakslane=nats=paha. Sellise narratiivi kohaselt pole võimalik, et mõni nats võis ka heatahtlik olla või et mõni sakslane ei soovinud natsismiga üldse midagi tegemist teha. Samuti ei eksisteeri sellise arusaama kohaselt liitlaste sõjakuritegusid, mistõttu tundsid Roosevelt ja Churchill end Stalini kõrval vägagi mugavalt, kui Jaltas maid jagasid. Hitler kui saatana sigidik isiklikult oli ju neist palju hullem!

Järeldus

Nii ongi ära lörtsitud kõige lihtsamad mõisted - hea ja halb. Kui sõnaga "hea" saab kirjeldada kedagi, kes on kõvasti valetanud ning pannud toime vabaduse äravõtmisi, mõrvu ja vägistamisi, siis mina ei taha küll, et mind sellise õõvastava sõnaga seostataks. Järele jääb sõna "halb" ehk "paha". Mida sellest arvata?

Üks pool hävitab mitu miljonit inimest ja teda hakatakse kutsuma "pahaks". Teine osapool hävitab natuke vähem inimesi, aga teda hakatakse kutsuma "heaks". Massimõrvar tapab 100 inimest, "paha". Mõrvar tapab ühe inimese, "hea"?

Kõik sõltub tegelikult perspektiivist. Vietnami sõda oli ameeriklaste jaoks sõda kommunismi vastu, sest suures plaanis oli hädavajalik selle õudse süsteemi levik peatada, muidu oleks hiljem laipade kuhi veelgi enam kasvanud. Samas vietnamlaste vaatevinklist oli tegu järjekordse võõrvallutajaga. Enne tuli end kaitsta hiinlaste, jaapanlaste ja prantslaste eest, lõpuks tulid ka ameeriklased oma relvadega külla.

Et mõista hea ja halva olemust ja omavahelist seost, tuleb alati vaadata asju suures perspektiivis ja võtta arvesse kõiki vaatevinkleid. Kui tõesti soovite õiglust, siis kuritahtlik mõrvar peab saama alati karistuse, olenemata sellest, kui rikas, populaarne või mõjukas ta on, rääkimata nn meeskonna värvist. Sel juhul ei tuleks kõne allagi osade eelistamine teistele, kuigi teod on sarnased. Enda kuritegude "heaks" tituleerimine ja selle vaate jõustamine maailmas on vaid rikaste ja mõjukate privileeg, kes on jõudnud veidi ajalugu kirjutada. Sellised inimesed ei pea vabandama ega kahetsema, sest nad teavad, et keegi neid nagunii karistada ei saa. Sealt arenebki...

...ülbus ja egotsentrism.

Kes siis tegelikult "head" ja "pahad" on? Ei oska enam üldse öelda, keel areneb iga päevaga.

Elu naabritega vol 3

Kui eelmisest kohast ära kolisime, ohkasime suure kergendusega, kuna sealset elu ilmestasid röökivad joodikud ja Margit (inglisepäraselt niinimetatud Karen). Mõtlesime, et maakohas on inimesed rahulikumad ja saavad eluga paremini hakkama, aga võta näpust.

Kui me aasta tagasi praegust kodu vaatamas käisime, siis vana omanik hoiatas, et me üle koridori elava mutiga võimalikult vähe tegemist teeks. Korter ostetud, asusime kohalike oludega tutvuma ning püüdsime pooli valimata kõigiga viisakad olla.

Aasta aega on möödunud väga edukalt, sest mingeid konflikte ja tülisid meie ja naabrite vahel pole olnud. Kui meilt midagi paluti, siis tegime igati koostööd ja ei nurisenud. Koridori koristamine ja muruniitmise graafik sujusid ladusalt.

Talvel hakkas ilmnema üks ebameeldiv asjaolu. Nimelt avastasin mõnikord hommikuti, et mu auto ratas on täis kustud. Kuna olen autopede ning vahetan autol ise rattaid, ärritas selline teguviis mind väga, aga mõtlesin heanaaberlike suhete nimel suu kinni hoida. No vahel ikka juhtub, et koer ruttab esimese ettejuhtuva asja juurde ja tühjendab enda põit, eks ole. Mis siis ikka, elu läheb edasi.

Asi muutus juba õige piinlikuks, kui pea igal hommikul oli lumi kollast värvi nii mu auto ratta ümber kui ka trepi ees. Tol hommikul ma ei pidanud enam vastu ja koputasin muti uksele. Mutt tuli välja ning palusin tal korraks kollast loiku vaadata. Palusin viisakalt, et ta ei lubaks oma koertel mu autot täis kusta. Ma mõtlesin, et ta noogutab, vabandab ning lubab, et seda enam ei juhtu, aga...

Mutt arvas hoopis, et see on igati okei ning varem pole sellest kunagi probleemi olnud. Ma vastasin, et ma saan aru, et pole olnud, aga mulle selline asi ei meeldi ning palusin autot edaspidi mitte reostada. Vastumeelselt lubas ta asja arvesse võtta, samas kui näos peegeldus kurbus segatuna pettumusega, justkui oleksin talt kommi ära võtnud. Ilgelt kahju küll, kui auto najal ja trepi ees koera kusetamine ära keelatakse ning elukvaliteet seetõttu nii tohutult kannatab.

Et midagigi vastu haukuda, lajatas mutt täiesti mittehaakuva teemaga. Ta pomises, et ma olevat oma koera eelmisel õhtul väga karmilt karistanud, mis on äärmiselt tõsine süüdistus. Kui meeldiv, naabrivalve täies ulatuses. Muide, kui ma oleks tõesti koera väärkohelnud, siis oleks mu abikaasa mulle korraliku peapesu teinud, sest ta toimetas parasjagu köögis ja nägi pealt, kui ma rapsivat koera distsiplineerisin. Ma küsisin abikaasa käest, kuidas tema olukorda hindas ning vastas, et on loomulik, et koera tuleb kasvatada ja mitte lubada loomal pättusi teha.

Läbi erinevate vihjete jõudsime välja vanamoori manipuleeriva loomuseni:

1. meid hoiatati tema tempude eest juba varakult;

2. mutt palus meil üle nädala vaheldumisi koridori koristada, kuigi me ei näinud peale mõne üksiku korra, et ta oleks ka ise midagi teinud;

3. mutt ei pakkunud pissikriisi teemal sisulist kompromissi, vaid mängis solvatut;

4. mutt püüdis seosetut juhtumit vägivallateona tõlgendada;

5. mutt ei tundnud koera pärast ehtsat muret, vaid pomises sel teemal alles siis, kui tal oli vaja mind painutada;

6. enam ei tereta ta mind ega mu abikaasat ning näol leemendab alati sitahäda ilme.

Mis ma oskan öelda? Ma kardan, et järjejutte naabrite rubriigis tuleb veel, sest ma kahtlustan, et nõia ehk meie maja Margiti ego sai parandamatult kannatada. Eks inimeste arusaam puhtusest, vandalismist ja koerte kasvatamisest on vägagi erinev, aga täiskasvanud inimene võiks end ikkagi väärikamalt üleval pidada ja noorematele eeskujuks olla.

Siin pole enam midagi mõelda, lõppu sobib Winny Puhhi lugu "Vanamutt". Peale seda on tuju hea.😈