Minu muusikarubriik hakkab põhinema minu niinimetatud "perioodidel". See tähendab seda, et vahel tuleb mulle peale 50ndate rock'n'roll-i hullus, siis sukeldun 70ndate funk'i jne. Sel nädalal olen näiteks 80ndate rock'i lainel.
Põhimõtteliselt tähistab muusika minu jaoks isikupärast kunstiliiki, mida saab kasutada inimese iseloomustamiseks. Muusika olulisust iseloomustab ilmekalt see, et teismelisena oli meil kõigil muusikamaitse partneri ja sõbra valikul üpris oluliseks kriteeriumiks. Seda polegi niiväga raske mõista, sest kui keegi on loonud mingi muusikapala, siis on ta sinna pannud oma hinge ja talendi. Mõned laulud on tõsisemad, mõned lõbusamad ja mõned on mõeldud hoopis paroodiana, seega kõiki ei saagi ühe standardi järgi hinnata. Aga kui muusika on mittemidagiütlev, eristumatu ja täiesti jõuetu, siis mida sellest arvata?
Põhimõtteliselt tähistab muusika minu jaoks isikupärast kunstiliiki, mida saab kasutada inimese iseloomustamiseks. Muusika olulisust iseloomustab ilmekalt see, et teismelisena oli meil kõigil muusikamaitse partneri ja sõbra valikul üpris oluliseks kriteeriumiks. Seda polegi niiväga raske mõista, sest kui keegi on loonud mingi muusikapala, siis on ta sinna pannud oma hinge ja talendi. Mõned laulud on tõsisemad, mõned lõbusamad ja mõned on mõeldud hoopis paroodiana, seega kõiki ei saagi ühe standardi järgi hinnata. Aga kui muusika on mittemidagiütlev, eristumatu ja täiesti jõuetu, siis mida sellest arvata?
Elame igas mõttes ühetaolisuse ja võrdsustamise ajastul, kus eetriaega jagatakse kvootide alusel. Nii nagu kõik autod kas hallid või mustad, nii lauldakse muusikas vaid rahast ja naiste taganutmisest. Mu elukaaslane armastab vahel taustaks telekast muusikakanalite peale kruttida, nii on mul väga tihti õnn ja rõõm saada osa tänapäeva loomingust. Mis sealt siis tuleb?
Need samad 20 lugu ja hitti eelmisest aastast, mis viimased pool aastat kõiki raadiokanaleid on ummistanud. Ei mingit vaheldust. Ma saaks aru, kui promotaks uusi põnevaid talente, aga eetris hapnevad vaid mõned kindlad stagneerunud lood. Stiilide suhtes pole ka mingit vaheldust, ikka see sama pop-jama. Kui jälle satub ette mõni SkyPlus, teeb mu käsi rutaka sundliigutuse Rock FM või Retro FM suunas, et veidigi kõrvu säästa. Passatil on jah see häda, et ma ei saa sinna oma USB-d taha ühendada ning pean leppima raadiovalikuga. Sellepärast sõidangi päris tihti Clioga, kus see luksus on olemas.
Et mu enda jutt ka liigseks soigumiseks kätte ei läheks, pakun mõned vahvad pärlid, mida ma viimasel ajal avastanud olen. Sellist rokiklassikat oleks pidanud muusikatunnis koos Mozarti ja Beethoveniga õpetatama. Seetõttu näengi pidevalt vaeva, et enda muusikalist maailmapilti avardada. Nagu aru saate, olen ma sellist tüüpi inimene, kes võimalusel valib endale erkrohelise või sinise auto ning raadio asemel möllan juutuubis, leidmaks neid kõige silmapaistvamaid lugusid.
Accept - Balls to the Wall
Krokus - Long Stick Goes Boom
ZZ Top - Sharp Dressed Man
Mötley Crüe - Kickstart My Heart
Deep Purple - Highway Star
No comments:
Post a Comment