Räägin natuke oma eksidest ja praegustest. Saaga sai alguse sellest, kui hakkasin vanaisaga garaaži ehitama, mille mõõdud valisin 1977. aasta Trans Am-i järgi. Aga rahalised vahendid ja illusioonide tuhmumine dikteerisid ideoloogilise muutuse, mistõttu hakkasin hoopis kommunistide toodangut uurima...
Juhtus nii, et minu esimeseks neljarattaliseks sai kapsatäi-roheline Moskvitš 2140. Nooremad lugejad ilmselt guugeldavad hoolega, kas selline mark üldse olemas on. Teadjamad lugejad aga teavad, et selline mark on juba palju aastaid looja karjas.
Ma ostsin ta 17aastaselt, olles piisavalt kooli toiduraha kõrvale pannud. Kuigi juhilubade tegemine kippus mul venima, logistasin temaga maakoha vaiksetel teedel. Mootor polnud suurem asi, 1.5 liitrise 55 kW ei suutnud neljaukselisele piisavat dünaamikat tagada, kuid selle võrra said huvilised põnevat riistapuud kauem kaeda. Huvi oli suur. Ikka olid kõigi pilgud kleebitud endisaegsele ihaldusobjektile, kui ma ta jalutuskäigule juhtusin viima.
Paar viimast aastat veetis ta garaažis, kuna olin temast aja jooksul tüdinenud. Miski seletamatu jõud soovis ikkagi midagi moodsamat, mugavamat ja kiiremat. Ürgse Mossega oli iga päev mõni jama, oli see siis käimamineku komplitseeritus, tulede kadumine, genekarihma vahetus Ülemiste parklas või mõni muu kala. Sõidumõnu iga minuti kohta oli vaikselt tekkimas mitu remonditundi.
Enne kui tal lõplikult minna lasin, soetasin endale Lääne päritolu asenduse. 1986. aasta VW Polo oli tegelikult juba aastaid mu teise vanaisa kuuri kõrval mädanenud ning ta loovutas selle kõhklemata mulle.
Õige pea selgus, et selle rimakaga oli isegi rohkem jamamist kui Mossega. Tagarataste kinnikiilumine ja summuti alt minema libisemine olid vaid mõned värvikamad näited selle auto tempudest. Enne pressi alla viimist uurisin veel huviga, mis kerest nende aastatega järgi oli jäänud. Mäletan, et kiskusin tagaistujate salongipolstrid ära ja vastu vaatasid kulunud tagarehvid.
Ülikooli astudes mõlgutasin Audi 100 ostmise mõtteid, aga vanemate tingimused panid asja paika. Asi oli selles, et nad lubasid mind autoostul toetada, kuid masina valisid nad ise. Nii tuligi mu ellu Renault Clio.
Midagi suurt pole sellest rääkida, sest kaks ust ja 1.2 liitrine mootor jätavad mulje pigem kabiiniga tsiklist kui autost, kuid sellest hoolimata on prantslane end igati heast küljest näidanud. Olen vaid kuluosi vahetanud, hooldusi teinud ja bensiini sisse kallanud. Minu maailmapilti on see tilluke hakkaja putukas küll tohutult laiendanud. See veteran on püsinud mul 2010. aastast saadik ning ma ei näe, et ta kavatseks veel lähiajal kooleda.
Selleks ajaks, kui ma mitu aastat Clioga olin paarutanud, oli auk mu südames paisunud. Soov millegi suurema järele oli muutunud lausa talumatuks ning eelarvamusi trotsides tõin ma endale Tõrvast 1993. aasta BMW E34.
See auto jättis mu südamesse kustumatu mälestuse kui 90ndate aastate kultuuriikoon, mis kõigil emotsioone pinnale sunnib, häid või halbu. 141 kW ei jätnud mind iial hätta ning igale riisiraketile näitasime me aftermarket'i tagatulesid. Ühe provokatiivse länkarivenna panime paika lausa kahe järjestikuse foori taga, kuigi mul oli veel kaasreisija.
See idüll lõppes kahjuks üsna kurval moel. Eelmisel kevadel olin väljumas TTÜ esimesest parklast, kui üks proua oma mersuga esinurka sisse sadas. Kuigi tal oli punane tuli, siis mu koolikaaslased olid hiljem eeldanud, et ma ise olevat avarii põhjustanud. Ikkagi ju bemmivend. Nii ta mahakandmisele läkski, sest kindlustus ei pidanud taastamist otstarbekaks. Vana auto on rahaline häving, osati vaid mulle öelda.
Läks kiireks rahade kokkukraapimiseks ning soetasin endale "täiskasvanuliku" ratsu - 2007. aasta VW Passat. Pool aastat teeskles ta täiuslikku sõiduvahendit ja mul oli tekkimas ka kerge Audi vaimustus. Peale kulukat ja õpetlikku õlipumba ning turbo vahetust sõidab ta jälle, kuid hing on rahutu - kaua ma vanade autodega jännata viitsin?
Nii olengi jõudnud praegusesse hetke, mil andsin tellimuse täiesti uue auto kokkupanekuks. Eelsissemakse on tehtud, tagasiteed enam pole ning kevadel saan sõita juba Seat Leon ST FR-iga. Keeruline lohisev nimi tähendab vaid seda, et tegu on sportseadistusega universaalversiooniga. Mootoriks valisin 132 kW 1.8 turbomootori, mida taltsutab DSG-kast. Säärase versiooni sain valida, kuna hetkel on Seat-il suured allahindlused ning naljakal kombel näiteks 1.4 maksab sama palju kui minu valitud võimsam versioon. Ma arvan, et käsil on vananeva mudeli jääkide realiseerimine, sest eeldatavasti on uuem mudel õige pea tulekul, arvestades eelnevaid tootmisaastaid.
Igatahes proovisõit lõi küll pahviks ning ma poleks uskunud, et Seat võiks pakkuda sama väärilist sõidurõõmu kui BMW! Kooli lõpetamise ajaks võiks küll kätte saada.
No comments:
Post a Comment