Korteri ehitus

Elukaaslase pere poolt on meil üks korter vanas majas, kuhu eelmise aasta sügise hakul kolisime. Enne seal elama hakkamist pidime palju korda saatma, mida nüüd ka täpsemalt tutvustan. 

35ruutmeetrine korter on kahetoaline, köögist saab liikuda väiksesse vannituppa, mis hiljem juurde lisatud. Köök on kaetud puitvooderdisega, toad on viimistletud tapeediga.

Enne ehitust oli olukord üsna nukker. Kui viimane üüriline ära läks, seisis elamine oma mitu aastat, mistõttu oli sinna rõske kopitusehais tekkinud. Mitu tapeedikihti olid juba kulunud välimusega ja puitpõrand koledasti kriibitud. Ürgne mööbel oli endasse imanud paljude aastate tolmu, suitsu ja meeleheidet. Mis peamine - ahjus oli auk, mistõttu oli see kasutuskõlbmatu.

Remont on jagatud kahte etappi, alguses pidi valmis ehitama kaks tuba, seejärel aga köögi koos duširuumiga. Remont algaski eelmisel kevadel vana ahju lammutamisega. Sõprade abiga saime päevaga hakkama, sodi jätkus lausa mitme järelkäru jaoks. Kogu vana praht võttis varem koledal kombel ruumi, kuid nüüd olid loodud tingimused ehitustöö esimese etapi alustamiseks.

Võtsin osa sääste välja ja lasime samasuguse, kuid pisut väiksema ahju laduda. Seejärel kiskusime päevade kaupa tapeedikihte maha, et saada ettekujutus seinte ehitusest. Välisseinte puhul puutusime kokku Penoplasti plaatidega, naaberkorteri sein oli tehtud kivist ja vaheseinad puidust.

Erinevaid konstruktsioone arvesse võttes pidime hakkama mõtlema, kuidas edasi teha, aga vahepeal tegime algust lagede ehitusega. Kuna meid on õnnistatud häälekate ülakorruse naabritega, kelle alkoholilembus meile järjest selgemaks saab, siis pidime laed helikindlamaks muutma. Peale pikki kaalumisi otsustasin Finnfoam'i kasuks. Liimisime kahte tuppa kaks kihti 5 cm paksusi plaate, mis ka kruvidega kinnitasime. Igatahes pärastpoole ei tahtnud nad  üldse ära tulla, kuigi elukaaslase isa seda veidi pelgas. Tänapäevased liimid on ikka rämedalt tugevad, kruvisid poleks tegelikult vajagi olnud, aga vähemalt on kinnitused nüüd täiesti kindlad.

Elektriga oli pisut jamamist, nii et lõpuks otsustasime korkidest loobuda ja lasime uue harukarbi paigaldada. See oli kriitiline samm, sest kogu juhtmestik oli kavas hiljem ära katta.

Elutoa akna raamid katsin ma vähemalt kolme värvikihiga. Alguses oli plaan kõik aknad kiirelt üle võõbata, aga tahtsin seda korralikult teha ja nii jõudsingi suvel vaid ühe aknaga tegeleda. Pealegi, teisi olulisemaid asju oli ju ka.

Järg jõudis seinte juurde. Kiviseinad katsin lihtsalt kipsiga, sest need olid üsna ebatasased ja jõupaberit ei õnnestunud 100% eemaldada. Kuna lihvimist olin varem Jaapanis praktiseerinud, läks see võrdlemisi kiirelt, kuigi pahtel va sigudik pidi alati harjumatult terve päeva kuivama. Jaapanis olin tegutsenud nimelt peamiselt autopahtli ja metallseintega, sekka vaid natuke kipsi. Teised seinad katsime jõupaberiga ning sellele operatsioonile kulus küll aega ja liimi.

Kusagil sel hetkel juhtus ka midagi põnevat. Me kolisme pooleliolevasse korterisse elama, et meil oleks mingi stiimul ehituse edendamiseks. Lisaks arvasime, et peale ehitust oleks väga väsitav jälle koju pesema sõita ja nii tekiks meil alati kiusatus varakult ära minna. Olles kogu aeg ehituse keskel, saaks igal vabal hetkel jälle millegi kallal nokitseda. Tegemist jätkus, sest kolimise hetkel oli üks tuba alles jõupaberiga kaetud ja teises toas puudus näiteks valgus.

Siis täiendasin veidi lagesid ehk paigaldasin ääreprussid ja nende peale ripproovituse. Kuna lagi oli kõvasti kaldus, siis prussid pidi täpselt loodima ning roovituse ja soojustusplaatide vahele jäi kolmnurkse prisma kujuga tühimik. Roovitust hoiavad paigal äärtest prussid ja keskelt pikemad kruvid, mis läbi soojusisolatsiooni vineeri sisse kinnituvad. Roovituse loodimine oli ka üks paras tsirkus, sest lauad kuivasid ja paindusid veidi. Seetõttu paigaldasin hullematesse kohtadesse puuklotsid, et roovitus liiga plaatide vastu ei suruks.

Seejärel asusime tagatoa seinu tapeetima, mida tegin elus üldse esimest korda. Ma olen Jaapanis laeva ehitanud ja maal garaažile katust teinud, aga tapeetimiseni polnud ma enne jõudnud. Tunnistan, et esimesed paanid panin veidi koledate vahedega, aga järgmised sobitusid juba kenamalt.

Tagatuba tapeeditud, võisime sinna laeplaate paigaldama hakata. Väga mugav oli karbist järjest uusi plaate haarata ja klambripüstoliga kinni suruda. Tagatoale läks kaks päeva.

Vahepeal võisime põranda ette võtta. Elukaaslane oli tükk aega vaippõrandatest vaimustuses, kuid mingil hetkel oli ta õnneks meelt muutnud, nii et valisime ilusa (ja soodsa) parketi välja. Magamistoa saime ära laotud, nii et ukse vahel lipendasid lahtised otsad.

Seejärel tapeetisime elutoa ja sinna kinnitasin lae vaid päevaga. Kuna tagatoas jäi lagi kamina juurest veidi lõpetamata, sai ka see ära tehtud. Seina- ja laemajandust põhimõtteliselt alustasin tagatoas ja ka lõpetasin seal.

Edasi saime põrandapanekut jätkata. Materjal käes, jäin ma mõttesse, kuidas oleks kõige mõistlikum jätkata. Sooned olid sellised, et plaate ei saanud niisama väljaturritavate plaatide vahele torgata. Võtsin vastu otsuse, et tagatoa põrand tuleb kuni ukseni ja ka ukse kohast lahti võtta. Uksealuse panime paika, nii et saime lõpuks elutoas laienema hakata. Tagatoa lahtivõetud juba õiges mõõdus plaadid sobitusid kiirelt oma kohtadele, mistõttu käis sealne kokkupanek imekiirelt. Kui põrand valmis sai, oli küll juba uue korteri tunne.

Lõpuks tõime ka põranda- ja laeliistud. Põrandaliistud lasin kruvidega kinni, lae omad liimisin. Kuna seinad kohati lainetavad, on mõnes kohas märgata liistu ja seina vahel päris suurt vahemikku. Arvestades alusmaterjali kvaliteeti, sai kogu trall üsna aktsepteeritavalt korda aetud, sest ehitame ju lõppude lõpuks ikkagi iseendale.

Praegu valmistume soolaleivapeoks ja mõtleme, millal tekib rahalisi vahendeid teise etapi alustamiseks. Hoogu peab koguma, sest need kaks tuba läksid maksma oma... 4-5 tonni.