Nutitelefonid on mugavad, sest äppide kujul pakuvad nad meelelahutust kui ka praktilisi töövahendeid. Nende keerukate tehnikavidinateta ei kujuta enam elu ette. Ainult et... iga järgneva päevaga püüan ma aina enam elu ilma nutitelefonita silme ette manada. Milleks?
Sest tänu anomaaliatele on mu telefon täiesti ettearvamatu. Kui tuleb kõne, siis on 50/50 võimalus, et ma pean vastamiseks kas näppu kõrvale libistama või hoopis vajalikku kohta vajutama. Pole olemas mingit loogikat, millal ilmub esimene variant ja millal teine. Mulle on see igatahes palju tuska valmistanud, kui ma enda arust igati normaalselt libistan, aga siis selgub, et piisab vaid vajutusest. Ja kui ma järgmisel korral vajutan, siis oleks vaja hoopis libistada.
Lisaks tekitab ka äratuskell paksu viha, sest ühele poole libistades jääb ta permanentselt vait, kuid teisele poole libistades jääb ta 5 minutiks ootele, et siis ootamatult üürgama hakata ja elukaaslasest kogu hommikune tigedus välja meelitada. Olgu, tegelikult võiksin ma endale selgeks teha, kummale poole ma pean oma näppu vedama, aga üks üllatus on siiski veel. Ma avastasin, et alarm vaikib siis, kui vajutada küljel asuvat lukustusnuppu. Selge ja lakooniline? Ei, kus sa siis sellega! Mõnikord jääb ta lõplikult vait ja teinekord üürgab 5 minuti pärast edasi...
Sellega asi ei piirdu, sest kiuslikke tehisintellekte leidub veelgi. Kontoris on mu tööarvuti kahe ekraaniga ning see on mu isiklikust arvutist umbes 2547x kiirem, mis on päris hea kombinatsioon. Mu päev algab nii, et lülitan arvuti sisse, sisestan salasõna ja võin näha, kuidas mõlemad ekraanid stock desktopiga täituvad. Niimoodi juhtub päevade ja nädalate kaupa.
Aga siis hakkas ühel päeval nii olema, et lisaekraan jäi mustaks, kuigi tuluke all nurgas reetis, et see oli siiski sisse lülitatud. Nii pidingi mitmeid päevi mängima tehnikaspetsi ehk tõmbasin laisal ekraanil juhtme tagant ja panin selle kohe tagasi. Lõpuks läks see ise korda ja mõtlesin, et ometi kord on alanud õndsad muretud päevad.
Ja siis ei võtnud põhiekraan pilti ette, kuigi ma tagusin hetk tagasi seal oma passwordi sisse. Isegi juhtmega jamamine ei muutnud olukorda, mistõttu tegin üldse restardi. Ja imede ime - peale seda töötas kõik veatult!
Üks õnnelik juhtum kah. Elukaaslane palus vee keema panna, nii ma sammusingi kööki ja tõstsin elektrikannu "tulele". Tundsin rämedat kärsahaisu, tõstsin selle ära ja kiikasin sisse - vett polnud! Ma olen vanematekodust harjunud, et elektripotis on alati vähemalt mingigi tilk vett, kui juhtub ununema ja see maksis seekord kätte. Ma täitsin kannu veega ja proovisin seda keema panna, aga tuli ei süttinud. Olgu nii, olin jama kokku keeranud ja hakkasin posti hulgast leitud pahnast uute kannude hindu uurima. Ma ei tea miks, aga 10 minuti pärast proovisin ma veel, justkui veendumaks oma teo tagajärgedes. Ja ta võttiski voolu taha, tuli süttis ning vesi hakkas varsti mulisema...
Ühel päeval oli ka üks eriline juhtum pastakaga. Kuigi see ei kvalifitseeru päris "tehnika" alla, siis müstilise iseloomu tõttu võiks seda siin siiski lahata. Nimelt lebotasin ma voodis koos füüsika materjalidega ja kirjutasin hoolega ülesandeid. Ühel hetkel kompan ja kompan, aga pastakat ei leia. Otsin voodi läbi, aga seda lihtsalt pole. Uurin põhjalikult ka seljakoti sisu ning tõstan kõik kirjutusvahendid välja, aga see otsustas endiselt teadmata kadunuks jääda. Lõpuks ma leidsin selle, nimelt järgmisel päeval oma... kotist. Samast kohast, kust ma seda eelmisel päeval otsisin.
See tuletas mulle hoobilt meelde, et kunagi lapsena nägin vist "Twilight Zone"-is, et kui asjad ära kadusid, siis nad kahanesid hoopis tibatillukeseks. Ja lõpuks, kui oli aeg nad üles leida, taastasid nad oma mõõtmed.
Ma ei oska neid esimese maailma probleeme seletada. Loogiliselt võttes poleks pidanud üldse selliseid olukordi tekkima, et ma saaksin seda postitust kirjutada, aga mingid müstilised jõud meie elu telgitagustes liigutavad meie teadmata kõiki nööre.
No comments:
Post a Comment