Poleks arvanud, et kunagi ka reaalselt joodikutega kokku puutun. Enne korterisse kolimist pidasin neid müütlisteks olenditeks, kes end vilksamisi Võsapetsi, Politseikroonika ja Krimi saadetes näitasid. Olin kõik need aastad kaitsva vati sees elanud, neist enamus eramajades, kus naabritega probleeme polnud, mistõttu olen nüüd esmakordselt esireast päris ehedat safarit kogenud.
Seda tsirkust kantakse akna vahendusel laivis üle, eriti veel suvel, kui külalistel liiga külm pole. Põhimõtteliselt loivatakse naabrimutile külla ja hakatakse teda õues valjult kõnetama. Et naabrimutt neile ust lahti ei tee või ei oska ta nende tulekuga lihtsalt arvestada, peavad joomakarud vahel ta akent kividegagi loopima. Nii saangi vahel veerand tundi jälgida, kuidas mu akna all mõni õllevines meesterahvas kõigub, ülakorruse naabri nime hõikab ja vahel kive üles viskab.
Siis saab ta ukse kuidagi lahti ja vaikust jätkub pooleks tunniks. Siis keeratakse Meie Mehe parimad hitid kõvemaks ja asutakse ilmselt Superstaari-saate jaoks harjutama. Vahel on sekka kosta ka kõvemaid mürtsatusi. Tegu on kas püüdlike tantsusammudega, küttepuude maha lajatamisega või kroonilise tasakaalu kadumisega mürkjoogi tarvitamise tagajärjel.
Viimasel ajal on hakanud ka ette tulema, et moor koputab meie uksele. Kui avan, siis palub alati abi oma kodinate vinnamisel ülakorrusele. Kuidas saan ma öelda ei õblukesele vanakesele, kes kasutab ka käimisraami? Nii olengi vaikides teda abistanud, kuigi tal paarkümmend aastat noorem täisjõus mees diivanil vedelemas. Iga korraga tundub see aina veidram.
Ükskord sai mul viimaks mõõt täis. Vaatame elukaaslasega telekat, kui kuuleme kõva prõmmimist. Lähen vaatan ja ei jõua isegi ust täielikult avada, kui öeldakse, et tule aita kott üles vedada. Ma vihastusin, haarasin kodina ja ütlesin, et see jääb viimaseks korraks. Kui olin kalli naabri üles aidanud, püüdis ta seda veel eelviimaseks korraks kaubelda, aga ma ei võtnud vedu. Korteris võttis mind vastu tema tihe külaline, kes oli loomulikult juba aurude all.
Ütlesin, et okei, ma hakkan nüüd minema. Mida aga külaline ütles? "Ära kutsu mind geiks." Reaalselt. Midagi vaimukamat ei suutnudki ta välja mõelda. Kui põgenesin naabrimuti põsemusi ettepaneku eest korterist minema, tuli vanamees järgi ja ütles, et läheme väiksele sõidule. Ma ei saanud aru, millest ta ometi jahus, sest ma polnud küll mingit pühapäevaõhtust sõitu kokku leppinud. Tal mingi semu olevat küla peal teele jäänud. Ma saatsin ta ise otsingutele ega viitsinud mingite jotadega jäistele tänavatele hängile minna.
Vähemalt ei lasu mul enam edaspidi mingit kohustust seda kampa abistada ja teenindada. Eriti veel siis, kui nad vastutasuks kehvapoolseid õhtuseid reive korraldavad. Kui tõesti on häda käes, saavad kõik nad kasvõi ükshaaval poekoti sisu üles tassida. See, et ei käida tööl või ollakse liiga täis või suhted on sellised, et moor võib mehe ukse taha jätta, pole minu jaoks piisavad vabandused. Ma tunnen, et minu tööjõudu on ära kasutatud ning edaspidi saadan nad peesse.
No comments:
Post a Comment