Kui eelmisest kohast ära kolisime, ohkasime suure kergendusega, kuna sealset elu ilmestasid röökivad joodikud ja Margit (inglisepäraselt niinimetatud Karen). Mõtlesime, et maakohas on inimesed rahulikumad ja saavad eluga paremini hakkama, aga võta näpust.
Kui me aasta tagasi praegust kodu vaatamas käisime, siis vana omanik hoiatas, et me üle koridori elava mutiga võimalikult vähe tegemist teeks. Korter ostetud, asusime kohalike oludega tutvuma ning püüdsime pooli valimata kõigiga viisakad olla.
Aasta aega on möödunud väga edukalt, sest mingeid konflikte ja tülisid meie ja naabrite vahel pole olnud. Kui meilt midagi paluti, siis tegime igati koostööd ja ei nurisenud. Koridori koristamine ja muruniitmise graafik sujusid ladusalt.
Talvel hakkas ilmnema üks ebameeldiv asjaolu. Nimelt avastasin mõnikord hommikuti, et mu auto ratas on täis kustud. Kuna olen autopede ning vahetan autol ise rattaid, ärritas selline teguviis mind väga, aga mõtlesin heanaaberlike suhete nimel suu kinni hoida. No vahel ikka juhtub, et koer ruttab esimese ettejuhtuva asja juurde ja tühjendab enda põit, eks ole. Mis siis ikka, elu läheb edasi.
Asi muutus juba õige piinlikuks, kui pea igal hommikul oli lumi kollast värvi nii mu auto ratta ümber kui ka trepi ees. Tol hommikul ma ei pidanud enam vastu ja koputasin muti uksele. Mutt tuli välja ning palusin tal korraks kollast loiku vaadata. Palusin viisakalt, et ta ei lubaks oma koertel mu autot täis kusta. Ma mõtlesin, et ta noogutab, vabandab ning lubab, et seda enam ei juhtu, aga...
Mutt arvas hoopis, et see on igati okei ning varem pole sellest kunagi probleemi olnud. Ma vastasin, et ma saan aru, et pole olnud, aga mulle selline asi ei meeldi ning palusin autot edaspidi mitte reostada. Vastumeelselt lubas ta asja arvesse võtta, samas kui näos peegeldus kurbus segatuna pettumusega, justkui oleksin talt kommi ära võtnud. Ilgelt kahju küll, kui auto najal ja trepi ees koera kusetamine ära keelatakse ning elukvaliteet seetõttu nii tohutult kannatab.
Et midagigi vastu haukuda, lajatas mutt täiesti mittehaakuva teemaga. Ta pomises, et ma olevat oma koera eelmisel õhtul väga karmilt karistanud, mis on äärmiselt tõsine süüdistus. Kui meeldiv, naabrivalve täies ulatuses. Muide, kui ma oleks tõesti koera väärkohelnud, siis oleks mu abikaasa mulle korraliku peapesu teinud, sest ta toimetas parasjagu köögis ja nägi pealt, kui ma rapsivat koera distsiplineerisin. Ma küsisin abikaasa käest, kuidas tema olukorda hindas ning vastas, et on loomulik, et koera tuleb kasvatada ja mitte lubada loomal pättusi teha.
Läbi erinevate vihjete jõudsime välja vanamoori manipuleeriva loomuseni:
1. meid hoiatati tema tempude eest juba varakult;
2. mutt palus meil üle nädala vaheldumisi koridori koristada, kuigi me ei näinud peale mõne üksiku korra, et ta oleks ka ise midagi teinud;
3. mutt ei pakkunud pissikriisi teemal sisulist kompromissi, vaid mängis solvatut;
4. mutt püüdis seosetut juhtumit vägivallateona tõlgendada;
5. mutt ei tundnud koera pärast ehtsat muret, vaid pomises sel teemal alles siis, kui tal oli vaja mind painutada;
6. enam ei tereta ta mind ega mu abikaasat ning näol leemendab alati sitahäda ilme.
Mis ma oskan öelda? Ma kardan, et järjejutte naabrite rubriigis tuleb veel, sest ma kahtlustan, et nõia ehk meie maja Margiti ego sai parandamatult kannatada. Eks inimeste arusaam puhtusest, vandalismist ja koerte kasvatamisest on vägagi erinev, aga täiskasvanud inimene võiks end ikkagi väärikamalt üleval pidada ja noorematele eeskujuks olla.
Siin pole enam midagi mõelda, lõppu sobib Winny Puhhi lugu "Vanamutt". Peale seda on tuju hea.😈
No comments:
Post a Comment